Mul käis ükspäev Andra külas ja lisaks miljonile muule asjale, mis sai läbi arutatud, tuli jutuks üks kommentaar, mis mu eelmise postituse alla jäeti. Ma ei olnud seda kuni praeguse hetkeni üles lasknud, sest ma tõesti lihtsalt ei osanud sellele vastata. Mõnes mõttes tahaks nõustuda, teisest otsast vastu vaielda ja mulle tundus, et kogu see teema vajab täitsa omaette blogipostitust. Aga kes ei viitsi kommentaari otsima minna, jätan selle siia:
18 kommentaari
EH, ma jõudsin millalgi 30-40nda vahel tõdemuseni, et terve elu on üks kesktee ja tasakaalu otsimine.
Aga ideaali selles ei saa olema kunagi, sest kord kõigutab minu tundmusi ja mõtteid suur rõõm, siis hallus, siis kriitikameel, siis huumorimeel, siis hirm , siis võistlushimu, siis bohhuism, siis soov olla keegi teine jne. jne. Samuti vanu pilte nähes, näed sa selle aja ennast ja see ei pruugi alati olla see parim hetk su elus. Toona sa pildile jäädes seda nii ju ei näinud, nagu sa tänagi ei tea mida mõtled 20 aasta järel praeguse mina kohta. Ometi leidsid tee “maltsa” seisundist edasi, tähtede poole.
Tõesti – liialdustest peaksime hoiduma küll, on see siis enesehaletus või enese imetlus.
24/7taguda üht ja sama rauda, saavutad tõesti selle mida oled hoolega tagunud.
No jah, kes meist poleks andnud endale piitsa ja präänikut, nagu Pipi, kes käsutas end vastu tahtmist voodisse ja samas ka armastas end kõigi oma veidruste ja lollitamiste ja vabameelsusega. Annika võis seda vaadates tunda hirmu Pipi pärast küll ja isegi mõelda samamoodi aga mina ju … Inimeste karakterid ja egod ongi väga erinevad ja no kuidas ja milleks sättida neid samadesse raamidesse. Kõik kes massist eristuvad, saetakse ühiskonna poolt piltlikult lühemaks, karbis olgu tikud ühtemõõtu.
Lõppude lõpuks sa tohid end tunda nii nagu sa tunned täna ja homme siis homseid tundeid ja ei pea end ahistama, et keegi kuskil selle või teise arvamuse peale end haigeks rullib , see on temakese rumalus sellest end heidutada lasta.
Imestamine ei ole halvustamine, see näitab vaid su muutumist mõtete maailmas.
Me keegi ei sünni täiuslikena, igal oma õppetükk ja teekond selleni. Pidev enese materdamine ja negatiivsus on taandareng. Kriitika meel ja huumor õiges koguses aitab sul areneda. Mina ei arva et sa selles postituses hirmasti end maha tegid, Pigem on põhjust hõisata, mis tore muutus, jehuuu!!!
ei näe ma täna ka PIDEVAT enesematerdamist.
Olles keset lahutuse protsessi tunnen nii palju samastumist nii selle musta räige perioodiga kui ka kõigi nende sisemiste heitluste ja identiteedi küsimustega. Aitäh, et nii ausalt jagad. Minu meelest ei olegi oluline, kes sa siis täpsemalt praegu oled, mitte keegi meist ei tea seda ja isegi kui vahepeal tekib illusioon oma kindlast identiteedist, siis elul on ikka alati varuks üllatusi, et endas uusi aspekte näha 😄 See enda avastamine ja ka välimusele keskendumine pole midagi, mis teiste asi arvustada oleks. Ainus soovitus on, et ära ole enda vastu karm, ei mineviku, oleviku ega tuleviku Mallu suhtes 😊 Oled igati piisav ja väärtuslik igas hetkes, täpselt nii nagu oled.
Oeh, nii armas sinust! Ja samad sõnad sulle ka. Ma tean täpselt, mis sa praegu läbi elad, aga see läheb lõpuks kergemaks, I promise!
Seda postitust on tõesti hea lugeda, sest kes ei oleks vähemalt korra elus nii tundnud. Kommentaar, mis selle postituse inspireeris, on samuti tõest hästi ja empaatiliselt kirjutatud. Enda suhtes tasub harrastada seda sama kaastunnet ja hoolivust, mida pakud sõbrale. Seda nii välimuse, kui hinge teemade osas. Kes ma olen ja kas ma tahan oma vana mina või vana elu tagasi? Mis läinud, see läinud. Kahetsus on inimlik, aga üsna kasutu emotsioon. Tegelikult ei tea mitte keegi seda, kes ta on. Seda me siin elu selle mas peal õpimegi läbi suhete erinevate inimestega. Minu meelest on sul alati hästi paigas olnud enda sisetunde järgimine ja lihtsalt tee seda edasi. Tunne ei eksi, isegi, kui see viib mõnikord tumedasse kohta. Järelikult on siis vaja seal vahepeal ära käia. Ja endas kahtlemine, kas ma olen väärt seda või toda, mida on mul pakkuda jne, jne??!! Kes meist poleks sellega maadelnud. Michelle Obama on sellest isegi kaks raamatut kirjutanud. Soovitan lugeda, kui eriti hull eneses kahtlemine peale tuleb. 😊
Suhe Kardoga oli vaid osa sellest kõigest, mis moodustas su maailma ajal, mil “kõik veel hästi oli”. Kärsitu inimesena tekkis sul mingi hetk ilmselt tunne, et tahaks kuhugi edasi liikuda, hakata end teisiti defineerima, mitte lasta end piirata ja määratleda pere kaudu. Kuid elu paratamatus on, et see aeg, mil väiksed lapsed peres kasvamas, ongi selline argisem ja üksluisem – mingi kandi pealt vaadatuna. Põrutavamad elamused ja üllatused on enamasti seotud laste igapäevatoimetustega ja eks jah siis on raske end (või oma mähkmekotti kandvat teinepoolt) ägeda ja šefi inimesena tunda. Minulgi oli 10 aastakest tagasi oma mehest nii-nii kõrini, vahel ajas iga ta liigutuski sisisema. Aga ta oli/on hea isa ning ma andsin endale aru, et kui lahku minna, oleks ERITI raske ja väsitav seda pere kasvatamist orkestreerima hakata. Lihtsalt ei viitsinud lahku minna! Ning nüüd, mil lapsed on hilisteismelised, on meil kummalgi hakanud jääma üha rohkem aega enda asjade ja elu jaoks, olen hakanud ka meest uuesti inimesena hindama hakanud ning väga rahul, et paati siiski omal ajal kummuli ei lükanud. Terviklik pere on ikkagi ankur ja stabiilsuse ning turvatunde allikas (noh, kui paarisuhe suisa düsfunktsionaalne pole). Ja sa küll otsustasid jah klassikalisest peremudelist loobuda, mis elu heitlikumaks ja keerulisemaks tegi, aga soovin sulle, et mingil moel ka oma “juurte juurde tagasi” jõuaksid, nii et meenuks, kes sa oled ja mis sulle päriselt tähtis on.
