Ma olen jube kannatamatu inimene, mis tähendab seda, et kui mul mingi mõte tuleb, siis ma tahaks seda KOHE. Ma ei teagi, kas see on seotud mu ATH’ga, aga mulle tundub lihtsalt, et ma pean kõigega kiirustama, sest muidu äkki mul läheb tuhin üle.
Näiteks kunagi lugesin ma kellegi blogist suurt kiidulaulu aurupuhasti kohta. Mida ma tegin? Sõitsin K-Rautasse ja küsisin teenindajalt kenasti endale üht puhastit. Teenindaja seletas mulle, et kui ma ootaks kaks päeva, siis on neil nädalavahetusteti vms -30% allahindlus ja saaksin palju parema hinnaga sama asja kätte. Ma olin nagu issand jumal, hull peast, ülehomseks olen ma juba pool maja ära aurutanud ja mul pole elu sees aega ja kannatust KAKS PÄEVA OODATA. Seega ostsin ma masina ära, tõin koju, panin esikukappi ja… issand ma ei mäletagi nüüd täpselt, kas ma kasutasin teda esimest korda kuus, seitse või kaheksa kuud hiljem, aga mul oli seda kohemaid vaja. Loogiline ju.
Teine näide, mis mulle praegu pähe kargab – mul tekkis eelmine veebruar mõte, et tahaks endale ja lastele veretestid teha, et noh, tervist kontrollida. Ma tegelikult tean, et perearsti juures saab endale paluda kord aastas põhjalikud analüüsid täiesti tasuta, aga ma ju tahtsin ikkagi KOHE, mitte oodata (mis on naeruväärne, sest ma ei usu, et seal ka üle nädala ootama pidanud oleks). Seega ostsin ma Synlabist kõigile lastele ja endale terviseriski paketid ja… ei ole sinna senimaani jalga tõstnud. Ega ma perearstile ka ei ole. Ma lihtsalt unustasin ära, mis sa ikka sinna teed.
Õnneks Synlab on üsna vastutulelik, lubasid meil selle aasta jooksul ikka vere ära anda ja perearstile peame ka minema, sest ma eile Lende pead paitades avastasin tal kõrva tagant mingi imeliku…kühmu? Muna? Ma ei tea, selline pehme ja väidetavalt valus ei ole, lähengi temaga täna perearstile. Mul sõbranna rääkis, et ta lapsel oli ka ja see oli suurenenud lümfisõlm vms, aga võite juba eeldada, et ma tegelikult alguses läksin max parakasse. Ei soovita teil googeldada seda, sest noh, võite juba eeldada, mida see google pakub diagnoosiks…
Aga üldselt selle pärast mul ongi üsna keeruline endale sisendada, et mõni asi lihtsalt võtab aega ja ei saa kohe. Eriti suured asjad nagu ala oma kodu vms. Et tegelikult ma võiksin ju rahul olla sellega, et ma olen endale leidnud üli mõnusa ja ruumika üürikorteri, mis on laste lasteaedadele lähedal ja on siin kandis ja nagu ma aru saan, siis paar aastat saab seal ilmselt muretult elada jumala normaalse üürisumma eest, et asi mul siis oodata. Paar aastat läheb tegelikult nii ruttu, et on lausa hirmutav. Aga nagu öeldakse, siis tark ei torma ja selle mõttega ma praegu elada üritangi. Et ei torma, võtan rahulikult. Aga mitte nii rahulikult, et ma jälle verd andma minna unustaks, haha.
Muidugi ma ei saa eitada, et teinekord on see “kohe” teema mega produktiivne kah. Nt üleeile viskas kopa nii ette, et laste riided ikka veel kastides on ja isegi kui ma siit kohe ära kolin, siis kummutit on ka ju uues kohas vaja. Seega tuli idee, panin instasse kuulutuse ja 2h hiljem oli mul kummut olemas ja riided ilusti ära sorteeritud. Naiss ju!
Millised inimesed teie olete? Kas sellised, kes ka KOHE tahavad, või olete rohkem need inimesed, kes midagi ostes sada poodi läbi käivad ja seda ideaalset varianti otsivad? Ma vannun, ma ei viitsiks elusees millegi ostuga nii palju vaeva näha, et rohkem kui ühte kohta läheks. Või mis ma valetan, ma pigem telliks netist. Ja kohe.
