veits piinlik on, ausalt

Ma saan kenasti aru, et mu eelmine postitus tekitas teil miljoneid küsimusi ja spekulatsioone, aga kuna NII paljud inimesed arvasid, et ma Marimellide Meelisega liini ajasin, siis ma nii paljukest võin öelda, et tema see siiski ei olnud. Ma üldse ei kavatse öelda, kes ta oli, sest loo rääkimise poindist ei ole sellel üldse vahet. St MINUL oleks suva öelda, aga kuna see ongi justnimelt minu lugu ja minu vaatenurgast räägitud, siis jätan teised pooled viisakusest sellest välja. Jumal teab, ehk tahab ta kunagi ise oma poolt avaldada ja sellisel juhul on tal selleks vaba voli, aga nii kaua lepime ehk kokku, et… vahet väga pole, kes ta on.

Ja muidugi need teised küsimused kogu selle teema kohta – kirjutan kõik raamatus nagunii rohkem lahti. Eelmises postituses oligi vaid üks lõik raamatust, mis arusaadavalt väga palju ei saanudki väga täitsa pilti kokku panna. Selles suhtes, et ega polnudki veel vaja seda teha. Vaikselt nokerdan oma raamatut edasi, et kogu vahepealne aeg kuidagi loogiliselt kirja saada.

Ainuke asi, mida ma tõsiselt pelgan selle raamatu kirjutamise juures on see, et… päris jube on. Lihtsalt kuidagi hirmus on päriselt rääkida kõiki asju, mis juhtus ja veel hirmsam on hakata lahti mõtestama, et miks ma üldse mingit moodi teatud olukordades käitusin, või endaga käituda lasin. Aga nagu Timmer mulle kaarte pannes üles, siis ma pean seda raamatut kirjutades olema võimalikult aus, sest ainult sellisel juhul saab sellest kellelegi tolku ka olema.

Mitte, et ma nüüd mingi suur õpetaja või eeskuju oleksin- oh ei. Aga mõnikord piisab juba sellestki, kui sa tunned, et keegi on olnud samas olukorras nagu sina ja sa ei ole “ainukene maailmas”, kellel nii olnud on. Mis siis, et ilmselt leiab sealt raamatust päris palju neid kohti, kus osad kortsutavad kulmu mu lolluse üle – uskuge mind, ma teen seda ise samamoodi. Elud ongi ju tegelikult niii keerulised ja mitmetahulised, et päris raske oleks elada selle standardi järgi, mis kõigile meeldiks, sobiks ja mis kõikide heakskiitu pälviks. Pole lihtsalt võimalk.

Aga ikka, see… ausus? Alles eelmise postituse all sain sellise kommentaari:

See on juba mitmes kord, kui tuleb välja, et sa pole olnud aus oma lugejatega. Ja eelkõige härib see sel põhjusel, et ise pidevalt rõhutad oma ausust. Kui juhtusid sellised asjad, mängisid need siiski olulist rolli abielu purunemisel. Aga väitsid aastaid, et midagi ei juhtunud, lihtsalt kasvasite lahku.

Ma oskan selle peale öelda ainult seda, et inimene saab olla teistega nii aus, kui ta parasjagu endaga on. Ma ei olnud tol hetkel valmis sellest rääkima ja ausalt öeldes, muidug ta mängis rolli. Küll aga oleks see juhtunud nagunii, lahutus ma mõtlen. Sest ma tundsin seda juba siis, kui mul hakkasid tekkima tunded kellegi teise vastu, et järelikult see suhe siin on nüüd otsas. Ja alles seejärel sain ma hakata tagantjärele vaatama ja aru saama, mis valesti läinud on. Ning aastaid hiljem saan VEELKORD vaadata tagantjärele ja leida veel mõne tõe, mida enne aru ei saanud. Või tembelda valeks midagi, mida ma enne tõeks pidasin.

Aus olemisega on see nadi asi, et see sunnib sind nii sügavale enda sisse vaatama ja mõnkord on see lihtsalt nii rõve ja valus, et lihtsam on sellega mitte tegeleda. Ma toon väikse näite: kui ma tahan kirjutada ausalt raamatut, kuidas mu abielu katki läks, mis lollusi ma korraldasin ja millise inimesega ma pärast seda kokku sattusin ja nö lõksu jäin, siis see tähendab seda, et ma pean aru saama, kui kuradi perses ma üldse sellel ajal olin. Ja mulle ei meeldi seda tunnistada, sest ma olen alati olnud pigem selline pohhyolo tüüpi inimene.

