0
JUMALAITA LAPSED

ei mahu pähe (lapsed ja mina ja värki)

10. november 2022

Kui nagu selline 95% ajast on elu lastega lust ja lillepidu, siis vahepeal tekivad olukorrad, kus ma lihtsalt ei saa aru, mis nende peas toimub. Näiteks eile võtsin ma siis ette selle, et läksin lastega restorani. Me sõidame nimelt iga hommik “Jah, kallis” restost mööda ning Lende võttis endale pähe, et tema tahab sinna tulukestega majja minna.

Leppisime siis kenasti Mariga kokku, et ta peale kooli kindlasti Kardo juurde läheks, sest siis saan ma ta suurema vaevata peale korjata, kui teised lasteaiast peale võtan. Kuna ma tean, et Mari mälu on nagu haugil, üritasin talle veel kooli ajal helistada, aga vastu ta ei võtnud. Kirjutasin siis ta sõbrannale, et palun meenuta Marile, et ta peale kooli Kardo juurde läheks, sõbranna lubas seda teha. Tavai. Done deal.

Sõidan siis mina südamerahus peale tööd Kardo juurde ja keda seal EI ole, on Mari Johanna Treimann. Helistan talle, vastu ei võta. Küsin ta sõbranna käest, et kas ta ütles Marile info edasi, see vastas, et ta ütles küll ja kordas veel seda meeldetuletust, kui Mari seisis bussipeatuses ja ootas minu juurde bussi! Ja kui Mari bussile astus, hüüdis Johanna talle veel dramaatiliselt, et ta maha tuleks, sest ta pidi ju issi juurde minema, aga Mari lehvitas talle südamerahuga hüvastijätuks ja sõitis koju, mis muud.

Lõpuks võttis Mari minu kõne ka vastu. Ma siis küsisin, et miks sa Kardo juurde ei läinud, laps vastab mulle, et ta UNUSTAS? Nagu kuidas sa saad unustada midagi, mida sulle konkreetselt samal ajal, kui sa bussile astud, öeldakse? Ma olin nii segaduses, sest ega see restorani minek nüüd päris küüditamine ka ei ole, et üritaks igal võimalusel viilida. Ültlesingi siis, et no kui sa ei soovi tulla, siis palun väga, aga teinekord võid lihtsalt nii öelda ja et me lähme siis teistega restorani.

Selle peale hakkas Mari hüsteeriliselt nutma, et tema tahab ka tulla, vabandas ette-taha, et ta unustas ja kurtis, et ta ei saa sinna midagi teha, et tal niii väike mälu on. No ma ei tea… Mulle ausalt ei mahu pähe, mis täpselt ta peas toimus. Kas tõesti inimene saab midagi niimoodi “ära unustada”?

Igatahes korjasin ma ta siis kodust peale ja läksin ikka kõigiga sööma. Otseloomulikult ei söönud väiksemad seal peale paari friika mitte midagi ja kohe kui koju astusime, oli kõigil kõht jube tühi ja tehku mina nüüd süüa.

Aga kui ma neil kõhud täis söötsin, siis hakkas jälle see ilus aeg. Mari mängis Lende ja Martaga KAKS tundi kooli: kleepisid ja mässasid seal omavahel nii toredasti. Peale mida leidsid nad sahtlist Dobble mängu, mis nad sünnaks saanud olid ja palusid, et ma neile selle selgeks õpetaksin. Martal veel arenguruumi on, aga Lende ja Mari on juba päris kiired mängusellid.

Lisaks tundsin ma õhtu otsa süümekaid, et ma eilse marditeema peale nii pingesse läksin, sest Marta laulis mulle oma kähiseva häälega “Marti-Marti!” ja Lende rääkis, et tahaks ka Mardimaski tegema hakata. Nii et jah, sorri, ma lähen ka vahepeal täiesti suvaliste asjade peale pingesse, mis seda üldse väärt ei ole, ups.

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar