0
Lapse üles kasvatamine NIISAMA JUTTU

mida teie teisiti teete?

22. detsember 2021

Perekoolis oli päris huvitav teema – mida kindlasti oma lastele õpetate, mida teie vanemad teile ei õpetanud. Lugeda oli veidi kurb, sest mitmed tõid välja kiusamise aspekti. Et kui kiusati, siis vanemad kodus ütlesid, et a la ära tee väljagi või ära kaeba. Nõnda jätkus kiusamine aga veel kaua. Ma muidugi ei tea, kui vanad on need, kes seal kaasa räägivad, eks palju oleneb põlvkonnast kah. Vanasti vist oligi laste muredega tegelemine overrated. Vähemasti kogu selle “laps räägib siis kui kana pissib” põlvkonna jaoks.

Minu ema vist on sellest põlvkonnast ikka noorem. Mingit seda juttu ma küll ei mäleta igatahes, et ma kodus rääkida ei oleks võinud. Kiusamisega ma ka kokku puutunud oluliselt ei ole. Isegi ei kujuta ette, mida mu ema teinud oleks, kui ma oleks kodus rääkinud, et mind kiusatakse. Ma olen tatist saati nii sõnakas ja sõjakas olnud, et ilmselt mu ema oleks öelnud, et…tee vastu? Issand, ma ei teagi, ma lausa helistasin emale, et küsida, aga ta ei võtnud vastu krt.

Igatahes on üsna vana tõde, et veel paar generatsiooni tagasi ei mõeldud absoluutselt laste hingeelust. Arvestades fakti, et alles aastal 1986 keelati lõplikult ära beebide opereerimine ILMA üldnarkoosita*, siis no shit, et kui nad eeldasid, et beebid valu ei tunne, olid nad samal ajal suhtumisega, et sülle võtmine on hellitamine ja muu selline. Ja kui lapsed suuremaks said, siis “kasvatati” neid üldiselt hirmutamise ja endale allumisega, mitte mõistmise ja empaatiaga.

Kui laps nutab, siis on kaks viisi ta nuttu lõpetada: käratada või tou anda, et jää vait, või siis aktsepteerida, et lapsel on midagi juhtunud, mis tema arust on ebaaaus, valus, raske vms. Mitte, et ma nüüd siin aasta ema oleks, sest mind ka häirib, kui lapsed nutavad, aga et karjuda lapse peale, et lõpeta nüüd ära, ei ole minu meelest okei. Ma kindlasti olen seda elus öelnud ka, aga üldiselt võtan lihtsalt lapse sülle, üritan talle rahulikult olukorda seletada ja lasen tal nutta, kuni ta ise vajalikuks peab. Alles hiljaaegu kuulasime siin 20 mintsa jutti Lende nuttu, aga no mis sa hädaga ära teed, kui laps nutta tahab. Elu on selline.

Ma ei kujutaks ettegi, et laps tahab ka kaasa rääkida ja ma ütleks, et kle ole vait, sest sa oled laps? Nagu jah, kui keegi poole lause pealt sisse sõidab, kui ma kellegagi rääkida üritan, siis ikka ütlen, et oota kuni teine jutu lõpetab ja räägi siis. Aga selline üldine mõte, et lapsed peavad olema nähtamatud, märkamatud väiksed täiskasvanud, kes kõike alati õigesti teevad… Kes üldse seda mõelda saab?

(TikTokist just kuulsin, et see ajuosa, mis suudab ratsionaalselt emotsioone reguleerida ja mõista, areneb välja alles 25ndaks eluaastaks. Seega oleks narr viieaastaselt oodata, et ta oskaks alati aru saada, mis on tühiasi ja “pole nuttu väärt” onju).

Ma olen nüüd õigest teemast muidugi täiesti kõrvale kaldunud. Kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et mul on vist mingi ajuprobleem. Ma nimelt absull ei mäleta eriti oma lapsepõlve. St ma ei suuda isegi parima tahtmise juures välja mõelda, mida mu vanemad oleksid pidanud mulle õpetama, mida nad ei teinud. Rahaga ma ei oska ringi käia ja vb kui mind lapsena oleks selleks “treenitud”, siis äkki nüüd oskaksin? Samas ma ei usu, sest ma pole iial olnud mingi kalkuleerija või säästja. Kui on, siis raiskan ja kui pole, siis elan ilma, easy.

Teine asi, mida öeldakse, et saab “kaasa harjutada” on trenniharjumused. Tjah, mul olid ka klassis mõned, kes käisid vanematega matkamas ja suusatamas ja jalutamas jne. Ma vist ei pea mainima, et meil selliseid kombeid ei olnud. Ja ei ole siiani. Ma ei kujuta ette, mis maailmas ma ütleks lastele, et ooo lähme suusatama. Isegi kelgutada ma suurt ei viitsi. Üldiselt on see kõik Kardo rida olnud. Rõve, külm, märg. Ewwww. Nii et pigem selles valdkonnas teen ma täpselt sama, upsss.

Okei, üks asi tuli mulle praegu pähe küll – ma ei mäleta, et meie kodus oleks olnud super palju kallistamist ja musitamist ja “ma armastan sind” sõnu. Äkki siis oli, kui ma päris väike olin ja ma seda aega lihtsalt ei mäleta? Igatahes heietame me kõik siin neid ilusaid sõnu hommikust õhtuni. Mitte et see inimese elus nüüd super palju muudaks või teda paremaks inimeseks teeks, aga lihtsalt tundub mulle, et see on minu lastel erinev kui mul. Aga veelkord rõhutan, et äkki ikka väiksena öeldi ka, ma lihtsalt ei mäleta 😀

Üks asi meenus veel: paar sõbrannat olid väiksena sellised, et kui neil külas käisime, siis vanemad kutsusid ainult nemad vahepeal sööma ja siis sa pidid üksi teises toas ootama. Lapsena sellest suurt numbrit ei teinud, aga mõtlesin küll, et super imelik. Kui meil keegi külas oli, siis kutsuti ikka kõik sööma. Ma saan aru, et äkki polnud nii palju tehtud vms, aga no palju see 1. klassi tüdruk ikka sööb, et lauda kutsuda ei saa. Oma laste külalistele ei kujuta küll ette, et nii teeks ?

Igatahes mind täiega huvitaks, mida teie oma lastega teisiti teete ja mainige ära ka, kui vanad te olete. Huvitav oleks lugeda.

*Õnneks üldiselt maailmas lõpetati see pull 1970 ära, aga viimased opid ilma narkoosita on registreeritud siiski aastasse 1986 ?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

74 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Erika 27. detsember 2021 at 11:01

    Ma olen 20 ja mul on suht palju selliseid asju mida ma teen väga teistmoodi. Mulle on näiteks väga oluline, et lapse käest küsitakse luba, et teda kallistada, musitada vms. Pidevalt näen, et lapsel ebamugav, kui keegi tuleb ja lihtsalt krabab sülle. Ma väga loodan, et see annab edasi selle õpetuse, et tema sõna loeb. Siis veel ropendamine? “Kurat” ma ei keela lapsel öelda aga ei luba öelda asju, mis teevad haiget (Loll) vms. Ja kindlalt üritan olla võimalikult aus lapsega. Kui ta ikka küsib, et kust lapsed tulevad või muud sellist, siis ma ei näe põhjust talle mingit udu ajada? Elu on selline nagu ta on ja varem või hiljem tunneb ta huvi ja saab ka tõe teada. Üleüldiselt kuulan teda ja katsun mõista ka siis, kui ta teeb oma toddler asju ja nutab, sest peppa tass on pesus ja tuleb minioni tassiga leppida. Ühesõnaga vanahea, arvan, et teen võimalikult hästi aga päris kindel ei saa olla.?Hetkel on tore kahe ja poole aastane tirts?

  • Reply Siiri 23. detsember 2021 at 18:18

    Kallistamine ja musitamine, armastuse väljendamine lapsele ongi üks tähtsamaid tegevusi, mida lapsevanem peaks tegema. Sellest kasvab välja usaldus ning kiindumus, ja kui laps on usaldussuhtes oma vanematega, siis nö pooled maailmamured, mis on seotud tiinekaeaga, kas ei tulegi või mööduvad kergemini. Meie peres pole ka kahjuks seda palju olnud, vähemalt mina küll ei mäleta, et mulle oleks ema seda öelnud tihti või üldse kunagi. Samas need paar korda,kui peksa sain, on väga hästi meeles. Oma lastele püüangi tihti öelda, et kui armsad nad on, kallistame, musitame. Alati elan nende tegemistele kaasa ja kiidan takka. Mitte kunagi ei tee maha, ei alaväärista.

