0
KURB ON OLLA

elu update: surmad ja sünnad

12. september 2022

Ma reaalselt ei oska muud kosta kui… suht haige nädal on selja taga. Mul on tunne, et ma saaksin sellest kõigest viissada postitust kirjutada, aga kuna aega ei ole*, siis toon lihtsalt punktidena välja, mis siin vahepeal toimunud on.

*Aega ei ole, sest nagu ma teile lubasin, hakkab iga mu vaba sekund kuuluma Grey Anatoomia peale. Ja nii on ka läinud. Eile alustasin kümnenda hooajaga ja ausalt see krdi grei on nagu taagaks kaelas. Ei saa pooleli jätta, sest kohustus on peale juba võetud ja ma tahaks ükskord elus jõuda UUTE osadeni. Minu prognoosi kohaselt peaks see juhtuma umbes 13dal hooajal. Ma praegu olen alles seal maal, kus see suur torm oli ja Meridith lapse sai. Võtan siinkohal vastu ennustusi, et mis te arvate, mis ajaks ma kõikide episoodidega ühele poole saan?

  • Nagu te teate, siis eelmisel esmaspäeval käisin lip liftis. Praeguseks on olukord selline, et ma näen, et ülahuul on natukene suurem ja ilusam küll, aga väga tagasihoidlikult ja tulemus on max loomulik, mitte pardimokad. Ja suud saan kinni ka panna, nii et nüüd tuleb oodata, kuni niidid välja võetakse ja ma saaksin huuled punaseks värvida ja ennast igast otsast pildistada, ilma, et mul ninaalune siniseid niite täis ei oleks. Kuigi huuli ma saaks teoorias praegu ka värvida, aga otseloomulikult ärkasin ma täna hommikul max paistes alahuulega, mis tähendab vaid ühte – oodata on mu lemmikuid asju maailmas! OHATISED!
  • Teisipäeval ei teinud ma vist suurt midagi, peale paistes mokaga kodus passimise.
  • Kolmapäeval käis Andra peale mu tööpäeva läbi ja vaatasime Grey Anatoomiat, mida muud.
  • Neljapäeval tegin ma kodukontorit, sest lapsed olid tatised ja mina olin veits tatine ja üldse tundub mulle, et pool maailma on praegu veits tatine. Ütlen kohe ära, et õmblused otse nina all ei soodusta just nuuskamist, seega tegelesin ma rohkem luristamisega.
  • Reedel käisime kolleegidega Kernu mõisas, kus arutasime Tabasalu Päeva korraldust ja mõtlesime, kuidas üritust järgmisel aastal veel paremini teha. Kui kõik head ideed kirja pandud said, tuli Maarjale maailma kõige ilusam mõte minna ikeasse. Ma ütlen teile kohe ette ära, et see ikea on üks surmalõks, sest peale seda külastust tekkis mul vastupandamatu soov absoluutselt igas toas remonti teha. Kuna aga see super adekvaatne ei tundu, siis ostsin lihtsalt paar riiulit, et elutuppa veits “värkust” anda. Ahjaa, sinna tellisin ma ükspäev uue söögilaua ja toolid ka, nii et teoorias ma võiks teile küll mingisuguse elutoa update moodi värgi teha. Ise olen maru rahul, nagu alati. Oot, ma kohe vaatan, kas mul äkki telos on mõnda pilti…
Nagu näha, siis mu kodu põhiline sisustuselement on hoopis 24/7 jooksvad multikad telekast…
  • Kui ma parasjagu Kernus olin, siis helistas ema, et mu vanaema (My ema) viidi kopsupõletikuga haiglasse. See muidugi tore uudis ei olnud, aga noh, eks vanadel inimestel ikka aeg-ajalt tervis jupsib või nii. Arutasime, et kas siis üldse peame mu väikevenna sünnat, sest tegelikult oligi see just mu vanaema, kellele see istumine hästi tähtis oli, aga mõtlesime, et vaatame jooksvalt, et kuidas ta ennast edaspidi tunneb.
  • Ütleme nii, et super hästi see jooksvalt vaatamine ei läinud, sest juba järgmisel päeval sain ema käest kõne, et mu vanaema suri hoopistükkis ära. Väiksemad lapsed muidugi suurt midagi aru ei saanud, neid huvitas rohkem see, et me lubasime neid kinno viia. Seda me siis ka tegime.
  • Pühapäeval oli mu väikevenna sünna ja kuna suuremast pidamisest midagi välja ei tulnud, siis istusime niisama perekonna seltsis, sõime kooki ja tsillisime veidi. Uskumatu ikka, kui suureks mu vend kasvanud on, aru ma ei saa, sest minu peas on ta kogu aeg umbes kümne aastane. Mis siis, et ta on minust peajagu pikem. Kõige parempoolne pilt on tehtud 2014. aastal tema sünnal ja vasakpoolsemad eile. Ma ei ulatanud talle kätt isegi sama moodi ümber panema, absurd! Absurd, ma ütlen! Also ma ei suuda välja mõelda, mis ma 2014. aastal nii pundunud parmu moega olin, aga no jumal seda teab.

