Konkreetselt mul pole lihtsalt sõnu. Selles suhtes, et ma tean, et hästi paljud ei viitsi vloge vaadata ja ilmselt pole veel vaadanud mu viimast vlogi, kus ma räägin oma “kadunud sõbrannast”, aga need, kes seda vaadanud on, tahavad ilmselt teada, mis eile edasi sai. Ütleme nii, et ma sellist sündmuste kulgu poleks osanud oodata.
Videos ma rääkisin ühesõnaga sellest, et mul oli kunagi sõbranna, kellega saime ülihästi läbi ja kes kadus uue mehe tulemisega mu elust. Kuna ta kadus ka sotsmeediast ja mujaltki, siis mul tõesti tekkis hirm, et äkki inimene surnud või kuhu ta siis nii ootamatult üldse kaduda sai. Video mõte ol see, et ta minuga kontakti võtaks, kui ta seda näeb.
Peale video avaldamist võtsid minuga ühendust mitmed teised, kes uue mehe ellu saabumisega ta elust välja heidatud said ja kõige tipuks võttis ühendust ka tema ise. Ma ei tea, võib-olla olen mina imelik inimene, aga kui ma näeksin videot, kus inimene kirjeldab meie head sõprust ja kutsub mind “nagu õeks”, aga ma ikka mingil põhjusel ei sooviks temaga suhelda, siis ma ütleks lihtsalt, et kuule, oli tore, olime tõesti head sõbrad, aga elu liikus nii edasi ja minuga on kõik okei, aitäh muretsemast, nägemiin.
Mida tegi tema? Saatis mingilt kummaliselt, äsjatehtud FBist mulle hüsteeritsevaid kirju (ma alguses arvasin, et see ei ole tema isegi, nii teistmoodi oli ta suhtlusmaneer ja kõnepruuk, aga no eks see võib aastatega muutuda ka) ja siis helistas. Karjus mu peale, et mida ma endale ette kujutan, me pole kunagi sõbrad olnudki, jätku ma ta rahule, tal on piinlik näha, kuidas inimene tahab oma elu õnnelikult elada ja ma ei “lase lahti” ja röökis seal teisel pool otsas mega kurjalt.
Ma pean ütlema, et ma olin kergelt öeldes segaduses. St. olen siiani kui aus olla. Me olime just lastega jalutama läinud, ma polnud isegi kodus, kui korraga hakkas mind kõnedega pommitama see uus mees ja kirjadega ähvardama “sõbranna” ise. Pmst saatis ta mulle minust paljaste tissidega pildi, kus ma kraanikaussi piima lüpsan (üli norm, et selline pilt on, aga noh, elu, mis sa ära teed) ja ütles, et see on põhjus, miks ta enam minusugusega suhelda e tahtnud, sest “ta ei tahtnud, et temast SELLINE ema saaks”, siis küsis, kas ma tahan, et ta seda pilti lekitama hakkaks. Siis ähvardas ta mind sellega, et teab küll, mis meie majas toimub ja kuigi rahvas võib-olla teda ei usuks, sis võimuorganid tunneksid kindlasti huvi meie majas toimuvate asjade vastu.
Täiesti puuga pähe saanud tunne oli. TÄIESTI.
Siin olukorras on minu silmis kaks varianti ja kumbki neist ei tundu eriti tore.
Variant 1: Mees ongi teinud ajupesu ja ta peab kaasa minema kogu selle hüsteeria ja komejandiga.
Variant 2: Ta ei näinudki meid kunagi sõpradena ja niisama tsillis paar aastat lambi tondiga, sest kellegi paremaga polnud suhelda ja sai siis päevapealt aru, kui sitt inimene/ema/sõber ma olen ja kadus kus kurat, elades nüüd päriselt õnneliku elu mehega, mis on nii rõõmu ja õnne täis, et ei vaja enda kõrvale ühtegi teist inimsuhtlust ega isegi mitte sotsmeedia kontot.
Mis seal ikka, ma tema enda nimel loodan, et tegu on variandiga number kaks. Ega ma pole kunagi hiilanud inimeste tundmise oskusega, seega täitsa vabalt võisin ma paar aastat omada parimat sõbrannat, kes tegelikult sisemuses mind alati jälestas. Muidugi ikkagi kuskil arvutisügavuses mu tissipilte hoides.
Ütlen ausalt, minu poolt teema läbi. Kuigi see kogu olukord tundub mulle enam kui kahtlane, siis mina ei saa “päästa” kedagi, kes päästmist ei taha ja täitsa ausalt öeldes võttis kogu see eilne trall mind emotsionaalselt täiesti läbi. Rääkimata sellest, et sellisest kõnedega pommitamisest mul tekkis juba reaalne hirm, sest noh, see kutt tundub mulle juba välimuselt veits…ähvardav ka. Igatahes ma tean nüüd, et ta on elus, kuskil keldris teda ei hoita, enda sõnul elab õnnelikku pereelu ja see on tema silmis täiesti okei ja normaalne, et miskipärast otsustas ta ISE, et ta ei soovi peale selle mehega suhtlemist enam kuskil käia, omada sotsmeediat, suhelda endiste sõbrannadega ja lähedaste pereliikmetega. Kui nii, siis nii. Ma ütlen ainult seda, et kuigi see eilne vestlus meie vahel hurtis nagu motherf**er, siis sellegipoolest, kui kunagi tekib tunne, et ikkagi tahaks kellegagi rääkida või on kuskile vaja minna, kasvõi keset ööd, siis minu aadress on ikka sama, Nelgi tänaval, ma võtan vastu ikka. Olgu see aasta, viie või kümne pärast.
Teile aga küsimus: kas teil on kunagi lähedane inimene või sõbranna nii ära kadunud? Või kas olete ise olnud sellises olukorras, et olete mingi sõbranna “maha jätnud”, et ehk seletage mulle ka seda mõttemaailma, ma olen praegu täiesti lost in koroona.
Ok, ma lähen nüüd kaalun enda keedumune ja muud säärast, sest ma tahaks vähemalt alla võtta ja juurdlen samal ajal, et kas mu praegused sõbrannad üldse on mu päris sõbrannad, või kujutan ma jälle ette ja peaksin lihtsalt valmistuma selleks, et varsti ütlevad mulle kõik robinal, et vaata kui sitt ema ja inimene sa oled, et suhelda oleks üsna piinlik.
Elu on ikka kummaline, eks…
237 kommentaari
Need kommentaarid siin kõik on nagu muster.
Ma olin ise ka suhtes vahelduva eduga inimesega, kellele meeldis olla üleolev ja domineerida.
Alguses oli kõik nii ilus ja tore.
Olin just oma eelmisest lahku läinud ja elasin teises linnas.
Ta tuli mulle töö juurdeootama, sest ei viitsinud kodus olla. Kolis isegi Tallinnast oma ema juurest ära minu pärast.
Kolisime suht kiirelt kokku.
Käisin siis veel koolis ja kooli kõrvalt tööl.
Ka öösiti.
Esimesed probleemid tulid mu praktika ajal. Kuna olin ühikas administraator, siis koolikaaslased kõik teadsid mind ja suhtlesid minuga. See oli esimene asi, mis härrale ei meeldinud. Pidasin seda normaalseks ja tundsin ennast meelitatuna, sest ju ta siis nii väga armastas mind, et kartis konkurentsi.
Ja mina ütlrsin, et jah, mul pole neid teisi poisse suhtlusringkonda vaja kui mul tema jne.
Kuskil kuu aega hiljem oli mu parima sõbranna sünnipäev. Otsin lilled ja sõitsin linnast bussiga tema kooli. Pärast läksime linna tagasi. Sest olin ta kahe sõbraga talle üllatuse korraldanud. Pidime korra ühes kohas hiljem käima. Ja kuna sõbranna ei soovinud taksos taga keskel istuda ütlesin, et jaa see on ok võin ise seal istuda.
Poole tee peal helistas mees ja küsis kus olen. Ütlesin et olen sõbranna ja ta sõpradega väljas. Ja leppisime kokku, et saame kaubamaja juures kokku. Kahjuks jõudis ta sinna enne mind(sõitis sõpradele kainekat) ja nägi kuidas tulin taksost välja. Istusin seal ju kahe mehega tagaistmel. Uhh ma ei unusta iial seda nägu, millega ta mind vaatas. Tahtis kohe kallale joosta nendele poistele. Ütles, et jätab mu maha ja ei lõpetanud enne kui ma ta ees nutsin ja palusin. Siis minu palumise peale viisime mu sõbranna võrru. Ja kui sõbranna autost välja läks ütles mu mees, et sellise litsiga ma ei tohiks üldse suhelda ja ta veab mind halvale teele jne.
Siis lõpetasin ka sõbrannaga suhtlemise ära. Mul ei jäänud lihtsalt muud valikut. Aga ta hõõrus ikka mulle nina alla, et kõik mu sõbrannad on libud ja luidas kõik mu meessoost tuttavad tahaksid ainult ühte asja saada. Lõpetasin siis kõigiga suhtlemise. Tegime ühise fb ja rohkem neid asju ei atutanud.
Järgmise asjana võttis ta endale pähe, et mu pere vihkab teda. ( mu pere on kõikide mu valikutega alati leppinud ja sõbralik olnud) Siis hakkas olema nii, et kui me minu pere juurde läksime, siis tema ootas autos.
Mu vanaema juubelil kui käisime, siis ta läks poole peo pealt autosse istuma ja minu tuju oli ka rikutud. Hiljem mossitas, et ma ikka temaga ära ei tulnud.
Lõpuks loobusin ka pere külastamisest ja tõin igasuguseid vabandusi, et kiire tööl ja koolis.
Aga tema sõprade juures käisime ja tema pere juures alati koos. Ja kõik nagu kadestasid meid, et me oleme suhtes nii õnnelikud. (Päris korraliku fassaadi olime loonud)
Lõpuks oli meie suhe muutunud selliseks, et ta tuli töölt, istus telefonis, vaatas telekat ja läks magama. Kui tahtsin lähedust siis n.ö elasin tal seljas.
Lõpuks ma ei talunud seda ignoreerimist ja üksindust ning kolisin välja.
Tänu minu sinisilmsusele läksime me hiljem uuesti kokku ja elasin selle asja veel kord ja isegi hullemini läbi. Hetkel meenutades võtab ikka üle keha veel värisema.
Ja maei mõelnud kunagi, et ma nüüd ütlen kellelegi, miks ma eemale tõmbusin ja miks ma kuskil ei käi. Ma lihtsalt ei julgenud öelda, et “jou mu mees, ei taha, et teiega suhtleksin, seega bayy”
Sest sellised mehed/naised, nad oskavad manipuleerida. Panevad su nii süüdi tundma, et sina ise oledki kõik probleemid põhjustanud.
Peale teist korda lahku minekut arvasin, et ma olen ise süüdi, et suhe perse läks ja ma poleks tohtinud ikka seda teist ja kolmandat teha ja öelda.
niiii õudne ikka.
issand jumal, kui mingi mees ütleks mulle sitasti, sest ma istun autos meeste vahel, siis ma saadaks kohe pikalt sellise kuti 🙁
Kui oled sellel hetkel noor ja kogenematu, siis ei teagi.
Ma arvasin siis, et ma olen nagunii nii kole ja mõttetu inimene, et kes mind ikka peale tema tahaks.
Koolis ju ka tehti maha ja kiusati alati.
Aga sellised mehed valivadki hoolikalt omale kaaslast, keda saaks tõmmata ja tõugata.
Sest kui vastu hakkad, siis kiilub kinni neil ?
Vabandan juba ette, et mu kommentaar on nagu väike raamat 😀 Oleks pikemaltki kirjutada, aga oluliseim on kirjas.
Mõtlesin, et räägin enda kogemusest põgusas vägivaldses suhtes olemisest. Peale seda ma mõistsin 100% MIKS naised sellesse lõksu jäävad.
