me saame lõpuks kõik koos süüa*

Ma olen siin korteris juba üle aasta elanud ja kogu aeg avastan end mõttelt, et oot-oot, midagi võiks teisiti olla. Jaa jaaa, te võite mulle ütlema tulla, et ma olen seest katki ja seetõttu ei suuda elus rõõmu tunda ja muu selline psühholoogiline mula. Ma isegi ei hakka vastu vaidlema. Lihtsalt mõne asjaga on nii, et no ei suutnud kohe esimese korraga seda õiget valikut teha. Üheks selliseks kohaks siin korteris oli “sööginurk”.

Jutumärkides, sest tegelikult on mu köök-elutuba kuidagi sellise naljaka ehitusega, et siin pole eriti hästi võimalik aru saada, kus on esik, kus on köök, kus on elutuba. See on lihtsalt üks suur ruum, kuhu sa väilisuksest sisse astud. Muidu mul sellega erilist probleemi pole, sest kuigi pea 40 ruutu, siis ümber tõsta asju siin nagunii ruumi pole ja mulle meeldib ta nii ka, aga vot selle söögilauaga oli küll paras jamamine.

Esimesena oli mul siin selline ümmargune laud roheliste toolidega, kes ei mäleta, siis panen alla pildi ka:

See laud ja toolid sobisid siia idekalt, eksole? Mis aga meile väga ei sobinud, oli see, et need toolid olid nii suured ja kobakad, et ei mahtunud isegi laua alla. Mis tähendas omakorda seda, et kasutada oli võimalik neljast toolist kahte. Teised olid lihtsalt seina ja kapi vahel lõksus, keegi sinna istuma nagunii ei mahtunud. Seega seisid laud ja toolid 99% ajast puutumata. Lapsed sõid lihtsalt saare taga baaripukkidelt.

Mis omakorda tähendas muidugi seda, et ma need ära andsin. Mis nad siin ikka asja eest teist takka ees vahivad ja ruumi võtavad. Keegi neid nagunii ei kasutanud. Lohistasin sinna nurka hoopis oma veinikapikese ja mõneks ajaks oli süda rahul. Noh, selle hetkeni, kuni ma sain aru, et ma ei saa kedagi isegi dinnerile kutsuda, sest mul pole neid kuskile istuma panna. Mitte et ma nüüd ööd-päevad läbi dinnereid korraldaks, aga no vahel ikka tekib selline tuju. Seega polnud mul muud varianti, kui hakkasin mõtlema, et milline peaks olema see laud ja need toolid, mis siia normaalselt ära mahuks ja mida päriselt kasutada ka saaks.

Ja no kes mind teab, siis ilmselgelt ei hakanud ma nüüd päriselt rämedalt uurima ja otsima, vaid mõtlesin, et “krt…peaks” ja unustasin selle igaveseks. Või noh vähemalt täpselt nii kauaks, et Facebook mulle rug.ee reklaami ette viskas, kus vahtis mulle vastu ideaalne laud. Ega ma muidugi peale vaadates ei teadnud, et ta ideaalne on. Ma teadsin ainult, et ta näeb ideaalne välja, aga see nurk pole mul just kõige suurem, mistõttu piisavalt väikseid laudasid on üsna keeruline leida. Aga no kae perra – 120 cm pikk ja PIKENDATAV! Ehk siis kui mul peaks üle kolme sõbra külla tulema, saaksin laua lihtsalt toa poole lohistada ja kõik kenasti laua taha mahutada.

Olgu siin nüüd ajaloo ja aususe huvides öeldud, et mul on see laud ja toolid juba üle kuu aja olnud ja mitte üht korda pole mul veel vaja olnud seda lahti teha, aga noh. Soe tunne tuleb südamesse lihtsalt selle teadmise peale, et kui oleks vaja, siis ma saaks…

See selleks. Igatahes olin mina juba eenevalt Rug Mööblipoega koostööd teinud, küll vaipade asjus, aga seekord lõime käed hoopis laua ja toolide koha peal. Tahtsin lihtsalt teilegi teada anda, et ei pea sealt lehelt teps mitte ainult vaipasid vahtima, saab muud head kraami ka. Ja tõesti on hea kraam, sest isegi MINA oskasin laua ja toolid kokku panna! Ma tean, et see tundub nii lamp asi, sest isegi lapsed oskavad vist mööblit kokku panna, aga mul jookseb aju alati nii lühisesse ja ma parem ootan oma isa külla või midagi. Kuid mitte seekord. Pusisin ise selle raske tammepuust laua kokku nagu vana meistrimees ise. Seda muidugi juhul, kui vana meistrimees paneks lauda ja kuut tooli umbes neli tundi kokku, aga no abiks ikka!

Toolid valisin seekord selle järgi, et nad rohelised oleks (obv) ja selle järgi, et neil käetugesid ei oleks. Jah, need on veidi mugavamad, aga kui sul ruumiga priisata pole, siis unustage heaga ära. Ja ma ei nuta oma käetugesid taga, sest eelmise nelja tooli asemel, millest sai kasutada kahte, on mul nüüd KUUS tooli, millest saab kõiki kasutada. Kui see pole luksus, siis mina ei tea, mis on. Näete, vot sellised mõnusad, sametised ja pehmed toolid!

Igatahes, ega mul muud midagi tegelikult öelda polnudki, näitan parem oma uue “nurgakese” ette, siis saate ise öelda, kas on imetabane või mitte. Ühtlasi paluks külla tulla viiel inimesel, et ma lõpuks saaksin põhjuse enda lauakest lahti ka teha. Kaua ta ikka kannatama peab?

Mul on teile ka küsimus – kuidas teie kodus tavaliselt sööte? Selles suhtes, et me enamik aega sööme vist nii, et ma teen lastele söögi valmis ja nad ikka söövad saare taga, või diivanil, või oma toas… või jumal teab kus 😀 Sellist “istume alati kogu aeg ühe laua taga” värki ei oska mina ikka sisse juurutada, tee või tina.

*Ja kui miskipärast segaseks jäi, siis laud ja toolid tulid rug.ee poolt kauni kingitusena!