0
NIISAMA JUTTU TEEME HEAD

mis on head ja mis on halba, rohkem on vist ikka head?

22. märts 2020

Otsustasin, et arvukatel kommentaatoritel eile oli tuline õigus – kui ma jään ainult kassima selle üle, mida teised teevad või ei tee, siis samahästi võin ma endale kohe paela kaela panna ja sussid püsti visata. No ja kui ma eriti aus olen, siis ega ma ju tegelikult hommikust-õhtuni ka siin paanikas ei olnud ja üleeilne tuju ning eilne postitus olid lihtsalt mingisugune emotsionaalne murdumine. Kassisin oma kassid ära, hoidsin eile netist eemale ja koristasin põhjalikult ära köögi ja vannitoa. Otsustasin eile ka seda, et kui me siin kodus juba passima peame, olgu meil siin võimalikult hea, seega täienes meie elamine kahe õhuniisuti võrra. Ehk siis nüüd on neid kokku kolm.

Mul sõbranna oli eile suht arvamusel, et ma olen siin karantiinis ära filippinud, et endale õhuniisuteid kokku ostma kukkusin, aga tegelikult oli mul enne õhuniisutaja ainult meie magamistoas. Arvestades, et ma seal ainult magan ja muul ajal rohkem elutoas viibin, siis hakkas mulle tunduma, et mujal on õhk kuidagi vastikult kraapiv. No teate ju seda rõvedat tunnet, kui kurgu ja nina vahel on justkui kuiv ja veelgi hullem on olukord juba siis, kui nuusates verdki tulema hakkab (mis mul juhtus). Kuna kaks last on ka nohused ja niiske õhk teeb sellegi ebameeldiva tõve natukene rohkem väljakannatatavaks, siis otsustasingi võtta ühe ustava masina endale elutuppa ja teise ka lastetuppa. Nüüd mõtlen, et miks ma kohe esimese laksuga lastetuppa ka ei võtnud, nagu nad ei olekski inimesed ?

Igatahes on mul vist kõige soovitatum ja levinum õhuniisutaja, toreda nimega Oskar. Hetkel on kõik niisutajad koodiga “stadler20” 20% soodsamad, seega säästab ühe masina pealt lausa 20€. Mujal vist ka alesid sellele mudelile, aga Airvitamini kodukal (SIIN) on minu googeldamise kohaselt parim hind.

Kui sulle tundub, et sa pole elusees tähele pannud, et su kodus kuiv õhk oleks ja sa ei tea, miks keegi üldse peaks sellest huvituma, siis lihtsalt infoks – koduse kuiva õhu peamised tunnused on: kuivad huuled (mul on täiega, ma veel imestasin, sest ma joon ju vett), peavalud (neid õnneks pole), sügelev nina ja kuiv kurk. Ega pole ka ime, et mul enamik neid tunnuseid oli, sest mul oli kodus õhuniiskus 20% (mul termomeeter ütleb niiskusetaset ka). Võiks olla 40-60% siis oleks fine.

Jumal küll, kaua ma sellest niisutist heietan, aga ausalt see asi, mis teeb enesetunde ja olemise nii palju paremaks, eriti sellel karantiiniajal, kus aina toas passime, siis kellel minuga samad mured, siis soetage endale ka. Haha, ma olen mõndadest asjadest, mis mulle väga meeldivad, nii õhinas, et soovitan neid sõbrannadele jne, nagu ma töötaks seal või saaks vähemalt iga müügi pealt protsenti. Ütlen kohe ära, et ma ei saa selle reklaamimise eest isegi raha, niiet siiralt ja südamest soovitan. Kaua me ikka kuivame nagu lollakad.

Okei, ÜKS hea asi veel – sinna saab aroomiõlisid ka sisse panna (nt haiguste ajal piparmünti või muud lõõre lahti tegevat kraami) mulle meeldib! Lastele sobib ka panna ööseks näiteks mõnda head und soodustavat õli, näiteks midagi tsitruseliste seast, lavendlit vms.

Võeh, ma kõlan juba nagu täielik kristalli- ja õlitädi, aga noh, elevil olen, nagu enne seletasin ?