See juhtus veidi vähem, kui aasta tagasi (olin siis 30a). Ütlen kohe alguses ära ka selle, et ma olen olnud terve elu väga iseseisev ja pigem egoistlik inimene, kes teeb nii nagu tahab ja mitte ükski mees ei tule mulle ütlema- kellega, kus, millal jne suhelda. Pigem olin suhtes mina alati see pool, kes võis olla käskiv jne. Ehk siis suhe minuga oli päris keeruline. Mul olid veel lisaks muud probleemid, millega elus võitlesin (pigem hakkasid need selja taha jääma küll õnneks).
Mõtlesin siis, et keeran elus uue lehekülje ja otsin korraliku ja hea mehe, kellega luua pere. Alustasin oma otsinguid Tinderi analoogis, kus liikus palju venelasi (mulle meeldisid pigem vene rahvusest mehed).
Mitte palju aega ei läinud mööda, kui hakkasin taolise mehega suhtlema. Ja OMG kui HOTTTTT ta oli (nagu kuskilt playboy ajakirjast välja astunud). Ma pean ennast ilusaks naiseks ja enesehinnang on kõrge, olen sale, 170cm pikk jnejne, ent ometigi tekitas juba tema välimus sellise tunde alguses, et kas ta tõesti tahab endale sellise “tavalisema” välimusega naist. Saime suhteliselt kiiresti kohvikus kokku ja meil klappis. Teisel kohtumisel läksime jalutama. Ta tuli kohtumisele mega suure lille buketiga, mis oli äärmiselt meelitav. Jalutasime, rääkisime, naersime ja ka suudlesime. Ta tegi vihjeid minna ka edasi tema juurde, millest keeldusin ja ta oli väga ok sellega. Meil oli VÄGA tore koos olla!
Kolmas kohtumise kord jõudsime ka voodisse. Seks temaga oli IMELINE. Reaalselt, parim. Ma ei teadnud, et see võib ka selline olla. Ära olid mind rahuldanud siiani ka kõik eelmsed mehed ja ma ei kurtnud oma seksuaalelu üle, ent tema viis selle täiesti next levelile- sa suutis mulle tekitada mitte orgasme, vaid meeletult suurt erutust ja iha ja tunnet, et jumalmasurenkuitamusisse ei tule.. Sorry, nii detailse kirjelduse pärast, aga see omab oma rolli.. Teen hiljem “kokkuvõtte” miks ja mismoodi.
Ta ütles ka, et kuna ma ei tulnud temaga teisel kohtumisel koju kaasa voodit jagama, siis sellega teenisin ma tema silmis respekti. Ta ei salanud (ja mis seal salatagi), et ta on suure seksuaalisuga ja kui tal pole suhet, siis on pidevalt palju seksuaalpartnereid ja naised langevad ta kaela (ma täiesti mõistsin ka miks- 1.välimus ja 2.temaga seks oli midagi sellist, mida ma isegi ei teadnud, et on võimalik.
Üsna kiirelt arenes meil suhe ja hakkasin tal pidevalt külas käima (ca 4 korda nädalas). Mul on ka laps- tollal 5 aastane poeg, kelle tema võttis väga suure heameelega vastu oma koju ja suhtus lapsesse väga hästi. Samuti oli tal endal 6 aastane tütar, kes elas- NB! tema vastas majas oma emaga! JTa nägi oma aknast oma lapse ema maja ust ja akent. Mulle tundus see veidi kummaline, aga ta seletas, et soovib olla oma tütrele lähedal ja kuna ta kohtus oma tütrega mitu korda nädalas, siis oli mugavam, kui ta otsib endale uue korteri tütre lähedusse. Okei, mõistetav- milline hea ja hooliv isa ju! Üllatuseks oli aga mu poja suhtumine temasse- ta kohe ütles, et emme, mulle ei meeldi see mees . Ta ei tahtnud kunagi tema juurde minna, aga läksime ikka, põhjust lapse mitte meeldimisele ei olnud! Mainin ka seda, et mul laps on äärmiselt sotsiaalne ja “inimeste-inimene”. Talle meeldivad inimesed ja seni varasemates suhetes ta oli mu kaaslastega ülihästi läbi saanud ja talle meeldisid need, kellega koos olin (ei ma ei vahetanud neid tihti, aga paar suhet olid)..
Kohe alguses ta tegi selgeks, et talle meeldib peremudel, kus mees on perepea ja tema sõna on viimane, mis maksab. Samas lubas ta head elu mulle vastu, et ta soovib koos palju kvaliteetaega veeta jne. Ta uskus, et alati naise eelis (ja ka mehe!) eelistuseks peaks olema soov oma mehe/naisega aega veeta. Kohe ütles ära ka seda, et see kehtib ka tema kohta. ka ta ise ei kohtu sõpradega kuigi tihti, ei käi kuskil pubides ja pühendab ennast oma perekonnale. Kuna ta rääkis seda kohe alguses täiesti avameelselt ja küsis, et mis ma arvan sellest ja kas mulle sobib see. Et kui ei sobi, siis palun ole aus ja räägi sellest kohe, enne kui tunded liiga suureks kasvavad, et vältida suuremat haiget saamist.
See oleks mulle olnud täiesti uus elukord ja täielik kannapööre, aga mulle meeldis idee sellest ja olin nõus. Ma olin selleks hetkeks väsinud oma elus sellest, et kõike pean mina otsustama, juhtima, vastutama, tegema jnejne. Ma tahtsin, et mu kõrval oleks mees, kes oleks tõesti perePEA ja ma saaksin olla lihtsalt naine tema kõrval, andes suure koorma ära oma õlult sellega, et ma peaksin pidevalt justkui vastutama ja juhtima suhet.
Tal oli kutseharidus (väga teadlikult valitud alal, kus makstakse keskmisest suuremat palka- ca 2000eur kuus kätte). Hea töö ja ilus kodu. Ta oli sõbralik, pühendas oma aega mulle, ootas seda ka minult vastu, hoolitses minu eest ja pakkus mulle taevalikke seksuaalseid naudinguid, mis ei olnud rutiinsed ja see läks ajaga ainult paremaks.
Me olime koos umbes 4.. kuud? Sorry, mul pole täpselt meeles ja räägin edasi sündmustest mitte täpses kronoloogilises järjestuses, vaid nii, kuidas meelde tuleb. Meie suhe lõppes väga järsku, seega ei jõudnud mulle kordagi veel tekkida tunnet, et ma ei taha temaga suhet enne, kui sellele tuli järsk lõpp (sellest hiljem)
Vaikselt hakkasin märkama tema äärmiselt kõrget eneseimetlust- vaatas ennast pidevalt peeglist, tegi endale komplimente ja ootas neid aktiivselt ka minult. Jaa, ta oli tõesti pilt-ilus mees- ma ei valeta. Ideaalse keha ja riis**ga. Küll aga ei teinud ta vastu kuigi palju komplimente, kuigi püüdsin hoolitseda enda eest eriti hästi- kandsin tagasihoidlikku aga ilusat meiki ja ilusaid riideid, kleite jne. AGA mida polnud, olid komplimendid.
Kõige veidram kompliment ja eneseimetlus on eredalt meeles- meil oli kuum seks ja ta küsis, et kas mulle meeldib tema seksikas keha ja kas ma olen sellest erutunud? Ja veel selle keha küljes on kõige parem ja ilusam riist, mille otsas ma saan istuda. Kas mulle ikka meeldib see? Jah, mulle meeldis, aga.. Aga mina? Kuhu jäid minu pihta komplimendid? Mitte tol hetkel, aga üldse, voodis, ta kiitis pigem enda välimust. Ma ei mäletagi, kas ta üldse kunagi mu keha ilusaks või seksikaks nimetas.
Tal oli paika pandud kindel päevakava- see kell tööle, see kell töölt ära trenni või lapse juurde, see kell koju, see kell süüa, see kell juua, mida süüa, mida juua jne (tal oli fitnessi toidusedel). Ta ei kommenteerinud siiski kordagi minu toiduvalikuid aga kui ma küsisin, et kas ta võiks mul aidata tervislikumalt toituda, siis ta hea meelega juhendas, mida , millal kui palju jne. Selline inimene on tegelikult äärmiselt kindel valik endale kaaslaseks- ta teab mida ta elult tahab ja ma ei pea muretsema kordagi, kus ta on nt vms. Ta eelistas ka puhata alati oma naisega.
Minu sünnipäeva ajal läksime minu sõpradega ja tema ka bowlingusse. Ta suhtus neisse väga hästi, ka mu mees-soost sõpradesse. Sünnipäev möödus suurepäraselt.
Peale sünnipäeva sain kokku oma sõbraga ja ta ütles mulle, et hoia sellest inimesest eemale! Ta on vägivaldne ja ühel päeval tuleb ta sulle kallale. Ma naersin oma sõbra välja, et kuidas ta saab sellist asja üldse arvata peale ühekordset nägemist, mis pealegi möödus viperusteta. Ta ütles, et on selliseid mehi kohanud (ta oli gei, seega jah, tal oli meestega kogemusi) ja ta tunneb sellised kaugelt pilgust ära. Et neil on teatud “kiskjalik” pilk ja hoiak. Et jooksku ma sellest suhtest nii ruttu ja nii kaugele kui saan. Tol õhtul jäime sõbraga pikemaks juttu veetma ja võtsin paar siidrit. Mõnikord alkoholi juues mulle meeldib teha paar suitsu, nii ma tegin ka tol õhtul. Osalt oli see nagu ka veidi “eksperiment”, et mida mu kaaslane ütleb, kui tulen suitsu ja alko kergete lõhnadega koju. Jaa, tean, sitt eksperiment, aga see oli päriselt ka paar tunnikest, mida ma päise päeva ajal oma ühe parima sõbraga koos veetsin ja võtsin veidi siidrit. On see siis keelatud? Ma ei leia et oleks midagi valesti.
Jõudsin koju ja ta vihastas. Ütles, et ma ju teadsin, et talle ei meeldi, et kui ma vahest alkot joon (ilma temata) või suitsu teen, mis tema jaoks oli täiesti vastuvõetamatu tegevus. Meil tuli esimene suur tüli. Ta säilitas siiski rahu, kuid oli äärmiselt konkreetne ja selgitas, et sellist asja ei tohi korduda. Et kui ma tahan oma sõbraga kohtuda, siis tulgu tema meile külla või lähme kõik koos välja (st ka mu kaaslane). Ta ütles, et üldse tal on tunne, et ma tegin temaga mingit eksperimenti, kuna ma olin teadlik mis talle ei meeldi, aga ikka tegin seda. Kuna see oli osaliselt tõsi, siis ma tundsin ennast veidi kehvasti selle pärast (ma ei tunnistanud seda talle, eitasin!).
Ta pani mu valiku ette- kas jätkame suhet tema reeglite järgi või lõpetame. Soovisin jätkata.
Üldse oli tema igapäevases suhtluses väga palju konkreetsust. Ma tundsin igas tema sõnas ja toonis ning olekus, kuidas seda öeldi, et ta on perekonna pea ja alfa selles suhtes. Tema olek õhkus nii meeletult alfa järgi, et mina, kes olin suhetes alati ise alfa olnud, alistusin. Ja tead, KUI HEA tunne see oli! See oli NIIIII vabastav, nii hea tunne, et ma ei ole enam alfa ja ma ei tunne vajadust ka olla, sest tema jõuline iseloom ja alfa- olek nullis mu soovi olla alfa. Ma olin justkui vaba! Ma ei oska kirjeldada isegi seda tunnet, kui hea see oli. Järeldasin sellest, et mulle pole kunagi meeldinudki olla alfa suhtes, aga kuna mehed, kellega varem koos olin, olid sellised head ja pehmekesed, kellest oli väga lihtne (minu jaoks loomulik) veidi üle olla. Mulle ei meeldinud see küll kunagi, aga no.. Suhe pehmete, heade, abivalmide ja südamlike meestega (ja VÄGA heade ja tähelepanelike) meestega läks suhta just sel põhjusel, et ma sain nende kõrval tõusta alfa rolli ja nad lasid sellel juhtuda.