Ega mul siin rohkem polegi midagi öelda. Täna saab teada, mis päeval need matused on, aga nii palju mõtlesin ma välja küll, et lapsi ma vist sinna kaasa ei võta. Väiksemaid kohe 100% kindlasti mitte, Mari ilmselt saaks juba aru ka, aga matused on alati minu meelest nii kurvad sündmused, et ei tahaks lastele sellega traumat tekitada. Või peaks? Mitte traumat tekitama, aga no kaasa võtma? Ah, ma ei tea. Mul pole vist endale ka päris täpselt kohale jõudnud…

Linda oli nii tore inimene ja kümme kümnest ei tee keegi teine nii häid jõulutoite kui tema. Ja kes mulle nüüd villaseid sokke koob? Lihtsalt nii kurb värk. Mulle nagu üldse kohe ei meeldi, kui inimesed ära surevad.

Loe ka neid postitusi!

11 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Helena 13. september 2022 at 23:25

    Minu isa suri 02.09 ja väga kurb ning raske on olla , nii suur igatsus. Kaastunne sulle , kuigi tean , et need sõnad ei too mingit lohutust.

    • Mallu
      Vasta Mallu 14. september 2022 at 10:17

      Minu kaastunne 🙁

  • Avatar
    Vasta Diana 13. september 2022 at 06:36

    Inimeste surm on alati väga väga kurb. Eriti enda lähedaste. Kaotasin enda vanaema mõned aastad tagasi ja ütlen, ei ole päeva mil ma temale heldimusega ei mõtle. Samas ma tunnen, et ta on mu lähedal alati olemas. Kui on mõni raske olukord siis oma mõtetes ma räägin temaga. Veits ulme aga see paneb tundma, et ta on endiselt olemas ja kaitseb mind 💖!
    Laua -tooli müügiks läheb ,või tahad, et keegi need eest koristaks siis ma juba olen sõitmas Viljandist- tallinna ,neile järele :D. Ütle hind ka 🙂

    • Mallu
      Vasta Mallu 13. september 2022 at 10:09

      Nii armas mõte! Aga eelmine laud ja toolid on juba lubatud 🙁

  • Avatar
    Vasta Sirly 12. september 2022 at 18:59

    Kaastunne vanaema surma puhul!

  • Avatar
    Vasta Vaike 12. september 2022 at 11:19

    Kell on 10 hommikul ja talus, kus praegu olen, on täna surnud pisike kassipoeg, kelle eile leidsin, üks tibu ja üks kana… Ma ei taha teada, mis sel päeval täna veel varuks on.

    Hakkan hauda kaevama, nii kuradi nutma ajab see kassikese surm just.

    • Mallu
      Vasta Mallu 12. september 2022 at 12:23

      Mhhh, ma just vaatasin seda kiisu pilti su fbis :((((

  • Avatar
    Vasta S 12. september 2022 at 11:00

    Ma olen oma 30a jooksul matnud 90% oma lähisugulastest, nali naljaks aga 3 matust ühe aasta jooksul kipub mingiks normiks saama🤦
    Igatahes, vanemad andsid meile alati valida,kas tahame minna või ei, kui olime siis Mari ja Lende vanused. Mina pigem läksin aga vend tavaliselt otsustas mitte.
    Oma piigat, kes on Martaga sama vana, pole me ühelegi kaasa võtnud, sest ta on nii lollisti empaatiline ja ma olen 110% veendunud, et ta satub juba paanikasse teiste nutmise pärast, mitte sündmuse enda. Lihtsalt tema jaoks on suht raske näha kedagi nutmas ning poeks nahast välja,et see nii ei oleks.

    • Mallu
      Vasta Mallu 12. september 2022 at 11:11

      Ma ise arvan sama, et Lende jaoks oleks see too much, Marta ei saaks midagi aru ja ei suudaks seal ehk nii kaua ühe koha peal seista. Mari suhtes…võib-olla peaks tõesti küsima, et kas ta sooviks tulla. Aga sina oled tõõeeesti palju matustel käinud, ma olen elus vist mingi kolm korda kokku, mul polegi nii palju lähisugulasi õnneks.

      • Avatar
        Vasta M 12. september 2022 at 11:56

        Sama, 18. eluaastaks olin käinud u 15-20l matusel ja 0 pulmas. Nüüd 30sena on statistika veidi parem, kuigi siiski tugevalt matuste poole kaldu. Traumat otseselt ei ole ühestki, kuigi kallistamise rikkus mingiteks aastateks ära (nii ema kui isa matustel võõrad inimesed nutvana kaelas, lapsena kanda täiskasvanute emotsioone ikka raske).
        Muidu tüdrukutele öeldi ma saan aru, et vanavanaema suri? Iseenesest võid ju Mariga sellest rääkida ja küsida ehk. Ega see (eriti vanainimeste) matus lapsele ilmselt suht väsitav ja pikk, aga ta võib olla sellises vanuses juba, kus see arutelu oleks hea ning ta saaks ise teha otsuse. Et absolutely no pressure to come, aga milleks on üldse matused, mis seal tehakse jms. Mõneti..ma ei tea kas normaliseerida on õige sõna, aga lihtsalt hea hetk kus see üldiselt ebamugav ja raske teema korraks läbi arutada + matused ei pruugi alati olla üli depressiivsed, vaid elujaatavad ja tänutähega tagasivaatavad. Aga eks sa ise tead oma last/lapsi kõige paremini ning vaatad kuidas ja milleks valmis.

        • Mallu
          Vasta Mallu 12. september 2022 at 12:33

          Ega mul pulmadega ka kiita pole ja minu meelest kolmest viimasest pulmast, kus ma käinud olen, on kaks juba lahutata suutnud 😀