  • Reply MK 23. detsember 2021 at 17:07

    100% tunnetest rääkimine. Nägin kuidas kogu see isa poolt surutud “mehed ei nuta” teema mu vennale mõjus ja kunagi ei tahaks, et minu lapsed oma tunnetega nii üksi jääksid. Vaimne tervis on sama tähtis kui füüsiline ning kõigil on õigus tunda kurbust/viha/ rõõmu täpselt nii palju kui nad seda tunnevad. See, et meid ei õpetatud kunagi nn “tundma” tähendab nüüdseks seda et meie pere suhted on nagu juhututtavatel, heal juhul saame kord-kaks aastas kokku (jõulud, tähtsamad üritused). Õiget pere ei ole nagu kunagi olnud. Suur vahe on kas kasvatad ja õpetad last armastusega või hoiad lihtsalt elus.

  • Reply Inni 23. detsember 2021 at 15:34

    Olles 1980 aastal 5-aastane, lõigati mul adenoidid välja ilma igasuguse tuimestuseta…käed rihmadega tooli küljes kinni, valge lina keha ümber täis punast verd, meeletu hirm ja nutt, mis kellelegi korda ei läinud, peale lõikust tõugati koridori üksinda oma edasist saatust ootama. Trauma, nii hingele kui füüsisele kogu eluks.

    • Reply Mallu 23. detsember 2021 at 15:53

      isssssand kui jubeeeee

  • Reply K 23. detsember 2021 at 15:28

    Mina olen 23 ja laps on kahene. Minu ema sai emaks üsna noorelt.

    Aga neid asju on niiiiiii palju. Kahjuks. Alustades sellest, et räägin oma lapsele igapäev, kui kallis ja armas ta meile issiga on. Minule ei öelnud päriselt ema seda küll enne, kui oli reaalselt surivoodil (raske haigus). Mäletan, et ma ükskord enne isegi küsisin, et emme kas sa meid armastad ka (mõtlesin meid- noorema vennaga). Vastas, et noh ikka, miks ma ei peaks. Sellega see värk piirduski. Ei olnud selliseid kallistamisi ja nunnutamisi, mida praegu oma lapsele pakkuda saan.
    Minu noorem vend oli alati rohkem nn esiplaanil, sest ta ju oli noorem. Nii palju kui seda natukest tähelepanukest ema meile pööras, tõesti sai vend seda alati rohkem. Mäletan siiani seda armukadeduse ja viha tunnet, mida ma lapsena tundsin. Ma ei tahaks mitte kunagi, et keegi mu lastest peaks sellist armukadedust omaenda õdede vendade vastu tundma. Tahaksin, et kõik tunneksid end võrdselt kallite ja armsatena.
    Tahan olla oma lapsele (tulevikus ehk lastele) emotsionaalselt alati olemas, et mul oleks aega ja tahan neile näidata, et ma tõesti naudin lastega koos olemist. Et me teeme koos igasugu ägedaid asju, millest jäävad vahvad mälestused. Et mind huvitavad laste mured ja kuulan nad alati ära. Kui laps küsib, siis ma võtan selle aja, et temaga suhelda jne. Minul sellist asja lapsepõlves ei olnud.
    Kindlasti ei tõsta ma oma lapse peale iialgi kätt ja ei taha nagu närvihaige lapse peale karjuda ja röökida- püüan aru saada sellest, et kui on jonnihoog vms, siis on sellel lapse maailmas tema jaoks suur põhjus. Sest minu jaoks väike mure on tema jaoks võibolla maailma lõpp. Me kahjuks vennaga saime ikka päris palju peksa lapsepõlve jooksul, sest rihm ju kasvatab last.
    Koolist tulles pidin koheselt kodus olema, ei mingit sõbrannade juures peale kooli kondamist, samuti ei tohtinud meil reaalselt mitte kunagi sõbrad külas käia. Oma lapsele ma tõesti ei taha sõpradega ajaveetmist keelata.
    Lisaks ma mäletan, et ma nii kartsin emalt küsida poes midagi, mida ma väga tahtsin. Ma lihtsalt ei julgenud, sest hirm oli nii suur, isegi kui ma juba 13 olin. Sellest hirmust sain ma üle alles siis, kui mu ema enam ei olnud. Selles osas tunnen ma juba praegu, et ma vist hellitan asjadega veidi oma last enda lapsepõlve traumade tõttu?
    Neid asju on lihtsalt niii ii i i i palju, et ma üldiselt tahangi kahjuks olla selline ema, nagu minu ema ei olnud. Täiskasvanuna saan ka aru, et ilmselt mu ema ei osanudki teisiti ja ka temal oli igast otsast väga raske tegelikkuses. Olen sellega rahu teinud, võtan seda kui suunist, kuidas mitte kindlasti käituda. Isegi kui mul on väga raske.
    Isaga olid lapsepõlves suhted head ja teda usaldasin väga, aga kuna ta meiega koos ei elanud, siis enne kooli nägin teda vähe (sest vanemad ei saanud läbi) ja alles koolilapsena hakkasime rohkem omavahel suhtlema.

  • Reply K 23. detsember 2021 at 10:27

    Mu laps on veel päris väike, nii et ma alles hakkan oma õpetusi jagama 😀 Aga ma usun, et üks suurimaid erinevusi tuleb finantstarkuse osas, sest mu vanemad ei osanud rahaga absoluutselt ringi käia. Ma sain alles täiskasvanuna aru, et tegelikult ei ole normaalne iga kuu lõpus sõpradelt laenu võtta ja samas osta järelmaksuga viimase sõna elektroonikat, tehnikat jms kokku. Terve lapsepõlve kuulsin iga asja kohta juttu, et “raha ei ole”. Eks olidki rahaliselt rasked ajad, aga nad oleksid saanud tegelikult kordades paremaid otsuseid teha. See jätkub neil tegelikult samamoodi siiani, kuigi nüüdseks on ema juba väga hea palga peal ja isal ka okei palk, lapsi kodus ei ela enam. Aga ikkagi on see pidev “raha üldse ei ole” jutt ja samas ostavad iga kuu meeletult mingit sodi kokku. Mainida seda pole mõtet, siis vihastatakse 😀 Mul võttis ikka palju aastaid aega, et sellest lahti murda ja hakata veidi arukamalt rahasse suhtuma, aga siiani kipun vahel mõttetuid impulssoste tegema. See on küll asi, mida oma lastele kaasa ei taha anda.

    Ma ei tundnud lapsena, et mind ei armastataks, aga ma ei mäleta elus ühtegi korda, kus mu vanemad oleks mulle seda päriselt öelnud. Seda teen ka teisiti, ütlen siiski välja selle lapsele.

    Ja üks suur asi veel on lapse ees enda või kellegi teise välimuse kritiseerimine. Mu ema oli enda suhtes üle mõistuse kriitiline, ainult halas iga sentimeetri üle oma kehal. Ilmselt seetõttu on ta ka alati väga kriitiline teiste suhtes olnud, samamoodi teeb ka mu isa sageli “nalja” kellegi välimuse kohta. Ja seetõttu arvasin juba algklassis, et ma olen kõigist kõige paksem ja koledam ning siiani on mõne mehe lähenemiskatse puhul esimene mõte, et kas ta mõnitab mind v? 😀 Ma paneks igale emale südamele, et ükskõik kui väga te ise enda välimust ei salli, ärge palun end oma lapse, eriti tütre, ees maha materdage. See võib lapse enesekindlusele panna suurema põntsu kui te arvate. Ma loodan, et lapse enda välimuse kritiseerimine ei tule juba loomulikult kõne alla.

    Aga et ei kõlaks nagu kõik oleks pahasti, siis kaasa võtaks selle, et kumbki vanematest ei surunud mingeid nö soorolle peale, mul oli hunnikus nukke ja autosid, käisin nii satsiliste kleitide ja kui ka sõjaväelaiguliste pükstega, isal polnud probleemi mind kalale või krossile kaasa võtta jne. Ei kuulnud oma vanematelt kunagi ka tol ajal väga poppi fraasi “kasvad üles ja võtad rikka mehe endale”, lasti lihtsalt olla, kes ma olla tahtsin. Peaasi, et enda järelt ära koristad 😀 😀

  • Reply Marju-shmarju 23. detsember 2021 at 08:05

    Super-teema mumeelest; ma olen oma vanematele väga tänulik, aga mõned asjad on küll, milles olen nende eeskuju kindlalt vältinud. Isa sündis 1960 ja ema 1961, ja neil oli ikka suht tugevalt sees too hea laps on viks ja vaikne paradigma, mina lasen oma mürgeldajatel kõvasti joosta ja rahmeldada – ilmselt just seepärast, et omal ajal sellest puudu jäi. Füüsilist karistust minu ja õdede peal ei rakendatud, aga sellega ähvardati küll, ja seda pole ma ka teinud. Samas mees mõnikord räägib, et tema omal ajal sai mõnel korral nahutada ja tagantjärgi tundub see kergem kui minu sotsiaalpedagoogilised ponnistused, kui lapsed pahandust teevad. Hullult tahaks teada, mida minu lapsed paarikümne aasta pärast räägivad sellest, kuidas nemad minu lapsevanemapraktikat teistpidi keeravad 😀