Hea oli tunda oma kõrval esimest korda elus “PÄRIS” meest, kelle üle ma isegi ei soovinud, ei tundnud, ega tulnud mõttessegi domineerida.
Kuna ta oli ka korralike elukommetega ja rõhutas, et mehe jaoks peab olema esikohal naine ja ka vastupidi, siis tunduski mulle, et senised mehed olid no niiiiii valed ja mind tõmbas tema juures absoluutselt kõik need jooned, mida teistes ei olnud. Ma nautisin oma uut rolli sajaga.
Aga ärme unusta, et tegelikult ka minu sisemuses peitus naine, kes samamoodi armastas ja jumaldas oma keha, välimust ja kõike. Ma armastasin ja armastan oma välimust! Ma leian ka ise, et see on ideaalne (okei paar rasedusejärgset volti siin-seal aga halloo, ma olen ju kõigest inimene! Ja ainus asi, millest ma puudust vägagi kiiresti hakkaisn tundma, olid komplimendid minu suunas (ma jumaldan tähelepanu…)
Varsti tegi ta ettepaneku sõita Itaaliasse koos puhkama, tema kulul. Planeerisime nädalase reisi mitu kuud ette ära.
Mingi aeg läksin
Reis ostetud, kõik oli ok, aga ma hakkasin vaikselt aina rohkem kummalisi asju tähele panema ja seda, kuidas ta üritas mind kontrollida. Näiteks- ma võisin oma sõbrannadega kohtuda, nende juures jnene.. AGA, ma pidin ALATI ööseks koju tulema. Ta selgitas, et muretseb mu pärast ja samasugune reegel kehtib ka talle- ta ei lähe kunagi sõpradega ööseks välja. Kui lähebki välja, siis ALATI on kella 20ks kodus. Ta soovis, et ma oleksin ka hiljemalt kell 20-21 kodus, alati, eranditult. Ja kui juhtus, et soovisin olla kauem, siis pidin talle helistama ja luba küsima (pmst teda teavitama, aga ta ütles, et kui ta soovib, et ma ikkagi koju tuleks, siis pean tulema):
Nõustusin, kuid mulle ei meeldinud see sisimas.
apppi, mul on tunne, et mul jäi huvitav raamat poole pealt katki, mis edasi sai??? 😀
Mis mõttes see jäi niimoodi pooleli? Ma tahan rohkem teada ju! Seda enam, et ma ei saa üldse aru, mis siin toimus – ütlesid, et olite koos ainult neli kuud, aga samas ütled, et pidid ööseks “koju” minema. Keegi ei koli kokku ju kellegagi (olukorras, kus tal endal ka juba laps on) juba enne nelja kuud???
kolisid vist ruttu kokku, sain mina aru?
Tegin oma peas teadliku otsuse, et ma pean temaga vastu täpselt nii kaua, kuni oleme reisil ära käinud ja peale seda lõpetan selle suhte ära. Jah, ehk oli see minust egoistlik või enesekasupüüdlik, aga ma ei leia, et oleksin kuidagi valesti käitunud. Kui tema manipuleerib ja üritab mind kuidagi oma tahtmise järgi voolida üsna agressiivselt ja võib olla on ka vägivaldne, siis võin seda sama ka mina teha, st temaga manipuleerida.
Et oleks igasuguseid jamasid ja endal „kiusatusi“ vähem, siis otsustasin sõbrannaga ajutiselt nii kaua üldse mitte kohtuda. Reisini oli jäänud ca.. 1,5 kuud..? Või isegi vähem… Täpselt ei mäleta..
Ühel suvalisel ilusal nädalavahetusel läksime mu suvilasse kahekesi. Ta ütles juba ette ära, et tema läheb sinna puhkama. Kohale jõudes sain aru, et ta mõtleski puhkamist (ja ainult puhkamist) sõna otseses mõttes. Mul oli vaja seal muru niita (võtab aega ca 2h), kasvuhoones kasta, tegin meile süüa (salatit, tema grillis). Midagi toimetasin seal veel, aga täpselt juba ei mäleta. Terve selle aja tema puhkas- st laskis õhupüssist märki nt (ta hobi ja mul piisavalt suur krunt, et oli ka ruumi), kuulas muusikat, jõi õlut ja peesitas niisama ning mingi hetk hakkas õlle näpus mõnusalt tsillides grillima. Mina siis niitsin muru ja toimetasin. Ta ootas muidugi, et ma kiiresti ka saaksin oma asjad tehtud, et võiksime koos aega veeta, aga ta ei liigutanud samas mitte üht näppu ka, et mind kuidagi aidata. Ma pidasin seda veidi imelikuks, aga nojah.. Samas, ega see polnud ju ka tema suvila, niiet ega ta polnud ju ka otseselt kohustatud mind aitama või seal üldse midagi tegema. Rügasin siis ise, higimull otsa ees, et asjad ruttu ära teha.
Viimane tegevus oligi kasvuhoones toimetamine. Selleks ajaks oli ta jõudnud vägijooki juba piisavalt tarvitada, et muutuda veidi vabamaks.. Olin kasvuhoones ja kuulsin, kuidas ta räägib midagi. Kuulsin seda küll häguselt, aga mitte nii hästi, et koheselt aru saada, mida ta ütles (eeldasin et ta räägib minuga). Tulin välja ja nägin, et ta seisis näoga maja suure akna poole (mis iseenesest pole midagi imelikku), aga minu küsimise peale keeras ta end minu suunas ja sekundi murdosa jooksul kohmetus kuidagi ja vastas, et ei midagi, ei rääkinud minuga. Kehitasin õlgu ja läksin tagasi kasvuhoonesse. Kas teate sellist efekti, et kui keegi teile midagi ütleb, siis te nagu kohe ei kuule ja küsite, et „mis sa ütlesid?“ ja siis sekund hiljem juba jõuab kuidagi kohale, mis sulle tegelikult öeldi ilma, et seda asja peaks kordama (aga kuna sa juba küsisid, siis muidugi korratakse aga sisu juba tead ette)..?
Ma loodan et ma pole ainuke selline 😀 Igatahes just selline asi juhtus kui olin tagasi kasvuhoones ja jätkasin rohimist.. Mulle jõudsid need sõnad ajusopist kuidagi teadvusse ja taipasin, et ta oli ennast ilmselt keeranud akna poole, et ennast sealt imetleda (need aknad peegeldavad väga hästi) ja ta oli ilmselt rinnalihased kummi ajanud (mis oli tema lemmikliigutus peegli ees, mida ta tegi pmst iga kord kui oli ilma pluusita). Ja ta ütles midagi taolist, et voh, kus on alles lihased ja milline keha, ilusad, nii palju tööd aga tasub ennast ära vms, voh, kus on alles ilus.. (tööd, st ta käis regulaarselt jõusaalis ja fitness toit ja toidukava). Ühesõnaga ta ei rääkinudki mitte minuga, vaid ütles kogemata oma mõtted valjuhäälselt välja (ilmselt veidi vindine olek aitas sellele kaasa). Ja kui ma kasvuhoonest välja astusin, siis ilmselgelt ta ei oodanud, et ma teda kuuleksin ja ehmatas ära, sellest selline kohmetus.
Okeiii.. Nartsissist, mis nartsissist.. Mis seal ikka, seda ma taipasin juba ammu, see kinnitas mu tähelepanekuid. (neid põhjuseid, miks nii arvata oli palju. Ja ei, nartsissist ei ole ainult „eneseimetleja“, see on hoopis palju laiem teema)
Toon siia välja nartsissistlikud tundemärgid- (kopin osaliselt ühelt lehelt, sp inglise keeles) ja lisan taha kommentaarid, mis temas sellist oli..
1. They were charming AF… at first..- It started as a fairy tale. Maybe they texted you constantly, or told you they loved you within the first month — something experts refer to as “love bombing.”
“Narcissists think that they deserve to be with other people who are special, and that special people are the only ones who can appreciate them fully,”
Teine kohtumine- suuuur lillebukett (mis oli ka ainus, mida ma sain, hiljem sain teada, et lillede kinkimine on liiga „mainstream“ isegi, kui see mulle meeldib, siis tema jaoks oli see jama.. Seega unusta lilled ära)
Kolmas kohtumine- ma olin kõigist tüdrukutest peajagu üleval, kuna ei tulnud temaga voodisse ja tema sõnul olin ma „väga eriline“ jnejne.. Pidev messimine, päevad läbi, meeletu „armastusega pommitamine“ on õige sõna tõesti.
2. “Narcissists love to constantly talk about their own accomplishments and achievements with grandiose,”. They’re also too busy talking about themselves to listen to you. The warning is two-part here, says Grace. First, your partner won’t stop talking about themselves, and second, your partner won’t engage in conversation about you.- PIDEVALT!!!!! Minu tegemistest küll kuulas, aga ei huvitunud, kindlasti ei viitsinud ta minu asju arutada….
3. “They need a lot of praise, and if you’re not giving it to them, they’ll fish for it,” she says. That’s why they’re constantly looking at you to tell them how great they are.- PIDEVALT!!! Väga tihti, mitmeid kordi nädalas ta KÜSIS minult komplimene, et kas ta on ikka ilus minu jaoks ja kuidas ta keha mulle meeldib ja seksi ajalgi ta rääkis stiilis, et noh, „kas ma pole mitte hea, ah, kas mul pole mitte hea r****, ah, meeldib sulle, jah?. Absoluutselt tipp kommentaari lugesite juba esimesest postitusest.. Aga MITTE ÜHT KORDA ka ei öelnud mulle, et ma olen seksikas või ilus või talle midagi minu juures meeldib vms. Seksi ajal kindlasti mitte, ka niisama ei meenu mulle tõesti. Sellest hakkasin ruttu puudust tundma, ikka ju tahad, et öeldakse, et oi kui ilus sa täna oled vms.. Aeg-ajalt.
4. Lack of empathy, or the ability to feel how another person is feeling, is one of the hallmark characteristics of a narcissist. Pikalt mõtlesin, milline tema külg seda kõige paremini kirjeldaks, aga kuna seda ju keegi välja otseselt ei näita, siis jääb see tihti märkamata. Meenus aga üks kord, kui ta kurtis, et ta lapse ema ei luba kunagi last temaga nt välja grillima/mängima mitte kauem kui kella 21ni. Tuletan meelde- laps oli 6 aastane! Mina emana mõistsin seda ja üritasin talle selgitada, et nii väikesel lapsel on vaja ju korralikku und. Tema õigustas, et aga ta ju nii tahab ja mõnikord ei tee ju midagi halba. Elab üle. Ühel grillõhtul (olime suvel koos, seega pidevalt käisime kuskil jalutamas/grillimas) ta võttiski oma tütre ütles eks naisele, et helistab talle, kui too võib lapsele järgi tulla, aga nüüd ta kavatseb selle hilisöise grilli ära teha. Oli reedene päev, seega ta leidis õigustuseks, et küll laps magab siis kauem.
Kuna ta tütar oli kella 21st harjunud magama minema, siis ca kella 22st jäi ta juba üsna uniseks. Papakest see ei seganud, ainult et kui laps veel üleval jaksas möllata, siis ta mängis lapsega, aga kell 22 tuli laps mulle sülle ja hoidis oma kutsukest kaisus ja oli silmnähtavalt väsinud. Ma palusin, et laseks lapse emal talle järgi tulla, aga ta keeldus. Ise jõi ta õlut, kuulas muusikat ja chillis niisama. Oma kaks tundi, kuni siis südaöösel reaalselt tüdruku silmad juba hakkasid kinni vajuma ja ma sellele tähelepanu juhtisin, võis siis lapse ema armulikult lapsele järgi tulla. Ema tuligi ja võttis lapse, praktiliselt sõnagi mehega rääkimast. Ma sain aru, et ega tal polnud mõtet midagi rääkidagi.. Tema sõna ei maksnud seal.. Aga ilmselgelt ei olnud ta sellega kergelt nõus.. Niiet siin oli ta täiesti empaatiavõimetu oma lapse vajaduste koha pealt (keda ta enda sõnul palavalt armastas). Minul oli kahju sellest lapsest, ma ei mõistnud, kuidas temale sai olla tähtsam tema põhimõtteline soov veeta lapsega aega poole ööni.
