0
LAPSED

mitte eriti hea ema, aga no…okei

3. juuni 2022

Ma olen viimasel ajal tiktokis näinud selliseid südamlikke videosid, kus inimesed jagavad seda, kuidas neil oli väga halb ja vaene lapsepõlv ja siis mõni õpetaja märkas seda ja aitas neid. Noh, kammis juuksed ära ja ostis riideid ja andis süüa jne. See kõik on väga armas, aga ma kardan, et mu lapsed hakkavad varsti samamoodi oma õpetajatelt kaastundlike pilkudega abipakke saama.

Lihtsalt need hommikud… Need on lihtsalt full error, ausalt ka. Ja ma ütlen kohe alguses ära, et ma TEAN, et asi on minus ja ma peaksin õhtul rohekem ette valmistuma, et hommikul lihtsam oleks. Aga no õhtud on ka parajad errorid, ei hakka isegi salgama 😁 Kui ilmad on ilusad, siis on meil vahepeal tuba lapsi täis, kõik jooksevad liivakasti ja toa vahet, mängivad palli ja peitust ja maalivad ja… Noh, teevad lasteasju, mida neil tore teha on. Kes olen mina, et neid keelata. Las elavad ja lustivad.

Ainult uneaeg tuleb kuidagi maru ootamatult ja mina jään ka koos nendega magama, et siis selle kaose sisse hommikul uuesti üles ärgata. Näiteks üks hommik oli selline, et läksin pessu ja jätsin lapsed nii kaua multikat vaatama. Samal ajal otsustasid Marta ja Lende endale ise shokolaadisaiu teha, mis muidu oleks kena lugu, aga tulemuseks oli see, et nad olid otsast lõpuni shoksi täis. Riided, juuksed, laud. Kõik kohad. Mul muidugi mega kiire, aga hakkasin neid siis kasima, ise veel rätikus ja läbimärg.

Mari muidugi oli ennast miskipärast juba täiesti riidesse pannud ja ootas kannatamatult ukse juures. Panin siis ennast riidesse, üritasin ennast inimeseks teha ja panin Martale jope selga ja saapad jalga, mille peale lendas ta kohe uksest välja. Noh, sõitis siin tõuksiga edasi tagasi. Ma isegi ei viitsinud keelata, sõitku kui tahab. Tõmbasin Lendele just mütsi pähe, kui kuulsin õuest nuttu. Marta oli poriloiku siruli lennanud. Mis seal ikka. Tuppa, riidevahetus, kogu krempel. Kui ta lõpuks riidesse sai, läksin mina enda asju kokku panema, mille ajal suutis ta ennast meikida. Ehk siis endale ripsmekat näkku hõõruda. Ma isegi ei jõundnud sellega enam tegeleda. Ma olin juba niigi hiljaks jäämas. Mis seal ikka, siis läheb nii, pole miskit teha.

Ja kae nalja, otse auto kõrval suutis Marta veelkord põlvili kukkuda. Seega üle andsin ma näost ripsmetušise, läbimärgade põlvede ja sassis peaga Marta, kes konkreetselt nägi välja nagu viimane orb.

Teine hommik ütles Mari mulle kaks minutit enne uksest väljumist, et nad lähevad ekskursioonile ja et tal on sinna snäkke ning jooki vaja. Ekskursioonist ma teadsin, muud osa mitte. Nojah, tormasin siis poest läbi, Mari kooli ette maha, teised aeda ja tahtsin tööle põrutada, kui Mari helistab nuttes, et ta jäi bussist maha. Okei. Ots ümber, Marile kooli ette järele ja temaga tööle… Suht lõõgastavad hommikud, onju 🥲

Endiselt: ma näen siin enda süüd ka, aga mul on kogu aeg pea nii laiali otsas, et ma vist tõesti peaks endale ukse peale mingi tahvli ostma, kuhu panen iga päev kirja, kellele mida on kuhu vaja kaasa panna, mis kell keegi kus olema peaks jne. Peakski endale selllise asja vist sebima. Arvestades, et Lende läks üks hommik mustade dressidega lasteaeda, sest suutis autos enda peale kohukest määrida. Alles lasteaias sain aru, et neil laulupidu ja kõik pidid pidulikult riides olema. Aasta ema seda muidugi ei mäletanud.

