kiri riigi(kogu)le: miks ma sinu tööd tegema pean?

Tere kallis riigikogulane,

Ma pean oma kirja alustama esiteks vabandusega. Ma ei ole eriti poliitikaga kursis ja seetõttu võib mu kirjakeses esineda mingit sorti vigu, mis poliitikakuningatele ja -kuningannadele naeruväärsed võivad tunduda. Asi on lihtsalt selles, et ma pole kunagi poliitika vastu huvi tundnud, sest nagu ei lähe ma kepiga uudishimulikult hunnikut sitta torkima, et vaadata, mis seal sees on, ei ole mind huvitanud see, mismoodi täpsemalt need otsused ja seadused selles korrupeerunud ja raha peal väljas olevas “grupeeringus” vastu võetakse.

Eks ma aeg-ajalt loen ja imestan, aga nagu Ita Evergi juba soovitas, siis olen jäänud mitte vihastamise, vaid ainult imestamise peale pidama. Nüüd on aga minu mõõt täis ja ma pean kahjuks teile selle kirja saatma. Eks te vist aimate ise ka, et räägin praegu sellest seadusest, mille alusel ei saa enam puudega inimesed ja nende hooldajad endiste summade eest endale vajalikke abivahendeid rentida.

Ma muidugi ei tea, kas teie olete sellist väljendit kuulnud, aga meil tavamaailmas mõnikord öeldakse, et kui naine peale lapse saamist kuidagi totukeseks jääb, et ta pressis endal koos lapsega ajud välja. Teie puhul tekib küsimus, et kui te poliitikasse saite, kas te kakisite oma ajud välja? Ma ei taha loomulikult austet härrasid ja prouasid solvata, aga ma lihtsalt ei näe, mismoodi muidu oleks võimalik, et võtsite mestis vastu seaduse, mis konkreetselt võtab nõrgematelt? Kas teile emad ei õpetanud, et endast nõrgemaid ei kiusata? Nõnda te seal istusite, mõtlesite, et kuskilt oleks nagu raha juurde vaja, kust seda küll võtta. Hmm, võtaks invaliididelt! Ega kust teie teate, kas mõni väike laps on päriselt puudega, või on tänapäeva noorus nii hukas, et laps lihtsalt ei viitsi kõndida. Ei teagi onju? Või miks peaks üks täiskasvanud mees omama võimalust liikuda nii õues kui toas? Miks tal on kahte ratastooli vaja? Las ta, sitt, valib lihtsalt ära, kas ta on toas või õues ja asi ants. Ega see teid ju ei huvita, teil pole ratastooli tarviski ja kui oleks, siis ostaksite te selle niisama välja, mitte ei rendiks, nagu mingid… vaesed? Eks?

Ja mis see teid huvitab, kui liitpuudega väikese tüdruku ema peab nüüd oma lapse ortooside eest välja käima umbes 2000 eurot 200 asemel. Ega ei huvitagi, sest kui teil vaja oleks, siis te ju maksaks 2000 ka kui tarvis. Ega te mingid rotid pole, see oleks #piinlik.

Eriti hea mõte tuli teil siis, kui te otsustasite, et las see hinnatõus olla nendele lollidele santidele üldse üllatuseks! Kõigile ju meeldivad üllatused. Teile eelmine aasta abikaasa kinkis reisi Madriidi, see oli ju küll hea üllatus. Las need vaesed ka saavad siis teada, mis tunne on üllatust saada ja las nad avavad pahaaimamatult arve, mis on kordi suurem kui enne. Head uut aastat! Minu meelest oleks siiski olnud ilus vähemalt kaardike kaasa panna, et sry, tean küll, et sul on invaliidina kindlasti raske, aga meil oli siin parasjagu puhkuserahadega kööga. Või, et sorri ema, kes sa nüüd pead oma 25 kilost invaliidist puudega last süles pesema. Meil siin Iffil läks mersu katki ja oleks pidanud muidu tema kuluaruandeid kuskilt kärpima hakkama, loodame, et mõistad!

