kui ma arvan, et Marta enam millegagi üllatada ei suuda…

Teile eile paistis meeldivat lugeda, milline susserdis see Marta on, mistõttu ei võtnud ta isegi päeva, et korraldada jälle midagi, millest ma teile siin kirjutada saaksin. Ma ütlen ausalt, et mul on tõesti raskusi aru saamisega, et mis, või kas üldse MIDAGIGI selle lapse väikses peakeses toimub, aga noh, öelge teie mulle…

Ma ei tea täpselt, mis kuradi hiirekatk mul siin hoovis on, või on kassid väga aktiivselt hakanud tegelema hiirepoegade mõrvamisega, aga juba teist korda loetud päevade jooksul vedeleb mul terrassiukse taga surnud hiirepoeg. Esimese juhtus leidma sõbranna tütar, kes kõige loomulikuma tooniga mult tühja purki palus. Ta nimelt tahtis hiire purgis koju kaasa võtta, et talle “südameoperatsiooni teha”. Ma siiski sellele väikesele Dahmerile purki ei andnud, viskasime hiire niisama minema. Nagu näha, siis on mul ja sõbrannadel korraga kasvamas mingi spetsiaalne generatsioon segaseid lapsi.

Täna leidsid Marta ja naabritüdruk uue hiirelaiba, mille marta sabast hoides tuppa tassis. Kui ma nad laibaga õue tagas ajasin, lippasid nad sellega mingi tund aega ringi ja keeldusid ära panemast, sest “ta on NII ARMAS!”. Lõpuks andsin ma Martale karbi, et ta hiire sinna sisse paneks ja õue prügikasti viiks, sest ma tõesti ei soovi, et mu lapsed mööda hoovi surnud hiirega ringi jookseks. Niigi on tal naabrite seas ilmselt kahtlane maine, prooviks vähemalt selleks imelikuks naabritüdrukuks jääda, kes õunapuu alla situb. Mitte see segane, kes LAIP PEOS õunapuu alla situb. A win is a win…

Minu silme all panid nad hiire karpi ja jalutasid teisele poole maja, kus asub prügikast. Mina lebasin samal ajal oma magamistoa voodis, kust ma tänu lahtisele aknale kuulsin kenasti, kuidas Marta meie hoovis aia taga asuvasse mänguväljakule röögib: “TÜDRUK, tule vaata, mis mul on!!”. Tõesõna nagu mingi ehe Laagri pervert. 4-aastane, pidžaamas, surnud hiir karbis ja meelitab aia tagant lapsi enda laipa vaatama. 

Käratasin siis aknast, et KOHEMAID palun see laip prügikasti viia, aga kuna ma aknast prügikastideni otseselt ei näe, siis ma lihtsalt eeldasin, et inimene äkki vahelduseks mu sõna kuulab. See oli ilmselt liigne lootus, sest umbes pool tundi tagasi avasin ma kullerile väravat ja terrassil jäi silma mulle seesamune karp, millega hiir väidetavalt oma viimasesse puhkepaika asetati. Karp oli aga tühi. 

Pärast pisikest pinnimist paljastas Marta, et hiirel oli “veidi külm” mistõttu PANI TA SELLE LAIBA VOODISSE, ENDA PADJA ALLA! Kui ma selle padja siis tõstsin ja sealt tõepoolest hiire leidsin, kes oli vedeles seal kenasti, endal Marta uued Lindexist tellitud trussikud surilinaks peale tõmmatud. 

Kõige rohkem kahju oli mul tol hetkel Lendest. Sest kui ta nägi, et seal samas voodis, kus tema magab, on surnud elukas….Ütleme nii, et ma nägin too hetk oma silmaga, kuidas ta väike hing kehast lahkus. Tõstsin siis trussikutes hiire vetsupaberiga karpi tagasi ja hakkasin voodipesu maha koorima. Selleks ajaks kui ma lõpetanud olin, oli Marta enda trussikud hiire küljest lahti harutanud ja pani need pesumasinasse, sest “neid saab ju veel kanda!”.

Üldse ei saanud Marta aru, et mida me siin närvitseme. “Ta on ju ammu surnud, issand jumal….”.