Mõnikord Lende ise manitseb mind, et tal on üht/teist lasteaeda vaja kaasa panna. Mari on juba ammu aru saanud, et minu mälu peale loota ei saa, sellepärast ta vist nii iseseisev ongi. Eile hommikul viisin lapsed aeda ja Lende küsis, kas ta õhtul võiks krõpsu süüa. Ma vastasin, et jaa, lähme peale lastekat poodi ja ma ostan. Mille peale Mari luges Lendele sõnad peale, et emmele tuleb kindlasti meelde tuletada, sest muidu ta unustab ära.

Vaesed lapsed, et neil nii hajameelne ema olema peab. Samas vanasti Mari süüdistas mind kogu aeg selles, et ma valetan talle, kui ma midagi ära unustasin. Nüüd on õnneks mõistnud, et ma ei ole valetaja, ainult ajudeta inimloom 🥲

Loe ka neid postitusi!

7 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Eveliis 4. juuni 2022 at 18:04

    Mul on pea igal hommikul juba ette hirm, et mis ma unustasin, mida ma ei teadnudki, mis on kadunud, kas keegi helistab nuttes koolist, et roosat nööpi oli vaja, aga ma ei teadnud ja nii edasi.
    Alles paar paeva tagasi ajasin Ida asju taga hommikul, lōpuks sain pessu ja kui välja sain, istus Ida juba autos ja küsis, kaua mul veel läheb🤷‍♀️
    Tööle jõudes avastasin et olin kaasa votnud arvutikoti, aga mitte arvutit. Soitsin tagasi. Koju on 30 kilomeetrit…
    Ühesonaga ma tunnen ka, et peaks asju panema rohkem kokku ohtul, enda arust panengi, aga ikka on hommikul midagi kadunud voi tuleb ootamatult uut infot

  • Avatar
    Vasta Beti 3. juuni 2022 at 17:27

    Elu ATH ja lastega! Jap, mõistan, sekundeerin ja noogutan kaasa! Mu elus on koguaeg kaos ja mu silm tõmbleb konstantselt, sest APPIIIIII!

    (Tegelt on tore lugeda, et teiste eludes ka kaos on :D)

    • Mallu
      Vasta Mallu 3. juuni 2022 at 18:12

      Jah, mul ka hea meel, et ma ainus pole 😄

  • Avatar
    Vasta Hanna 3. juuni 2022 at 13:45

    😀 Ma ka preaegu sama hajameelne, ma loodan, et kui endal lapsed, siis äkki vähemalt nende asju suudan meeles pidada 😀
    Aga tõenäoliselt ma viiks lasteaeda ette igaks juhuks valmis ühed pidulikud riided ja ühed tavalised riided ja kui tõesti peaks midagi meelest minema, siis saab vähemalt lasteaias riided ära vahetada 😀

  • Avatar
    Vasta Tiina 3. juuni 2022 at 12:29

    Kust ma su neid ostutingimusi jms saan lugeda, sest sinna tingimuste peale vajutades lööb kontaktilehele kus su email on 🙈😄

  • Avatar
    Vasta R. 3. juuni 2022 at 11:08

    Mul küll 2 last, aga i feel u ..täiega😅 meil veel lisaks mingi parima ema võistlus ka, mulle tundub. kes kõige rohkem üritustest osa võtab ja igalpool abiks on ja ise lastele üritusele järele läheb (kuigi tellitud buss toob ka lapsed koolimajja tagasi) jne. Tunnen ennast täiega rongaemana vahest🥲

    • Mallu
      Vasta Mallu 3. juuni 2022 at 13:05

      Ma õnneks sellel võistlusel ei osale 😀