42 kommentaari
Ma samasugune. Hetkel mehega korteriost käsil. Maakler ütles, et peale lepingu sõlmimist on hetkel seal inimesel aega välja kolida 1 kuu. Ma ikka VÄGA loodan, et see juhtub kiiremini, sest ikkagi esimene oma kodu, tahaks juba kõike sättida ja osta ja jõuludeks olla oma kodus. Täpsustan ka, et see, kes välja peab kolima, elab tegelikult välismaal ja korteris asju minimaalselt, et päris maniakk ma pole 😀
Üleüldse, alati kui olen tahtnud uut telefoni või nt mustast juuksevärvist blondiks saada, siis mul ongi vaja kohe. Ei kannata oodata. Paar aastat tagasi tuli mõte minna euroopasse autotripile mehega. Mõte tuli ja ülejärgmisel päeval juba läksime, ei saanud ju ometi nädalatki oodata, et veidi paremini reisi planeerida…
Ma ka mõelnud kohati, et äkki mul ATH, aga googeldades pooled sümptomid kattuvad minuga ja ülejäänud pooled mu mehega 😀 Kas kuskil tasuta ka saab lasta seda diagnoosida? 😀
Tasuta saab vist siis äkki, kui psühhiaater sind suunab?
Mul on ka asju kohe vaja. Ka asju, mis elu sees ei juhtu kiiresti. Samas ma olen kooner, nii et kui mingit umbmäärast asja on vaja (uusi teksaseid in general nt), siis olen valmis poodides kondama küll. Olen hakanud iseloomu kasvatama nii, et kui on mingi kallim asi või on veidi kaheldav, kas mul ikka on seda vaja, aga isutab nüüd KOHE, siis olen jätnud ostmata. Kui paari päeva või nädala pärast ikka isutab, siis on vaja. Tihtipeale on selleks ajaks aga isu läinud või asi üldse ununenud. Mälu on ka lühike muidugi, aga seda parem rahakotile 😀
mul ka õnneks mälu lühike 😀
Olin see, kes kohe tahtis, kohe ostis. Nüüd on mingi pidurdusprotsess käima saadud tänu sellele tehnikale, et osta siis kui tahad seda paari nädala pärast ka. Nii on päris palju asju ostmata jäänud, Raha hakkab ka vaikselt kontole kogunema tänu sellele. Aga ainuke asi, mille peal see ei tööta on toiduained. Igasugu roogasid tahaks meisterdada ja toidukulud on liiiiiga suured.
Hingelt see, kes 100 poodi ja neti ka veel otsa läbi kammib. 🙂 no ytleme, et tegelikult ikka teen selgeks mis on antud esemele/ teenusele mõistlik hind ja 30 cendi pärast ikka teise linna otsa ei kima. Aga raha tuulde loopimist ma sõna otseses mõttes ei salli- hea hind võrdub minu jaoks arukusega ja vastupidine …
Sellepärast on mul liiga tihti ja jube valus su postitusi lugeda. Nüüd kui sul plaan korteri sissemaksuraha koguda, olen eriti terav silm ja kõrv. Ometi igaüks peab ise omad vead tegema ja tee leidma, samuti tasakaalukuse oma otsustes ja tegudes. Kust pärineb mõtteviis nüüd ja kohe kõike saada? See oleks pidanud lõppema hiljemalt lapsepõlvega.
Iga t e g u on o t s u s. Iga tunne ja tahtmine on sinu otsuse kaudu reguleeritav. See on enesekontroll, vastutuse võtmine. Ei saa lõputult arvata, et olukorrad, haigused, kasvatus, kunagine vaesus, jne on selle põhjustaja. Oled ju teadlik oma impulssiivsusest, seepärast ka suutlik enesega aru pidama. Kaalukausil on eesmärk “kodu” ja see nänn. Kumba valida? Võibolla oleks aeg küpsemaks käitumiseks just selles osas.
Oled ju palju muutunud aastaid tagasi põrutasid valimatult oma arvamuse välja teistpoolt mõistmata, üldse sellepeale mõtlemata. Nüüd enam nii ei käitu või kui eksid siis märkad, vabandad. Päris märgatav muutus.
Sorry, kui see jutt on liig otsekohene ja ebamugav kuulda.
Hoolimine tähendab vahel vaikimist aga vahel vastupidi tuleb öelda asju mis ei tõsta tuju. Küsimus on selles kuidas seda teha. Ma veel paremini ei oska. Õpin alles.
