Ma olen viimasel ajal tiktokis näinud selliseid südamlikke videosid, kus inimesed jagavad seda, kuidas neil oli väga halb ja vaene lapsepõlv ja siis mõni õpetaja märkas seda ja aitas neid. Noh, kammis juuksed ära ja ostis riideid ja andis süüa jne. See kõik on väga armas, aga ma kardan, et mu lapsed hakkavad varsti samamoodi oma õpetajatelt kaastundlike pilkudega abipakke saama.
7 kommentaari
Mul on pea igal hommikul juba ette hirm, et mis ma unustasin, mida ma ei teadnudki, mis on kadunud, kas keegi helistab nuttes koolist, et roosat nööpi oli vaja, aga ma ei teadnud ja nii edasi.
Alles paar paeva tagasi ajasin Ida asju taga hommikul, lōpuks sain pessu ja kui välja sain, istus Ida juba autos ja küsis, kaua mul veel läheb🤷♀️
Tööle jõudes avastasin et olin kaasa votnud arvutikoti, aga mitte arvutit. Soitsin tagasi. Koju on 30 kilomeetrit…
Ühesonaga ma tunnen ka, et peaks asju panema rohkem kokku ohtul, enda arust panengi, aga ikka on hommikul midagi kadunud voi tuleb ootamatult uut infot
Elu ATH ja lastega! Jap, mõistan, sekundeerin ja noogutan kaasa! Mu elus on koguaeg kaos ja mu silm tõmbleb konstantselt, sest APPIIIIII!
(Tegelt on tore lugeda, et teiste eludes ka kaos on :D)
Jah, mul ka hea meel, et ma ainus pole 😄
😀 Ma ka preaegu sama hajameelne, ma loodan, et kui endal lapsed, siis äkki vähemalt nende asju suudan meeles pidada 😀
Aga tõenäoliselt ma viiks lasteaeda ette igaks juhuks valmis ühed pidulikud riided ja ühed tavalised riided ja kui tõesti peaks midagi meelest minema, siis saab vähemalt lasteaias riided ära vahetada 😀
Kust ma su neid ostutingimusi jms saan lugeda, sest sinna tingimuste peale vajutades lööb kontaktilehele kus su email on 🙈😄
Mul küll 2 last, aga i feel u ..täiega😅 meil veel lisaks mingi parima ema võistlus ka, mulle tundub. kes kõige rohkem üritustest osa võtab ja igalpool abiks on ja ise lastele üritusele järele läheb (kuigi tellitud buss toob ka lapsed koolimajja tagasi) jne. Tunnen ennast täiega rongaemana vahest🥲
Ma õnneks sellel võistlusel ei osale 😀