Nüüd mul tekibki küsimus, et ütle mulle, kallis riigikogulane või minister või minu poolest kasvõi president: kas ma panen mööda, kui ma ütlen, et valitsus peaks olema selle jaoks, et meie riiki aidata? Kas teie meelest on riik ainult see rikkam osa ühiskonnast, või tohivad teised ka veel siin elada? Või ongi plaan kõiki toetusi kahandada ja ellujäämine nii kalliks teha, et see “mõttetum osa” ühiskonnast lihtsalt nälga sureks või ennast ise mättasse lööks?

Ja miks mina teie tööd tegema pean? Ärge saage valesti aru, ma ei kurda aidates mitte kedagi, aga teate mis – ma saan hakkama, ma teen ära ja ma aitan, kuidas saan. Ja teate, kes ma olen? Jumala suvaline 25-aastane naisterahvas, kes teenib keskmist Eesti palka. Kui ma edaspidi ka pean teie tekitatud probleeme lahendama, siis ma võin teile oma kontonumbri saata, hakake mulle ka siis kopsakat riigipalka maksma, sest mul hakkab juba enda rahast puudu jääma kogu selle sita sees, mis te keeranud olete.

Kuidas saab olla, et te istute riigikogus ja kihistate pihku, kui saab jälle head pulli tehtud puudega inimeste persse keerates, aga mina pean istuma kodus ja lugema kiri kirja järel, kuidas inimesed on nälgas, töötud, haigete lastega…hädas. Nad on hädas ja nad pöörduvad minu poole. Endiselt jumala suvaline 25-aastane naine. Ma olen ka muidu inimene, mul on emotsioonid ja empaatiavõime, ma tahaks enda silmad peast nutta, kui ma panen ennast nende olukorda, kes mulle kirjutavad. Ja ma aitan, kuidas saan.

Rääkige mulle, mis moodi teie aitate? Ja ma ei mõtle, et kuidas te Iffile sõbrapäevaks uue mersu klappisite, sest tal vanal sai tuhatoos täis. Ma mõtlen nagu päris inimest. Mitte enne valimisi, lihtsalt niisama.

Ma muuseas olen veel see tropp, kes hääletamas ka ei käinud. Lihtsalt selle pärast, et te ajate mul südame pahaks, üsna võrdselt kõik. Aga kui keegi tahab mu häält ära osta, siis mul pole neid helkureid, pastakaid ja meepurke vaja, need võite endale sisse istuda. Mul oleks vaja prille ühele väiksele 3-aastasele poisile, mis maksavad 129€. Mul oleks vaja 500€ eurot ühe ema proteesideks, kelle tütar mulle ahastava kirja saatis. Mul oleks vaja tuhandeid eurosid, et ehitada väiksele ihtüoosihaigele poisile vann ja wc, mis asuks toas, mitte õues külma käes. Ma võin jätkata ja jätkata, sest kirju on mul sadu.

Kui tahad lõpuks ka inimene olla ja aidata, siis kirjuta mulle mariannkaasik@gmail.com ja kui ei taha, siis astu vähemalt oma uhkelt kohalt tagasi. Kunagi peab sinna kõrgele sattuma ka mõni, kes päriselt ka inimene on. Mitte ainult kestana, vaid hinges ka. Ma ausalt tahaks lihtsalt olla tavaline inimene, kasvatada oma last ja elada oma elu, aga ma ei saa, kui ma pean kogu aeg ühte jama teise otsa lahendama ja probleemidele lahendusi leidma. Okei, ma ei PEA, aga mina inimesena ei saa lihtsalt käed rüppes vaadata, kuidas teisel inimesel halb on. Kuidas teie saate?

Vastust oodates ja lootes, et ma terve elu sinu tööd tegema ei pea,

Mariann Treimann