5. Most narcissists won’t have any long-term, real friends. Dig deeper into their connections and you may notice that they only have casual acquaintances, buddies they trash-talk, and nemeses.- Ma ei tea, et tal ühtegi sõpra oleks olnud. Tuttavad tööl vms, aga sõpru nelja kuu jooksul ei näinud ega kuulnud.
6. Maybe at first it felt like teasing…. but then it got mean or became constant. Suddenly, everything you do, from what you wear and eat to who you hang out with and what you watch on TV, is a problem for them.- Jep, neli kuud selle avaldumiseks lühike aeg, aga hakkasin märkama. Riietus tööle oleks võinud olla tagasihoidlikum ja väike vihje keha kohta (kas ma olen paksemaks läinud või talle tundub, ma vastasin, et sulle tundub, ärgu kujutagu ette)
7. Gaslighting is a form of manipulation and emotional abuse, and it’s a hallmark of narcissism. Narcissists may spew blatant lies, falsely accuse others, spin the truth, and ultimately distort your reality.-
Tunnusmärgid sellele:
+ You no longer feel like the person you used to be.- Oli nii, tundsin, et muutusin suhtes temaga palju, aga uskusin ise, et „see ongi mulle kasulik“
+ You feel more anxious and less confident than you used to be.- Neli kuud ilma ÜHEGI komplimendita, pinguta palju sa pingutad.. Jeppp, mõjub kohe kindlasti enesehinnangule ja kuigi ma ei mõelnud, et ma polegi ilus, siis kindlasti ma ei mõelnud enam ka seda, et „ma olen ilus naine“. Loobusin justkui ka ise endale komplimente tegemast.
+ You often wonder if you’re being too sensitive.- ei olnud
+ You feel like everything you do is wrong.- üsnagi. Süüa tegin valesid asju, muna praadisin valesti jnejne. Kõik pidi käima täpselt nii, nagu tema seda oli harjunud tegema. Absoluutselt kõik!
+ You always think it’s your fault when things go wrong.- Ei ja jaa. Kuna minu enesehinnang suhet alustades oli üsna kõrge, siis selliste asjade tundmiseks oleks vaja olnud rohkem aega.
+ You’re apologizing often.- Nii ja naa, muutsin ennast tema soovi järgi ennast, seega polnud vajadust.
+ You have a sense that something’s wrong, but aren’t able to identify what it is.- ABSOLUUTSELT NII SEE OLI
+ You often question whether your response to your partner is appropriate.- Jep, nii oli
+ You make excuses for your partner’s behavior.- Muidugi! Kui keegi kahtles, kas see on ikka ok, siis ma selgitasin, et muidugi on, see on ju minule kasulik ja nii peabki ja ta tahab ainult head..
+ “There is no debating or compromising with a narcissist, because they are always right,” Tawwab says. “They won’t necessarily see a disagreement as a disagreement. They’ll just see it as them teaching you some truth.”- Jep. Ta õpetas mulle, kuidas elada normaalset ja korraliku pere-elu ja olema mind õige naine oma mehele.
Edasi kaks punkti on selle kohta, mis juhtub, kui sa suhet üritad ise lõpetada. Ehk nad lähevad nö „paanikasse“ ja ei lase sind käest.
Pagan, sul on kommentaari pikkuse limiit ilmselt. Kirjutasin teksti arvutis üles ja kopeerisin kõik kaasa ja ei kontrollinud ka.. 🙁
Jaaa muidugi kustutasin peale seda oma teksti arvutist ära. Aga ma vaatan homme, kaugele jõudsin ja kirjutan siia alla reply.
Jutu jätk, mis jäi pooleli kahjuks.
KOMMENTAAR PEALE selle jutu valmis kirjutamist- sorry, see sai nüüd 3 korda pikem vähemalt kui enne oli 😀 Lisasin veel detaile ja isiksusehäire kirjeldust jnejne..
Saangi lisada paar asja, mis meelde tulid ja enne välja jäid…
Ja vastus kommentaarile- „ütlesid, et olite koos ainult neli kuud, aga samas ütled, et pidid ööseks “koju” minema. Keegi ei koli kokku ju kellegagi (olukorras, kus tal endal ka juba laps on) juba enne nelja kuud???“-
Täpsustan siis ära, et olime ca 50% minu vabast ajast koos. Mul on ka suvila ja oma korter. Pidin käima aeg-ajalt nt ka suvilas, need olid siis korrad, kus ma tema juures ei olnud (üritasin käia ca 3x nädalas suvilas). Aga ka see talle väga ei meeldinud, aga ei öelnud midagi otseselt ega keelanud. Üheks tunnusjooneks liigselt kontrolliva/abusive suhtes on see, et suhe areneb äärmiselt kiiresti ja partneri poolt kes on siis see kontrolliv pool üsnagi alguses juba „suured tunded ja kohe-kokku jne“. Kuna laps oli enamus ajast minu juures, siis läksingi lapsega tema juurde. Laps sai teises toas magada ja ta võttis lapse ilusti vastu (veelkord, lapsele tema ei meeldinud, kuigi selleks põhjust polnud, peale lapseliku tajumise)
Mainin vahemärkusena ka seda, et minu tugevaks eeliseks oli see, et ma olen sügavalt huvitunud kõigest, mis kuulub psühholoogia/psühhiaatria alla. Ehk ma olin väga hästi kursis erinevate isiksuse häiretega, nt sotsiopaadid, psühhopaadid, nartsissisid, toksilised suhted ja nende dünaamika jnejne. See teema on mul väga põhjalikult läbi uuritud ja ma teadsin ohumärke, mis hoiatavad kohe suhte alguses, et tegu võib olla vägivaldse suhte algusega/äärmiselt kontrolliva suhte algusega.
Ma tundsin ära palju ohumärke, et tegu on „controlling relationship-iga“ suhte alguses, kuid otsustasin meie suhtlust jätkata ohumärkidest ja sõbra hoiatusest hoolimata. Esiteks ma ei tahtnud uskuda, et asi nii on ja teiseks mõtlesin ma seda, et kui tuleb välja, et tegu ongi sellise suhtega, siis on mul olemas isiklik kogemus, kuidas see töötab. Ma ei tea, mingi imelik vajadus mul kõik omal nahal järgi proovida (põnev oli ka tegelikult, et mis siis saab, kui ma oleksin kohe ära lõpetanud ma poleks iial teada saanud, kas ta on ok või ei ):D Niiet ma olin valmis selleks, et see lõpeb halvasti, aga ei oodanud seda sellest hoolimata.
Ahjaa, unustasin enne mainida (kirjutasin esimeses tekstis sellest kohtumisest), et kui mu sõber hoiatas, et see mees on vägivaldne ja jooksku ma heaga sealt kiiresti minema, siis ma küsisin, et okei, oletame, et sul (sõbral) on õigus, siis kui kaua aega kulub esimese korrani, mil ta mulle kallale tuleb. Vastus oli- 4-6 kuud. See oligi see kord, kus me siis sõbraga istusime väljas ja arutasime ka seda teemat ja otsustasin ära juua ka 2 väikest purgikest siidrit ja tegin paar suitsu, et näha, mis reaktsioon sellele järgneb kui ma teen midagi, mis talle ei meeldi. Seda reaktsiooni lugege esimesest kommentaarist.
Järgmine nädalavahetus peale seda intsidenti läksime kaaslasega grillima järve äärde, kuulasime muusikat, paar jooki jnejne. Ta ta ütles, et mille jaoks on sulle vaja mingi võõra mehega kuskil juua, kui meil omavahel on palju parem (võõraks meheks nimetas ta siis justnimelt seda mu üht parimat sõpra).. Mind kummitas sõbra hoiatus ja küsisin kaaslaselt, et kas ta on kunagi naist löönud. Muidugi vastas ta ei. Ja uuris, et miks ma nii üldse küsin jnejne. Keerutasin välja, et niisama, kuna ta näeb selline veidi agressiivne välja osadel piltidel nt jne, et selline „vibe“ on kohati tunda. Ta kinnitas, et sellist asja pole kunagi juhtunud ja see on täiesti tema põhimõtete vastu. Ütlesin jutu lõpetuseks talle, et olgu, ma usun, aga võtku teadmiseks, et kui kunagi kasvõi ühe korra peaks mu vastu kätt tõstma, siis on see viimane kord, kui ta mind üldse näeb.
Igatahes…Kuna ma oma sõbraga kohtumise eest sain vastu päid ja jalgu, eriti, kuna olin tarbinud ka veidi alkoholi ja teinud paar suitsu ja mul oli nö keeld peal sõbraga omavahel kohtuda, siis otsustasin sõbrannaga kokku saada. Sellel ju piirangut polnud, eksole, seega, tuli katsetada, kuidas asjad tegelikult on. Kuna ma olin oma peas arvestanud juba võimalusega, et asi võib olla hapu, siis otsustasin ka omalt poolt igasuguseid asju kohe alguses nö ette sööta, et näha tema reaktsiooni. Jah, seda võib nimetada ka provotseerimiseks, aga päris elus võib ju mida iganes kunagi ette tulla. Parem siis „provotseerin“ kohe ära, mitte ei hakka ootama mitut aastat. Ehk pean tunnistama, et kuigi ma olin ka ise üsnagi „all in“ selles suhtes, siis minu teine külg, mis tahtis olla iseseisev tahtis testida, „aga mis saab siis, kui…. „. Ma ei tahtnud märkamatult sellesse suhtesse lasta endal nii kinni jääda, et ei saa arugi, kui olen lasknud ennast teha kellegi vangiks ja seda veel vabatahtlikult.
Läksin ühel reedel siis oma parimale sõbrannale külla ja päriselt- mul oli minnes kavatsus ööseks „koju“ ehk tema juurde) tagasi jõuda. Aga.. Nagu ma juba ütlesin, siis päris elus võib ette tulla mida iganes. Ma polnud oma sõbrannat väga ammu näinud ja kuna me niigi harva kohtume, siis need kohutmised on väga toredad ja on raske „kella pealt“ lõpetada kõik oma jutuajamised ja öelda tsau-pakaa. Olin tarbinud ka mõned siidrid ja eks sealt see uljas mõte tuligi, et ma jääks ööseks sõbranna juurde. Helistasin kaaslasele ja teavitasin (NB! Mitte ei küsinud!), et jään ööseks sinna, et tõesti, no niiiii hea õhtu on. Selle peale lõpetas ta järsult kõne ära ja peagi sain SMSi sisuga, et meie suhe on läbi ja korjaku ma ainult oma asjad tema juurest ja kõik. Ning et Itaaliasse läheb ta üksi.
Ja teate mis? Ainuke asi millest mul tol hetkel kahju hakkas, oli see, et Itaalia reis jääb ära. Tegelikult oleksin tahtnud minna, kuna planeerisime sõita ka Pompeisse, ja kuigi ma Itaalias (Roomas) olin juba käinud, siis mu suur unistus Pompeii jäi käimata.. Ja planeerisin selle meelega meie reisi sisse… Aga olgu, kui see on mu „vabaduse“ hind, siis olgu. Mul hakkas juba kogu see pidev kontroll nii kui nii üle viskama vaikselt (sest iga päev, natuke, aga järjepidevalt oli seda tunda).
