Mul tuli täna ilge tahtmine teha seda douche move’i, kus ma ise just hiljaaegu pole absull maailmaasjadest aru saanud, aga samas tahaks teiste inimeste peale näpuga näidata ja küsida, et issand, kuidas sa selle asja koha pealt ometi nii loll ja pime oled!? Ehk siis vana hea pada-katel olukord. Saan ise ka aru, aga no ikka tahan oma targad sõnad sekka öelda ja teiste elu kommenteerida, andke andeks 😁
54 kommentaari
Mul kolis ka kunagi aastaid tagasi minu korterisse sisse üks kott-kodanik, kes arvas, et fine- maksa oma laenu ja kindlustust ise, aga kommunaalid maksame kolmeks, st. mina maksan enda ja oma lapse eest ja tema siis 1/3 , saatsin pimedasse kohta selle isendi
13a koos, üürikorter, 2 last, autoliising. Meil on minu raha ja meie raha. Mees maksab arved ja kannab mulle ka raha söögi ja lasteasjade jaoks. Pole kunagi jaganud pooleks või proportsionaalselt.
Meil on minu raha ja meie raha 😅 mina teenisin oluliselt vähem. Mina ostsin perele riided ja käisin ka toidupoes tihedamalt. Ühtegi arvet mina ei maksa. Va. Sinu blogi arve 🤣 Hetkel olen lapsega kodune ja sissetulek praktiliselt puudub nii et ma elan mehe kulul praegu ;D koos olnud oleme kah 18aastat või isegi rohkem.
Meil on ainult meie raha vist, otseselt midagi jaganud ei ole. Kohati mees maksab makse rohkem. Kodulaen, kodu ja lapsed on ühised. Kokku kolisime olime 19 seega mingit jagmacvaist ei olnud aga kõik on pm. ühine ja teenime võrdselt seega see kelle on raha see maksab või kannab teisele :D. Kumbki koguda ei oska kuigi võiks….
Vb on see imelik, aga mu abikaasa tasub nii korterilaenu kui kommunaalkulud. Lastega seonduvad asjad tasun ise. Kuna ta on rohkem aega välismaal, siis üksi olles ostan vajalikud asjad koju ise ning kui ta kodus viibib, siis siiski maksab enamisjaolt tema nt toidu. Samas, ta teenib minust vähemalt 3x rohkem ja kui vaja, toetab ta mind alati. Ma olen talle ülimalt tänulik ja meile ei ole kunagi vajalik olnud Exceli tabelit teha, et võrdselt jagada kulutusi.
Ei ole imelik, ülimalt tavapärane on. Kahjuks. Ühtlasi suurepärane võimalus lahku minnes mehel sind käed taskus minema saata.
Tema tasub selle eest, millel reaalne väärtus. Sina tasud laste jooksvaid kulusid.
Kui asjad hapuks lähevad, on temal kinnisvara ja sul mitte midagi.
What? Väga imelik. Seesama suunamudija on oma Q&A ise öelnud, et miks peaks naine hakkama meest ülal pidama kui viimane naise juurde kolib. Siis väitis, et mees peaks ikka üüri hakkama maksma. Päris üleoleval toonil ka veel.
Ma arvan, et see on okei kûsida yyri.
Muidu maksaks ju samuti, kui ei elaks naise korteris.
Ma olen eriarvamusel. See, kellest jutt oli, maksab ju oma kodu laenu ning kui mingil põhjusel peaks suhe otsa saama, siis on ju tema kodu alles ning ei pea hakkama vara jagama 🤷🏼♀️
Meil on kinnisvara kõik eraldi- meil on kaks kinnisvara, kummalgi oma. St elame ikka koos aga seaduslikult kinnisvara eraldi. Lihtsalt selguse huvides.
Meil on jagatud nii, et poes käib, kes juhtub. Laste asjade eest hoolitsene mina ning näiteks auto eest hoolitseb jälle abikaasa. Kõik on kuidagi aja jooksul kujunenud.
Meil sissetulek on üsna sarnane vist, täpselt ei pole me palkasid arutanud ja üksteise kontodel ka ei käi.
Oii meie elu ongi täpselt see tsirkus, mida enamus inimesi ettegi ei kujuta.
Oleme mehega viis aastat koos.
Mehel endal kaks last, kes elasid alguses ainult temaga. Nüüd viimane aasta on pool ajast kuus emaga.
Minul endal on üks laps, kes elab ainult minuga.
Lisaks on meil ka üks ühine laps.
Mina maksan omad laenud ise. Tema enda omad ise. Auto+ korter mõlemal.
Alguses kolis ta oma lastega minu juurde, kuna logistiliselt nii oli parem. Mitte senti ei andnud elamiskuludele ega toidule. Sh ka Hügieenitarbed ja voodipesu, käterätid.
Tal oli lastega oma toit, külmkapis omas riiulis. Nii on siiani.
Mees hakkas ehitama oma maja. Aastad lähevad ja saan aru, et meie ühiseks koduks see ei saa.
Tema palk on minu omast veidi kõrgem, pluss teeb vabast ajast haltuurasid.
Muidu ei saa ju maja ehitada.
Peale aastat lõppes minu kannatus ja keeldusin sedasi koos tema lastega minu kulul elamast. Mees ei saa siiani aru kuidas nad ikka minu kulul elasid.
Siis mingiaeg oleme elanud üürikorterites, kus kõik elamiskulud pooleks. Söök igalühel oma riiulil. Süüa teeme siis tšekid pooleks. Räägin mis ma räägin, aga mees aru ei saa et see pole normaalne. Tülid ainult sellest. Lapsed kannatavad. Üks kuu proovisime, et teeme ühise konto kuhu raha kanname aga tema ettekujutus – mina oma lapsega sööme selle raha eest rohkem. Pidevalt tema tunneb ülekohut.
Nüüd peale viit aastat otsustasin lõpetada selle üürikorterite teema ja esimesed nädalad nüüd mehe korteris. Juba tülid kuidas tema kulul ja tema tunneb ülekohut ja mis kõige hullem, et meie teeme tema kodus kõike valesti. No nt tõmbame ust liiga kõvasti või sööme liiga hilja või vales kohas jne jne Ma ei tea kaua nii koos elatud saab.
Ahjaa ühise lapse riided jm asjad ja toidu ostan mina lasterahast + panustan oma raha, sest temaga ei jõua vaielda kui nt natuke kallim sokk on lapsele ostetud. Muust rääkimata.
Aa mis ma selle mehega koos olen. Vaat ise ka täpselt ei tea. Armastus ei küsi.
Tean ja mul on väga kahju, et lastel tekib väärarusaam pereelust.
Aga tõesti… miks? Kuidas saab üldse armastada meest, kes õiendab, et “tema kodus sööd liiga hilja”? Kus see armastuse osa siin on?
Mhmh. Ega ei tunnegi väga tema poolt seda. Ilmselt pean abi otsima kuidas sellest suhtest välja astuda.
Kõlab nagu majanduslik vägivald ja on
minu kui kõrvaltlugeja jaoks arusaamatu, kuidas saab selline inimese vastu nii suur armastus olla. Selline käitumine mürgitaks mul viimsedki tunded. Mees hoiab ainult omal perse soojas, naine tundub nagu tühi koht, keda lüpsta nii palju, kui kulub.
Nii tõsi.
Oii meie elu ongi täpselt see tsirkus, mida enamus inimesi ettegi ei kujuta.
Oleme mehega viis aastat koos.
Mehel endal kaks last, kes elasid alguses ainult temaga. Nüüd viimane aasta on pool ajast kuus emaga.
Minul endal on üks laps, kes elab ainult minuga.
Lisaks on meil ka üks ühine laps.
Mina maksan omad laenud ise. Tema enda omad ise. Auto+ korter mõlemal.
Alguses kolis ta oma lastega minu juurde., kuna logistiliselt nii oli parem. Mitte senti ei andnud elamiskuludele ega toidule. Tal oli lastega oma toit, külmkapis omas riiulis. Nii on siiani.
Mees hakkas ehitama oma maja. Aastad lähevad ja saan aru, et meie ühiseks koduks see ei saa.
Tema palk on minu omast veidi kõrgem pluss teeb vabast ajast haltuurasid.
Muidu ei saa ju maja ehitada.
Peale aastat lõppes minu kannatus ja keeldusin sedasi koos tema lastega minu kulul elamast. Mees ei saa siiani aru kuidas nad ikka minu kulul elasid.
Siis mingiaeg oleme elanud üürikorterites kus kõik elamiskulud pooleks. Söök igalühel oma riiulil. Süüa teeme siis tšekid pooleks. Räägin mis ma räägin, aga mees aru ei saa et see pole normaalne. Tülid ainult sellest. Lapsed kannatavad. üks kuu proovisime, et teeme ühise konto kuhu raha kanname aga tema ettekujutus – mina oma lapsega sööme selle raha eest rohkem. Pidevalt tema tunneb ülekohut.
Nüüd peale viit aastat otsustasin lõpetada selle üürikorterite teema ja esimesed nädalad nüüd mehe korteris. Juba tülid kuidas tema kulul ja tema tunneb ülekohut ja mis kõige hullem, et meie teeme tema kodus kõike valesti. No nt tõmbame ust liiga kõvasti või sööme liiga hilja või vales kohas jne jne Ma ei tea kaua nii koos elatud saab.
Ahjaa ühise lapse riided jm asjad ja toidu ostan mina lasterahast + panustan oma raha, sest temaga ei jõua vaielda kui nt natuke kallim sokk on lapsele ostetud. Muust rääkimata.
Aa mis ma selle mehega koos olen. Vaat ise ka täpselt ei tea. Armastus ei küsi.
Tean ja mul on väga kahju et Lastel tekib väärarusaam pereelust.
Kas selle topelt postituse saab kustutada?
Nii huvitav lugeda. Meil abikaasaga ühine pangakonto ja mõlema palk kandub samale kontole ja samuti kõik maksud (pangalaen jne) lähevad maha samalt kontolt. Oleme koos olnud 12a ja meil on üks laps, selline majandamine käinud juba vähemalt 8a. Abikaasa palk võib-olla 10% kõrgem, aga muudmoodi vist kumbki ette ei kujutaks. Kõik sissetulek on meie ühine, samuti ka kõik väljaminek, hea lihtne.
Minu arvates on õiglane jagada kulusid, mitte 50-50, vaid proportsionaalselt sissetulekuga. Olen näinud mitmeid suhteid, milles üks osapool teenib oluliselt vähem, kuid jagades kõik kulud pooleks, tekib olukord, kus ühel osapoolel jääb pärast kulude kandmist oluliselt vähem raha kätte. Siis tekivad hetked, kus jõukam pool tahaks käia väljas ja reisida aga teisel poolel ei ole võimalik nii palju panustada. Võttes arvesse, et inimesed ju rajavad oma elu koos, on see imelik suhtumine, milles jõukam pool ei võta rohkem kulusid enda kanda ja paarisuhtes on selline ebavõrdsus.
Kokku kolisime siis, kui jäin esimest last ootama. Võtsime üürika. Minul sissetulekut polnud ja seni maksis mees kinni nii üüri, kui kommud. Kui hakkasin emapalka saama. Dekreedirahad muidugi olid mul ja makse maksjn nendest. Aga meil kokkukolimisest saadik ühine rahakott. Minu rahakott on minu ja tema rahakott on meie🤣🤣aga ei jah, meil ûhine koguaeg olnud. Vahet pole kelle arvelt asjad lâhevad, koos ju elame kôik. Siis tulid kaks laat veel vahepeal ja mul sissetulekut polnud. Pååris kaua olin lastega kodus ja nüüd sain uue töö ja naudin OMA palgapäeva ja raha, et ei pea mehe oma enam nii palju kulutama. Enamus rahast lãheb alati lastele. Ikka vaja midagi emotsioonide ajel osta kokku🤦♀️aga jamh. Ostsime oma korteri siis laenu ei antud sest puudus laenukogemus. Pidime vôtma vãikelaenud mitme peale ja saime omale korteri. Mehel teine pangakaart lisaks tehtud mulle sest mina majandan toidu ja arvete jms ja oli lihtsam. Mul pangas ka volitused jms tehtud tema konto ligipääsudele jms. Saame edukalt hakkama. Tŝekke ei loe, kokku ei löö, ei arvesta kes mida maksab peaasi et makstud on😀
Jah see neiu kellest tekstis juttu saab küll täiega üle. Peaks olema jaa, et laen pooleks ja siis mõlemad koguvad endale lisa kui võimalik mitte et lahku minnes naine samas seisus ja vend jalutab suure rahakotiga minema, ainult see jama jaa siis et see mees hakkaks ilmselt siis arvutama mis % korterist talle kuuluks. Sellised need jorsid on 😀 olen kuulnud, et mõni Mees maksab isegi lahku minnes oma eksnaise majalaenu, sest neil kaa ühised lapsed ja kui saab aidata siis igati normaalne mitte et keeraks niipalju käru üksteisele kui võimalik.
Mul eks ämm ostis lisamaja kahepeale oma partneriga. Parner andis suure osa sissemaksest, eksämm on nüüd mingi 5 aastat laenu tagasi maksnud, aga suhe pekkis, mees ütles et ega tal sellest maja müügist midagi loota saada pole, sest enamus tuli tema rahakotist 😀 sellised mehed.
Mul endal ühe partneriga oli nii jagatud, et tema maksis rendi ja kommud ja mina ostsin söögi, mis sobis mitu aastat, kuigi toiduarved olid märgatavalt suuremad ( rentisime ûlisoodsat korterit). Tundub ebaaus, aga suurt draamat ei teinud.
Ma arvan, et ta ei taha läbi teha seda uuesti, mis ta juba varem tegi ehk siis hakata jälle oma osa “välja ostma” jne. Ta juba võttis selle korteri mu arust selle mentaliteediga, et üksi rabab ja maksab, miks ta muidu läbi põles. Ma arvan, et ta tahaks küll, et mees oleks mees ja maksaks poole ka laenust ilma küsimata, seda arutamata, aga kuna see mees tahab pigem raha koguda “maamaja” jaoks, siis ta lepib sellega ning jätkab strong independent womeni attitude-i.
Kui keegi maksab 2a poolt laenu, siis pole tal mingit osa vaja ju välja osta. Siis ta pmst oli ta üürileandja mõneks ajaks 😀
OT, ostsin 2x artikkli aga lugeda ei saa. Leht kerib aga raha lâks 2x maha
Kirjuta jaan.saks@zlick.it
Ja kuna uut raamatut oodata?🤣 Cant wait!
Täiega hästi kirjutatud ja 100% nõus. Oeh sa ikka väga meeldid mulle🥹
Meil mehega ka asjad pooleks (pole veel ei korterit, ei lapsi) aga meil käib see nii et tal äpp olemas kuhu lisab kõik poetsekid ja arved, ehk tema maksab koguaeg ja siis mina kuu lõpus saadan talle tagasi pool (ma saan alati vaadata ka kui vaja et okei kuhu see raha konkreetselt läinud on) ja me juba niimodi ~5aastat teinud. Igalühel oma konto ja raha ja ise otsustab mida osta endale isiklikult vaja. Kui kahepeale siis jah pooleks. Aga oleme arutanud, et kui tulevikus korteri ostame siis ka pooleks kõik alati. On olnud olukord kus temal sissetulek vähenes palju ja ma panustasin rohkem, tuleb ka olukord (rasedus ja lapsed) kus minul sissetulek väheneb ja tema panustab rohkem see on okei ja ei hakka selle kallal senti taga ajama. Aga alati rahad eraldi ja kui laps tuleb siis eraldi konto kuhu koguda võrdselt. Eks näis.
NAISED PALUN ÄRGE TEHKE VIGA ET MEES MAKSAB LAENU JA TEIE POEARVEID JA LASTE ASJU TE TEETE SUURT VIGA! Elus juhtub igast asju, kui lähebki asi lahkuminekuks siis ikka vaadatakse kes laenu maksis ja kes mitte. Kedagi ei huvita sinu poetsekid ja lasteriided. Korter jääb mehele ja teie oma asjadega.
Ma ei tea küll, mis blogijast jutt käib, aga mina poleks küll sellise “diiliga” nõus, et tüüp pm korjab endale raha ja kui on lahkuminek, siis jääb see talle. Parem maksku kõik kommunaalid siis ise ja naine maksab oma laenu. Mehe jaoks tuleb see ju ilmselt ikka soodsam kui ükski üüri ja kommunaale maksta.
Minul ja elukaaslasel on sissetulekud väga erinevad, ta teenib minust mitmeid kordi rohkem, seega ka panustab rohkem rahaliselt kui mina, sest minul poleks see lihtsalt võimalik 😀
See teema on jube põnev mu meelest 😄 mulle on meie raha majandus max loogiline alati tundunud, aga teiste kommentaare lugedes tuleb ükssarviku tunne 🤣 meie peres mina maksan kodulaenu, auto laen oli ja kommunaalid. Mees pool maksab kütuse eest, sest mulle ei meeldi tankida, ja kui väljas käime, sest ma ei taha inimestega suhelda 😂 Toidu eest põhiliselt maksan mina, sest tellin kulleriga palju, aga kui toidupoes või ükskõik kus poes kohapeal käime, siis oleneb, kes kiiremini kaardi välja saab 😀 aga mees pool mõtleb rohkem meie tulevikule ja investeerib, et raha väärtust ei kaotaks.
Võin kõlada naiivsena ja et ei mõtle sellele, et mis siis saab, kui ei taha enam koos olla, aga niikaua, kui ma tunnen ennast majanduslikult kindlustatuna ja iseseisvana, ma küll mingit senti saagima ei hakka.
Me kaaslasega küll üürime veel ühist elamist aga kokkulepe on see, et iga kuu kanname mõlemad 60% oma palgast ühisele kontole, kust lähevad siis üür + kommmunaalid, söök jms ning lisaks kogumisele ka veidi. Ligipääs sinna on mõlemal nii internetipanga kui pangakaardi näol. Nii jääb mõlemale ka oma raha, mida vabalt koguda või laristada. Meie palgad on enam-vähem samas suurusjärgus ka (paarsada eurot erinevust) aga kui üks meist järsku tunduvalt rohkem teenima hakkaks, siis mõtleks ehk sellele, kas ta võiks ka veidi rohkem panustada või jätame elustandardi lihtsalt samaks. Kui erinevus oleks mitmekordne, tuleks ilmselt maha istuda ja arutada, kuidas mõistlikult jagada (ja vb Kristi Saarelt nõu küsida :D)
Abikaasaga kokku kolides lõime me kokku kõik kulud pangalaen/kindlustus/elekter/telia/toit/komunaalid ja jagasime summa 3kolmeks ( Minul oli pagas eelmisesest kooselust ) . Tema maksis enda eest , mina enda ja pagasi eest. Temale jäi veel maksta enda autoliising/kütus/remont ( Tänu minule sai seda tunduvalt soodsamalt ) kütust jagasime siis omavahel kui oli pikem tripp vms .
Peale ühise lapse sündi hakkas ise maksma komunaale kuna tahest tahtmata kulus mul rohkem raha lapse riietele,mässudele jnd asjadele jooksvalt kui temal .
Nüüd kui mul on load ja kasutan autot siis maksme remondi kas pooleks või väiksemad arves mina ise .
Suuremad ostud teeme pooleks nt diivan/remont ja reisid ja suuremad lasteasjad .
Selle kokku leppe tegime kuna mina tahtsin, et me panustaksime mõlemad võrtselt ja hoiaks ära tülisi raha teemal . Raha pärast oleme mõned üksikud korrad vaidlusesse lastnud ja mitte selle üle kes kui palju maksma peab vaid rohkem see seotud minu emotsiooni soovidega 🙈
Me maksame kõik asjad sendi pealt pooleks 😀
Aga kui ma oleks strong independent woman ja laen oleks enne kooselu ja ainult minu nimel, siis ma vist maksaks ise seda laenu, sest siis on see kindlus, et kui peaks lahku minema, on mul vähemalt kodu olemas ja ei pea seda jagama hakkama. Aga sel juhul kooselu ajal peaks mees ise kommunaalid maksma ja neid küll pooleks ei maksaks.
Aga kui sa oled mehega näiteks 2a koos ja ta maksab selle aja jooksul pool laenu, siis mis loogikaga seda korterit pärast temaga jagama peaks? 😀
Aga kui oled 20 aastat koos ja selle ajaga on laen juba väljagi makstud? Loogikaga pole siin suurt tegemist, ma arvan, lihtsalt enda tunnetamise küsimus. Seaduse ees on sellisel juhul nagunii kõik selge: abielus pole, korter naise nimel, laen naise nimel ja vaielda pole midagi, ka juhul, kui tegelikkuses maksis mees kogu laulupeo kinni. Oma viga sellisel juhul. Nüüd saab ise laenu võtta ja selle ka kinni maksta. 😀 Ma ka ei taha, et minu laenu maksab keegi teine peale minu. Kommunaalid, söök – palun, aga oma laenu maksan ise, sest ma lihtsalt tahan nii. 😀
Panin vist võssa jah oma loogikaga 😀
Mees maksab minu kodulaenu ja mina kommunaale. Tema point oli sama, et vahet pole kas üüri maksta või siis minu kodulaenu ning selle maksmine annab talle tunde, et see on tema kodu ka. Seega mulle sobis ning poes käib see kes sinna juhtub ning kui kahekesi poes oleme siis maksab tema 90% ajast. Maksaks 100% aga ma vahepeal vehin oma pangakaardiga, et olen iseseisev naine ja võin ka maksta (ainult kuu lõpus ununeb alati rahakott mul koju)! Hetkel nagu neid rahaasju arutama või paika kaklema pole pidanud. Kuidagi ûhine mõistmine raha asjadest (v.a siis robottolmuimejaid ning muid vidinaid tellin, sest MUL ON VAJA). Ta on kodus mul ainult 2 nädala kaupa ka, seega 2 nädalat toimetame eraldi ning 2 nädalat koos. Aaa ja kassi asjade eest muretsen ise kuna need olid mul enne teda kuid teda ei häiri vahest ka neile midagi vajalikku osta kui juba poes on ja kliinikus käigud ning raviarved maksan neil ise.
Mul oleks ausalt öelda suva kui raha nagu muda oleks, aga kui iga kuu lõpus on mehel raha otsas ja mina kõik asjad kinni plekkima pean see pole okei. Lisaks veel jõulukingid tema perele kellega ma üldse läbigi ei saa. Mingi periood kaaslast toetada on okei, aga kusagilt läheb piir. Ja ma veidi seda usku ka, et mees toetab naist.. ise kasvanud perekonnas kus isa rahaliselt vastutab. See ei tähenda muidugi seda, et naine ilusalongides vedeleb ja muud sittagi pole ei tee.
Mul oli eks, kellega koosolemise (loe:vahetult enne päriselt lahkuminekut) ajal sai ostetud korter. Sissemaksu kinkis minu ema ja laenu võtsin mina. Ta isegi poleks tahtmise korral saanud võtta. Aga mida ta tahtis, oli see, et pool korterit läheks tema nimele 🤣
Et siis kui kunagi tema saab ka rahaliselt rohkem panustada, siis ta hakkab seda minu ema kingitust mulle kinni maksma (aastate pärast, tal oli endal üks laen kaelas mis takistas seda kohe tegemast). Ma küsisin, et aga kui me lahku läheme, siis kas ta ikka saab aru, et ma pean pool korterit talle siis sisuliselt kinkima 😀 mille peale ta ütles, et ega ta mind välja ei viska kohe, et ma võin ju vaikselt järelmaksuga tema poole kinni maksta talle 🤣🤣🤣🤣 isegi kui me läheks lahku paari aasta pärast, siis ikka peaks pool korterit ju talle andma 🤣 sest MINA olen ju siis süüdi selles, muidugi mitte tema, ta elaks elulõpuni koos …
Poolt korterit ta ei saanud. Laenust ka päris poolt ei maksnud, kuigi ma oleks küsinud küll, tal lihtsalt polnud raha. Olgu öeldud, et väga kiiresti peale kolimist me läksime lahku, mingi poole aasta jooksul .
Tänaseks elan koos mehega, kellega maksame kõik pooleks. Toiduraha kanname kumbki 300eurot eraldi kontole, millel on 2 pangakaarti. Vahest kannan sinna ka oma lapse riigilt saadud raha 80 toidurahaks (minu ettepanek). Kütuse paneb tema autosse. Mina panustan kuskilt mujalt ehk rohkem. Üldiselt elame ja panustame võrdselt ja esimest korda elus ei tunne, et keegi tahaks minu kulul ära elada või endale head elu luua .
Meil on kõik meie raha + mees suudab pool oma palgast veel kõrvale panna ootamatuteks asjadeks. Aga kõik see ikkagi meie. Mina maksan kõik arved ja lapse trennid, sest mul panka kõik salvestatud ja mees lihtsalt ei viitsi. Kui minu kaart tühi, lähen sahtlisse ja võtan sealt palju vaja, millal vaja. Mingit poe arvete pooleks saagimist pole kunagi olnud ega saa ka olema, maksab see, kes parasjagu poes on. Kuna meil nii hästi läinud, et mitte ühtegi laenu ega liisingut pole, siis on elu nigu hernes. Raha pärast pole meil kunagi ühtegi sõda ☺️
Mina kui vene rahvusest naine ei kujuta ettegi seda , et peaks mehega pooleks midagi tegema või pool elamist kinni maksma. Meil peres mees maksab kõik + annab nö taskuraha mulle ja lisaks ma veel töötan ja minu raha aind minu kulutada. Kui käin poes siis see on ainult mehe raha eest või kui maksan ise ta küsib palju läks , ning annab kohe tagasi. Kui ta võtab mult raha siis see on alati võlgu ja annab samapalju või topelt tagasi. Aga see ongi venelastel täiest normaalne praktika. Hakkasime koos elama 3 nädalat peale tutvust ja ma kolisin tema juurde koos enda lapsega ning ta võtis ka tema kulutused osaliselt üle. Nüüd oleme abiellus ja veel üks ühine laps.
Heh, mul ema käis istuli, kui kuulis, et ma mehele ütlesin, palju ma palka saan, tema varjab mu isa eest oma raha kui tuumanuppu. Duh, ega ma omale peremeest võtnud. Endal seostub ükskõik kumma poole 100% ülalpidamine avatud suhtega: kõik on küll kokku lepitud ja kõik on nõus, aga öösel nutab ikka keegi patja.
See esimene pool – mul olid täpselt samad mõtted, kui selle suunamudija postitust lugesin. Üldsegi tundub suhe, kus kogu eelnev aeg on täis kõhklusi-kahtlusi ja järsku peale kokku kolimist maru kindel kuidagi.. veider. Aga absoluutselt ise teavad kõige paremini lõpuks. Lihtsalt ise ka ei kujutaks ette, et meespool minu juures niisama elaks ja koguks meie hüpoteetilise maamaja jaoks muudkui raha kokku..
Meil rahaasjad jaotatud tavapäraselt – enamus arved pooleks, viimastel kuudel oleme osaliselt ka proportsiooni kasutanud, sest tema teenib 2x rohkem. E-poe tellimuste eest maksame kordamööda, jooksvad poeskäigud kuidas juhtub, väljas söömised jms on üldiselt mehe mulle “välja tegemine” sest noh, tal selleks rohkem võimalusi😃 reisid maksame küll üldjuhul 50-50, kui just pole tegu kingitusega teisele vms. Toimib, rahul 🙂
Meil on..meie raha. Ühe arvelt lähevad kõik maksud ja siis ülejäänud kõigi oma. Kui üks kaart tühi siis võtame teise oma ette 🤣 kaardid vabalt saadaval kapi peal. On vaja siis võta ja osta. Vahepeal vaid uurime, et palju alles on, et saaks arvestada ja suuremad kulutused nkn räägime läbi. (14 aastat koos ja algusest peale nii olnud)
Ei suudaks ega viitsiks mingit 50/50 vms teha. Või, et sina maksa see ja mina siis maksan selle jne. Kui inimesed koos siis kõik raha mis perre tuleb on pere oma. Ei ole nii, et sul on sinu ja mul minu raha.
Meil on meie enda jaoks super kugav ja lihtne süsteem. Kui kokku kolisime, siis tegime ühise pere konto, kuhu mõlemad kannavad kuu alguses sama summa (palgad enamvâhem võrdsed). Sealt kontolt lähevad siis ühised arved (vesi, elekter, nett jne) pluss toidupoes maksame selle konto rahaga. Pluss sealt lähevad veel muud ühised kulud ja väljaskäimised. Just võtsime ka kodulaenu ja seda hakkame ka pooleks maksma.
Juhtudel, kus veel alles ollakse selles A) deitimis faasis B) polda veel pere koos lastega e või siis C)proovitakse koos elamist juhul, kui on eelmisetest suhetest laps/ed saan aru, kui kulude jagamine on selline naljakas. Ala mina maksan oma korteri eest ja sina maksad oma auto eest. Sest noh, kui ikkagi ei sobi, siis minul on minu ja sinul on sinu.. Aga kui ollakse nagu justkui pere, siis seal võiks olla kõik justkui ühtne. Meil muidugi maksab enamuse mees, sest ta sissetulek on tuntavalt suurem. Mina maksan oma enese kuluasjad ja toimetan laste asjadega ( okei praegu ei toimeta, sest ma olen titega kodus ja emapalk sai otsa, aga muidu 😀 ) Aga mind alati paneb kummastama, kui on mingi pere ja siis reaalselt poe ostutšekk jagatakse pooleks,. või et näe.. sa tahtsid veel pudelit veini ka ja ma maksin, nüüd arve pooleks ja siis see veiniraha ka.. See on lihtsalt niiiiiii kummaline minujaoks. Aga no mõnele sobib 😀 mulle selline sendi saagimine ei meeldi.. sel juhul peaks siis olema kõik võrdne, mees koristab samapalju, hoiab lapsi samapalju, teeb süüüa sama palju, peseb pesu sama palju jnejne.. ometigi ma näen, et naine on tihti sellisel juhul kaotaja pooleks, aga maksma peab ikka kõik pooleks. kuigi ta vb ei saand lapse haiguse pärast pool kuud töölgi käia..
Meil on perekonna arve, ehk siis üks ühine arve, kuhu mõlemal on kaardid. Sinna paneme siis iga kuu sama summa, olenemata, et minul kaks laps eelmisest kooselust ja temal ei ühtegi. Peale selle paneb ta alati rohkem kui mul nt mingid ennenägematud väljaminekud (nagu lastega ikka ette tuleb) või siis maksab mõne arve lihtsalt enda kontolt. Mõlemal on oma erakontod ka loomulikult, sellega tehku kumbki, mis tahab! 🤪
Kui enda praeguse abikaasaga kokku kolisime oli minul pangalaenuga korter ostetud- sisse kolimise hetkest hakkas tema maksma kommunaale, mina laen ja elekter. Praeguseks oleme 5 aastat elanud ühise laenuga soetatud majas ( minu korteri müügist saadud raha läks sissemaksuks). Hetkel maksab mees laenu ja muid kulusid seoses majaga.
Meil on 4 last kellele üldjuhul soetan asju mina.
Toidupoes käib, see kes läheb.
Meie sissetuleku summad on väga erinevad (tema oma oluliselt suurem).
Perega väljasõidud maksame üldjuhul pooleks või olenevalt sellest, kes on organiseerinud.
Meile selline elukorraldus raha asjades on sobinud.
Elukaaslasega koos olnud 3a, sellest koos elanud ca 1a.
Kõik need 3a on mees katnud kõik reisid, väljas käimised, söömised jms. Koju süüa on ostnud see, kes parasjagu poodi läks. Samas on minu palk olnud alati pea 3x väiksem, kui tema. Seega olen ka siis, kui koos veel ei elanud, küsinud söögiraha temalt😂 Mul ka eelmisest kooselust laps, kellele vaja riideid jpm osta (kohtudes oli laps alla aastane, seega mähkmed ja toit jne oli minu kulutused). Minu laps on olnud ka alati minu nö väljaminek. St lapse jaoks raha elukaaslaselt küsinud pole.
Nüüd u aasta, kui koos oleme elanud, on tema maksnud üüri ja mina kommunaalid (üür veidi rohkem kui kommunaalid, aga mitte oluliselt ehket suht pooleks).
Autot tangib see, kelle käes auto on (meil 2 autot, aga vahetevahel vahetame autosid).
Seega täitsa siuke, vaatame jooksvalt. Mingit excelit ei pea ja järge ka ei pea kes mida kus ja kui palju kulutanud on😀
Elukaaslane ostab enda autole igasuguseid tilulilusid ja mina saan lubada endale iluteenuseid😁
Ei kujutaks muudmoodi ettegi. Veel vähem 50-50 ja kulutuste pöhjendamist. Ma olen väga emotsiooni ostleja ja ma ei jaksaks elukaaslasele pidevalt seletada, miks mul just neid asju nüüd vaja oli🫣😂
Ma ei jõuaks pooltki maksta sellest, mis meil maja, aia ja korteri peale läheb aga ma siis ostan jooksvalt mis vaja. 😅 Mitmes kohas elamise rõõmud.
No samas võiks öelda, et ju siis läheb hästi ka, kui sada kohta on! 😀
Me hakkasime mu praeguse abikaasaga deitima kui ma olin 20 ja tema 17😄😄 ehk siis mina käisin juba tööl ja tema alles koolis. Aasta hiljem ma võtsin üürikorteri, aga enamasti maksin mina, sest olin ainus töölkäija. Kui ta lõpuks kooli lõpetas, siis läks ta tööle ja hakkasime võrdselt panustama. Lisaks saime ka uue ja parema üürika. Meil alati olnud alates tema töölkäimise ajast kõik pooleks(mitte nüüd nii, et reaalselt arvutamegi pooleks, vaid nii lihtsalt kuidagi on). Nüüd 10a hiljem olen mina kodune 3 lapse ema, tööl ei käi. Abikaasa teenib 4x rohkem kui me suhte alguses ja praktiliselt “peab” meid üleval. Kinnisvara on kaasomand. Autod on mõlema omad. Kõik maksud on kuidagi kogemata pooleks läinud(nt minul kommud, temal korteri laen, lastega seonduvad kulud ja telia minul, temal autoliising jne jne). Ehk siis kuigi alguses ta justkui elas minu kulul, siis nüüd on rollid vahetunud. Nii hea on olnud tema arengut ja seda kuidas palk on aastatega nii palju kasvanud. Kui ma tööle läheks siis saaksin vaevu pool tema palgast..
Tean muide peresid kus jaotatakse piinliku täpsusega arved pooleks. Ka poe oma. Toidud on eraldi riiulitel(üks ühe sink, teine teise oma vms, sest ostetud eraldi raha eest).
Ma ise arvan, et meil on hästi. Lisaks siis see, et oleme ka abielus ja on mingi seaduslik kindlus ka olemas 😀 lisaks lastele, kes meid nagunii terveks eluks mingil viisil kokku seovad.
Jaa, see ongi ju muidugi omaette teema, kui suhe algab noorelt ja sellisel juhul on loogiline, et mingisugused rollid võivad vahetuda jne. Peaasi, et nii pole, et üks tuugalt terve elu teisel seljas elab. Samas on ka neid paare ja kui see mõlemale sobib, siis mida mul ka selle kohta kobiseda on eksole 😀
Ma tean ka selliseid paare, kellel on kõik nii 50/50 jagatud, et mind võtab lausa naerma. Ma ei kujutaks elusees ette, et tuleksin oma poetsekiga, et tere kallis, tänane õhtusöök maksis 21 eurot, seega kanna mulle palun 10.5€ 😀
Meil on kaks lasteaiaealistlast. Oleme abielus. Mehel on üks korter, mis on välja üüritud, kahepeale on 2 korterit (millest ühe peale on pangalaen ja teine on välja üüritud). Mees maksab korteri laenu ja kommunaalid, samas saab ta välja üüritud korterite tulu (summa katab laenumakse). Mina ostan lastele vajalikud asjad. Toitu ostab see kes poes käib, suhteliselt võrdselt. Autoliisingu maksab mees (natuke üle 100 euri kuus). Suuremaid oste jagame.