  • Reply Nell 23. detsember 2021 at 02:53

    Ma never ever ei ähvarda lapsi lastekoduga või mõnes muus stiilis hülgamisega. Endal olid lapsena korralikud parakad, kui linna peal lastekodu logoga autot nägin. Ema lubas lasteaeda nad mulle järgi saata. Ma olin korralik põrguline ja jonnisin megapalju 5aastaselt, aga takkajärgi mõeldes arvan, et ma ei osanud enda emotsioonidega hakkama saada ja vb oli ka tähelepanuvajadus, sest vend oli 1a vana. Mida lähemale mu tütar (4a) sellele vanusele jõuab, seda rohkem tunnen enda lapsepõlve deemoneid pinnale ujuvat.
    Teine asi, mis teisiti teen: ostan lapsele poest ka neid söödavaid tervislike asju, mille järgi endal isu ei ole, aga mida tema soovib ja sööb.
    Kallistame ka ja ütleme, et armastame üksteist ja igatseme, kui eemal oleme. Enda päritoluperes sellist asja ei mäleta. Samas ema väitis, et väiksena meid nunnutati küll, aga teatud vanusest vist jäi vähemaks, sest mina seda ei mäleta.

  • Reply L 23. detsember 2021 at 01:05

    Ma ei soovi isegi fbs avalikult seda kirjutada, sest ei taha oma vanemate tundeid riivata.
    Mida siis sooviks teisiti teha.. pmst kõike. Olen hakanud alles viimastel aastatel (kui ise ema olen) mõtlema lapsepõlve peale jn.
    Vanemad läksid lahku kui olin 2 vist. Ähmaselt mäletan seda kõike ja hirmu.
    Isaga suhted olid hapud alates ca koolist kuni praktiliselt kooli lõpuni. Ei olnud ma kunagi piisavalt heade hinnetega jn. Mul tegelikult hea mälu ja hea pea, aga ta arust olin loll. Kord kuus käisin tema juures “õppimas” ehk pmst 18-3 öösel “õppisin”, puhkeaega ei väärinud, sest sitad hinded.
    Sünnipäevad ja joulukingid võisin ära unustada – ei väärinud, sest sitad hinded – nii öeldigi.
    See on asi mida ma soovin 100% vàltida. Päriselt. 15a hiljem ma ikka tegelen nende deemonitega.
    Palju ähvardati rihmaga, ma olen rihma eest hüsteerias vannituppa jooksnud. Just hinnete pärast. Samas rihma pole saanud. Küll aga ema on löönud, aga ma lõin vastu ka. Päris tõsiselt kohe ? emme öelnud praegu, et siis jõudis kohale, et appi wtf ma just tegin.
    Olen emaga väga palju oma lapsepõlve lahti harutanud ja oleme palju rääkida saanud ja tean tapselt milliseid vigu MITTE TEHA.
    Loomulikult tunnistan – olen karjunud oma lapse peale, nii et ta paneb kõrvad kinni, aga seda jälgin väga pingsalt ise hetkel.
    Mitte kunagi ja mitte keegi ei tohi lüüa, isegi ähvardada mitte laksuga ega löömisega. Mitte fucking keegi ega kunagi.
    Isaga saan läbi nii palju kui võimalik, aga mingi hirm on ta ees ikka. Ei julge olla nagu vaba? Ei oskagi kirjeldada.
    Oma lapsele ütlen kogu aeg, et ma armastan teda, mu ema ütles seda mulle ka kogu aeg.
    * hinded olid kehvad, koolis ma ei püsinud, sest kiusati t o h u t u l t. Aga loomulikult seda ei moistetud kodus nii hästi.
    Olen valmis tagama vajadusel oma lapsele koduõppe kunagi. Mitte kunagi ei pea ta taluma seda sitta mida ma pidin taluma. Koolis kehv, kodus kehv. Mitte kunagi.

    • Reply Kelly 23. detsember 2021 at 13:53

      See meenutab mulle kui ma teismeline olin, emaga mingi tüli tekkis ja ta mind lõi. Mul tuli kuidagi refleksist see, et lõin selja taha talle hooga tagasi vastu käsivart. Kahjuks ei olnud meil siis olukorda, kus ema oleks järsku miskit mõistnud, hoopis kutsus isa, kes mind diivanile istuli tõukas ja jõhkra laksuga lahtise käega vastu pead tõmbas, nii et mul pärast pea tükk aega valutas. Ma ei saanud muidu kodus eriti füüsiliselt karistada, aga ma olen suht kindel, et see oli lihtsalt seetõttu, et ma olin üldiselt ka väga kukupai laps. Aga siiski mõned korrad olid. Ja kõige imelikum on see, kuidas mu ema nüüd räägib ise, kuidas füüsiline karistus on ikka nii vale ja see on iseenda viha väljavalamine. Aga ta nagu üldse ei mäletaks neid kordi, kui ta ise lõi või juustest sakutas. Seda pubekaolukorda ta mäletab, on seda naljaga meenutanud, et oli ikka tobe olukord. Ise leian ka täiskasvanuna, et see oli täiesti ebanormaalne käitumine ja ma ei kujutaks ette, et ma oma last nii lööks. Või üldse kedagi 😀

  • Reply M 23. detsember 2021 at 00:37

    Mul endal veel lapsi ei ole, aga tahan, et nad ei tunneks puudust sellest, millest mina tundsin. Kiusamise kohta öeldi, et ära tee välja. Kui ma tahtsin vestluses osaleda, siis mind lihtsalt ignoreeriti, sest “täiskasvanud räägivad”. Minu muredest ei tehtud välja või siis pandi mind tundma, et need on tühised. Sellepärast räägin siiamaani muredest pigem sõbrannadele. Ma olen väga tänulik, et minuga nooremana mitte midagi traagilist ei juhtunud, sest ma ei oleks elu sees julgenud seda vanematele rääkida, lihtsalt ei olnud seda usaldussuhet. Sisuliselt pidin õppima iseenda eest seisma, sest keegi teine ju seda ei teinud. Õnneks ma olen selline inimtüüp, kes murdis sellest läbi, aga oleks võinud minna ka väga palju nukramalt: depressioon, enesevigastamine jnejne.
    Olen 28 ja pole siiani emale öelnud, et mul päevad algasid 😀

  • Reply TP 22. detsember 2021 at 22:34

    Mul on imelised vanemad, nii et mul jääb üle ainult nüansse lihvida. Nad on crowdpleaserid. Enda vajadused on vähem olulised kui teiste omad, enda soove jätavad tahaplaanile, et ikka teistel hästi oleks. Kodus küll räägiti, et me vennaga oleme olulised ja ägedad jne, aga kui kõrvalt näed teistsugust tegutsemist, siis ikka hakkab külge. Ja lisaks mingid iganenud sõnakõlksud, mille kohta ma olen alles praegu aru saanud, kui väga need mind häirisid. A la pulmadeks saab terveks nt. Mul on praegu valus, mis see lasteaialaps üldse pulmadest teab, millal siis terveks saab?
    Aga suures plaanis… enamus tööajast hoiab mu 2a last mu ema ja see on parim koht, kuhu ta usaldada võin. Tihti paremgi, kui endaga, sest no kes jaksab nii palju põrandal peenikese häälega autot mängida ja linnukesi joonistada ja lastelaule laulda? Päevad otsa? Mu imeline ema!

  • Reply Kadi 22. detsember 2021 at 21:29

    Olen 30 ja mul 2 väikest tütart. Teen enamus asju teisiti ja teadlikult. *Veedan rohkem kvaliteetaega oma lastega *kallistan, musitan ja ütlen neile, et armastan neid *aksepteerin lapse nuttu, viha ja muid emotsioone, olen emotsionaalselt toeks, mitte ei pisenda lapse mure või saada teise tuppa rahunema ja emotsioonidega üksi toime tulema *lasen lapsel iseseisvuda, kaasan igapäevategevustesse, söögitegemisse vms *ei kaasa lapsi enda ja oma abikaasa vahelistesse konfliktidesse jne…
    Käin teraapias, kuna hakkasin mõningaid käitumismustreid alateadlikult oma lastele edasi kandma, mis aga minul röövis eluenergiat, nüüd teadlikult murran mustreid ja püüan oma lastele luua tuleviku, kus nemad ei pea loodetavasti teraapiateed ette võtma.