Seega lõime sõbrannaga klaasid kokku ja „tähistasime“ mu vabadust.
Hommikul läksin tema juurde. Ta lasi mu sisse sõnagi lausumata. Korjasin oma asjad kokku ja ta seisis aknast välja vaadates ja vaikides terve aja. Ma rumaluke, arvasin, et ta on nii vihane ja mõtles oma SMSi sisu tõsiselt, mis ju konkreetselt ütles, et meie vahel on KÕIK. Hakkasin vist juba uksest välja minema ja ütlesin, et olgu, oli tore, aga mis teha.. Kui sa oled sellise otsuse teinud, siis peab leppima. Siis ta pööras ennast minu poole ja imestas, et kas ma nii lahkungi, et ma isegi ei proovi temaga rääkida. No selge, seda ta siis seal dramaatiliselt vaikides ootas. Ma vastasin, et mida siin ikka enam selgitada, et tema SMSi sisu oli nii konkreetne ja paikapanev, et ma sain aru, et mul pole mõtet enam midagi rääkida. Et ta on ju oma otsuse teinud (tema sõna ju ei ole vastuvaidlemiseks..).
Ta ütles, et nojah, aga ta mõtles, et ma ikka armastan teda ja ma oleksin pidanud ikka „oma suhte eest võitlema“ ja kohe koju sõitma ja vabandust paluma jnejne, et ma ju seda ei teinud..
Minu põhimõtete alla kuulus aga see, et ma ei allu kellegi provokatsioonidele ja eriti sellise sisuga SMSidele. Seega armastan või ei armasta, aga kellegi ees lömitama ma ei hakka (aastat 8 tagasi tegin ka seda, see on omaette stoori juba).
Ütlesin talle, et ma armastan teda (oli juba pigem vale) ja asi pole selles.
Istusime siis maha ja rääkisime pikalt ja väga põhjalikult. Ta pani paika 2 reeglit, millest oli mul kohustus kinni pidada.
Reegel nr 1- mees-soost sõpradega ma ei tohi kohtuda ilma tema juuresolekuta.
Reegel nr 2- sõbrannadega tohin kohtuda nii tihti kui soovin, aga koju pean tulema hiljemalt kella 21ks, nädalavahetusel kella 22ks. Ja kui ma soovin olla kauem, siis pean talle helistama ja luba küsima ja tal on õigus mitte lubada ja sellisel juhul ma pean kuuletuma. Samuti on tal õigus kontrollida, kus ma tegelikult viibin (ma ei kujuta ette mismoodi ta seda ette kujutas, kas tuleb siis sõbranna ukse taha või mis..).
Ta küsis- kas ma olen nende reeglitega nõus või mitte, sellest siis sõltus, kas meie suhe võis jätkuda. Et tema armastab mind ikkagi nii palju, et on nõus mulle mu eksimuse andestama.. Kui aus olla, siis seletas ja põhjendas ta neid nii ilusa jutuga, et ma pidasin neid isegi täiesti mõistlikeks reegliteks. Ja see on veel üks kontrolliv-abusive suhte omadusi. Nad on NII HEAD manipulaatorid ja väga veenvad oma jutuga, et sul on tunne, et tegelikult just sina ise oled kogu oma elu valesti elanud ja oled lausa õnnelik, et keegi normaalne su ellu tuli, et näidata, kuidas elama peab. Ja kuigi need reeglid olid vastuolus mu enda sisemise tundega ja isikliku arvamusega, siis ometigi pidasin ma neid täiesti OK reegliteks- et mulle ei tehta ju otseselt liiga, mul ei ole raske ka ise veidi vastu tulla omalt poolt kompromissile. Nõustusin reeglitega ja andsin lubaduse, et sellist asja rohkem ei kordu.
Tegelikult nii see töötabki- sa loobud oma vabadusest pisikeste tükikeste haaval. Iga loobumine ei tundu suure järeleandmisena üksikjuhtumina võttes, aga mida rohkem sa oma vabadusest ja õigusest loobud, seda vähemaks neid hakkab jääma ja sa ei saa arugi, kui oled täielikult kellegi teise kontrolli alla surutud.. Tükk-tüki haaval loobud sa oma elust, oma tõekspidamistest, õigustest ja otsustusvõimalusest ilma seda reaalselt tajumata. (kuni on liiga hilja)
Jõuame siis reisi juurde.
Pean tunnistama, et selleks ajaks olime koos olnud ca 4 kuud ja mulle oli selgeks saanud, et tegu on manipulatiivse suhtega, tõenäoliselt oli tegu ka nartsissistiga (ma pole arst, et diagnoosida, aga jooned temas viitasid sellele tugevalt) ja ma pean lõpuks valima, kas tema või oma sõbrad. Selge oli see, et kuigi ta ei keelanud mul nt sõbrannadega kohtumast, siis oleks mingi hetk tekkinud surve seda pigem mitte teha (manipuleerides, et ma oleksin jällegi seda ainuõigeks asjaks hakanud pidama). Mida ma aga endiselt ei uskunud, oli see, et ta võiks iial kätt tõsta mu vastu. Tuletan nüüd meelde, mida mu sõber hoiatas peale seda, kui korra temaga kohtus- see on vägivaldne inimene ja kontroll jms läheb hullemaks. Esimene vägivallaintsident juhtub ca 4-6 kuu pärast, oli tema ennustus.
Reisi algus oli nagu muinasjutus. Eelviimasel päeval otsustasime ringi kõndimise asemel lihtsalt pargis puhata. Ostsime näkse ja alkoholi. Seal müüakse poes lahtiselt veini ja ta tahtis proovida nii valget, kui punast. Kuna seda sai osta ainult 1 liitri kaupa (muidu oleks kumbaki ostnud 0,5), siis ei tahtnud ta ka „rahal raisku minna“ ja lasi mõlemad liitrised pudelid täis. Pluss muu alkohol juurde.
Mainin ära, et kui me alkoholi tarbisime nt grillõhtu vms, siis ta alati võttis väga täpselt, nagu ta ise üles, siis „enda jaoks piisava koguse, et tunda ennast hästi, aga hommikul mitte pohmakat tunda“. Tundus mõistlik, eksole? Nüüd ma tean, mis oli tegelik põhjus.
Itaalia kuum päike lagipähe pluss salapäraselt kange vein (mis maitselt oli petlikult lahja) ja muu alkohol veel juurde.. Ütleme nii, et kui me õhtul pargist lahkusime, oli ta VÄGA purju jäänud. Kui sellest aru sain, siis taipasin, et meil on vaja lahkuda, mida kiiremini, seda parem. Ma tajusin justkui tajusin, et mida iganes ta ka ei ütleks või ei teeks, ma PEAN jääma äärmiselt rahulikuks ja absoluutselt mitte millegagi teda ise ärritama (mul on ka kogemus lapsepõlvest alkohoolikust vägivaldse isaga ja tema rahustamisega, et ema läbi ei peksaks).
Talutasin teda hotelli poole, lootes, et mida kiiremini me sinna jõuame, seda varem saab ta magama ära ja kogu alkohol (mida ta ka tee peal tarbis) ei jõua maksimaalselt mõju avaldada. Juba teel hotelli poole märkasin käitumisest tema poolset provokatsiooni- a’la jookseb ära, räägib midagi provokatiivset (solvas, ütles et armastab aga mina teda mitte jnejne). Vastasin talle ainult äärmise rahulikkusega, allumata ühelegi provokatsioonile.
Hotelli jõudes pidime veel sööma. Mõtlesin ainult sellest, kuidas kiiremini magama saada teda. Et aega kokku hoida, siis ma ei pannud poe valmistoitu karbist taldrikule. Andsin karbi koos kahvliga ette ja ta viskas selle mulle tagasi, et tema seda sööma ei hakka. Ma ei saanud aru miks ja siis ta vihastaski, et kuidas ma oleti aru ei saa, mis valesti on, et ega ta mingi siga pole et kausist peab sööma, et ta väärib normaalselt serveeritud toitu.
Olgu. Panin taldrikusse. Siis hakkas ta võtma mu kallal, et mu kombed ja käitumise viisid on matslikud ja kas mul piinlik ei ole. Jnejnejne. Talusin seda vaikides või vastasin äärmisel juhul ei/jah vms.
Mingi hetk tuli kööki teine hosteli külaline (ühisköök) ta ta muutus ülevoolavalt sõbralikuks tema vastu. (tüüpiline vägivallatseja käitumine).
Lõpuks jõudsime magamistuppa ja seal ta avastas päevatekki pealt tõmmates, et ma polnud voodit korralikult ära teinud (st silunud). Olin lina ja tekikese kuidagi enam-vähem sirgelt, aga hooletult voodisse visanud ja päevateki peale tõmmanud. Selgitasin, et hommikul oli kiire ja ei viitsinud ja vahet pole, tõmban enne voodisse minekut selle lina täiesti sirgeks. Tegin seda ja heitsin pikali (seljaga tema suunas), kutsusin tedagi. Ta ei tulnud, seisis. Mõtles midagi (ilmselgelt oli tema jaoks üllatunud, et mida iganes ta ka ei proovinud, siis ei järgnenud sellele mingit reaktsiooni minu poolt). Natuke seisis ja siis tõmbas järsu liigutusega teki pealt, et mismõttes ma lähen magama, kui ta tahab enne normaalset selgitust, miks ma hommikul voodit korralikult üles ei teinud ja mismõttes mul on ükskõik… Lamasin edasi.. Ütlesin, et lasku mul magada ja tulgu ise ka. Ta tõmbas seejärel ka padja ja lina ära, ikka sama jama jaurates. Korjasin maast voodiriided üles ja viskasin voodisse, pugedes jällegi teki alla, seljaga tema suunas. Ta kordas, seekord veelgi vihasemalt seda sama, tõmbas kõik asjad voodist ära. Lamasin siis alasti edasi 😀 absoluutselt liigutamata. Ütlesin, et olgu, ma võin nii ka magada… Tõusin mingi hetk ikkagi üles ja võtsin need tema käest tagasi, vähemalt üritasin, aga ta ei andnud neid. See oli minu jaoks nö viimane piir- ma otsustasin, et ma võtan need tagasi ja kõik. Aitab, ma ei lase ennast trampida jalge alla. Ja seda ta ootaski! Hakkas mind solvama, sõimama ja provotseerima. Tahsin endiselt tekki tagasi ja ma kordasin vastu oma mantrat- „anna mulle tekk ja lähme magada, ma olen väsinud“. Otsustasin, et ma ei anna ka alla, ma ei ole mingi koer, kes peab peremehelt alandlikult vabandust paluma.. Mingi fucking silumata voodi pärast? EI IIAL. (olgu öeldud, et ma olen selline inimtüüp kes vabandab, kui ma tõesti olen eksinud ja ma ei karda oma eksimusi tunnistada. Aga hetkel oli tegu mingi õhust võetud probleemiga, mille pärast ta nõudis, et ma vabandaksin.
Ma ei lasknud ka enam tekist lahti ja nii me siis seda sikutasime. Kuna tema mind pidevalt agressiivselt tõukas, siis tõukasin teda üks hetk pooleldi kogemata vastu, aga taipasin poole liigutuse pealt, et see pole tark tegu ja jõudsin kätt peatada ja ei pannud sisse oma jõudu, aga sellest kujunes siiski välja tõukamise käeliigutus, mis ei lükanud teda isegi tahapoole. Aga sellest piisas.
