Perekoolis oli päris huvitav teema – mida kindlasti oma lastele õpetate, mida teie vanemad teile ei õpetanud. Lugeda oli veidi kurb, sest mitmed tõid välja kiusamise aspekti. Et kui kiusati, siis vanemad kodus ütlesid, et a la ära tee väljagi või ära kaeba. Nõnda jätkus kiusamine aga veel kaua. Ma muidugi ei tea, kui vanad on need, kes seal kaasa räägivad, eks palju oleneb põlvkonnast kah. Vanasti vist oligi laste muredega tegelemine overrated. Vähemasti kogu selle “laps räägib siis kui kana pissib” põlvkonna jaoks.
Minu ema vist on sellest põlvkonnast ikka noorem. Mingit seda juttu ma küll ei mäleta igatahes, et ma kodus rääkida ei oleks võinud. Kiusamisega ma ka kokku puutunud oluliselt ei ole. Isegi ei kujuta ette, mida mu ema teinud oleks, kui ma oleks kodus rääkinud, et mind kiusatakse. Ma olen tatist saati nii sõnakas ja sõjakas olnud, et ilmselt mu ema oleks öelnud, et…tee vastu? Issand, ma ei teagi, ma lausa helistasin emale, et küsida, aga ta ei võtnud vastu krt.
Igatahes on üsna vana tõde, et veel paar generatsiooni tagasi ei mõeldud absoluutselt laste hingeelust. Arvestades fakti, et alles aastal 1986 keelati lõplikult ära beebide opereerimine ILMA üldnarkoosita*, siis no shit, et kui nad eeldasid, et beebid valu ei tunne, olid nad samal ajal suhtumisega, et sülle võtmine on hellitamine ja muu selline. Ja kui lapsed suuremaks said, siis “kasvatati” neid üldiselt hirmutamise ja endale allumisega, mitte mõistmise ja empaatiaga.
Kui laps nutab, siis on kaks viisi ta nuttu lõpetada: käratada või tou anda, et jää vait, või siis aktsepteerida, et lapsel on midagi juhtunud, mis tema arust on ebaaaus, valus, raske vms. Mitte, et ma nüüd siin aasta ema oleks, sest mind ka häirib, kui lapsed nutavad, aga et karjuda lapse peale, et lõpeta nüüd ära, ei ole minu meelest okei. Ma kindlasti olen seda elus öelnud ka, aga üldiselt võtan lihtsalt lapse sülle, üritan talle rahulikult olukorda seletada ja lasen tal nutta, kuni ta ise vajalikuks peab. Alles hiljaaegu kuulasime siin 20 mintsa jutti Lende nuttu, aga no mis sa hädaga ära teed, kui laps nutta tahab. Elu on selline.
Ma ei kujutaks ettegi, et laps tahab ka kaasa rääkida ja ma ütleks, et kle ole vait, sest sa oled laps? Nagu jah, kui keegi poole lause pealt sisse sõidab, kui ma kellegagi rääkida üritan, siis ikka ütlen, et oota kuni teine jutu lõpetab ja räägi siis. Aga selline üldine mõte, et lapsed peavad olema nähtamatud, märkamatud väiksed täiskasvanud, kes kõike alati õigesti teevad… Kes üldse seda mõelda saab?
(TikTokist just kuulsin, et see ajuosa, mis suudab ratsionaalselt emotsioone reguleerida ja mõista, areneb välja alles 25ndaks eluaastaks. Seega oleks narr viieaastaselt oodata, et ta oskaks alati aru saada, mis on tühiasi ja “pole nuttu väärt” onju).
Ma olen nüüd õigest teemast muidugi täiesti kõrvale kaldunud. Kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et mul on vist mingi ajuprobleem. Ma nimelt absull ei mäleta eriti oma lapsepõlve. St ma ei suuda isegi parima tahtmise juures välja mõelda, mida mu vanemad oleksid pidanud mulle õpetama, mida nad ei teinud. Rahaga ma ei oska ringi käia ja vb kui mind lapsena oleks selleks “treenitud”, siis äkki nüüd oskaksin? Samas ma ei usu, sest ma pole iial olnud mingi kalkuleerija või säästja. Kui on, siis raiskan ja kui pole, siis elan ilma, easy.
Teine asi, mida öeldakse, et saab “kaasa harjutada” on trenniharjumused. Tjah, mul olid ka klassis mõned, kes käisid vanematega matkamas ja suusatamas ja jalutamas jne. Ma vist ei pea mainima, et meil selliseid kombeid ei olnud. Ja ei ole siiani. Ma ei kujuta ette, mis maailmas ma ütleks lastele, et ooo lähme suusatama. Isegi kelgutada ma suurt ei viitsi. Üldiselt on see kõik Kardo rida olnud. Rõve, külm, märg. Ewwww. Nii et pigem selles valdkonnas teen ma täpselt sama, upsss.
Okei, üks asi tuli mulle praegu pähe küll – ma ei mäleta, et meie kodus oleks olnud super palju kallistamist ja musitamist ja “ma armastan sind” sõnu. Äkki siis oli, kui ma päris väike olin ja ma seda aega lihtsalt ei mäleta? Igatahes heietame me kõik siin neid ilusaid sõnu hommikust õhtuni. Mitte et see inimese elus nüüd super palju muudaks või teda paremaks inimeseks teeks, aga lihtsalt tundub mulle, et see on minu lastel erinev kui mul. Aga veelkord rõhutan, et äkki ikka väiksena öeldi ka, ma lihtsalt ei mäleta 😀
Üks asi meenus veel: paar sõbrannat olid väiksena sellised, et kui neil külas käisime, siis vanemad kutsusid ainult nemad vahepeal sööma ja siis sa pidid üksi teises toas ootama. Lapsena sellest suurt numbrit ei teinud, aga mõtlesin küll, et super imelik. Kui meil keegi külas oli, siis kutsuti ikka kõik sööma. Ma saan aru, et äkki polnud nii palju tehtud vms, aga no palju see 1. klassi tüdruk ikka sööb, et lauda kutsuda ei saa. Oma laste külalistele ei kujuta küll ette, et nii teeks ?
Igatahes mind täiega huvitaks, mida teie oma lastega teisiti teete ja mainige ära ka, kui vanad te olete. Huvitav oleks lugeda.
*Õnneks üldiselt maailmas lõpetati see pull 1970 ära, aga viimased opid ilma narkoosita on registreeritud siiski aastasse 1986 ?
Kommentaarid puuduvad