  • Reply Kaisa 22. detsember 2021 at 20:40

    Meie peres ei öeldud, et ” armastan sind”. Ei vanemad omavahel või vanemate-laste vahel. Mina kallistan, musitan ja “armastan”oma lapsi iga kord kui nad vähegi tahavad. 9 aastane tuleb poeb külje alla, teeb kalli ja ütleb, et armastab mind. Mis sest, et 5 minutit varem äkki karjusin, et koristagu juba tuba ära… Teiseks oli nt vaheajal perena aja koos veetmine. Ema saatis meid(3 õde) üle Eesti laiali ja siis suvel puhkas üksinda:s. Mina just teen plaane, kuhu lastega koos minna ja mida teha. Meil lapsepõlves tehti hullul kombel vahet – ma proovin poistele igal juhul olemas olla ning mitte kumbagi vähem tähtsana tundma panna. Vanust ainult 31

  • Reply K 22. detsember 2021 at 18:52

    Mina olen 32 ja laps hetkel 1a5k ja neid asju mida ma enda vanematega võrreldes vastupidi teen, on oiiiii, kui palju. Esiteks, ilmselgelt ma ei löö oma last ega tõsta ta peale häält. Mind ajab retsilt närvi, kui ta kisab ja vahel tahaks küll käratada, et kaua võib mingi tühise asja pärast röökida, aga a) tema jaoks ei ole see tühine, et ta sai a la sinise tassi asemel rohelise, see ongi tol hetkel ta jaoks maailma suurim probleem, b) ta on väike laps, ta ei oska veel rääkida ja see ongi tema viis enda rahulolematust väljendada. Ma olen hullu vaeva enda kallal näinud ja vanemluse koolitusi läbinud ja reparenting’i kohta lugenud, et neid enda vanemate mustreid murda ja ise parem olla. On raske vahel, aga täiega seda väärt.
    Mis veel… mu laps kuuleb iga päev, et ma armastan teda – ma ka ei mäleta, et oleksin seda oma vanematelt kordagi kuulnud.
    Lisaks see “sest ma ütlen nii” vastus, kui küsitakse, miks midagi teha ei tohi. Mu laps veel ei küsi seda, aga ma olen juba praegu seda harjutanud, et kui ma midagi keelan, siis lisan ka juurde miks. Ja kui ma ei oska öelda, miks ma midagi keelan, siis äkki polegi vaja seda teha? Hästi paljud keelud on mu meelest vanemate mugavuses kinni. Näiteks mu lapsele meeldib sahtlitest asju välja loopida. Mulle ei meeldi. Miks? Sest ma ei viitsi koristada, aga see pole ju lapse probleem, vaid minu. Nii et püüangi rakendada vaid neid keeldusid, mis on ohtlikud või kedagi teist kahjustavad (a la sõrmi pistikupesadesse ei topi ja koera ei löö vms).
    Igatahes, ma tahaks olla oma lapsele selline vanem, keda ta usaldab ja julgeb tulevikus oma lollustest rääkida, et saaksin teda vajadusel aidata. Minu jaoks oligi lapsepõlvest kõige vastikum tunne see hirm, et kui ma ühel või teisel viisil ei käitu, saan kere peale. Samuti tahaks, et tal oleks head sõbrad. Minu vanemad olid sellised, kes käskisid mul nt klassikaaslaste sünnipäevadelt üldiselt esimesena ära tulla. Sünnipäev algas nt kell 13 ja ma pidin kell 14 kodus olema. Pärast kooli kellelegi külla minna ei tohtinud, sest “pole sul vaja ringi litutada” – olin siis mingi 9-10-aastane. Ja nüüd täiskasvanuna mul pole ühtegi sõpra-sõbrannat, sest ma ei oska sõprussuhteid luua ega hoida.

  • Reply Anneli 22. detsember 2021 at 18:51

    Ma olen 31 ja olen seda küsimust palju peast läbi lasknud. Mul veel lapsi pole, kuna mul on meditsiiniline probleem ehk teisisõnu ilma meditsiinilise sekkumiseta ma rasestuda ei saa ja praegu koroona ajal pole seda ette tahtnud võtta, vaatame kuidas järgmised aastad on ehk saab enam-vähem normaalsuse juurde naasta ja see teema ette võtta, kuid nüüd tagasi tulles selle juurde mida mina teisiti teeksin. Siis vist mitte midagi. Ma olin juba lapsepõlves üsna protestiv, kui mulle ema ütles, et kell 21 oled kodus, siis mina tulin 23. Ühesõnaga kõik keelud, mis mulle tehti, ma lihtsalt astusin neist üle. Kuid see eest mind ei karistatud selle eest, mäletan küll kuida lubati üks või teine asi ära keelata vms, aga seda ei tehtud. Seega mina võin öelda, et head lapsed kasvavad vitsata, ma tegin küll palju pahandust ja kompisin erinevaid piire, aga see eest ma olin ka hea laps. Kõige enim, üllatas mind see kui koolis mõni laps rääkis koolivaheajale minnes ja tunnistust nähes, et saab kodus peksa, sest tal on tunnistusel mingi üks 4, siis mind pani imestama, et milline vanem seda teeb. Mul oli nii, et 7.klassis päev enne vaheaega teatasin kodus emale, et võib juhtuda nii, et mul on kehalinekasvatus 1 tunnistusel ? loomulikult mina teadsin juba, et tuleb 1, aga kodus olin diplomaatilisem natukene ? Mingit karistust vms ei järgnenud, sellele oli lihtne lause ainult ” Sa käid koolis enda jaoks, mitte minu”. Seega ma ei tea, keda ma tänama pean, aga meie kodus oli kõik ülivõrdes hea ja olen tänulik, et just siia perre sündisin ja mul just selline ema oli nagu ta oli! kuid alati kui kuulen minegid õudus lugusid, kuidas keegi pidi kodus näljas või peksu hirmus elama, on mul kahju et sellised vanemaid üldse olemas on.

    • Reply L 23. detsember 2021 at 00:46

      Minu isa ähvardas kogu aeg rihmaga mind, sest hinded olid sitad.

  • Reply nonehh 22. detsember 2021 at 18:42

    tahaks sõna kaasa öelda nende “oppide” teemal.
    mul on omal tehtud nii lapse kui täiskasvanuna (eelmisel sajandil) põskkoobaste loputust. ilma narkoosita. protseduur võttis aega alla poole tunni. oli ebameeldiv, aga EI olnud valus. peale kooli läksin, pandi mingi toru ninna, tehti ära, 5 minutit pärast istusin ja läksin koju. sellel talvel rohkem põskoopapõletikku ei tulnud.

    kui mu lapsel lasteaiaealisena sajandivahetusel põskoopapõletikud aina venisid ja venisid, siis kui küsisin arstilt loputuse võimaluse kohta, sain teada, et seda enam ambulatoorselt ei tohi teha, et ainult haiglas ja täisnarkoosis, kuskil 6selt siis talle tehti. täisnarkoos ja 5 päeva statsionaaris.
    mina olen küll arvamusel, et see “voolikud ninna ja 10min hiljem on korras” oli väiksem trauma, kui täisnarkoos + 5 päeva lapsena haiglas istumist.
    igaljuhul minul endal tekkis lapsega 5 päeva koos haiglas istumisest paras deprekas, lapsest endast rääkimata.

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 21:10

      No põskkoopaloputus ja nt opertsioon on kaks väga eri asja. Sa praegu laseks oma beebile oppi teha ainult rahustite (mitte valuvaigistite) mõju all?

    • Reply Anna-Liisa 22. detsember 2021 at 21:43

      Põskkoopa loputamine ei ole operatsioon. See on protseduur. Kui su beebi vajab südameoppi, siis ütled, et toimetage rahus narkoosita, üldanesteesia oleks talle liiga suur trauma?

  • Reply Hets 22. detsember 2021 at 18:41

    Endal lapsi ei ole ja väga palju erinevalt vast isegi ei teeks, kuna midagi hullu keegi kellelegi ei teinud ning kasvasin üles normaalseks inimeseks. Kuna kasvasin üles üksiklapsena koos üksikemaga, siis pärast vanaema surma olimegi vaid kahekesi. Mu meelest algusest peale ikka sai kõigest räägitud. Tülitsesime küll, kui ma vahepeal liiga palju tahtma hakkasin midagi, aga see tuline temperament on üleüldiselt suguvõsa viga. Keegi kätega kallale ei läinud, aga rahunesime ka kiiresti maha ja arutasime normaalselt asjad läbi, et mis valesti läks ja kuidas kumbki olukorda tunnetas. Kui ikka nututoru tuju peale tuli või keegi millegi peale solvus, ei hoidnud ei mina ega ema end tagasi. Vähemalt teadsin seda, et kodus oma inimeste keskel on okei nutta – ema rõhutas, et välismaailmas tuleb nutt alla neelata ja ei tohi teistele seda mõnu anda et mu pisaraid näha, aga tema kaisus sai igasugused teemad läbi nutetud. Kui hullem teismelisejant läbi sai, siis olime peaaegu et sõbrannad. Niipea kui välja kolisin, siis distants tegi asjad veel paremaks, st igapäevanagelusi ei teki. Toetame ja abistame omavahel kõiksuguste muredega.

  • Reply Sp 22. detsember 2021 at 18:12

    Korraliku ÕSi paksusega raamatu vist saaks, aga 2 peamist asja on olla nende jaoks alati olemas ja ema, mitte sõbrants või teiste arust nsma lahe tädi, aga emana läbi kukkuda. Mitte teha laste arvelt omakasu püüdlikke tempe…ma sain lapsed, et neid kasvatada ja neile olemas olla ning võimalikult okeid inimesed neist saaksid, aga mitte vastupidi. Armastada neid võrdselt ja mitte vahet teha. Eales ei suunaks oma lapsi teiste kasvatada( vanaemad, tädid jne) pakkuda neile kortalikku kodu, sünnipäevi, jõule, päkapikke, perega koos tegemisi ja käimisi… No üldiselt lihtsalt kogu armastust ja hoolt, mis meil laste isaga on võimalik neile anda ning enesekindlust neis kasvatada ja toetada ning uskuda neisse … Kahjuks mul endal pole suuri eeskujusid ja ma ka komistan ning koperdan veel lapsevanemana, aga eesmärgid on suured ja loodan neid siiski võimalikult suures mahus täita…

  • Reply B 22. detsember 2021 at 17:49

    Mina proovin praktiliselt kõike teisiti teha. Kasvasin lapsena üles ema peksu ja mõnituste saatel. Ma ei olnud kunagi piisavalt hea, ilus, osav vms. Saime õdedega peksa ka asjade eest mida ei teinud.. no näiteks ema kaotas oma kõrvarõngad ära. Saime peksa sest keegi meist pidi üles tunnistama mida ta nendega tegi. Lõpuks keegi meist tunnistas üles lihtsalt selleks et see peksmine läbi saaks. Lõpuks leidis ema siiski üles need kõrvarõngad ja tuli välja et oli ise ära pannud need kuhugi. Vabandamise asemel ütles lihtsalt, et küll me mingi asja pärast selle peksmise ikka ära teenisime.
    Praeguseks on emaga suhted jätkuvalt keerulised, sest ta ise ei saa siiani aru et midagi valesti oleks teinud. Ta muudab ennast igas loos ohvriks, sest temal oli raske elu jms ja me peame teda austama sest ta on meie ema.
    Mina ei austanud oma ema vaid kartsin.
    Mina arvan et ka emal tuleb oma laste austus välja teenida. Mina teen kõik selleks, et mu lapsed mind austaksid ja et nad ise tahaksid seda teha. Meie peres ei ole vägivalda, mõnitamist ega halvustamist. Annan neile pidevalt teada kui kallid ja olulised nad minule on. Kuulan neid kui nad soovivad rääkida ja olen nede jaoks olemas.
    Olen hetkel 32 ja siiani võitlen nende “deemonitega” mis lapsepõlvest kaasa sain.

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 18:34

      Nii kahju 🙁 aga samas fakt on see, et meie vanemad kasvatasid meid ka tulenevalt sellest, kuidas neid endid kasvatati ja nad arvasid, et parem on. Ei usu, et keegi päriselt istub kodus ja mõtleb, et oh, ma tahaks MEGA sitt ema olla 😀

  • Reply Maria 22. detsember 2021 at 17:38

    Olen hetkel veel 30.aastane, ma ei ütleks, et miskit minu ajal ema mind kuidagi teisiti kasvatas ( sain endale kasuisa alles 9.aastaselt ), selle ajani kasvatas meid (peres 3 last) üksi, olles samal ajal nii ema kui isa eest. Karistusi ikka oli, aga pigem ikka sellepärast, et olin keskmine laps ja otsisin ka läbi pahanduste ema tähelepanu. Aga meie peres ema ei karistanud kunagi füüsiliselt, tema rääkis . Kuid tuleb meelde olukord , kas olin 8. aastane ja jälle ema luges moraali, ning ma julgesin siis küsida tema käest, et kas ta mulle päriselt ei taha vitsa anda ? 😀 Sest tema juba oskas sedasi kõneleda, et süda läks pahaks ja oli ikka meeletult häbi olla.. Enda 3 last püüan ka kasvatada sedasi, sest minule minu ema sõnad alati mõjusid. 🙂 Hetkel on vanim 11.aastane ja no temaga ikka aeg-ajalt vaja maha istuda ja rääkida ka vähe tõsisematel teemadel.
    Samuti ma ei mäleta, et ema oleks lausunud meile , et armastab meid jne, kuid tean, et olime ta elus kõige olulisemad. Oma lastele, ütlen alati kui nad kodust ära lähevad (kooli, külla, kuhu iganes) , ennem magama minekut, kallistame, lollitame jne 🙂 Tahan , et nad tulevikus saaksid tagasi mõelda lapspõlvele, ja et neil on meeles, et ema on see, kellega saab lollitada, rääkida, muresid kurta, nutta koos jne 🙂 Ma ei taha öelda, et püüan olla enda emast parem variant, Usun, et kui ta oleks siiani meiega, siis ta oleks best mom ever and grandmom 😉 kuid annan endast parima variandi. Ma ei ole ideaalne ema ja olgem ausad, ma tahaks seda naist/ema näha kes on ideaalne ja käsiraamat käes, et kuidas lapsi kasvatada. Lapsed kasvatavad meid- koos lapsega kasvame ka meie 🙂

  • Reply Lastevaba Juta 22. detsember 2021 at 17:27

    Ma teen teistmoodi seda, et ei sünnita neid üldse. Õnneks suguvõsa on suur, seega vanemate “õigust” vanavanemaks saada ma ei röövi, aga keeldun juurde tegemast.
    Põhjuseid on kahjuks palju. Nüüd peab veel 6 aastat lihtsalt ootama , et Eesti seadused lubaks enda keha üle otsustada ja munajuhad kinni siduda.

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 18:26

      See on jah nadi, et nii kaua ootama peab, et see protseduur ära teha, kui ise endas kindel oled. Ega see ju kohustus pole lapsi saada 😀

    • Reply Helina 25. detsember 2021 at 09:06

      Kõikidele, kes tulevad arsti juurde sterilisatsiooni jutuga, endal lapsi pole, siis ma soovitaks ikkagi lasta lihtsalt spiraali panna. Las istub seal 5 a sees ja seda saab kas või narkoosis paigaldada. Ütlen seda sellep, et tihtipeale varasematel steriliseerijatel on vaja ikkagi enne menopausi panna spiraal nö ravi eesmärgil, et neid võimalikke verejookse peatada. Siis kaob ühtlasi nagu sterilisatsiooni mõte ära.

  • Reply Kaisa 22. detsember 2021 at 16:38

    Olen 37 nii et lapsepõlves olin nii sõnadest kui mõistmisest näljutatud. Armastust ei mainitud kunagi, kuigi see oli ilmselgelt olemas ja mul oli tavaline Eesti pere. Oma lapsele ütlen , et ma armastan teda, kogu aeg, sest ei taha, et ka kasvaks mingi emotsionaalselt krampis inimesena. Ma tagan, et ta ei peaks selles kunagi kahtlema, mitte ainsalgi hetkel. Samuti ei õpetatud mu kodus sageli asju, vaid oodati kohe oskusi ja teadmisi, ilma neid ise andmata. Tavaliselt järgnes valesti tegemisele ja tüli ja riid. Ma tahan olla kindel, et olen ikka oma osa teinud- algul õpetan, selgitan ja slles siis sean mingid ootused. Ema vastas miks küsimustele- sest meil käib nii, sest nii ei tehta, sest nii on. Mina tahan lapsega teemadesse süüvida ja teda harida ja juhendada. Tahan, et ta tunneks, et keegi alati aitab ja on olemas ja ema armastus on tingimusteta ning vankumatu. Mul jäi sellest lapsepõlves vajaka. Ma ei tundnud end kaitstult ja turvaliselt. Tol ajal tundus lapsevandmale hirmsaim pangepanek laste ära hellitamine ja liiga pehme olemine. Ma ei kavatse oma last hakata ka rihma, tolmuimeja juhtme või muu sellisega peksma. See arutus jäägu nõukaaega

  • Reply M 22. detsember 2021 at 16:33

    Ma (30a) teen valikuid veidi teadlikumalt ja tervislikumalt, nt toitumise teemal.

    Aga kui puhtalt kasvatusest rüäkida, siis mu ema on ilmselt musteremade topis (ja isad ju suunduvad sageli emade järel), nii et kui ma midagi õigesti teen, tuleb see mu emalt.

  • Reply Aivi (33) 22. detsember 2021 at 16:11

    Minu lapsepõlves ka kallistamist ja musitamist ja “ma armastan sind” sõnu ei olnud. See oli nagu häbiasi, kui laps vanemale oma kiindumust avaldas. Tundsin sellistest spontaansetest kallidest väga puudust. Kui ütlesime emale “Kallis oled” või “ma armastan sind”, siis ühmas ta lihtsalt midagi vastu või ptles “okei”. Selles osas otsustasin, et minu lastega saab olema teistmoodi. Ja meil ongi. Sugulased on öelnud, et see on juba veider kui 13a poisslaps endiselt ema kallistab, et peaks juba tüdrukute järgi jooksma jne. Minu meelest ei pea. Kui tema jaoks õige aeg, küll siis tuleb ka see tüdruk keda kallistada. Siis üks asi on kindlasti söömine. Kuna meil oli suur pere ja toit oli emal täpselt ära jagatud, siis meie ise midagi võtta ei tohtinud. Absoluutselt kõike pidi küsima. Ka neid küpsiseid ja komme, mis elutoa laual vaagnas seisid. Praegu on mul kodus enamjaolt iseteenindus. Õhtusöögiks katan laua ja kõik vajalik on laual olemas, aga päeval vaatavad lapsed ise kas ja mida söövad . Ja siis need jõulude kommipakid. Viisime koju ja ema jagas kõikidele võrdselt. Minu lapsed saavad oma kommipakid ise ära süüa ja sunniviiselt jagama ei pea.

  • Reply L. 22. detsember 2021 at 16:01

    What kesse jätab lapse sõbra seniks teise tuppa ootama, kuni oma pere sööb? ?? Mega imelik tundub.
    Omal lapsi pole, aga kui kunagi peaks olema, siis arutaks nendega rohkem maailmaasju, emotsioonidega toimetamist ja üleüldse hingeelu, minu vanemad seda eriti ei teinud ja olid igas mõttes üsna kinnised. Also näiteks kui päevad hakkasid, pidin ka tükk aega hoogu võtma, et emale öelda, sest no polnud kunagi teemaks peres sellised asjad ja super awkward tundus rääkida.

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 18:36

      Ma mäletan selliseid olukordi mitmeid, seega ju siis see oli teema 😀

    • Reply Kerli 22. detsember 2021 at 22:24

      Mina olen ka lapsena erinevate sõprade juures mängides pidanud ootama kuni mängukaaslane sööb või on mind saadetud ise koju sööma. On olnud olukordi, kus kodu on kõrvalmajas, kuid on tulnud ette ka rattaga läbi linna edasi-tagasi sõitmist.
      Praegu olen 32 ja enda lapsed veel väikesed, kuid kedagi külas olevat nälga jätta ei kavatse.

    • Reply Kelly 23. detsember 2021 at 10:17

      Jep, ka mina mäletan kui jäin sõbranna tuppa senikaua üksi hängima kuni bad perega sõid 😀 Ise ei kujutaks üldse sellist asja ette, alati ikka pakun kõigile minu kodus viibijatele süüa

  • Reply Aire 22. detsember 2021 at 15:54

    Ma veidi kaldun teemast kõrvale, aga miskipärast just see meenub mulle lapsepõlvest, kui ma mõtlen praeguste laste peale, kes on minu tuttavatel/sõbrannadel/sõpradel.
    Ma olen vene perest pärit ja väga karmide vanematega. Meil oli füüsiline karistud täiesti okei. Ma ei mõtle nüüd, et peksti poolsurnuks, vaid natuke rihma ja nurgas seismine. See ei ole mind absoluutselt negatiivselt mõjutanud. Praegu saan vanematega superhästi läbi ja minust on saanud hea inimene (vähemal enda arust :D)
    Praegu ,ma olen aru saanud et lapsed kohe kisavad ja ähvardavad lastekaitsega.
    Aga veelkord mainin – füüsilisel karistusel ja füüsilisel karistusel on vahe…

    Teine asi on sõbrannaga seotud – tema vanemad samuti olnud väga karmid. Sõbranna ise 26 juba, aga vanemad siiamaani ei tea, et tütar on endale nabaneedi teinud 😀

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 16:17

      Aga oli muidu hea tunne, kui rihma said v? Selles suhtes, et mõtle, kui sa täiskasvanuna käitud kuidagi valesti/ebasobivalt ja elukaaslane v ülemus annab natuke peksa (poolsurnuks mitte) ja paneb kolleegide ees nurka seisma. Oleks imelik ju? Miks siis seda lapsele vähem imelik teha on, selle asemel, et talle rääkida, kuidas käituma peaks :D?

      • Reply Aire 22. detsember 2021 at 16:19

        Ei hea tunne ei olnud 😀
        Ma lihtsalt mõtlen sedapidi, et ilma karistuseta oleksin ma ilmselt alla käinud ja hetkel olen vanemate karmi käe tõttu ikka inimeseks saanud 😀

        • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 16:20

          Kas sa mäletad, mida sa siis tegid, mille eest rihma said ja ilma rihmata kindlasti alla käinud oleks? 😀

          • Aire 22. detsember 2021 at 16:22

            Käisin 10-12 aastasena koolikaaslastega suitsetamas, joomas, laaberdamas. Suhtlesin umbes 13. aastasena 20. aastaste meestega. Sel hetkel ma ei saanud aru, et see võis halvasti lõppeda.

          • Mallu 22. detsember 2021 at 18:37

            Okei, need tõesti rasked asjad, aga kas sa päriselt arvad, et füüsiline vägivald oli ainuke viis neid asju ja olukordi lahendada? 😀

          • kellakagu 23. detsember 2021 at 12:45

            Ilmselt on alati sellisel juhul ka see teine ots., et see, kellega nii on käitutud, sel puutub ju igasugune teadmine ja ettekujtus, kui probleeme oleks püütud lahendada heaga, mõistmisega ning armastusega. Ja siis talle võib tunduda, et just see karm käsi tema puhul aitas.
            Ja siis läheb oma lastega sama rada edasi, sest ta pole kindel, et vastupidine võiks töötada. Sest karm käsi on järele proovitud.

        • Reply Vaike 22. detsember 2021 at 16:24

          Küllap oleksid ka siis inimeseks kasvanud, kui vanemad oleksid rihma asemel rääkida võtnud. Peresiseste suhete versioone on õnneks rohkem kui ainult rihm või ülekäte kasvanud ülbikud, kes vanemaid ähvardavad. 🙂

          • Evelin 23. detsember 2021 at 14:12

            Mul oli väga range isa, kes ikka armastas karistada nii füüsiliselt (natuke rihma ikka) ja nurka seisma panna, koduaresti panna. Ja ma arvan, et just selle tõttu hakkasingi teismelisena mässama ja pätti tegema ning hulkuma. Need karistused on praegu vaadates olnud täiesti ebavajalikud ja ei õpetanud mulle muud kui korralikult käsku täitma, tubli tüdruk olema ja paremini valetama, et mitte pahandustega vahele jääda. Praeguseks olen täiesti igasuguse karistamise vastane, distsipliin ja piiride seadmine on täiesti elementaarne ja vajalik, aga karistamine mulle küll ellu mingeid väärtusi kaasa ei andnud ega mul paremaks inimeseks kasvada ei aidanud. Olin päris terane laps ja kindlasti oleks lihtsalt sõnadega väga edukalt hakkama saanud.

      • Reply Maali 22. detsember 2021 at 16:39

        Kui mina laps olin, oli mu üksikema; töötas 3 kohapeal: päeval müüja, õhtuti koristaja ja öösel kasiinos baaridaamina. Olime äärmiselt vaesed ja mingeid lõbustusi või mänguasju ei saanud lubada, riided olid turult või kiriku poolt annetatud. (Koolis oli tänu sellele palju narrimisi). Ema rügas, et meil vähemalt kortergi oleks alles. Mina ja mu väikevend olime päevi üksi kodus. Ise õppisime ja tegime süüa. Vahel nägime ema mõned korrad nädalas. Õppimine oli nii mul kui vennal raske, sest ei olnud kedagi kes kodus aitaks õppida ja hiljem oli veel raskem. Peale põhikooli, mille suutsin ääriveeri ära teha läksin kutsekasse. Täna mõtlen, et oleksin võinud rohkem vaeva näha ja parema hariduse saada. Minu oma lapsed (3 klass ja 5 klass) on praegu üleni viielised, nad on väga kohusetundlikud, õpihimulised ja neile meeldib õppida ja kool. Olen õpetanud neid ise õppima. Kõik ikka selleks, et tulevikus oleks korralik haridus ja kunagi ei peaks viletsat elu elama. Olen õpetanud, et pere ja lähedased sõbrad on tugi. Me räägime väga palju päeva/elu muredest ja rõõmudest. Mul on hea meel, et lapsed usaldavad mulle kõike. Kuulan ja kuulen oma lapsi ja sama teavad, et ka nendega arvestatakse. Elus ei saa alati võita ja kaotustega tuleb leppida. Ma ei ole iial nende peale karjunud ega kätt tõstnud. Õpetan neid süüa tegema (ja praeguseks oskavad teha küll, vahel isegi vaidlevad, kumb õhtusöögi teeb ?) ja kõike muud igapäevaseid eluks vajalikke. Minu ema ei õpetanud ja väga raske oli lapsena. Ühesõnaga, tegelikult on neid asju veel.

        • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 18:35

          Krt, peaks ka hakkama Marile söögitegemist õpetama 😀

    • Reply L 23. detsember 2021 at 01:08

      Päris nõme lugeda kuidas keegi üldse füüsilist karistust kiidab. Loodan, et Sul ei ole lapsi kes peksa saavad ja ka perselaks on füüsiline karistus.

  • Reply Kadi 22. detsember 2021 at 15:53

    Mitte et mul halvad vanemad oleks olnud,aga on palju asju,mida ma teisiti teha tahan. Nt sama kiusamine. Mulle öeldi kah asi või saa üle. Oma lapsele ikka selgitan,uurin ja küsin kuidas,miks,kes jne. Et alati tuleb öelda,et saaksin aidata ja koos midagi välja mõelda. Kallistamist on meil palju rohkem. Lisaks kõiksugu üritused,sünnipäevad,ekskursioonid. Saadame pea igale poole. Omal ajal ei lastud meid õdedega kuhugi väga( peres 4last). Lasti valida a)lähed kuhugi või b) ei saa uusi riideid ja asju tükk aega (polnud kõige vaesem pere,aga raha jalaga ka polnud). Kui valisid a variandi järgnes sellele veel seletus,et ise tead,kui katkiste riietega kooli lähed ja norima hakatakse.
    Laps on tähtsam kui kodu. Kodus lapsena sai tihti õiendada kui tuba sassis, midagi kogemata katki tegid või nt lillepott kukkus kuskil pähe ja said esimese asjana sõimata,et poti lõhkusid mitte ei vaadatud,et muhk peas või peapõrutust pole ?
    Muidu on vanemad väga kallid ja läbisaamine on kindlasti täiskasvanuna palju parem. ?

    • Reply Kadi 22. detsember 2021 at 15:54

      Ahjaaa…kohe 32a ja 2 last ?

  • Reply P. 22. detsember 2021 at 15:46

    Neid asju, mida ma kunagi mõtlesin, et mina teisiti teen, on nii palju. Kahjuks on vanematelt päranduseks saadud mustrid kohati ka minu pereellu trüginud:((( Lohutan end natukenegi, et vähemalt tegelen teadlikult probleemiga.
    On asju, mida ma arvasin, et mina oma lapsi küll nii ja naa ei kasvata, aga tegelikult olen ise ka libastunud. Aga rohkem on ikka seda, mida teisiti teen. Lastele nende tundeid ja emotsioone ära ei keela. Mäletan, et lapsena ei võinud ühtegi emotsiooni välja näidata. Naerda ei võind, nutta ei võind, rääkida ei võind, logeleda ei võind, mängida ei võind. Unistada ka ei võind, kui keegi selle pealt tabas. Ma ei oskagi tänase päevani millestki eriti unistada. Kõik oli keelatud anyway ja lihtsalt tuli alati elada kellegi teiste korralduste järgi. Kusjuures mäletan, et teismeeas, kui hakati nagu eeldama, et olen juba iseseisav, eneseteadlik jne jne, siis jäi jalgu, et miks ma aina mossis ja nii apaatne olen, miks pole huvisid jne. Olin suurimas segaduses… Sest kas see polnud mitte see, mida mult terve senise elu nõuti ja oodati?? Nii raske on olnud see suureks inimeseks kasvmine. Seda kõike olen üritanud oma lastega vältida ja teisiti teha.
    Muidugi ka see, et minuga ei tegeldud lapsena üldse. Nagu mitte üldse. Ei mäleta mitte ainsatki korda, kus vanemad minuga mängisid või tegelesid. Või ok, mingit käelist tegevust ikka haruharva ema tegi, aga see käis kah alandamise ja õiendamise saatel. Või siis näitas üles null huvi. Ema tänase päevani mind teeb maha. Õnneks mu lapsi ikka tunnustab ja kiidab. Mõistagi ma ikkagi annan endast parima, et oma lastega tegelda ja mängida, nende huvisid toita jms. Sest… milleks nad mul on, kui ma nendega tegelda ei taha? Või kuidas nad peaksid teadma kunagi, kes või mis nad olla tahavad, kui huvisid ei arendata, keeig ei suuna ega tegele, keegi ei arutle ega vestle, ei nuta ega naera.
    Noh ja muidugi annnan endast parima, et kujundada lastele vajalikke ja niisama häid harjumusi. Mu ema andis mu osas alla juba siis, kui olin lasteaiaealine. Ei tea, mida ta eeldas. Et eelkooliealine laps on juba väljakujunenud inimene, kes alandlikult ja vastuvaidlemata kõigele allub, kõik elu omaks võtab, kõige vajalikkusest jne aru saab.. Jumala ulme, kuidas ikka lapsi kasvatati kunagi.

    Ahjaa.. Olen 36a

    • Reply Krr 22. detsember 2021 at 16:42

      Nii kurb :(. Aga minu meelest oled sa juba nii super tubli, et sea kõike seda oled osanud analüüsida ja lahti mõtestada – see on juba nii suur võit. Ja ma võin kihla vedada, et sa oled juba seetõttu 100 x parem lapsevanem kui sulle oldi!

    • Reply aire 22. detsember 2021 at 18:35

      Omg?? ma nii tuntsin ennast praegu ära Täpselt sama oleksin ka ise kirjutanud oma lapsepõlvest ? ma 38
      Aga õnneks ma tervenen ja oma lastega olen ehk isegi liiga leebe (täielik kanaema)

  • Reply Mer 22. detsember 2021 at 15:43

    Ma olen 31-aastane. Ja terve elu endale korrutanud, et minust ei saa iial sellist ema nagu mul on.
    1. Ma ei karju oma laste peale (jah, olen seda teinud ja iga kord vaimusilmas enda ema näinud, sest mul on karjudes sama hääletämber).
    2. Ma KUULAN oma last. Tema muresid, rõõme, küsimusi, vastuseid, ideid, fantaasiaid, soove jne. Ma tahan, et mu lapsed teaksid, et minu juurde võib alati tulla, ükskõik millega!
    3. Lapse mure ei ole pisendamiseks. Kui kiusatakse, siis ma aitan. Kui valutab, siis uurime välja mis ja miks. Kui on kurb, siis lohutan.
    4. Iga päev ütleme, kui palju me armastame. Iga päev kallistame, kaisutame, kiidame!
    5. Nutta on okei. Vahel isegi peab nutma, et hakkaks kergem.
    6. Tabusid ei ole. Räägime avameelselt ja vastavlt lapse eale kõigest, mille vastu neil huvi tekib.
    Lisaks sellele ei nõua ma oma lapselt iial nii palju vastutust nagu minult nõuti, St siis nt nooremate hoidmist ja nende eest vastutamist. Mu ema, kui kuulis, et ma tütre saan, ütles “kuldsed” sõnad: “Kõigepealt tulebki lapsehoidjad teha ja siis lapsed saada!” Nagu, aitäh ema, ma nüüd tean, kelleks sa mind terve lapsepõlve pidasid. See oli esimene ja viimane kord, kui ta midagi sellist minu kuuldes ütles, sest ma tegin talle selgeks, milline katkine inimene minust on kasvanud tema suurepäraste kasvatusvõtete tõttu.
    Vaimse kõrval ei saa ma unustada ka materiaalset. Ma olen alati endale eesmärgiks seadnud lastele luua lapsepõlve, mis erineks sellest, mis mul oli. Jah, kui ma olen seetõttu kanaema vms, siis olengi. Ja täna, peale lastega nende tubade koristamist, vaatasin ringi ja tundsin meeletut tänu, et mu lastel on meie loodud kodu ja privaatsus ja võimalused. Et nad ei pea muretsema kiusamise pärast, sest ema ei raatsi peale turukauba midagi osta. Et nad ei pea muretsema märgade ja külmade jalgade pärast. Et neil on võimalus oma tuppa pageda, kui tuju tuleb. Jne, jne.
    Ma olen pikalt end ravinud ja teraapias-psühhiaatril käinud. Üsna alguses sai selgeks, et mu ärevuse, depressiooni ja paanitsemise taga on just lapsepõlv.

    • Reply Sirly 22. detsember 2021 at 18:29

      Ei julgegi kommenteerida, kohe lennatakse peale 🙂
      See, mis lapsena häris, seda oma lastele ei tee. Mida tänutundega meenutan (lapsena vb ei meeldinud, aga täiskasvanuna vaatan asjale teisiti), seda püüan ka oma lastega.: viisakas käitumine, etikett kodust väljapool, puhtus jne.