Hea küsimus, mul ainult enesekontroll puudub. Sellele muidugi teine lahendus ka, kui enesekontrolli kasvatada – rohkem teenida 😀
Raha läheb ja tuleb. Peab ikka uuele ruumi tegema ja vanal eest minna laskma. Samas – eks ma ka salaja kadestan inimesi, kes suudavad mustadeks päevadeks kõrvale panna. Mina põen parandamatut kasvajahaigust ja seetõttu elan pigem ellusuhtumisega – millal siis veel, kui mitte kohe! Kui ma mõnel tootel, mille kohta ma tean, et on soovitatud hinda alandada ja see lähipäevil langeb, siis ootan ära,.
Tahaks kohe, aga elu on õpetanud, et pärast kahtesen – seega nüüd tuletan sellel kirehetkel endale meelde, et kannatab oodata küll ja vaatan ikka hinda/kvaliteeti jne. Raske on muidugi.
KOHE! See ajab nii närvi kui ei saa kohe haha ?
Mul see kiiks, et kui ma olen pähe võtnud, et midagi tahan, siis ma pean selle saama maksku mis maksab. Olen nõus ka ootama aga seda ka siis kui muud üle ei jää. Hetkel ajab mind niiiiii närvi, et mitte kusagilt pole saada Lego Duplo jõuluvana komplekti. Kõik poed on tühjad, tellida pole ka kusagilt, järelturult jäin napilt ilma… omg. Ja kõige hullem kogu selle asja juures on see, et mu kahe aastane laps ei oska seda isegi tahta, see olen mina, kes ilma selle Legota elada ei saa… ei ole normaalne :/
Kohe aga ei kiirusta. Ikka jälgin hinda ja diile. Aga noh kui on vaja siis ikka kohe ja kiiresti. Aga oleme õppinud, et mõne asjaga vahel tasub oodata, sest äkki ikka pole vaja.
Suuremate ostudega nagu autod ja haagis on ost sooritatud ideest alates mõne tunniga. Bussiga oli küll nii, et kulus lausa 24 tundi, kuna vana auto oli vaja maha müüa ja kui müüdud sai siis oli vahel ka öö. Masendav.
Õpime kannatlikkust. Tasa ja targu, mees lunib juba kuu aega uut ATV-d aga kuna ma järekat ei taha siis peab ootama ja selles osas ma ei loodagi, et see soov muutub, lihtaalt kogugu raha ja ostku kohe välja.
Toon näite endast: mul on lastele uusi suvesandaale vaja. Käin 3 erinevat kaubamaja läbi, otsin netist. Mõtlen ja arutlen. Lõpuks ostan, jess!! Siis käin 2 korda ümber vahetamas, kuna suurus ei sobi. Lõpuks viin üldse tagasi. Hakkan uusi otsima. Põmaki! Suvi läbi. ?? Thats my life every f***ing day!
Mul lapsel ka kõrva taga paistes lümfisõlm. ?
ma ei viitsi elu sees nii palju mitte millegisse süveneda 😀
Avastasin ka paar aastat tagasi, et kaelal on imelik muna ja no vähe ei läinud paanikasse. Panin kohe perearsti juurde aja kinni. Tema ei osanud väga midagi öelda, saatis Kotka kliinikusse ultrahelisse. Ultrahelis selgus, et mul on (ilmselt mõne külmetuse) tagajärjel lümfisõlm lihtsalt suurenenud/paistes ja see enam normaalseks tagasi ei lähegi. Ja nüüd ma olen juba 2 aastat sellise lümfiga elanud. Aga tegelikult on siiani hirm, et ÄKKI on nüüd asi jamaks läinud
Lendel oli ka lümfisõlm, arst ütles, et osadel võibki suuremaks jääda, aga kuni kõvaks ei tõmbu, siis pole probleemi.
