Ma olen teile jaganud Marta suurt huvi surnud rottide vastu ja maininud ka tema väiksed pisivarguseid, aga ma tahan teile rõhutada, et ma olen teile neid seiku jaganud, sest need on lapselikult süütud ja naljakad, mitte, et ma enda kleptomaanist lastega otseselt “uhkustaksin”.
15 kommentaari
Sellist võimalust ei ole ve, et hoovi peal suuremad lapsed su lapse rahakotist kõik sirgeks lasid? Sest selliseid asju juhtub. Sest lapsed ei saagi raha väärtusest aru.
Ei usu, meil hoovis suuremad lapsed mega viiskad ja korralikud. Oleks Marta neile andnud, siis nad oleks mulle öelnud 😀
Kahjuks artiklit lugeda ei näe aga kommin ikka, sinu suhtumine on kommentaaride juures näha ja sisaldab kaitsepositsiooni. Nagu oleks sind rünnatud. Miks selline hoiak? (Selata 5 ja 500€ vahet. ) asja point pole ju suuruses vaid teos endas.
Ema , kes süütu ja naljaka , ent vale käitumist TÕSISELT JA ÜHESELT lapsele selgeks EI SELETA, kasvatab probleemi. Kui on vajalik, siis ka karistab/ paneb järele mõtlema, vabandama. Vargus aga ei ole kuidagi süütu või naljakas.
Piirideta ja karistamatuse tundega laps ei hakka iial lihtsalt ühel päeval mõistlikuks, ta muutub oma tegudes kas ülbemaks või kavalamaks. ‘
Tegeleda tuleb sellega kohe, kui sellised asjad ilmnevad. Pole olemas vanust, mis õpetust, selgitustööd teha ei lubaks. Samuti ei ole vahet mis summa suurusega on tegu. Olgu kas või tegu 1 cendiga mis ei kuulunud sellele lapsele.
Karistuse suuruses on vahe, see olgu lapse vanusega kooskõlas.
Kus ma olen öelnud, et ma keeldun seletamast? 😀
Minu meelest on iga kord hea lugeda, kui mõistev ja rahulik sa oma lastega oled. Tegelikult ongi palju parem elada, kui keskenduda positiivsele ja näha end ja teisi veidi naljakate olenditena, kes siin ilma ringi sibivad. Ja nagu Karlsson ütles: “Rahu ainult rahu!”. Sedagi on huvitav vaadata, kui jutu mõte kuulajatest täiesti mööda läheb. Juhtub.
Mm.. veits valus teema, sest minu üldse enam nii väike laps (8) on ka pisivargustega vahele jäänud. Esialgu kodust, meie raha võttes, siis sõbra münte pätsates tal külas olles ja lõpuks poest (oli pisike asi, aga me nimetame seda ikkagi varguseks eks). Meie hakkasime kohe sel teemal temaga rääkima, kui avastasime, et ta rahakotist mõne mündi on võtnud (aru sain siis, kui kotis reaalselt oligi ainult 2€-ne münt ja see sealt imeväel haihtus). Mina olen seda meelt, et olgu see 2€, 5€ või 20€, siis laps ei võta teise inimese raha ilma küsimata! Kui mul ka pole probleemi anda, siis viisakas on küsida kui asi puudutab teise inimese asja. Just sellepärast on ka see õpetus lapsele oluline, et kust ta peaks muidu teadma, et sõbra asju pole viisakas võtta!? Kui meie seda kodus ei õpeta ja pigistame silma kinni kui ta meie rahakoti kallal käib, siis võib ta seda samahästi ju teha sõbra juures, lasteaias, koolis või poes. Ta ei saa aru, et see pole okei, kui sellest ei ole kodus räägitud. Põhiline sõnum lapsele oli see, et kuna see asi (mis iganes asi või raha) on teise inimese oma, siis seda ei saa lihtsalt endale võtta. Tema ju ka ei soovi, et teised tema asju võtavad.