Ta kargas mulle kallale, surus kõigepealt vastu seina ja siis võttis kõrist kinni, hakkas kägistama. Viskas mu jõulise liigutusega kõrist hoides voodi peale (kuna ta oli väga treenitud, siis jõudis ta mind ühel käel üles tõsta) ja hüppas mulle peale ja hakkas kägistama. Ja ikka korralikult vajutas nii, et hing jäi täiesti kinni ja tundsin, et hakkasin lämbuma. Suutsin õnneks kuidagi kähiseda läbi surmahirmu, et „okei, okei“, st „andsin alla“. Ta lasi lahti. Sain lõpuks voodi korda teha ja magama heita. Ma ei nutnud ega olnud kuidagi paanikas, ma teadsin, et ma pean endiselt säilitama rahulikkuse. Ta ähvardas mind, et kui ma veel nii temaga käitun ja hakkan talle kuidagi vastu/olen lugupidamatu/ei vabanda.. Jnejne.. Et siis järgmine kord ma võin oma hambaid põrandalt korjama hakata. Vastasin, et jah. See ei kordu enam kunagi.
Öösel ta ärkas pohmaka peale üles ja ei mäletanud sellest midagi (küsisin). Muidugi kukkus ta vabandama ette ja taha koheselt.
Õnneks oli järgmine päev tagasilend, see lohutas mind. Kahjuks kahe ümberistumisega ja muidugi jäime me teisest maha ja jäime Berliini lõksu. Uued piletid saime kolme päeva pärast toimuvale lennule. Kuigi ma ei uskunud, et ta mulle veel kallale tuleks, siis ilmselgelt oli iga sekund täis piina. Ma ju pidin teesklema, et kõik on ideaalses korras. Ma ei saanud kusjuures 2 päeva peale seda isegi midagi süüa, ka jogurti neelamine oli piin, lihtsalt nii valus oli ja kõri oli täiesti turses.
Teadsin, et peale reisi pean tema juurest koheselt lahkuma. Kuigi ma veel ei teadnud kuidas, sest hirm oli ka.
Jõudsime Eestisse tagasi ja tegutsesin ilma kindla plaanita lihtsalt automaatselt, teades, mida ma pean tegema (lahkuma) aga mis edasi saab ma ei mõelnud ka. Kartsin, et kui ma sellega viivitan, siis ma ei suuda seda enam teha hirmust või millest iganest muust tingituna. (see on see lõks, kuhu vägivalla all kannatavad naised jäävad).
Õnneks temal puhkus veel kestis ja jumal tänatud, et mul oli kohe peale reisi järgmine päev vaja tööle minna. Ta ütles, et hommikul lahkudes proovigu ma mitte kära teha, et kuna tal puhkepäevad veel, siis tahaks magada kauem.
Läksime lennujaamast otse tema juurde ja kui ta dushi alla läks, siis tõstsin mõned asjad omale käekotti, lootuses, et ta ei märka (aga mine pekki kui suur hirm oli, et ta märkab). Kuna mul oli tema juures ainult mõned üksikud asjad, siis polnud suurt pakkimist.
Õhtul voodisse minnes suudlesime nagu ikka ja kinnitasin (tal oli seda ju vaja pidevalt kuulda), et armastan teda.
See öö oli väga rahutu, sest endiselt ma ei teadnud, kuidas ta reageerib jne.. Kuidas ma selle talle üldse teatavaks teen jne. Aga vahet ei ole, ma teen selle asja ära ja siis päeva peale mõtlen edasi. Hommikul tõusin esimese äratuskella peale (pmst olin üleval juba enne seda, ootasin pikisilmi äratust). Võtsin isegi oma riided magamistoast ja läksin elutuppa riietuma, et ta jumala eest ei ärkaks. Võtsin veel paar endale kuuluvat asja, mida õhtul ei julgenud võtta ja lahkusin.
Tööle jõudes rääkisin töökaaslasele, mis juhtus.
Helistasin ka oma sõbrale. Kes ütles kohe, et nii juhtub. Ja esimene vägivalla-akt toimub 4-6 kuu pärast. Möödas oli täpselt 4 kuud… Siis ma teda ei kuulanud.. Nüüd aga, teadsin, et just tema oskab mulle anda nõu, kuidas on kõige õigem käituda, et tagajärjed oleksid võimalikult minimaalsed.
Ta käskis saata üks põhjalik sõnum, sisuga, et ma läksin ära ja ei tule tagasi ja ei soovi temaga enam mingit kontakti. Ja lubadus, et kui ta peaks mind otsima tulema tööle, koju vms, siis kutsun koheselt politsei.
Peale selle sõnumi saatmist pidin ta kontakti telefonist ja viberist ära blokeerima, et ta ei jõuaks mulle mitte mingil juhul ühtegi sõna vastu saata/helistada vms.
Tegin seda. Too päev olime kontoris kahekesi koos selle töökaaslasega ja lukustasin kontori uksed seestpoolt ja värisesin hirmust. Paari tunni pärast käis uks kuskil suure kolksuga (väljaspool meie ruume) kinni ja ma võpatasin ja olin täiesti hirmul. Käed värisesid ja ei suutnud midagi teha. Sellist väga tugevat hirmu tundsin ca nädala. Rääkisin oma lähedastele, mis oli juhtunud..
Sellega see lõppes ja see on ainuke viis, kuidas sellistega käituma peab. Mõistsin, et kui ma poleks seda nii järsult ära lõpetanud või koheselt lahkunud, siis mida päev edasi, seda rohkem ma oleksin kartnud lahkuda. Lahkumine sellistes suhetes on kordades hirmsam kui elada sellises suhtes.
Mul on hea meel, et tema tõeline iseloom avaldus just nii ja üsna kiiresti. Kui ta poleks ennast nii täis joonud, poleks seda ilmselt juhtunud. St et tal oleks olnud võimalus mind nagu ämblik oma võrku tasapisi keerutada, kuni oleksin seal väga sees olnud ja lahkumine äärmiselt raske.
Ma poleks iial arvanud, et mina, nii iseseisev ja enesekindel tüdruk, kes ei lase IIAL kellelgi endale öelda, kellega/kus/millal ma käin, langen sellisesse lõksu ja veel täiesti teadlikult ning isegi naudin seda… See oli põhjus, miks ma seda lugu üldse kirjutama hakkasin. Kuna kirjeldasid oma sõbrannat sellisena, nagu olen seda isegi. Ja see jutt seal- tema külaskäik oma mehega sul, selline kadumine jnejne.. Ta on tõenäoliselt ülimalt kontrollivas suhtes. Seal ei pruugi, aga võib olla ka vägivald ja tõenäoliselt usub ta, et just nii ongi õige. Nagu mina seda uskusin üksvahe.
Mind päästis suuresti teoreetilised teadmised sellistest inimtüüpidest ja suhetest jne, just tänu sellele, et olin kõike seda lugenud. Aga mitte kogenud. Nüüd on mul praktiline kogemus olemas ja mõistan, miks sinna lõksu jäetakse. Seda ei saa kirjeldada, aga tunda sellist võimu, kuidas keegi kindla käega „juhib ja õpetab ja hoolitseb“ on väga meeldiv. Suvaline inimene nii kellegi üle „valitseda“ üldiselt ei suuda. Aga neil (abusive-controlling narcisist) on see „anne“ naturaalselt kaasas.
Üheks ohumärgiks oli tegelikult ka see, et ta ostis peale naisest lahku minekut korteri vastasmajja, et ta näeks pidevalt naise käimisi ja naisel oleks meeles, KES on tegelikult diktaator ka nende lahku-läinud suhtes. Ettekääne, et lapse pärast, oli muidugi ilus. Kusjuures ma mingi hetk küsisin, et kas ta eksil pole uut meest.. Ta ütles, et ei, see niikuinii ei tahagi kedagi peale oma lapse jne. Ja kui tal peakski tekkima keegi, siis kavatseb ta selle mehega rääkida, et teada saada, millise mehega on tegu, kes tema tütrega teoreetiliselt koos hakkab elama. Sellel naisel polnud nelja aasta jooksul ühtegi uut suhet olnud. Ega ma ei imesta, ilmselt niipea ei teki ka.
See “raamat” vääris kirjutamist ja avaldamist. Aitähh.
Mitte , et mul oleks olnud vägivaldset meepoolt , AGA vaimset terrorit olen tunda saanud tööl
ja liiga kaua oma ema poolt. Nende suhete lõpetamine ei tulnud kergelt ega kiirelt. Tööandja puhul jõudsin selleni, kui tervis läks käest ja arst mainis et teie elus peab olema väga palju pingeid. Vahetasin tööd. Ema puhul oli vaja psühholoogi, kes lihtsalt küsis miks sa arvad et sa PEAD temaga suhtlema ja mul ei olnud vastust. Ma sain äkki aru , et olin kinni üldistes ühiskondlikes arvamustes, kommetes ja normides. Ma ei tahtnud asju nimetada õigete nimedega. Ma tahtsin olla norm perest. Sa ei pea suhtlema manipulaatoriga isegi kui ta on su ema. Mulle oli vaja mõlemal juhul autoriteeti, kes seda mult küsiks või ytleks. See oli nagu äratus. Ma pean end säästma oma pere ja laste jaoks. Mis saab mu lastest, kui mina selles sõjas hukkun? Kohe nende mõtete järel ei olnud enam seda kohustust ja süütunnet. Tõmbasin joone alla ja tegin oma elus kannapöörde ja elan palju rõõmsamat elu. Manipulaator jääb ikka selleks, kes ta on ja püüab leiutada viise kuidas oma võimu taastada. Need mängud, katsed ei kao, aga ma saan sellesse suhtuda teisiti , teadlikumalt ja vältides igasugust kontakti niipalju kui see võimalik on.
See oli väga hea ja õpetlik lugemine. See oleks jube hea näide neile, kes ütlevad, et aga miks ta ise ära ei tule ja ära ei lõpeta sellist suhet. Sa oskasid selle super hästi lahti seletada!
Uskumatauid inimtüüpe on olemas (ma mõtlen selliseid mehi), mind on alati lisaks ka huvitanud, et mis selliste inimeste elus ja lapsepõlves on toimunud, et nad sellisteks monstrumiteks on muutunud. Ja hirmutav on see, kui palju neid ikkagi tundub olevat….
Minul oli aastaid (parim) sõbranna, kelle ma lõpuks ka, võib öelda, ghostisin. Tunnen ennast selles suhtes natuke kehvasti, sest oleksin võinud ka natukene täiskasvanulikumalt asja lahendada, kuid selleks hetkeks oli energia otsas ja ma lihtsalt ei jõudnud enam täiskasvanud inimese muredega pidevalt tegeleda, tema eest mōelda ja põdeda, kas mina olen midagi valesti teinud-öelnud jne. Asi lõppes sellega, et kirjutasin sõbrannale nii nagu ikka ja nägin messengeris, et minu sõnum ei ole talle “delievered”, ehk siis nägin, et pidevalt on messengeris sees käinud jne, aga minu oli ta mingil põhjusel mute/ignore peale pannud. Esialgu mõtlesin, et okei, ju on raskem periood (kuna tal oli), küll suhtleme kui tal kergem on. Möödus lõpuks kuu-poolteist, inimene ei vastanud (ei saa arvata, et ju unustas, sest arvaks, et parima sõbrannaga tuleks ikka selle aja jooksul meelde ju suhelda, kui muidu igapäevaselt rääkisime), kuid instagrami pidevalt postitas igasuguseid pilte ja tegemisi. Isegi kui see oli fassaad, et teistele näidata, siis ma
Arvan, et kui inimene suudab kokata-möllata-3x päevas instagrami postitada asju, siis leiab ta minuti, et sõbrannale kirjutada ja endast märku anda. Lõpuks võtsin otsuse vastu (kuna see asi polnud kaugeltki esimene kord), et ma ei jõua ennast halvasti tunda ja süüdistada, et ehk tegin mina midagi valesti. Eemaldasin ta enda elust täielikult sõnagi ütlemata. Ei vihka teda ja loodetavasti läheb tal kõik kenasti edaspidi, kuid minul puudub energia kellegi probleemidega tegelemiseks.