Mul oli kaenla all, aga pigem selline kõvem ja riisitera suurune. Käisin arstile näitamas ja ta siis küsis, et kas sa pole seda varem näitama käinud. Eee, mõtlema hakkasin, siis vist olin jah aasta-paar varem käinud näitamas. Ühesõnaga pidavat olema mingi rasunääre vms, ei midagi hullu. Aga ma ei tea, kas raseerimisest või millest lõi põletiku sinna alla, see läks tunduvalt suuremaks ja ikka punetas tükk aega. Guugeldasin ka ja noh, lümfisõlmevähk raudselt. Arst siis saatis UHsse. Sinna ju ka kohe ei saanud ja kui see päev lõpuks saabus, siis avastasin hommikul, et see on kadunud. Säh sulle mitu aastat ootamist ja jälgimist. UHs öeldi, et kui tagasi ei tule, siis muretseda pole vaja ja kui tuleb, siis kohe tagasi. *Läheb nüüd katsuma, kas on tagasi tulnud*
Ma loodan, et ei tule ka tagasi!
Haha.. parim nali on, et ma ootasin musta reede soodukaid, aga nüüd kui see on pmst käes, ei mäleta ma üldse, mida kõike sel ajal osta plaanisin. Sellinetunne, et midagi pole vaja. Kuskil on nimekiri, aga ei leia… 😀
krt, anna mulle ka teada, äkki mul ka midagi vaja 😀
Tahtsin Kunst ja Hobi poest hunnik asju tellida, aga neilt pole mingist Musta Reede kampaaniast kuulda olnud. Seega olen ilmaasjata oodanud v:D Endale talvejalatseid, elektrilist hambaharja… Kodulõhnastajat, diffuuserit, riiuleid siia-sinna, valgustid ootavad välja vahetamist, aga nende puhul pigem keeruline leida midagi, mis silma paistaks ja mida osta jaksaks. Jõulu tilulilu võiks veidi olla.. Tekstiilpesuri peaks rentima. Tervisetõendit ka vaja. See pole Musta reede soodukaga v 😀 Ah.. samas tundub nii mõttetu pudipadi paljuski. Siiani saanud ilma elatud, siis ilmselt saan edaspidi ka. Kui aled läbi, siis tunduvad jälle hädavajalikud asjad.
Ma oleks nagu ise selle siia kirja pannud, sest sama ? ja aina rohkem hakkab häirima seee, et ma ei mäleta.. -.-
Oleme samas paadis. Kui tuleb mingi mõte, et oh tahaks*seda*, siis ilmselgelt oli mul seda vaja tegelt juba eile ja mingi netipoe 4 päeva tarneaeg on ilmselgelt liiga pikk ja ma sõidan pigem kohe 40km, et see asi ikkagi kohe ära tuua.
Miks mul ei ole ühte juuksurit või kosmeetiku ega küünetehnikut? Sest kui ma vaatan, et juukseid peaks värvima, siis obv ei sobi mulle aeg ülrjärgmisel teisipäeval, EILE OLI VAJA JUBA!!! niiet hiljemalt homme veel sobib, muidu läheb tunne ja tuju üle ja siis avastan 2 nädalat hiljem, et krt, peaks ikka juuksurisse minema… Kohe..
SAMA 😀
Ma ka suht “kohe” inimene. Aga nii mõenstki asjast olen pidaud suu puhtaks pühkima. Pole saanud ei kohe ,ei pika ootamise peale. Sest vahepeal on tulnud sadatuhat muud ootamatust, mis kõik raha nõuavad……. Ma siin paar aastat olen oodanud, et saada esikusse lihtlabane riidenagi. Selline, mis seinale käib, mitte see mingi maas seisev variant. Mees andis maina lootust, et teeb ise, asi siis need mõned lauad kokku lüüa ja nagid külge kruvida. 2 aastat sai oodatud, viskas kopa ette. Tellisin. Soodushind ka ja puha. Tarneaeg 3-8 nädalat. Tore on… -_- Aga noh.. mis need 8 nädalatki siis enam eelneva 2aastaga võrreldes ära ei ole. Tellimisest möödus paar nädalat, kui sel nagil läks hind veel soodsamaks. Mul läks närv nii mustaks, et krt… Ei saanud ma siis veel paar nädalat oodatud:D …. seda enam, et ootasin ju tolsamal hetkelgi veel… Urjuhh… Seega nii kärsitu ma tegelikult pole, et ei jaksaks soodukaid oodata. Ma pigem ootan soodukaid…….. Nendega on ainult see jama asi, et ei tea, kas üldse utleb… ja millal tuleb… Sest et tahajs ikkagi võimalikult kohe. Nomitation Italy käevõru tahtsin endale kunagi niiiniiiniii väga. Enda arust ootasin ka juba nii mega kaua, aga soodukaid ei kuskil. Ostsin siis esimesed llülikesed ja keti tavahinnaga ära. Ja muidugi siis kohe varsti hakkas soodukaid tulema iga lühikese aja järel. Vähe ei aja närvi. Seega see kärsitus on pigem ikka narrus omaette. Kuigi see on ka ikka tõsi, et mis kohe olemas, see kohe kasutussse läheb või kohe saavad mingid edasisesd asjad tehtud. Pagana hea tunne on. Mul pole kombeks asju ära unustada. Seista nad võivad mul küll jah, aga see tähendab, et olengi nad soetanud teadmisega, et ostan nad valmis ja a’la 2 kuu pärast hakkan suure hurraaga midagi tegema ja siis läheb vaja. Või ostan suvel mingi suva sooduka ajal valmis mõned jõulukingid. Jne…..
