mõelge kui haige oleks, kui ma oleks lapse saanud

No tere taas! Olen nüüd oma reisilainelt tagasi ja lõpuks ometi on aega isegi maha istuda ja blogida. Või noh, ma alustasin selle postitusega tegelikult päevi tagasi ja mõtlesin korraks, et ma ei hakka seda isegi avaldama, sest pole siin ilmarahval vaja teada, kui loll ma olnud olen. Aga siis tuli meelde, et te ilmselt teate nagunii, seega mida mul ka kaotada on? Ma isegi ei tea, kuidas seda postitust kirja panna, ilma et see ei kõlaks ühe selle “pada sõimab katelt” olukorrana, aga ma panustan sellele, et kuna ma kedagi otseselt ei sõima, siis ehk saan natukene selle suhtes halastust või nii.

Nimelt olen ma pikka aega jälginud instas ühte Eesti seebikat, kus üks paarike käib kokku lahku (MA JU ÜTLESIN, ET EI HAKKA SIIN “aga sina ju ka….” JUTTU AJAMA!) ja iga kord kui nad jälle tülli lähevad, siis saab ülejäänud Eesti nende storyde kaudu siis teada, mis üks teisele jälle parasjagu tegi.

Ja ma enda kaitseks ütlen vähemalt nii palju, et ma enda olukorras mingi hetk sain aru, et kui ma neid teise inimese ütlemisi ja tegemisi iga kord suure hurraaga jagan, siis lõpuks on see piinlik ainult mulle endale, kui ma ühel hetkel jälle casually räägin, kui tore meil ikka tegelikult on. Nüüdseks olen ma jõudnud lausa nii kaugele, et ma ei räägi, sest kardaksin jubedalt jälle kokku sattuda (sest nagu päriselt ei karda :D) vaid pigem selle pärast, et see on nii kuradi mõttetu.

Teisel on muidugi tore seda santa barbarat kõrvalt vaadata, aga laias laastus ei puuduta sellised suhetes omavahel tekkinud olukorrad ja probleemid mitte kedagi. Ja noh, kõrvalt vaadata on piinlik. Samas ma ei heida üldse ette neile inimestele, et nad ise aru ei saa, et teistel piinlik on, sest noh mina ka ju ei saanud 😀

Ühesõnaga, kes kursis pole, siis on üks…influencer? Ma isegi ei tea, kas teda saab selleks liigitada, aga no instas ta igatahes asju ajab ja pea 10K followeri on tal ka. Igatahes sai ta mingi mehega lapse ja nüüd iga paari kuu tagant jagavad tema ja seesama lapse isa teineteise kohta järjest ainult kohutavamaid fakte. Küll võtab üks hullurohtusid, küll tuli üks teisele kallale, siis keegi pettis kedagi, siis ahistab üks teise sõbralistis olevaid inimesi jne. 

Aga noh, tegelikult on iga inimese vaba voli oma storydes rääkida ja teha mida iganes, seega see osa mind praegu väga ei puuduta. Aeg-ajalt jälgin showd edasi ja muud miskit. Mis mind hoopis täna selle peale mõtlema pani on see, et kõige kurvem selle juures on fakt, et neil on koos laps. Ei, ma ei soiu siin nagu seda “vaene laps” juttu, sest ma olen üsna kindel, et see ema on lapsega üsna adekvaatne ja saab selle osaga hästi hakkama. Mõtlema pani pigem see osa, et tänu sellele lapsele on need kaks hullu elu aeg teineteisega seotud. Ja ma ei mõtle hullu isegi üldse halvas mõttes, sest mu enda kogemus on näidanud, et mõnikord võivad kaks inimest teineteist täiesti segaseks ajada. Ja selliste inimestega su elus ei olegi midagi muud teha, kui nendega lihtsalt mitte iial enam suhelda. 

Mul praegu siin jube kerge öelda onju, aga ma näen nüüd kenasti, et kui kahel inimesel on teineteisele selline mõju, et hakatakse juba piinlikuks muutuma ja segaseks minema, siis ma ei tea ühtegi olukorda elust, kus see “periood” mööduks ja mingi hetk rahu kuskile saabuks. Sa küll LOODAD, et küll see aeg ka tuleb, aga tegelikult muutud sa aina närvilisemaks ja segasemaks, kuni kuskil kuuris endale paela kaela paned. St tahaks panna, aga kui juba lapsed mängus on, siis on see osa tunduvalt keerulisem. Sest “parimal” juhul saad sa lihtsalt mingi segasega (ja ise segasena) elu aeg last jagada. Halvimal juhul raiskad sa hea osa oma elust selle hulluga koos olles (ise hulluks läinuna), seda maagilist “korda minemise hetke” ootama jäädes. Ja siis peale seda ikka temaga seda last edasi jagada. 

Te ju mäletate, kuidas ma siin mõnda aega tagasi muudkui soigusin, et omgg tahaks beebit, beebid on niiii nunnud! Mäletate eks? Nüüd mõelge hoopis selle peale, et mina, kes ma asju iial läbi ei mõtle ja kõiki asju KOHE tahan….MINA olin see, kellele seda mõtet kohe üldse mitte ära ei keelatud, vaid lausa julgustati, et jumala eest, saame muidugi! Ja kasvõi kohe! Õnneks mul mingi üks töötav ajurakk kuskil alles oli ja ma mõtlesin selle teemaga siiski “veel veidi vaadata”. 

