Kas te muidu teate sellist tunnet, kui sul hommikul esimese mõttena peas on see, kui õnnelik sa parasjagu oled? Ja mitte nagu selline üldine ja tavapärane õnnetunne selle üle, et sa oled ikka veel ühes tükis ja kolmas maailmasõda pole veel pihta hakanud (või on?) ja külmikus on veel mõni smuuti alles. Vaid nagu see tunne, kus sa ärkad laia naeratusega ja isegi sombune ja hall ilm tundub tegelikult päris armas, sest sa tead väga hästi, et kuskil seal pilvede taga on raudselt päike, mis siis, et ta otseselt siia veel ei paista. Ega mul ju kiiret pole, paistab siis kui tahab!
1 Kommentaar
Ofc, Sul on ju Kristina 🤣