Aga istusin siin mina ükspäev ja hakkasin mõtlema, et mis oli näteks esimene märk sellest, et ma oleks pidanud kiila tondi kohe perse saatma. Sest tema esimene “avalik fopaa” oli alles ju pool aastat peale meie tutvumist, kus ta Pärnus teist naist “surnuks nikkuda” soovis. Enne seda oli näiteks mu esimene sünnipäev meie koosoldud ajal – tutvusime jaanuaris, mu sünna on veebruari lõpp, seega me polnud kaks kuudki veel koos olnud. Sellel sünnipäeval tahtis ta peksa anda mu 17-aastasele väikevennale (ausalt isegi ei mäleta enam miks), karjus mu sõbrannade peale, hoidis Andra käsi nii tugevalt ja vihaselt kinni, et Andra tõsiselt kartma hakkas ja tahtis peksa anda isegi kokale, kes meile süüa tegi, sest ma julgesin temaga kaks sõna vahetada.

JA ME POLNUD ISEGI KAKS KUUD KOOS OLNUD!

Kuid siis meenus mulle üks õhtu, kui me olime koos olnud umbes… kolm nädalat? Kuu? Ma pigem arvan, et me räägime pigem nädalatest. Nimelt käisin mina Andraga reisil ja jõudsin sealt tagasi üsna hilja õhtul. Ta tuli mulle lennujaama vastu, viis mind koju ja siis ütles, et läheb tunniks ajaks korraks sõbra sünnipäevalt läbi. Kui ma nüüd ei eksi, siis tegu oli Elamus Spas mingi istumisega ja kuna see pannakse ju mingil teatud ajal kinni, siis ta lubas, et ega ta kaua pole, et õnnitleb ära ja tuleb tagasi vms.

Ma olin päev läbi lennukis olnud, mega väsinud jne, aga noh, mis seal ikka. Käisin pesus, tegin veel veits süüa jne, aga kui lubatud aeg kätte jõudis, ei olnud härrast kippu ega kõppu. Minu kõnele ka ei vastatud ja kui südaöö kätte jõudis, siis oli mul ausalt juba kopp suht ees ja ma tahtsin lihtsalt magama minna. Mis mind takistas oli fakt, et ta oli enne ka oma koti minu juurde toonud, kus sees olid tema koduvõtmed ja ilma nendeta ei oleks ta koju saanudki.

Praegu muidugi mõtlen, et see oli sügavalt tema enda asi ja max pohui, kus ta magab, kui ei suuda oma võtmeid endaga kaasa võtta või enda kõnedele vastata. Aga mina olin nagu lollakas – passisin üleval ja ootasin. Mingi aeg ta helistas mulle küll, maani täis, ütles, et tellib kohe takso ja on 20 minuti pärast kohal.

Tund hiljem vätis, et takso jääb hiljaks ja ta tellib kohe uue takso. Pool tundi hiljem lasi oma sõbral mulle helistada ja küsida, et miks X ei või ometi peol olla?

Kuna see oli päris mitu aastat tagasi ja ma ei mäleta enam seda kõike nii detailselt, siis ma ei julge pead panti panna, aga ma arvan, et umbes 3-4 vahel öösel ta siis lõpuks minu juurde laekus. Maani täis, pupillid suured kui tõllarattad. Aga mida ma väga täpselt mäletan, oli see, et kui ta minu juurde tuli, siis ta seisis mu köögis, vaatas mulle silmaauku ja küsis: “Imelik, et keegi teine sind keppida ei taha, mis sul siis viga on?”.

JA MA OLIN TEMAGA VEEL PEALE SEDA ÜLE KAHE AASTA KOOS!?!?!?!

Aga nagu saate ise ka aru, kui raske see ausus on jah? Kaevad mälusopist välja mingeid rõvedusi ja paned veel kirja kah. Ja siis mõtled, et kui vaimselt sodi inimene ma tegelikult tol ajal olema pidin, et selline käitumine ja sellised sõnad “okeid” tundusid? Ausalt, kahju on. Tõesti tahaks ajas tagasi minna, sellele kiilakale värdjale ta võtmed näkku visata ja iseennast kallistada, et oh sa tupsununnukene, mida perset sa siin teed ja korraldad, ah?

Nii et jah, ausus pole lihtne. Raamatut pole kah lihtne kirjutada. Aga kuna ma juba oma raamatust ühte lõiku jagasin, jagan siis teile sissejuhatust kah.

Ma vabandan kõigi ees, kellele ma selle raamatuga haiget teen, aga see raamat ongi neile, kes on haiget saanud.* 

Sissejuhatus