Ma unustan KÕIK ära 😀
Ikka kohe. Või veel natuke varem.
Ei, ma pigem selline, kes võiks ka kallimalt asju osta, aga igakord midagi suuremat ostma hakates ärkab minus see sisemine juut ja ta ei lase üle maksta mul ??. Võin päev otsa ka poodides ringi vaadata, saaks jumala eest need 2eur säästa ?
Ma ka selline KOHE tahaks ja KÕIKE mis mõte just tuleb ja siis nii närib kui ei õnnestu kõik korraga
Mul oleneb asja hinnast ja kui kaua ma eeldan, et seda kasutan. Näiteks kui ma otsustasin, et lähen tükišampoonile üle, oli mul vaja seda ju ometi KOHE! Samas juhtmevabasid klappe googeldasin ikka väga kaua ja lõpuks ikka tellisin alles siis ära, kui teised klapid pmst ühe isoleerimata juhtme otsas rippusid 😀
Jummel ma olen vist risti vastupidine sinule, mul lausa hakkas süda valutama su aurupesuri ostu lugedes ?? ma ise ei osta suht never asju täishinnaga. Riideid igaljuhul küll mitte juba mitmeid aastaid. Hindadega olen väga kursis ja black friday on mu lemmik püha haha. Ainuke asi mille peale ma töesti raha RAISKAN on toit. Meeldib väljas söömas käia ja kui tuleb kokkamistuhin peale siis ostan köik asjad köige parema kvaliteediga ja löpuks tihtilugu on nii ett poest koju jöudes on jaks otsas ja toit jääb tegemata. Ja isegi kui valmis teen siis enamik lendab löpuks ikka prygikasti sest ei taha sama asja mitu päeva järjest süüa. Ja mönikord hakkan hästi tervislikuks ja ostan megalt puu-ja juurvilju kuid tegelt ega mul need eriti ei maitse niiet löpuks lähevad hallitama ja viskan ära.
A muidu et huvitav et perearstilt saab neid analüüse kord aastas paluda teha, seda ma ei teadnudki. Pean talt välja peilima selle. Seega aitäh selle tarkusetera eest.
Jaa, ma sain ise ka tuttavalt arstilt teada. Ka endale saab kord aastas küsida kõik testid, isegi kui kaebusi ei ole.
No ma ei tea, meie perearstikeskuses on pidevalt prob sellest, et raha pole..kunagi pidin ootama u 1.5k, et uus aasta algaks, et saada oma beebile saatekiri gastroenteroloogile, kuna neil tolle aasta eelarve oli lõhki. Mis siis veel, kui tãiesti terve täiskasvanu tahab lihtsalt kontroll analüüse saada, öeldaks..? ise tahaks küll lasta oma tervise üle kontrollida ja perearsti keskuses oleks hea ja mugav seda teha aga ilmselgelt ei usu, et suudaks need analüüsid välja nõuda, pigem oli plaanis lasta apteegis nt d-vitamiini ja hemoglobiini jne mõõta aga pole selleni veel jõudnud ikka ?
no see olla seeaduses kirjas et peab võimaldama 😀
Enamasti otsin õiget varianti tükk aega ja siis vaatan veel kust seda kõige soodsamalt saaks ? Mõnikord harva teen ka emotsioonioste ?