Aga minule mõjud hoopistükkis inspireerivalt! Oled nii ilus ja näen vaeva endaga, et samamoodi pisut rohkem trimmi ennast saada. Sealjuures küll kõrvalise abita, aga mis sellest 🙂
Ma kurb, et saa nii lost oled omadega.. Ma tean seda tunnet ise ka, ma ikka vahelduva eduga see aasta omadega “lost” olnud ja siis end “ leidnud” ja siis taaskord tundnud, et ei tea, kes ma olen ja mida ma teha tahan( olen kodune olnud ka lastega viimased 5a).. Eks mehega neid suhteprobleeme ja olmeprobleeme olnud sel aastal nii palju, et nutnud 100x rohkem, kui südamest naernud.. Lisaks sellele, et palju @kadunud “ olnud enda jaoks ka nii üksildane.. Mees pikad päevad tööl, lastega üksi kodus, enamus tuttavaid ja sõpru kadusid, kui lapsed sain ja kogu tugivõrgustik mitmesaja km kaugusel🥲
Ma loodan, et sa leiad end taas ülesse oma peas ja einole enam nii ebakindel elu ja iseenda osas🥲
<3
Minu arust on see NII levinud… No tegelt, eks, sellepärast, et tunnen ennast siin ära, aga kui nüüd edasi mõelda, siis… Kui palju on neid noori paare, kellel on alguses siiralt suur armastus, kes saavad ka lapsed (isegi kui esimene tuleb ootamatult nagu meil, siis see on nii siiralt äge, et järgmised juba planeeritud) – ja kes kaotavad enda ja oma suhte (tahtmatult, teadmatusest, asjaolude sunnil) argiellu ja vanemdamisse… Neid on nii palju, tundub mulle! Mõned oskavad selle ringi keerata. Suudavad jälle suhet väärtustada ja selle tööle saada… Aga paljud siiski lõpuks tõdevad, et ei oska. Mõned otsustavad lastele “terve pere” pakkumise pärast jääda mittetoimivasse suhtesse, aga on see siis õige? Mu arust mitte, sest alateadlikult saavad lapsed siis ikkagi kodust kaasa mittetoimiva suhtemustri. Need, kes võtavad julguse minna lahku… Sealt järgmisena tulebki see tunne – süümekad, et ei suutnud pakkuda oma lastele nii basic asja kui terve perekond. Nii et… Sa ei ole üksi. Meiesuguseid on palju. Ja parim, mis me teha saame, on ühelt poolt ausalt vaadata näkku oma muredele ja teiselt poolt… Feikida, kuni me meigime 😀 Sest mina ausalt usun VÄGA ka positiivse mõtlemise ja tegutsemise jõudu. Peaasi, et kõigi nende teiste tunnetega ka tegeletakse, mitte ei pühita neid vaiba alla.
Täiesti normaalne on kõiki neid tundeid tunda ja… Lõpuks läheb ikka paremaks. Lõpuks mõtleme ikka välja, kes me tegelikult oleme ja mis me tegelikult tahame. I have faith in us 🙂
Väga aus postitus. Ja tore, et ka seda haavatavat külge näitad. Eks sellistest rasketest perioodidest rääkimine ongi mõistlikum siis kui need on läbi. Just blogis kajastamiseks.. no et halvad inimesed neil hetkedel sind ära ei kasutaks.
Aga seda mõtet, millest kommentaari kirjutaja räägib, olen juba pikemalt mõelnud. Aga mitte sinu puhul. Sinuga mul ei tule seda tunnet, sest sa pole kunagi suurt kaalust või sellest suurt numbrit teinud. Aga viimasel ajal palju neid influencereid, kes kaalust alla võtavad ja siis neid tagasivaate üilte teevad vaibiga ” issaaaand jumal, kuidas ma selline olin”. Ühest küljest suur kummardus, et inimene ennast kätte on võtnud, aga samas alles aasta kaks tagasi oli ju see eelnev kaal täiesti kõlbulik ja bodypositive vaib.. tundub nii feik..
Vb olen lihtsalt kade, sest ei suuda ennast toitumiskavadega piitsutada.. aga ma väga loodan, et kui ka kaal tasa ja targu edasi langeb, siis minust ei saa seda “omggg.. kuidas ma üldse sellisena eksisteerisin” inimest. Iga keha on ilus 🙂
Kiitus ja pai selle aususe eest! Müts maha, et ei aja sõrgu vastu, et paljud lugejad arvavad, et midati on valesti selle pideva välimusele keskendumisega. Elu ongi areng ja küllap jõuad sinna, kus kõik paika loksub. Sul on oma sõbrannaga vedanud.
