Kogu aeg mõtlen, et aitab sellest parooliga postitamisest. Et KUI KAUA ma ikka siin heietan ja hälisen, et rase olen.
Paraku on selle asjaga vist nii, nagu nendega, kes peale lapse saamist ainult temast räägivad. Olen aru saanud, et põhjuseks on see, et see on kõige intensim värk ju. Kui ma blogisin mingist peost või saatest või oma tegevustest, siis need tundusid mulle too hetk nii intense asjad noh. Emotsioonid peavad ikka olemas olema, eksole.
Oi nüüd on mul emotsioone rohkem kui kamaluga, aga ma peaksin ennast iga päev kordama hakkama, selles on asi. Iga päev on üsna sarnane:
Ärkan. Esimene mõte on, et appii, pean roomama söögini, sest kohe ropsin ennast täis. Mõnikord jõuan, mõnikord öögin niisama varahommiku puhul potti.
Siis tuleb dilemma, et MIDA ma üldse tahan. Tavaliselt mul neid asju kodus pole ja pood tundub nii kaugel. Siis virelen ja joon teed. Kui ma Kardoga olen, siis on see osa palju kergem, sest siis ta tubli inimesena toob mulle süüa, mitte ei pea ma ise sellega tegelema.
Vahepeal võib tundee normaalne olla, kui äkki läheb jälle süda pahaks ja hakkab see pull jälle pihta.
PÜHA JUMAL, kas te saate aru, et ma olen alles 9 nädalat, ehk siis mingi 2 kuud rase olnud ja see tundub TERVE IGAVIK.
Üleeile öösel nägin unes, et mul on laps. Hommikul kui silmad lahti tegin, oli esimene mõte et, oh, kas ma saangi päriselt sellest soost lapse, mis ma unes nägin omg? Selle mõtte lõpuks olin oma unenäo täiesti unustanud 🙁
FML.
Lõpetuseks ilus pildike:
Kommentaarid puuduvad