Thank. Fucking. Jesus!

Krt ma ei taha selle jutuga lõpuks jõuda sinna, et hakkan ise samamoodi nüüd rääkima, et kui õudne üks või teine inimene oli. Ei taha, ei viitsi, ei soovi. Oli mis oli, ise ma sellega leppisin ja minu taagaks see jääma ka peab. Ju siis oli mu ellu sellist kogemust tarvis (kui jeesus loeb praegu, siis ausalt, sellest kogemusest piisas, rohkem pole vaja, aitäh!). Aga mida ma võin öelda on, et mis iganes olukorrad meil tekkisid, siis ma tundsin ennast pidevalt NII sitasti ja närviliselt ja ärritunult ja…väsinult? Mul reaalselt puudus soov midagi teha, kuskile minna, midagi öelda, kedagi näha. Sest suht 99% oleks sellest mingisugune probleem välja ujunud ja lihtsam oli lihtsalt eksisteerida ja oodata kuni see teema ükskord ära lõppeb. Või kui ma kuskilt veel mõne ajuraku leian, et seda tralli ise ära lõpetada.

Hehe, siin ma nüüd istun oma hea peotäie leitud ajurakkudega ja saan lihtsalt rõõmupisaraid valada, et vähemalt NII loll ma ei olnud, et sellise inimesega vähemalt mitte kunagi elus enam kokku puutuma ei pea. Ja SELLISE inimese all ei pea ma absull silmas kedagi, kes oleks mingi maailma kõige kohutavam inimene, kellest univesum kauge kaarega mööda käima peaks. Aga minu jaoks isiklikult vist tõesti kõige triggerdavam inimene, kellega ma mitte kunagi kokku puutuda ei sooviks. Ja ma olen üsna kindel, et ta räägib sama juttu, nii et pole siin üldse seda, et keegi ennast selles suhtes kuidagi jube hästi tundis. Kaks segast, ma räägin!

Aga kui mu aju ei oleks töötanud ja ma oleks parasjagu siin beebiga voodis lebamas, siis ilmselt saaksite te minu sotsmeediast umbes sama sisu, mida praegu selle omast saab, kellest ma loo alguses juttu tegin. Ja ma isegi natukene saan aru, kust selline viha tuleb, et nii privaatseid asju hakata kuskil netis jagama. See on lihtsalt kõige harilikum haiget saamine. Ja kuna selline avalik häbipost on ideaalne viis haiget vastu teha, võib selline asi kergesti vihahoos tekkida. Sest kui sa ikka tuimalt lajatad, mida teine sulle täpselt teinud on, siis ootad (ja enamasti ka saad) sa seda tagasisidet, mida su hing parasjagu vajab. Et jah, teine on valesti käitunud. Jah, sa saad õigesti aru, et see sulle liiga tegi jne. 

Lihtsalt lõpuks on kõigil jumala pohui ja sa istud ikka enda viha ja kurbuse otsas, suutmata seda “kampaaniat” lõpetada, kuni inimesed juba omavahel grupichattides rääkima hakkavad, et ou kuule see tundub jumala saikar. Ehk siis mu isiklik soovitus oleks saikar pigem omaette olla ja sõbrannadele rantida 😁

Kurb ongi see, et mõned inimesed ongi saikarid ja mõned inimesed ajavad teineteist saikariteks ja see ka, et kogu sellest võrrandist on IMELIKULT raske välja tulla. Nagu ma ennast mingisuguseks mõistusega inimeseks ikka pean ja ma sain ammu juba ise ka aru, et see olukord on sama naeruväärne kui südatalvel marjule minna, aga kas ma oskasin seda lõpetada? Ei… Nii et isegi kui ma tahaks siin praegu head nõu anda, kuidas lõpuks “mõistusele tulla” siis ma ausalt ei oska öelda. Sest ma ei tea, kas see soovitus, et lasta kellelgi mitu aastat su ajusid nussida, kuni sa oled pooleldi apaatne ja iga sekund fight or flight mode peal, kuni su emotsioonid on lihtsalt nii otsa saanud, et ühel päeval vaatad talle otsa ja mõtled, et eeee….vabandust, mida ma täpselt mõtlesin? Byeeeeee!

Aga ühesõnaga umbes iga kord kui ma mõtlesin, et kuidas see kogu lugu nii sitasti välja kukkus, siis lohutan ennast sellega, et aga VÄHEMALT ma ei saanud selle inimesega last. A win is a win! 😁 Ootan nüüd teie õnnitlusi ja siinkohal minu kaastunne kõikidele, kes sellise inimtüübiga juhtumisi lapse saanud on. Selles suhtes, et lapsed iseenesest on pigem positiivne nähtus, aga 10/10st on neid mõistlikum teha mõistlike inimestega, eksole? Vähem väsitav😁.

Muus osas – ma mingi päev katsun reisimuljeid ka kirja panna, aga ma pidin selle väga olulise asja enne välja ütlema😁