Aitäh selle postituse eest! Ma olen mitu korda mõelnud, et huvitav miks sa nii kriitiline oled enda vanade piltide suhtes… eks meil kõigil on ebaõnnestunud pilte ja nurki jne 😀 Aga sellega seoses meenus üks seik, nägin sind poes hiljuti ja esimene mõte oli, et teretaks ja ütleks et loen su blogi jne (veits stalker tundub, aga see oli mu esimene reaktsioon 😀), aga siis mõtlesin kohe ümber… noh esiteks et äkki tundubki nagu stalker või midagi, ja teiseks, sa vaatad kindlasti et mingi eri malts 🥹 olin ka suht kodupoes kiirelt piima haaramas 😊 Et sellessuhtes jah, viimastel kuudel on jäänud küll mulje, et ainult top model on okei olla…
See on tõesti eriti haige, et ma olen suutnud praegu üldse kedagi tundma panna, et ma üldse ever kedagi nii vaataks, et eriline malts 😀 arvestades, mismoodi ma enda kodupoes käin, siis ma näen üldiselt suht räämas välja, kes viitsiks poe jaoks ennast kasida? 😀
Mida pikema on suhe, seda olulisemaks muutub koosleu sujuvus. Liblikad kõhust kaovad ca 3 aastaga ja sealt edasi peab sujuma 🙂 ka suhtes kehtib ütlus, et millegi muutmiseks peab alustama endast 🙂 Õnnelikus suhtes saab olla õnnelik ja endaga rahujalal olev inimene. Kui paljud meist seda on? tasub defineerida enda jaoks ausalt millest koosneb rahulolu pakkuv suhe ja vastavalt nendele parameetritele valida partner 😀 Muudes omadustes kaaluda plusse ja miinuseid 😀 Jube head soovitused onju 😀 kas ise olen neist lähtunud? Loomulikult mitte. Tagantjärele tarkus.
Lugesin postitust ja mingil määral tundsin iseennast ära. Olukorrad ja situatsioonid on hoopis teised, aga hetkel loodan, et “fake it til u make it” aitab mul saada selliseks, kes ma tahaksin olla. Vahest tahaks öelda, et tahaks “vana mina” tagasi, aga nüüd saan aru, et ei taha, sest mingil määral ma siis peaks ju seda jama kõike uuesti läbi elama.
Miks, kes, kus, milline ma olen selliseid küsimusi käib mu peast tihti läbi.
Eks näis kas minu jaoks ka “fake it til u make it” mingil määral töötab.
Vot see postitus oli 100% ehe ja aus🥰. Nüüd ei saa vanakurat ise ka enam midagi kritiseerida.
Kallis Mallu, minu nägemus on endiselt, et palun mine Kardo juurde tagasi…ma ei tea, miks sa selle otsuse tegid, kuid teil toimus kõik ju nii hästi…nagu aru saan siis, siiani hästi…tegin ka 5 aaatat tagasi sama lolli otsuse lahutuse osas, kus kõik toimis imeliselt jne….aga ikka oli midagi uut, ägedqt ja värsket vaja….kahetsen seda ja üritan oma endist s uhet taastada ja kui se ei ei õnnestu, siis jään elu lõpuni üksikuks, sest ma ei viitsi enam midagi uut ja fucking kreisit kogeda. See, millest ma loobusin oli tegelikult minu elu parima osa, seda muidugi enne ei taibanud….kui tahad võid kirjutada mulle privaatselt ja ma annan sulle head nõu!
Oi kallis Velda, asi ei ole ju üldse Kardos. Ma muuseas lugesin ise ka selle posti praegu läbi ja mõtlesin, et kas keegi loeb siit just seda välja, et ma suhet Kardoga igatsen. Sest see ei ole see tunne, mis mu sees on. Suhe on üks asi ja ELU kui selline on teine. Ma ütlen ausalt ja mitte üldse pahasti seda, aga meil ühine elu Kardoga sujus hästi, aga suhet kui sellist meil omavahel väga… ei olnud. Me ei tülitsenud ja kakelnud, aga me ei jaganud ka omavahel kuigi palju. Ja see ei ole tegelikult see vibe, mida ma endale uuesti sooviks või taga igatseks. Pigem seda… tunnet, kus kõik tundus veel hästi.