Mul on ka see “kühm” kõrva taga ja juba 20 aastat ? pidigi olema suurenenud lümfisõlm ja ega midagi sellega ei tehtud ja elukest ta ei sega ka. Mäletan ainult seda, et lapsena siis kui avastasime selle kühmu, ei soovitatud kõrvaauke teha, et valesti tehes võib neid juurde tulla. Ei tea kui tõsi või mitte see on, aga pole neid siiani teinud ja ega ei tunne puudust ka ? Muidugi ma pole kindel, et Lendel sama asi on, aga kõlab täpselt sedamoodi ?
Oli jaa õnneks 🙂
Kohe ja kui ei saa, siis mossitan nagu väike laps. ?
Mul on ka kohe vaja, sest muidu ma:
a) hakkan üleanalüüsima
b) ei tee seda asja iial lõpuni
c) ei alusta seda asja iial
Ühesõnaga mul on väga spontaanselt asju vaja, muidu ma kükitan forever kodus. Näide, tahtsin perekooli loengutesse minna, KOHE, aga kohe ei saanud. Sai 3 nädala pärast. 3 nädala pärast ma enam ei tahtnud, sest peab trolliga sõitma ja äkki ikka saab läbi neti ka kuskilt jne bläblä sada põhjust ja vabandust.
Samamoodi lennukipiletitega – ma ostsin neid max 2 nädalat ette. Lõpuks iiraeli ei jõudnudki sest ma ostsin need 2 kuud ette ja jõudsin ennast vigaseks põdeda nende tolli pärast. Lasin lihtsalt üle ja läksin mujale… Mõistlik. Oleks ma siis mingi rikaski ?
Mina olen puhas KOHE inimene ja ma vahel üsna vihkan seda omadust enda juures, sest olen ikka korduvalt kappi asju seisma ostnud. Aga kui see tuhin peale tuleb, siis see on nii kõikehaarav, et ei tule need eelnevad kapis seisvad asjad enam meeldegi 😀 Ostsin endale kunagi mingi valgusmaski, mis pidavat jube kasulik olema – olen seda vist kokku max 3 korda kasutanud, nii et ei oska öelda, kas ta siis teeb ka midagi. Juuste värvimine on mul alati väga äkkotsus – vaatan mingeid vanu pilte, kus olen blond ja siis tuleb selline tung peale juukseid värvida, et 2 tunni pärast on juuksed ilusad blondid heinatuustakad 😀 Ühe korra tellisin mingilt välismaa lehelt mingi kummalise jääkuubikute aluse, mis tundus NII ASJALIK ja lahendus mu olematutele jääkuubikuprobleemidele. Sain kätte ja see on ikka valus jura 😀 Oleks ma viitsinud 3 minutit enne ostmist googeldada, oleks ma teada saanud, et see on valus jura, aga sel hetkel tundus see nii hea.
Mul mees on jällegi täpselt vastupidine, ta võib päevi või lausa nädalaid uurida põhjalikult mingi toote kohta, et ikka 100% kindel olla, et hea asja saab. Mina jooksen pea laiali otsas poodi, võtan esimese ettejuhtuva ja loodan parimat 😀
KOHE!
Lambinäide, aga ntx keset suve avastan, et lapsel vaja talvesaapad või talveriided osta ja siis pean hakkama kohe neid ostma, kui olen selle avastuse teinud. Ja üldse, kui midagi pähe võtan siis pean seda kohe tegema, isegi siis kui vahest oleks mõistlik oodata.
Mees jälle vastupidi, vaatab ja kaalub ja uuurib ja … Zzz ? Meil hetkel Kohe pesumasinat vaja, ma oleks ammu juba ostu ära teind, aga noh….vaja ju uurida ja oodata ?
Poodi minna? EI!!!! Netis otsida, võrrelda, mõelda – alati! Oi, mulle meeldib netist osta. Saaks justkui sama raha eest kaks korda, ühe korra siis, kui tellin, ja teise korra siis, kui kaup käes on. Pluss on see hea võimalus, et ma salvestan asjad meeldivate alla, et lasta mõttel settida (mis sest, et ma muidugi tahan KOHE) ja kuu aja pärast selgub, et tuhin on üle läinud.
Aga asjad, mida ma tahan kohe ja kui vähegi võimalik, läheb käest ära, on kodu ja remont. Kui sa praegu näeksid, mis seal toimub. Ja kõik sai alguse sellest, et ma värvisin köögialaua ära. 😀 Ühesõnaga, ma ei ela seal praegu, sest ehitajad viskasid mu välja. 😀