Nüüd, kus ma 79 aastat olen rääkinud õhuniisutitest, räägime edasi päris teemal, millest tegelikult kirjutama tulin. Nimelt sellest, kuidas muudkui head asjad juhtuvad ja kui ma juba mõtlen, et WOW maailm ongi nii ilus ja hea ja mõnus, siis tuleb kohe mingi mõnus pauk, mis mind tahab mu mullist välja kisuda. Aga samas, eks see elu ongi ju selline, et on head ja halba. Oleks patt ainult head halvata nõuda. Seega loetlen teile esiti head asjad ja neid on PALJU rohkem.

Malluka lugejad on imelised.

Issafakt. Ma ei tea, kui paljud te mind Facebookis jälgite, aga ma kirjutasin sinna hiljuti ühe abipalve. Või noh, see inimene ISE ei palunud abi, niisama kirjutas mulle blogisse kommentaari, mida ma ise omavoliliselt (anonüümselt) jagasin, et ehk mõni hea lugeja ka tahab aidata ühte naist hädas. Kes tahab, leiate selle postituse Malluka facebooki lehelt üles, aga long story short on see, et üks liikumispuudega naisterahvas rääkis kommentaariumis, kuidas tal hetkel rahadega nii kehva seis, et käib prügikasti juures süüa otsimas kuidagi läbi valu ja… No üldse selline kommentaar, et tegi mind nii kurvaks. Mul oli ta konto number, sest ma mõnda aega tagasi ka kandsin talle raha (ta jällegi ei küsinud, lihtsalt ta tihe kommenteerija ja mulle tundus, et tal oleks ehk veidi abi vaja, seega küsisin ta kontot). Ühesõnaga, ma jagasin teiega seda kommentaari ja saatsin neile, kes aidata tahtsid, ta konto nr. Ja saate aru, ta oli eilseks kokku saanud 873€.

Ta palus kõikidele abistajatele edasi öelda seda:

Kui ma eile pealelõunat ärkasin (olin eelnevalt öö läbi üleval olnud), siis ei suutnud uskuda, et mis vahepeal toimunud oli. Pidin ennast kohe kõvasti näpistama, sest see ei tundunud reaalne. Tegelikult see kõik ei ole mulle siiani päris kohale jõudnud, sest tundub praegugi nagu üks uskumatult ilus unenägu.
Nii paljud inimesed olid otsustanud mind aidata. Teid ei olnud üks või kaks vaid teid oli kümneid ja kümneid. Tahan teid kõiki südamest tänada. Suur suur aitäh Teile kõigile! Mu sõnad ei suuda väljendada seda kui tänulik ma kõigile teile olen.

Ma ei suuda siiani uskuda, et häid ja hoolivaid inimesi on nii palju. Ei tea siiani kas suurest õnnest nutta või naerda. Eile tegin mõlemat. Kui vahepeal tundus olukord nii lootusetu, siis eile sain ma usu headusesse tagasi.

Kuna arvele kogunes nii suur summa, siis poleks ju enam sobilik kelleltki toidukotti või ravimeid vastu võtta. (See oli vastuseks selle peale, et paljud pakkusid talle süüa ja vajalikke asju ostma minna).

Plaanisin antud rahaga kõik retseptiravimid kuuks ajaks välja osta. Natuke toitu osta ja paarsada eurot kõrvale panna. Et kui koroonaviirus läbi saab, siis ehk saaksin endale odavad uued prillid osta. Praegu olen juba paar aastat käinud prillidega mille üks klaas on liimitud ja üks ninapadjake puudu. Siiani pole kordagi olnud piisavalt vaba raha, et uusi prille osta. Tegelikult on ju teada, et rohkem pole kuskilt niimoodi lisaraha tulemas. Ja siis järgmine kuu korra veel hambaarsti juures ära käia.  Hambaarst pani eelmine kord uue aja, aga polnud kindel, et rahaliselt sinna minna saan. Nüüd hetke seisuga saaksin.
Ja ülejäänud raha siis teiste abivajajatega jagada. Sest tean ju ise kui raske on olla kui midagi pole. Kuna meile toodakse siia (koju viimisega/toomisega) ka kartuleid müügiks, siis korra mõtlesin , et äkki tasuks ka mõned kotid kartuleid tellida. Siis oleks vähemalt põhiline olemas.
Suur suur aitäh veelkord Teile kõigile! Soovin teile kõigile kõike head, tervist ja õnne.