No kui ta sulle ei vastanud, siis pigem ta ghostis sind 😀
Fair point muidugi 😀 varasemalt on inimene alati järsku pinnale tõusnud ja uuesti ühendust võtnud, sest ma olen alati olemas olnud. See kord võtsin selle variandi temalt lihtsalt ära, mistõttu on selline kahe otsaga vorst 😀
hahaha 😀
Minul oli ka sõbranna, kellega olime 3 aastat lahutamatud. Me suhtlesime reaalselt iga päev ja teadsime teineteisest kõike. Peale seda kui selgus, et ta mees teda petab ja nad lahku läksid, tekkis sõbrannal mingi paaniline üksindushirm, pidevalt kurtis, et kuidas ta nüüd vanatüdrukuks peab jääma jms. Otsis tutvumisportaalidest päevad läbi omale kaaslast. Lõpuks leidiski püsivama, kahtlesin juba tol ajal selles suhtes, et kas äkki liiga vara ei ole (kuu aega peale 5 aastasest suhtest lahkuminekut) et pole ju vanastki üle saanud. Kui ma siis seda meest esimest korda nägin.. täiesti ebaviisakas nolk, kes uhkeldas kuidas ta alles vanglast vabanes. Sõbrannaga suhtles ka väga üleolevalt, kamandas teda omale suitsu ja õlut tooma jne. Ütlesin sõbrannale ka peale seda mida ma sellest tüübist arvan. Peale seda hakkas meie suhtlemine harvemaks jääma, ta tõi vabanduseks pidevalt, et tal on kiire. Kuniks ühel päeval peale kuidas läheb küsimust, sain täiesti lampi fbs bloki. Ma olin nagu puuga pähe saanud, helistasin talle ja küsisin, et mis toimub. Vastu võttis see uus mees ja lõugas mu peale, et kuidas ma viisakatest vihjetest aru ei saa, et minuga ei taheta suhelda, et kuna ma aru ei saa, siis tema ütleb nüüd otse ja et ma ta rahule jätaks. Ma olin täiesti wtf lihtsalt, sellest on nüüd möödas aasta ja ma mõtlen tihti ta peale. Algul ma nutsin ikka päevi, et ta niimodi mu maha jättis. Ausalt ma pole ühegi mehe pärast ka nii palju kurvastanud. Insta on ainus koht, kus ta pole mind ära blokkinud ja sealt ma mingil määral tean, kuidas elab. Tänaseks on ta igatahes selle jubeda tüübiga lapse saanud.
Issand, vaene sõbranna 🙁
Loen siin neid kommentaare lootuses leida üles enda kadunud sõbranna, kes ehk põhjendab miks ta kadus. Olime sukk ja saabas 5 aastat, no nii minu inimene. Tal tekkisid terviseprobleemid mistõttu pidi haiglas olema ja tahtis enda sõnul sotsiaalmeediast jms eemal olla ja seetõttu ei võtnud telefoni kaasa, ei vastanud mitu päeva. Muretsesin lõhki, helistasin. Rääkisime muidu igapäevaselt. Lõpuks võttis ta ema minuga ühendust, et tal kõik ok ja küll ta vastab mulle. Vastas lõpuks, vabandas, et mind muretsema pani, seletas mis oli ja mis tehti ja et olen kallis jms, küll varsti räägime. Ja siis oli kõik. Kustutas FB, kustutas teised kontod. Kui kirjutasin lõpuks mingit x teed pidi talle, vastas kurjalt, et jäta mind rahule ja ma ei taha sinuga enam suhelda. Kõik. Mind ja teisi meie ringkonna inimesi valdas segadus. Nii kallis inimene ja järsku nii, üleöö? Vahel ikka näen teda, möödas kuskil 7-8a, mingit selgitust endiselt ei ole.. kripeldab. Mõtlen selle peale niii tihti ja loodan, et ehk potsatab kunagi minu postkasti kiri kutsega kohvile. Et rääkida lihtsalt kuidas praegu läheb.
Ma loodan, et potsatab 🙁
Kui sina emaks said, nägi ta uut sind ja see uus sina ei sobinud kokku tema olemusega.
Sõbrannad on mind maha järnud. Lausa kolm. Üks lõpetas põhikooli ajal suhtlemise. Olime klassiõed & pinginaabrid. Teine lõpetas peale kutsekooli lõpetamist. Vahepeal sai taastatud suhe ja vabandas, et oli tõrjuv aga lõpuks ikka lõpetas suhtlemise. Ja siis kolmas. Minu kallis “parim” sõbranna, kes oli sõbranna põhikoolis ja peale seda ning lõpetas minuga suhtlemis peale seda mil me mõlemad emaks olime saanud. Aga noh, enne kui päris lõpetas suhtlemise, oli ette aimatav see olukord. Nähes tema käitumist ja vaadet. Kutsusin ta endale külla ning ma ootan juba 2 aastat vastust külla kutsele 😀 Miks siis mind maha jäeti? Esimene sõbranna tahtsi mulle õppetundi anda. Ma olin liiga muretu ja teda häiris see. Teine sõbranna oli lihtsalt kade ja depressiivne. Aga kolmas… mis tal viga hakkas? Ma ei tea, võib-olla oleksi aeg nüüd küsida, milles asi?
Aga küsi?
Minul on ka sõbranna, kes küll pole mind nn maha jätnud, aga samas me ka väga palju ei kohtu. Leidis endale mehe psühhiaatriakliinikust… Vihaprobleemidega oli mees seal. Kooselu algas neil kohe ja ka probleemid algasid kohe, kui ma ei eksi on nüüd moodas juba 3-3,5a. Nad on endiselt koos. Sõbranna käia ei või kuskil, mu sünnipäeval pole ta käinud ka 3a,sest mees ei luba välja. Ps! Mu sünnipäevad koosnevad minust ja mu neljast sõbrannast söömas ja veini joomas. Ei mingit läbu. Mees on väga vägivaldne just vaimselt, ilmselt ka füüsiliselt aga seda mulle ei räägita. Muid probleeme tean ja ütlen pidevalt et palun lõpeta see suhe jne, aga viimasel ajal olen loobunud, sest tunnen et see lööb meie vahele muidu kiilu. Mul on kahju lihtsalt, tegu oli väga elava ja andeka tüdrukuga, kellest nüüd on saanud väga mandunud ja ilmselt elust mitte eriti rõõmu tundev naine. Jah, nad on senini koos ja kogu asi käib edasi keeldudega….
Appi, kui jubeeeee
Kas mu kommentaar oli tõesti kustutamist väärt?
Mis valesti oli?
kallis inimene, mul on 93 lugemata ja vastamata kommentaari, enne ei lase neid üles, pole midagi kustutanud, lihtsalt pole jõudnud.
Ahsoo, sa ei loe neid siis kirjutamise/saabumise järjekorras, sest reageerisin sellele, et üles tulid juba päev hiljem kirjutatud kommentaarid. Pole ka vahet enam. Elasin su sõbraloole südamest kaasa, tegin otsinguid jne. Tundsin siis, et minust on nüüd üle sõidetud arusaamatul põhjusel. Minu viga olla nii manipuleeritav. Tõmban piduri peale.
Kuna mul on hetkel nt 191 vastamata kommi, siis vahepeal ma lihtsalt ala paarile vastan ja siis jälle teen muid asju (st vastan nn värskematele)
Lihtsalt infoks, et üldiselt on blogimootorid ehitatud niimoodi, et blogija näeb esimesena just kõige uuemaid kommentaare, mitte kõige vanemaid.
jep!
Mõtlen, et kui sa samamoodi tema uut kaaslast kommentaarisid/kohe maha tegid nagu Triinu kaaslast siis…ma ausalt ei imesta, et selliselt see sõprus lõppes ?♀️
Mulle kunagi väga meeldis kuidas sa oma tattoode kohta käivatele kommentaaridele vastasid midagi stiilis “ega teie keha neid ei kanna” – oleksid võinud iseenda soovitust kuulata 🙂 ega sina selle mehega ela/käi/tuleviku jaga ??
Ehk tõesti.
Avalikult kirjutada ei taha siia, aga palun vaata mu kirja Instas:)
Mul instas mingi 99 lugemata kirja, konkreetselt ei tea, milline sina oled.
Mul on ka selline juhtum, aga ma ei tea, kumb meist siin on see ´´kaduja´´. Oli mul sõbranna, kellega olime kui sukk ja saabas, mul on koguaeg püsipartner olnud, tal mehed vahetusid. Ma sain lapse, ta leidis jälle uue mehe, seekord rahaka. Ja peale seda kõik muutus- kui kutsusin külla, ei saanud tulla, pidi alati mehelt küsima ja kui tulidki koos, siis ainult tunniks, kui kutsusin kinno v teatrisse, oli sama vastus-pean küsima, mis plaanid Antsul on 😀 ma mitu korda ütlesin, et ma ei võta meest kaasa, lähme kahekesi, aga ei. Kodus vanematel käis külas ainult siis, kui mees oli kuskil sõpradega ära, mitu aastat ei viinud meest kojugi (häbenes vist kehvemat elu-olu). Aa ja see ka veel-söövad ka ainult sellist toitu, mis mehele maitseb 😀 Kui kutsun kuskile nädalavahetusel, siis ütleb, et ei saa tulla, peab maja koristama, aknaid pesema, muru niitma. Vahel tundubki, et on kui koduabiline seal-mees kusjuures käib igal pool oma sõpradega, sõbrannal väga palju sõpru pole, istuki kodus. Sõbranna meelest see on justkui super elu (vahel viiakse reisile, aga alati sihtkohta, mille mees valib), aga mina ei viitsi enam paluda, et tule külla, iga kord mingid vabandused, varem käisime igal pool, nüüd mulle tundub, et on justkui mingi komejant mehe ja ta raha pärast.
Aga äkki talle meeldibki nii? On päriselt naisi, kes tahavadki, et mees otsustaks ja valiks jne 😀
Kusjuures see tundub väga uskumatu, terve elu on ta olnud väga konkreetne ja otsustav, enamus tülisidki meestega, seetõttu, et kõike pidi tegema nii, nagu tema tahtis 😀
minu sõbrannaga ka sama lugu 😀
Samuti lampi, aga äkki pakub huvi
https://www.hansaplant.ee/tule-toole
tänks, saatsin Kardole 🙂
Tàitsa lampi aga ehk pakub sulle huvi 😀
Kuidas topeltlôuast lahti saada 🙂
https://www.facebook.com/175212485869753/posts/3002188726505434/?vh=e&d=n
ma ütlen täiesti ausalt, et mul on sellest lotist kopp nii ees, et ma juba mõtlen lotiimule 😀
Ta ongi selline ja käitunud ka ennem nii kui seda meest veel polnud ….
