Alles reedel oli see päev, kus ma tundsin ennast suurepäraselt. Tegin lausa seda, et naeratasin üksi trollis ja tervitasin suvalisi inimesi ja olin nii rõõmus ja päikseline ja nüüd ma ei suuda endale jälle meenutada ühtegi põhjust, mis mind nii õnnelikuks tegid.
Esiteks siis see, et esmaspäevast hakkab minu Delfi Naisteka kolumn, mille point ongi rääkida oma elust ja tegemistest ja arvamustest. Enamasti siis sellest raseduse teemast läbi minu silmade. Aga praeguse masendushoo ajel mõistan ma, et kõik, mis ma oma elus teen ja arvan, tundub nii jabur, et vähe pole. Ja me kõik teame ju neid Delfi kommentaatoreid, kes on valmis maha tembeldama ka ema Theresa. Ja olgem ausad, I’m no Theresa. Ja ma tean, et lollus on neid kommentaare sinna üldse lugema minna, aga ma ju tean ennast natuke rohkem. Uudishimu mind sinna kommentaatorite kaevu kindlasti ajab. Ja kui ma sealt lugema hakkan, et kuidas ma olen ikka maailma lollim ja mõttetum ja idiootsem, siis ma leban köögipõrandale ja tihun. Ja ma ei taha lebada köögipõrandal ja tihkuda.
Ja siis see ka, et loomulikult ei ole mul kolme kuuga tekkinud üüratut rasedakõhtu. Küll aga on olukord selline, et ma ei saa enam oma tavapärast pekikõhtu sisse tõmmata, isegi kui ma selja hästi sirgu ajan. Seega on juhtunud nii, et inimesed ütlevad mulle: “Oi, Mariann, sul on juba kõhtu näha!”. Halvemal juhul püüavad nad mu pekki ka katsuda. Ja siis ma pean seletama, et pole mõtet mu kõhtu krabada, kallid sõbrad, midagi meeldivat sealt oodata ei ole.
Ja tänase hala lõppsõnad on, et I’m sad, sad and fat…
[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=lSpnQTZ24CQ]
Lambist tuli pleilistist see lugu ja mulle meenus kohe selline hetk oma elust: ma istusin Malaisias oma võõrustaja rõdul, õues oli niii kuum, kuigi kell oli mingi 2 öösel. Ja ma olin üleni segadust täis, sest ma olin poolel teel Austraaliasse, kuhu ma läksin täiesti uisapäisa, olles 19. Ma ei teadnud sealt mitte kedagi ja ma kartsin. Ja mul oli hirm, seal rõdul istudes, et mis saab edasi. Ja ma ei suutnud isegi magada. Eks võis see ka olla ajavahedest, aga ma istusin seal rõdul, pisarad voolasid ja klappidest tuli see lugu. Ja ma tõesti üritasin mitte nutta.
Ja praegu on mul ka see, et… ma ei tea, mis edasi saab ja ma kardan.
3 kommentaari
Mul on kõhuga sama teema (õnneks olen ma nii karm tädi vist, et keegi katsuda ei ürita) – eluaegne punu on nüüd sissetõmbamatu ja kuna ta on tegelt umbes kümmekond sentimeetrit täpist kõrgemal, siis tekitab igat sugu segadusi.:-)
Ja muidugi ei oska ma lohutada selle teadmatuse koha pealt, sest kuigi ühest küljest olen ma suht samas seisus (esimest korda ootel jne), siis teisest küljest on meiepere ikka väga tükk aega juba selles suunas tegutsenud. Mitte et suur ja kindel tahtmine kuidagi muret vähemaks võtaks, aga meil on natuke juba see aeg, et “it’s now or never” ja seega vist suurem valmidus kõigega hakkama saada, mis elu ette viskab. Ise üritan julgust leida sellest, et tuhandeid aastaid on naised lapsi saanud ja praegune olukord on kordades rohkem kontrolli all, toetatud ja kaitstud – küllap targad inimesed oskavad meid ree peal hoida.
Aga kommentaaridest püüa leida see meetilk tõrvapotis (on ju neidki – ka see perekooli-episood näitas seda) ja vähemalt esimene kirjutis oli mo meelest tore (kommentaare ei vaadanud), jään ootama järgmiseid. 🙂
Jah, ma usun, et kõik mis sa räägid, on tõsi 🙂 Lihtsalt tuleb teinekord selline megapaanika, aga ka see kaob ajaga 🙂
Ja nüüd seda meenutades,kuidas sa seal Malaisias olles ärevusest ja teadmatusest nutsid…kas pole tõde see,et see oli üks vahva seiklus JA sa tahaks seda taas kogeda JA läbi teha JA iga oma ihurakuga tunnetada JA nutta JA naerda,sest see oli/on nii võimas! Nii nagu on sinu praegune “reis” põnevasse tundmatusse teie pere uue kaaslasega. Kindlasti saad üllatuma,kui loomulikku rada pidi kõik kulgema hakkab :-)!