***

Ma vannun, ma oleks pisara maha pannud. Kuna ma olen teda ammu enda kommentaariumis märganud ja ma tean, et sellel naisterahval on raske elu olnud, samas ei ole ta kunagi midagi küsinud, vaid ise lahendusi ja võimalusi otsinud (müünud kasvõi teiste ees fbis asju, isegi kui ise teenis selle pealt ala 20 senti vms) ja see summa on tema jaoks nii suur ja nii uskumatu, et võõrad inimesed lihtsalt talle heast peast pea 900€ kandsid, et teda aidata. 900€ muidugi ongi suur raha, aga sellised hetked on nagu täielik reality check. Et kui keegi ütleb, et selline summa on talle nagu uni, et pole võimalik ja pole olemas, et keegi talle selle andis. Et… ma olen elanud ja elan väga head elu, millesarnast paljud Eestis kahjuks ei ela. Igapäevaselt sellele ei mõtle, sest noh, ma ei tea päris nii hullus seisus inimesi, või kui tean, ei räägi nad enda seisudest, aga ma tegelikult TEAN, et Eestis on selliseid inimesi palju ja ma tahaks neid kõiki aidata, aga no ei saa ju. Ja seda õnnelikumaks tegi mind selle naise õnn. Südamest ja täiega tegi õnnelikuks. Ja ma loodan, et see raha aitab tal kuidagi nüüd rohkem vee peal püsida.

Sry, ei taha kõlada nagu ema Theresa, eriti kuna TEIE selle raha kandsite, mitte mina ?

Mis veel siis head… Lapsed said näiteks endale nii ilusad kombed ja sain täna Martaga õues natukene pilte teha. Samal ajal Kardo rookis kenasti õues koerasaadusi kokku ja ilm oli ilus ja üldse oli kõik nii mõnus, kuni…

…ma kükitasin, et pilti teha ja kukutasin oma tutika telefoni tuimalt vastu maad. See vaesekene pole isegi kuu aega vana ja nüüd on ta ekraan alt nurgast ämblikuks ja üle ekraani jookseb jäme lilla joon. Ei tundu nagu väike ja vaevumärgatav vigastus, haha. Nüüd pean välja mõtlema, et kas kodukindlustus ajab selle asja korda, või… või ei aja. Samas miks ei peaks ajama? Pfft, vot. Siis polegi see väga halb asi, sest noh, lahendatav. Poooogen!


Ja kuna ma ei kavatse seda postitust halvaga lõpetada, siis lõpetame jälle näitega, miks mu lugejad mega ägedad on: ma nimelt osalesin Stellariumi instas ühe lõhna loosis, lihtsalt ta kirjeldas seda nii hästi ja see tundus täpselt midagi sellist, mida ma tahaks saada. Ja nõnda ma osalesin, aga ei võitnud (nagu see ikka elus enamasti juhtub, kui kuskil loosis osaled :D), aga üks mu lugeja võitis ja ütles, et annab selle hoopis mulle, sest ta ei tahtnudki seda! Ta nägi, et ma osalesin ja ostustas ainult selle pärast osaleda, et võidu korral see mulle anda.

Ja ta võitiski ja ma saangi selle endale. Nagu wtf kui ägedad ja armsaid inimesi olemas on. Tahaks öelda blessed või miskit.

Et jah, olenemata sellest, et Marta mind läbimärja vetsuharjaga piki jalgu lõi ja et mu telefon katki kukkus ja et mu lastetuba näeb ikka välja, nagu seal oleks pomm plahvatanud ja et maailmas on tundmatu viiruse pandeemia, siis sellegipoolest on inimesed ja elu ikka päris kabedad. Sama kabedad kui mina, kui ma ennast meikinud olen 😉


Teie kord: nimetage midagi head ja midagi halba, mis teil parasjagu toimumas! Feel free halada ja feel free uhkustada, kõik kärab! 
 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar