Ma olen siin liiga kaua võõraid draamasid lahanud, räägin siis vahelduse mõttes sellest ka, kuidas mu enda aju ka aeg-ajalt hullu paneb. Ei teagi, mitu korda ma olen siin öelnud, et ma kriitikat ei kannata, aga see tundub kahe otsaga asi. Sesmõttes, et kui keegi kuskil kommentaariumis “ära paneb”, siis on suht yolo, aga no nendes suhetes, mis päriselt olulised on, seal on asi üsna kriitiline.
18 kommentaari
tahaks nagu sind aidata ja toetada aga kõige AJUMÖLLU autoriks oled ise ja sinu muidugi ADHT ja võibolla veel mõned hädad. Ma arvan et, siin on SUUR OSA selles, milline on su enese iseloom, võimekus hoolimata haigusest end ohjata. Teiste antud lahendused sind ei kõneta, ei sobitu ja tekitavad protesti. Niisiis ei jäägi muud üle, kui ise endale mingi süsteem luua. Näiteks minul on igapäev madalpunkt kelle 15-16 , ma olen sellest teadlik ja võtan arvesse, et siis on kõik väga õrnal jääl. Nii suutlikkus toimetada, mõttega tööd teha, tekivad vead, vahel näib, et sel kella-ajal eI suuda teha midagi ,mis selge nagu seebivesi ja emotsioonid, oeh kuidas jääda halvas olukorras rahulikuks, võtta vastu kriitikat (mitte et muul ajal pohh oleks aga siis on pidurid vähe rikkis) Nii ma siis lükkan need asjad teise “AJAVÖÖNDISSE” Pean aru endaga vähe hiljem. Paraku pole see alati võimalik ja siis juhtub asju mis mulle hiljem hingepiina tekitavad.
Veel olen avastanud, kuidas teised meie hädakisa vastu võtavad ja sellest aru saavad. Ehk mul oli sõbranna kes vajas pidevalt päästmist ja lohutamist ja selleks olin mina alati valmis. Ja siis selgus mingite meenutuste käigus, et see mida mina pääste operatsioonina käsitlesin ei olnud talle muud, kui üks tavaline seik ja unustatud kohe. Mina aga käisin ringi, otsides lahendusi, mida talle enam vaja ei olnud. Nüüd, kui ise kurdan miskit päevasüdmust või ülekohut või segast tunnet , siis oskan lõpetuseks öelda et kallis sõber anna andeks, et ma oma solgipange sinu peale kallasin, ometi olen sulle nii tänulik . Ma olen end ära maandanud ja ära palun sina seda kõike nüüd endaga kaasas kanna. Veel kasutan enda tasakaalu viimiseks muusikat, abiks on küünlad ja eriti head teeb vesi. Inimestel on erinevad võtted, keegi läheb jalutama, keegi paneb sõrmed mulda st teeb aiatöid. keegi heegeldab jne. Ma kuulasin äsja Liina-Adrianega podkasti Täitsa Pekkis ja HÄMMASTAV, kui osav ta oli oma diagnoosimata haigustega ise toime tulema. Instinktiivselt leiutades omale võtteid, juba noore lapsena. See kõneleb väga tugevast tahtejõust …
Ometi tuli kergendus alles siis kui ta sai diagnoosi ja rohud. Ega Liina haigused päris ära kadunud aga teadmine ja selgitus aitab mõista teise hetke seisundit ja tema kaasalane ei pea end tundma süüdlasena. Ja mis põhiline kuidas siis olla kui “pruut” on parasjagu omas seletamatus nutuhoos. Võibolla saad ideid või julgustust end usaldada oma eneseabi leiutamisel.
http://www.youtube.com/watch?v=q-85xQTOd1I
Ma küll enda arust talun okeilt kriitikat aga muutun super paranoiliseks, kui keegi lähedastest pole pikemalt suhelda saanud – ma siis kohe eeldan, et ma midagi teinud ja jube vihased köik mu peale ja mind hüljatakse ja ma olengi üksi (koos lastega aga siiski nö suurte inimeste osas üksi)ja ju ma siis kohutav inimene, et kôik mu elust kaovad. Reaalsuses on 98% ajast nii, et keeegi pole mind hüljanud ega mu peale vihane vaid lihtsalt kiire..Selline ülemõtlemine pole ka eriti lahe🙄🙄
Ma olen selline tüüp, kes tahab tihtilugu vahutada oma mehele oma päevast ja emotsiooni välja lasta, mis tööpäeval tekkinud ja mind rämedalt häirib, kui tal telefon käes on, sest see tekitab tunde, et hallooooo, mul on probleem siin praegu, ma tahan rääkida, ma tahan, et ta kuulaks ja arvamust avaldaks, aga mehed ei saa ju ometi kahte asja korraga teha – kuulata JA olla telefonis 😅
Naistega on teine lugu! 😂 Nad saavad! Päriselt!
Olen aeda oma mehele korduvalt tõestanud! 🤣
Ära muretse. See on väga okei, et ta tegelikult ütles ☺️ Aga ma olen ka riivatud kui keegi mulle telefonis olemise kohta nii ütleb – lapsed või oma ema näiteks. See on selline tunne nagu ma oleksin salaja suitsetamisega vahele jäänud 😃
Mul oli sama vibe😄😄😄
See on ju üks ATHkate igapäevaseid muresid. See pole miski ametlik kliiniline termin aga googelda Rejection Sensitive Dysphoria – RSD
Pole sellele veel leevendust leidnud
Ma arvan, et pooled su lugejad kujutavad peale mingit igapäevast lauset ette, kuidas mees juba uut kodu ja naist otsib. Samal ajal kui mees mõtleb, et kas teha omale kolm või neli praemuna… Me lihtsalt kõik tõmbume kokku nagu magnetid, ikka sinu poole 🙂
Ma tean nii mõndagi teist veevalajat, kelle jaoks poole sõnagagi vihjamine, et midagi võiks olla natuke teisiti, on maailma lõpp
Ma ei ole veevalaja😄
Ma olen lugenud, et kui lapsed ei ole näinud enda vanemaid tülitsemas ja olukordi lahendamas, siis nad ei oska seda hiljem ise suhetes ka. Kuidas sinu vanematel selliste asjadega oli?
Tuli kohe meelde sõprade episood kui Chandler ja Monica tülli läksid ja Chandler automaatselt arvas, et suhe on siis läbi 😂
Mu isa oli surnud, emal oli raske temaga tülitseda 😄
Paariteraapia!! Nii hea koht kus eos sellised mured lahendada. Sinna ei pea minema siis kui asjad juba pekkis on
ATH-ga kaasnebki muuhulgas nt “rejection sensitive dysphoria”, mis on essents kriitikatalumatus 😀 mul sama ja kõige hullem on see tööelus, sest konstruktiivne kriitika paneb mu pärast kodus v kuskil vetsus pillima.
Mul realselt käivadki iga pisema asja peale asjad kokku ja davai kolime siis lahku ja hakkame last jagama jne. 😅
Aga ise jagan küll talle kriitimat. 🤦♀️
Ta juba alustab vestlusi, et meil ei ole tüli, ei pea lahku kolima, aga… 🤦♀️😅
Ja no kuidagi ei oska/suuda oma reaksiooni muuta. 😢
Kas see üks ATH sümptomitest pole? Ma suht samasugune, aga ma kuskilt nagu mäletaks, et see mingi ATH teema ja ma endale salaja seda välja vabandanud kogu aeg, haha. Võiks muidugi normaalse inimese kombel tegeleda selle asjaga, aga pärast olen veel liiga normaalne, kellele seda veel vaja 🤡
I feel you! Mul täpselt sama teema ja täiega tahaks kohe minema joosta ja inimesega enam mitte iial suhelda 😀
AGA, Mallu, see on väga väga sageli ATH-ga kaasas käiv nähtus nimega Rejection sensitive dysphoria (RSD).
Guuglist: Rejection sensitive dysphoria (RSD) is a problem that interferes with your ability to regulate your emotional responses to feelings of failure and rejection. While rejection is almost always unpleasant, people with RSD experience overwhelming levels of emotional pain.
Ehk siis guugelda sellel teemal veel ning tead, sellest teadlik olemine täiega juba aitab. Ja Sa oled niiiii tubli, et Sa juba praegu seda endale nii kenasti teadvustad ja tunded sõnadesse paned. Sealt edasi on juba ka lihtsam aju järjest ümber programmeerida, et mitte olla nii RSD 🙂
Appi, arvasin, et ma ainuke selline. 🙈
Kohe saab meil 5 aastat ja jätkuvalt on raske mingeid teemasid seediada ja läbi arutada, ilma et mu aju asju hullemaks ei mõtleks.
Loen sind ja tean, et kui mul uus suhe tuleb, siis see tuleb täpselt samade teemadega kohe .. et kui peika peaks mingi asja tõstatama, siis mul oleks sama reaktsioon, et selge 😃
Oehhh parim on see, et sa räägidki sellest.. siis see ei jää pähe tiksuma ja muutub kohe huumoriks. 😅
Ega ma KOHE poleks kirjutanud ka, nüüd tundub juba endale ka naljakas, aga alguses oli SUPER dramaatiline tunne 😀