ja mis nüüd?

Tundub kindlasti tobe, aga alates pulmadest on mul olnud selline tunne, et…mis nüüd edasi saab? Muidu oleks vist kohane “lapsi” püüdma hakata, aga see on meil ju juba olemas ja teist veel kohe saada ei plaani, sest meie plaanides on teine laps “mõne aasta sees”. Kolmanda ja neljanda ja viienda kohta ma ei teagi veel täpselt millal ja olgem ausad, ega Kardo viit last tahagi, seega lubasin ma esiti kolmega leppida ja siis edasi vaadata, aga no, see kõik on tulevikumuusika.

Aga mis siis saab? Reedel lamasin Kardole kaissu ja kurtsin, et pagan, nüüd me peame jälle oma tavalist igavat elu elama hakkama. “Jumal tänatud!” ohkas Kardo kergendatult. Mitte, et mullegi meeldiks mingit suur üritust organiseerida ja mõelda, aga kui me nüüd mõtleme, et kui romantilistes komöödiates kirjeldatakse ideaalset elu umbes nii, et on abielu ja laps ja aiaga maja ja koer ja unelmate töökoht, siis väikeste mööndustega on need meil olemas. Noh, koera pole ja Kardo töökoht pole just see unelmate amet, millest ta väikse poisina unistas, aga vähemalt ei virele me rahaprobleemides või suhteprobleemides või jumal teab, mis probeemides. Aga siinkohal tekibki küsimus, kuhu edasi, kui kõik on juba käes?

Kas nüüd on see koht, kui ma peaksin kuidagi karjääri tegema? Aga mis mul siin teha? Mulle meeldib olla toimetaja ja mul ei ole plaani ega ambitsiooni olla näiteks tegev- või peatoimetaja. Ma tahangi olla Naistelehe tavaline toimetaja ja ajada rahus oma asja. Oh, no see unistus on ikka, et tahaks saatejuht olla, aga no ega ma väevõimuga mõnda kanalit ennast palkama panna ei saa, seega ma pean ka sellega oma aega ootama.

Kardo arvas, et meil on veel TÄIEGA asju teha. Tsiteerides “lapsi tuleb kasvatada ja aed pole ka valmis!”. Jah, eks ma saan sellest mõistusega aru jah, aga kuidagi selline… imelik ja natukene tühi tunne on sees. Google ütles mulle, et selle nimi on post-wedding-blues. See pidavat paar päeva kestma, seega pole hullu. Ühtlasi ei ole ma kuidagi kurb ega midagi, seega pole hullu miskit. Lihtsalt väga naljakas tunne, et…mis nüüd teeme :D?

Kas kellelgi on veel sellist tunnet olnud?

Lõpetuseks pilt Marist, kes tunneb viimasel ajal erakordset huvi nibude vastu. Antud fotol üritab ta Milvi omi ära kiskuda. Milvi ei tee teist nägugi, ta on suva – peaasi, et keegi näpiks 😀