Lapsepõlvest meenub, kuidas väike õde (aastane oli siis) võttis esikukapi pealt 500-kroonise ja selle ära peitis. Kui vanemad üks hetk otsima hakkasid, ei teadnud keegi asjast midagi. Lõpuks küsisid õe käest ja juhatas nad enda voodini kus madratsi alla oli peidetud känkrasse ära kortsutatud 500-kroonine. Piilu madratsi alla igaks juhuks 😀
Aga Marta seiklused on endiselt lahedad! 😀
Ma arvan, et inimesed on šokeeritud summadest. Et kui kadunud oleks viiekas ja sa siis niimoodi selle üle muigaksid, aga 170 eurot on mõnele terve kuu söögiraha ja siis vaadata, kuidas sa suhtud sellesse umbes nii, et aga ma ju ei saa lapsega pahandada, ta ei tea raha väärtust, ajabki need inimesed vihaseks. Et kui selline suur summa kadunud on, siis oleks tagumine aeg lapsele vähemalt üritada raha väärtus kuidagi selgeks teha, selle asemel, et õlgu kehitada ja käega lüüa. Inimesed on šokeeritud, et 170 eurot sinu jaoks sisuliselt peenraha on, et saad endale lubada sellist suhtumist.
Nii, aga ma ootan siis näpunäiteid, et mismoodi ma seletan lapsele raha väärtust, kes ei tee vahet 5€ ja 500€ 😀
Vaata, tavaline Eesti pere kus on miinimum palk peabki niimoodi seletama, et kui raha tagasi ei too, siis pool kuud ei soo ja tosiselt istuvadki ilma soogi voi soojenduse ja elektrita, siis selleparast saavadki tavalised lapsed aru, sest kulmas ja nalgas oleks sitt elada.
Rikkad pered muidugi ei hooli, monest sajast eurist.
Aga kune enamus Eestlasi on vaesuse piiris elamas, siis nii suurt summat peenrahaks pidades jaab muidugi teistele sitamaitse suhu ja poobli tunne.
Sest tais koht ei tea mida tuhi koht tunneb.
Kas ma olen kuskil öelnud, et see on peenraha? Nagu palun keegi näidake mulle see koht ette? 170€ on väga suur summa, aga ma ei saa aru, kas ma pean vabandama, et ma ka selle puudumisel saan endale süüa lubada v?
PS! Kui ma olin 22 aastane, siis ma kaotasin ükskord sada euri ära ja mu kuu sissetulek oli u 700€. Tead, mis ma siis ka tegin? Naersin, sest nutt mu raha tagasi ei too. Kui ise olen loll, siis enda lolluse üle ma ehk ikka võin naerda?
Ps2! Ma keeldun uskumast, et “tavalised eesti lapsed” elavad pool kuud nälgas. Sa sa räägid ikka mingist väga kurvast vähemusest.
See ei olegi mingi ektreemsus kui Tallinna inimesed oma pea enda persest valja votaks, siis ehk oleks rohkem arusaama, et suurem osa Eesti inimestest elab vaesuses, katkiste hammastega, kaltsuka riietega ja makaronide ja praekartuli peal labi, maakohtades teenitakse 500 eur kuu ja peab ara elama, lapsed soonuks ja koolitatud, koik ei mahu suurde linna, monel on vanemad poetada, ei saa kaugemale kolida ja peab leppima sellega mis on.
Ega ei pea muidugi vabandama, sest rikkus pole habiasi, aga vastusele miks inimesed vihastavad ongi see, et raha vaartus on erinev erinevatele elu valdkondadele .
Ehk aitab raamat “Minu esimene raha” või mäng “Tom õpib rahamängu”
No mina seletaksingi nii, et raha eest saab asju osta ja kui nüüd raha kadunud on, siis mõnda aega ei saa paljusid asju lubada. Päris söömata ja näljas istumine oleks tõesti ebavajalik ja lapsepiinajalik ekstreemsus, kuid sellised asjad, mis ei ole esmatarve ja mida ise siin maininud oled nagu naabrilastega poodiminek, sinuga poes käies maiustuste korvi ladumine jne jätaksin mina õpetuse eesmärgil küll mõneks ajaks ära. Lisaks paneksin siiski rõhku seletusele, et teiste (kaasa arvatud oma ema) rahakotist ilma küsimata raha ei võeta – kui see selgeks tehtud ja kokkuleppena peab, siis ei olegi vahet, kas on 5eurot või 500, kui ta muus osas nende väärtusel vahet ei tee, siis õpetakski, et “väärtus” seisneb lapse jaoks selles, et see ei ole tema oma ja soovi korral tuleb küsida.
Eks ma pean temaga vestluse, kui ta tuleb homme 😀