Ma olen jälle viimasel ajal hakanud kahtlema enda vaimses tervises. Või nagu, mis siin ikka kahelda. Ma arvan, et julgelt 90% inimestest võiksid mingil määral enda vaimses tervises kahelda. Ma mõtlen pigem seda, et mul on hakanud viimasel ajal tekkima sellised olukorrad, kus ma ise ei saa täpselt aru, et kas need mõtted ja tunded mu sees on see maagiline “sisetunne”, mida kõik usaldama peaksid. Või siis need on lihtsalt traumad ja triggerid, mis lihtsalt suva hetkedel välja kargavad ja mulle jälle seda sisendama hakkavad, et mul pole MITTE kedagi vaja ja ma saan usaldada ainult iseennast (mis on nadi väljavaade, sest ma olen üks kõige ebausaldusväärsem udupea universumis).
8 kommentaari
Lootusetu juhtum oled😊 Aga kui tõsiselt nüüd rääkida siis sinu kõige suurem probleem on ülemõtlemine.Vähemalt selline mulje on nende aastatega jäänud kui sind jälginud olen.
Ise töötasin mitmed aastad tegevusjuhendajana ja kogemusnõustajana.Nii et tänu sellele olen läbinud väga palju erinevaid koolitusi ja õppinud vähem mõtlema.. Ja kindlasti on kasu ka mu toredast psüholoogist. Varem olin ka ise hüper super ülemõtleja.Ja tean väga hästi millise paanikaosakonna võib inimene endajaoks välja mõelda ja teine kes on “normaalne” inimene vaid kehitaks õlgu samas olukorras.
Võtsid siis selle munni suust ja rääkisid ära oma probleemidest? 🙂
Kle võtsin jah 😀
“.. ja siis ta küsib, et noh, mis sul viga on ja ma istun seal, suu munni täis, sest MIS mul siis viga ikka on?” – mul oli sama parakas ja seepärast pole kunagi ühegi terapeudiga tegemist teinud. Kuni istusin öösel üksi vihmaga autos ja mõtlesin enda maha löömisele. Helistasin eluliinile. Seal võttis üks naine vastu ja küsiski täpselt nii nagu ma kartsin. Olingi suu emmi täis ja midagi ei osanud öelda. Kuni ta ütles, et noh laupäev jah, hakkas igav? Panin selle toreda kõne lihtsalt kinni siis. Ei iial enam. Ma enda maha löömisele ei mõtle aga elu tundub mõttetu ikka. Olen ka näinud seda veebi nõustamise reklaami. Ootan su tagasiside ära. Ehk seal ei arvata, et igavusest helistatakse.
Issand jumal, MIS töötaja endale sellist juttu lubada saab sellisel erialal? Ei, minu terapeut eile nii ei küsinud ja mul oli vastupidi VÄGA tore vestlus ja nüüd ma ei tunne enam üldse, et mul probleeme oleks 😀 St ilmselt polnd ennegi 😀
Lugesin ja tahtsin aidata, sest tunnen, et olin ise noorena (nüüd 38) samasugune, kes probleemide tekkimisel wc-sse jooksis ja ukse lukku keeras, või asju hakkas pakkima, sest üksi on parem. Ja oma tundeid ja emotsioone avaldasin jube kehvasti (peamiselt süüdistavas toonis olid need), samas teistelt meeldis küll saada kinnitust armastuse-tunnustuse osas. Mul on partner, kes mulle armastust ja tähelepanu jagab, kuid loomulikult ootab ka vastu ning olen aastate jooksul õppinud seda tegema. Lisaks olen õppinud vähem ohver olema ja mitte nägema igas partneri mõttes ohtu või etteheidet. Olen endiselt tugev naine, kuid nüüd paljud sõbrannad ütlevad ka, et olen hea kuulaja ning võtan elu palju vabamalt, mõistan teisi (ka oma lapsi) rohkem.
Minu soovitused:
1. Oma tunnete/emotsioonide märkamist (sest alustuseks tuleb neid märgata) ja väljendamist saad praktiseerida ka igapäevaselt: öeldes lastele, et ma olen täna väsinud. Ma tunnen ennast üksikuna, kas sa võiksid mind kallistada. Olen väga rõõmus, et sa olemas oled, ma hindan sind. Lapsed, eriti oma lapsed, on nii vahetud ja toredad kaaslased selliste asjade harjutamiseks. Ka raskeid emotsioone: hirm, häbi, üksildus jne on kergem neile väljendada. Suur pluss on ka see, et ka nemad õpivad sinu pealt käitumist ja nii saad neist kasvatada paremad suhtlejad ja oma tunnetega toimetulkut.
2. Emotsioonid-tunded on hästi mööduvad, kui sa ei lase neil peas kedrata. Kuskil paar minutit tegelt ja läinud. Piisab juba sellest, et korra peatud ja tunned selle emotisooni ära. Ei suru seda alla (tegin seda palju) või ei hakka sellega mõttes mängima (kus see tuli, miks ma selline olen? jne). Lihtsalt nimetad, olen praegu kurb, sest ta ei vastanud minu soovidele nii, nagu ma ootasin. See teeb mind kurvaks ja tahaksin nutta. Olen vihnane, sest keegi liikluses käitus minuga kehvasti. Tahaks karjuda. Ja see on ok. See ei pruugigi midagi muud tähendada. Kui emostiooni nimetad, siis see kaob palju kergemalt ja saad edasi minna. Emotsioon ei defineeri sind ja su päeva.
3. Suhtlemisoskuse kuld. Kuula rohkem, peegelda inimestele nende mõtteid ja räägi vähem. See tuleb sul aina paremini välja juba, kui olen sind vahel jäglinud podcsastides. Inimest tõeliselt kuulates ja talle tema mõtteid peegeldades tekitad vestluspartneris kiiresti sümpaatiat ja saad ka teda paremini tundma. See toimib väga hästi ka lastega. Nad avanevad kiiremini. Ühtlasi õpid ka inimloomust paremini tundma nii ja vb aitab see ka usaldada teisi rohkem.
4. Kas kõike peab võtma isiklikult. Naljakas küll, aga tegelikult ei keerle kõik sinu (ja ka minu) ümber. Mõnikord ütleb või teeb keegi midagi hoolimatult, sest neil endal on äärmiselt kehv olla või hoopis kiire. Viha või põlguse taga on tavaliselt kurbus või hirm. Ära lase ennast igal asjal puudutada ja mõtle positiivselt, et see kehv käitumine ei pruugi olla üldse sinuga seotud, see on selle teise inimesega seotud. See hoiab pea rohkem selgemana ja ei lase langeda vanasse lõksu, et keegi ei mõista jne.
5. Mainid, et kui oled kellelegi öelnud, kuidas tunned ja tahaksid tunda, siis nad nagunii ei käitu nii nagu vaja. Ükski inimene (parnter) ei saa olla sinu õnnesepp ja tasakaalu hoidja. Sa teed ise ennast õnnelikuks ja kas terapeudi abiga või muul moel leiad tasakaalu, kuidas oma eluga hakkama saada. Siis oled ka õnnelikum ja hinnatud kaaslane 🙂
Kõike ilusat sulle!
Saad aru, sa pmst räägid mulle praegu sama juttu, mis eile terapeut rääkis :D!
Ehee! No siis on see märk (saatus), et saad hakkama, kui nii toimetad 🙂 minu suhted on küll sellest väga palju võitnud.