  • Reply H 22. detsember 2021 at 15:42

    Mina olen märganud, et paljusid asju teen just nii nagu minu vanemad tegid. Meile loeti palju raamatuid, meid kallistati, meid viidi suusatama, kelgutama, jalutama, teatrisse, muuseumisse, metsa seenele, meile selgitati maailma asju ja meie muresid kuulati. Olen 33-aastane ja esialgu kohe ei tulegi meelde, mida teeks täiesti teisiti. Ehk vaid see, et minu lastel on harmoonilisem pereelu kui minul oli, sest mu vanemad tülitsesid tihti. Õnneks minu lapsed selliseid draamasid nägema ei pea.

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:46

      Nii tore lugeda! Mitte see, et nad tülitsesid, aga et nii palju perega koos tehti!

  • Reply emps 22. detsember 2021 at 15:37

    Mina (32), laps 13, tüdurk. Kui minu vanematega olid mul 100% vanema-lapse suhe, siis ise üritan hoida ning tuleb ka üsna loomulikult lapsele sõbraks olemine. Laps räägib mulle asju, mida poleks eales oma vanematele ise rääkinud ja tundub, et tugev usaldus on meie vahel. Samas hoian ka vanema-lapse suhtlust, kuna ainult sõprust ei pea ka lapsele pakkuma, selleks sõbrad 😉

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:39

      Ma kardan ka, et seda tasakaalu võib keeruline leida olla, aga ma pigem tahaks ka, et lapsed julgeksid mulle kõike rääkida, mitte ei kardaks vms.

  • Reply Emps 22. detsember 2021 at 15:29

    Mina (32), laps 13, proovin olla lapsega rohkem sõber kui minu vanemad seda mulle olid. Minu peres oli täielik vanema ja lapse suhe. Ise olen teistsugust suhet lapsega hoidnud ja näen, et laps usaldab mulle mingeid asju, mida pole osanud oodatagi 🙂

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:37

      Mul sama asi, et mulle ausalt ei ole oluline see, et mina olen su vanem, austa ja kummarda mind. Pigem ma ikka olen sõber (kes annab süüa ja magama paneb :D)

    • Reply Lotte 22. detsember 2021 at 15:50

      Kohe 30a.
      Ei manipuleeri oma lapsi haiguste, emotsioonide vms. Omal ajal kodus oli ikka seda VÄGA palju.
      Samuti ei keela lapsel rääkida (teiste juhule vahele jah segada ei tohi) kui tal miskit öelda on täiskavanute seltskonnas. Samuti see “ära nüüd nuta”… Võeh, mu ema ütleb seda siiani mu lastele ja ma alati keelan. Las laps nutab kui ta tahab.
      Ei mingit füüsilist karistamisest. Okay, alla 1a on kerge laksu vastu näppe saanud, kui sõrmi kuskile topivad, aga see on ka kõik. Ma sain oma emalt vastu vahtimist kui nt vandusin.
      Kiusamise teemal oli mul ka see “ära tee välja”. Ja siinkohal minu arvamus vb ühiskonna omast läheb lahku. Kui keegi kiusab, ütled vastu. Kui keegi lööb, annad nii kõvasti vastu, et enam teist korda torkima ei tule.
      Samuti me laste kuuldes ei räägi kellestki halvasti. Lapsed on väga tähelepanelikud ja kipuvad vanemaid väga kergekäieliselt matkima.

  • Reply Kristi 36 22. detsember 2021 at 15:27

    “Lapsed ei sega suurte inimeate jutule vahele”
    Kui väike laps pöördub, siis mina lõpetan suure inimesega rääkimise ja see häirib paljusi. Aga lapse emotsioonid ja mõtted on vahetud ja kiiresti mööduvad, seega minu meelest on oluline see esmajärjekorras ära töödelda ?
    Kui suured inimesed ei suuda minuti kahe pärast oma juttu jätkata, siis nad on puudulikud. Ja kui nad veel see juures arvavad, et paari aastane peaks nende asemel suutma ?
    See oma tunnete/armastuse välja ütlemine oma lapsele on ka erinev, just nagu isegi mainisid.
    Ja tabusid ma üritan vältida. Et kui laps küsib üle tänava, et miks onul on üks jalg, siis ma ei ütle talle, et ole vait vaid üritan seletada, et ma ei tea täpselt aga mõned võimalused, mis mulle pähe tulevad on ……

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:30

      Jah, ma nüüd mõtlen ise ka, et kui ma telefoniga räägin (ja pole mingi jube tähtis jutt), siis enamasti ütlen ikka teisele täiskasvanule, et oota korra 😀 Olen järelikult samasugune, aga no ega lapsed üldiselt mingeid elupikki vestluseid pidada ei taha, piisab paarist lausest või küsimusele vastamisest.

  • Reply Hilda 22. detsember 2021 at 15:27

    Mul endal veel lapsi pole, aga panin samal teemal mõni aeg tagasi kirja enda kui noore lasteaiaõpetaja vaatenurga 😀 https://hildamaailm.blogspot.com/2021/09/lasteaiaopetaja-suhtumine.html?m=1

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:34

      Nii jube tegelikult mõelda, et nende aegunud kasvatusmeetoditega õpetajad siiani lasteaedades töötavad. Õnneks mu lastel on vedanud ja neil siiani väga toredad õpetajad olnud 🙂

  • Reply Kadi Kadi 22. detsember 2021 at 15:26

    Üks asi mida ma mitte kunagi ei tee oma lastega.
    On see, et ma ei kaaguta ” meil omal ajal ”
    Ma ei tunne ennast nii vanaltki, et oleks ” meie ja nende aeg ”

    Olen ise 33a
    Esimese lapse sain, kui olin 19
    Minu ema oli sünnitades 21 – pole niiii ilmatuma hull aeg, mida ” meil omal ajal ” tituleerida 😀

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:31

      Mari arvab küll, et ma elasin dinosauruste ajal, ta oli shokis, kui kuulis, et “minu ajal” ei saanud kogu aeg multikaid vaadata. Telekast lihtsalt ei tulnd 😀

      • Reply Vaike 22. detsember 2021 at 15:36

        Üks laps küsis mu tuttavalt, kas tal jäi ka sõpru Titanicule. 😀

        • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:37

          Aus küsimus 😀

  • Reply Vaike 22. detsember 2021 at 15:22

    Üldnarkoosita ei tähenda, et kohalikku tuimestust ei kasutatud. Paljud operatsioonid tehakse siiamaani kohaliku tuimestusega, nt mu sõbral on sedasi mitu liigeseproteesi paigaldatud. Mingit õlaoppi vaatas telekast pealt, olnud jube huvitav olnud. Ma oleks kohe ise endale minestusega üldnarkoosi korraldanud. 😀

    Aga seda, et last tuleb kohe karistada ja mitte midagi seletada, paistis ka siinsest kommentaariumist, kui kirjutasid sellest, kuidas Mari pärast kooli kuskile kaugemale poodi läks ja kogu oma raha sirgeks lõi. Osad kommentaarid soovitasid kohest ja ranget karistamist. Laps teeb esimest korda elus vea, millest ta isegi ei tea, et see on viga ja selle asemel, et selgitada, miks ei ole hea sedasi käituda, saagu kohe karistada!? Ma lugesin neid kommentaare nii, et kulmud olid kuklas. Et selle asemel, et soovitada rääkida ja jätkata/saavutada usalduslikku suhet lapse ja vanema vahel, soovitame parem, et laps hakkaks juba eos kõike kartma ja varjama? Määdžik.

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:28

      Eiii, netis kirjutatakse, et neile anti seda…rahustit? et nad ei liigutaks, aga VALU vastu ei saanud nad midagi ??

      For decades, pediatricians and obstetricians were taught that newborn babies, especially premature babies, had pain pathways too immature to permit them to feel or perceive pain. The issue didn’t arise much, though, because until recently very few of the smallest, sickest preemies survived very long.

      Aga selle karistamisega jah, mul endal sama tunne, et miks neid lapsi pidevalt aina karistama peab? Kui midagi on, siis räägin, kuidas edaspidi teha võiks, miks kohe karistama peaks, ma ei tea. Eriti kui me räägime väikestest, nagu Marta, kes isegi ei pruugi aru saada, miks tema käitumine “vale” on. Ikka räägid, aga ei saa eeldada, et korra mainisin, nüüd enam iial ei tee 😀

  • Reply Tiina 22. detsember 2021 at 15:20

    Jestas maria, vaesed lapsed opil. ?? õhhh, ei suuda mõeldagi sellele.

    • Reply Mallu 22. detsember 2021 at 15:25

      jaaa :S