:/
Sõbranna teema on ilmelgelt imelik ja mitte väga normaalne, kogu see kompott kokku. Mind pani see kõik aga mõtlema, et ei tea kas mu mehe vanad sõbrad ja kaugem pere mõtleb, et mina ise mingi selline imelik kontrolliv/manipuleeriv naine 😀 Enne kui mehega kohtusime oli ta hästi sotsiaalne inimene, käis tihti teistega väljas ja suhtles palju jne, aga põhiasi oli selle juures, et alkohol käis kõigi nende tegevuste juurde ja erilisi väärtushinnanguid/sihte tal elus ei olnud. Siis tutvusime meie ja ta kolis minu pärast teise linna, suhtlus katkes sõpradega ja ei taastunudki, kuna väärtsuhinnangud muutusid totaalselt. Me kolisime ta kodukohta tagasi nüüdseks üle aasta tagasi, muidugi oleme ta vanade sõprade/tuttavatega kokku ka põrganud ja nad on teda kutsunud välja, aga ta ütleb, et tunneb et ei leiaks nende inimetega enam niimoodi kontkati. Lisaks siis me elasime väga raskelt üle raseduse katkemise, mille ja lisaks veel tema lähedase pereliikme kaotusele tuli tal sügav depressioon, millest tema pere pikalt ei teadnud jne jne. Pulma ei tahtnud ta peale oma mõne vanemast ajast väga lähedase sõbra teisi kutsuda ja paar väga lähedast pereliiget ka ei kutsunud (saripetjad, kaklejad ja üldse rõvedad inimesed, millest suur osa pere ei tea midagi, aga tema töötas välismaal koos nendega ja nägi seda kõike pealt, pere juures käituvad aga normaalselt), kuna ütles, et selliste perekondlike “väärtustega” inimesi oma pulma ei taha. Kõik muidugi süüdistasid mind selles ja arvasid, et mina olen see, kes “ei luba” kutsuda jne. Pulmast aastaid möödas, aga kuskil kellegiga kokku põrkame siis tulevad jälle kommentaarid selle osas. Aaa ja sotsiaalmeedia kontosi tal ei ole, kustutas ka ära kuna ei kasutanud neid ja tundi depressiooni ajal, et ei taha seal olla, minul mõni on, aga üldse sotsiaalsed me ka väga ei ole. Et kõige selle kompoti keskel, siis mina olen nt just see, kes ergutab, et lähme ta perele külla ja teeme asju jne, aga no depressioon muutis teda täielikult ses osas ja kuna meil hoopis teistsugused väärtushinnangud ja maailmavaade ning oleme kodused inimesed jne, siis mõtlengi, et kogu tema vana suhtlusringkond võibki arvata parajat sitta minust. Pikk loba, aga ühesõnaga paljud olukorras võivadki teistele tunduda imelikud, kuigi seal palju muud see. Sinu sõbranna lugu siiski normaalne ei tundu. Ma saan ta reaktsioonist osaliselt ka aru, aga siiski kõik see kokku ei tundu õige asi.
Selles suhte, et see kõik on normaalne ja arusaadav, ega ma ka ei suhtle kõigi inimestega, kellega ma elus suhelnud olen ja see ongi tavaline, et inimesed liiguvad edasi jne. Lihtsalt ma ei pea ennast nüüd niii kohutavaks inimeseks, kes tuleks oma elust sekundipealt välja lõigata, aga ilmselt mängis rolli see, et ma ütlesin ka välja, et mulle see tüüp ei meeldi. Mulle kirjutas üks selle sõbranna ka kunagine lähedane sõbranna, kes samamoodi ta sõpruse kaotas, kui ütles, et mees ei meeldi.
Ei ma ei mõelnud seda, mõtlesin reaktisoonist arusaamise all seda, et ta video peale endast välja läks. Sealt välja jätta ähvardamine, see muidugi täiesti ebanormaalne teise pilti üldse nii alles hoida ja ähvardada.
Ei tea jah, mis ta mõtles.
Me ütlesime parima sõbrannaga üksteisest ära? Me olime nagu sukk ja saabas mingi 5a äki. Täiesti hullud noored riietusime samamoodi jne… kuigi meie elud olid täiesti erinevad. Tema keskmiselt jõukamast perest ja mina lihtne tüdruk. Ega ka tema perele eriti meie sõprus ei meeldinud, kuna ma olin temast kaks aastat vanem ja mulle oli rohkem lubatud. Tihti pidime olema nördinud kui tahtsime kummagi juures ööbida kuid tema vanemad selle vastu olid. Me olime nagu õed. Kätte jõudis periood, kus tal hakkasid tekkima poisssõbrad, mis alailma
lõppesid petrumusega ning ma olin talle seda juba ette öelnud, lõpuks ta juba teadis alati, et mul on õigus ja teab mida ma tema probleemidest kuuldes vastan. Kuni lõpuks tekkis poiss kellega mina olin juba varasemalt tuttav, teadsin milline “naistemees” ta on jne… Ma ei kiitnud seda suhet heaks ja nii see sõprus otsa saigi. Jah see poiss suutis muutuda nad on siiani koos, aeg-ajalt hoian nende tegemistel silma peal. Sellest on möödas juba 8aastat vist, kuid ta on mulle siiani kallis. Jah meie teed läksid lahku tüliga, aga südames on ikka. Siiani meie elud väga erinevad tema naudib ringi reisimist ja veidi teisel tasemel elu, mina aga olen saanud vahepeal kaks last jne… Ausalt ma igatsen teda, sest ta oli ju “minu väike õde” kelleta ei suutnud elu ettegi kujutada. Nii kurb kui see ka pole, lähevad enamasti teed lahku just suhete pärast ja sinna polegi midagi parata.
Aga kas sa pole proovinud talle kirjutada :)?
Ei, mai tea vb olen lihtsalt ajaga leppinud sellega, et meie elud nii erinevad on. Me ikka aeg- ajalt näeme teineteist, aga isegi ei tereta mitte, nagu totaalsed võõrad. Olen môelnud sellele, aga ega ma oskagi midagi talle öelda ja noh muidugi jõuame selleleni, et ega ma väljas ei saaks niikuinii käia ja koos poleks aega olla ja blablabla. Vb need lihtsalt vabandused minu enda jaoks. Tean, et olen ka ise süüdi, et nii läks lihtne oleks kirjutada, et anna andeks môistan nüüd miljon aastat hiljem, et käitusin valesti, aga noh jhm. Ehk kunagi tuleb see päev kes teab ??♀️
Aga selline kiri on ju lihtne saata, isegi kui see ei vii uuesti sõpruseni.
Ma südamest loodan, et sellel naisel on õnnelik suhe. Lihtsalt minu jaoks on imelik, et inimene peab teist nii kalliks ja teise jaoks polnud see suhe midagi väärt.Mina oleks isiklikult ka tahtnud põhjust teada, et miks selline otsus. Minul on väga lähedase tuttava näol näide kuidas mees võib inimese nii ära isoleerida. .Ta tuli nüüd mehe juurest ära kellega nad on koos olnud 35 aastat. Ta ei võinud minna laste juurde ega ka lapselapsi ei tohtinud vaatama minna, sest naine andis oma tähelepanu kellegile teisele kui temale. Naine oli kohe teistsugune kui puutus kellegiga kokku. Naise õed ja vennad olod pahad ja tahtsid neid lahku ajada jne. Vaimne vägivald oli seal ikka kohutav ja kunagi ei tee see mees midagi valesti. Süüdistab teistele, et naine ise kange ja valetav ning ässitab teisi tema kallale. Tema ei ole kunagi midagi valesti teinud. Just paar päeva tagasi rääkisin selle naisega ja ütles et ta ei mäleta enam millal ta nii rahulik oli. Sõnumeid tuleb talle mehe poolt igasuguseid. Kord sõimab ja ähvardab ning siis jälle vabandab. Ta ütles, et igakord kui tal mõtte tuleb andestamisele siis otsib ajust kõik halva ülesse ja ütleb endale suure EI.
Tead, mina ka südamest loodan. Ma tean, et mingi väike võimalus ju on, et talle meeldibki selline elu nüüd… lihtsalt mulle tundub väheusutav.
Kui inimene oleks siiralt õnnelik, siis ilmselt ei väljendaks ta ennast läbi ähvarduste ja vihakõne. Isegi kui selline “avalikustamine” oleks ehmatav, oleks ta saanud sulle viisakalt öelda, et kuule, sorri, ma olen tõesti õnnelik, ei ole vaja muretseda, ei soovi sinuga edaspidi tegemist teha. Mingid ähvardused jne tunduvad rohkem nagu hirm perevägivallatseja reaktsiooni ees. Kurb, kuid tema enda valik, seat praegu oleks ka variant end kuuldavaks teha ja abi küsida.
Jah, ma arvan sama.
Mul oli ka kooliajal üks parim sõbranna. Kellega sai kõik lollused tehtud ja kes oli mulle nagu õde. Peale keskat läks ta välismaale õppima, suhtlesime ilusti edasi ja ta käis paar korda aastas Eestis kuni ükshetk ta tutvus ühe kutiga seal. Mul oli algusest peale selle kuti suhtes halb eelaimndus. Kui nad tulid koos Eestisse üks kord, siis me läksime kõik koos ühele üritusele ja seal ma kuulsin ühelt teiselt sõbrannalt, et see kutt on väga ebaviisakalt käitunud mu sõbrannaga mitu korda. Mina muidugi konkreetne nagu olen, lendasin peale sõbrannale, et miks ta mulle seda ei rääkinud. Kutt sai kohe aru milles teema ja ei lubanud mul oma enda sõbrannaga 2ksi olla ja eesti keeles suhelda ja üldse, et ma, olen halb energia oma sõbrannale, kõik teised sõbrannad võisid jääda aga mina pidin kaduma. Ma läksin nii närvi, et mismõttes. Igastahes me läksime seal peol täiesti tülli sõbrannaga ta mehe pärast ja ma käratasin sõbrannale, te lähete nagunii lahku ja sa veel kahetsed seda, et valid selle mehe üle minu. Läks mööda mitu aastat, me vahepeal nii viisakusest suhtlesime kuni ükshetk me hakkasime rohkem suhtlema ja tuli välja, et ta on selle kutiga lõpuks lahus kuna ta sai aru, et see kutt on liiga omandihimuline ja asi hakkas piire ületama tema meelest suhtes. Sõbranna vabandas ja kahetses, et lasi kutil nii mõjutada ennast. Kahju on aastatest ja no päris sellist sõprust enam kunagi tagasi ei saa nagu meil oli aga vähemalt on ta mu elus tagasi ja tema mõistis lõpuks asja, mida mina nägin esimest hetkest.
No vähemalt said sõbra tagasi!
Olen ise kaks sõbrannat “maha jätnud”. Olin väga pühendunud siiralt, aga.. Ühel momendil tundsin, et on piir ja kõik.
Olen ise olnud see kadunud sõbranna ja põhjus oli mees, kuigi eitasin seda kõigile sõbsidele ja ka pahandasin või jonnisin vastu, sest endal oli nii fcing piinlik ja hale olla. Kuskil ei tohtinud käia ja isiksus vaikselt suri. Kuni jälle, talusin-talusin, kuni tuli piir ja võtsin kokku end ja vägisi lõpetasin suhte. Siis tuli selline vabanemise ja õnnetunne nagu oleks äsja kooli lõpetanud vms Teed valla. Mees muidugi ei andnud alla ja püüdis igati mu elu põrguks teha. Peab tunnistama, et tal see suuresti õnnestus ka. Meil on ka ühised lapsed. Tema oli see, kes minust ühele ühisele sõbrannale, keda ma siiani vägs armastan ja kes on äärmiselt armas inimene, rääkis minust sellust jama ja oma versiooni meie lahkuminekust ja laste teemal, et.. See viis selleni, et kaotasin sõbranna ja ta lülitas end mu oma elust.
Serga. Mulle tundub,et see sõbranna sul on vägivalla ohver. Kui mitte güüsilise, siis vaimse. Ja see on hullemgi. Aga päästa yõeliselt saab ta end ise. Ei tundu muu variant.
Aga kuidas sa lõpuks suutsid väljuda sellisest suhtest?
Enne ei juhtu midagi, kui ise vaatad endale otse ja sisse ja küsid, kas see on tõesti see, mida ma väärt olen ja elu lõpuni kamnatan? Ja otsustama. See on nii raske. Ja päevi ja kuid ja isegi aastaid lükkad edasi, lastes end kõiges süüdistada ja lõpuks olema emotsinaalne teflon. Aga kui otsustad, algab edasiminek. Otsuse vastu võtmine iseendaga aitab ja see toidab julgust ja kõike. Siis on see koht, kus avad suu lähedasele ja kõik hakkab liikuma. Siin ei tohi muidugi lõdvaks lasta, sedt 100% on siis mees esmalt kohe lubadustega platsis, kuud, tähed, muutused, aga sellest suutrs enfiselt enesele kindlaks jääda, tuleb kärgmine etapp ja stsena muutus. See tähendab, et siis tuleb šantaaž ja ähvardused. Ka neidt tuleb suuta üle olla ja siin on abi jälle, kui on keegi lährdane toeks. Peale seda on mõnda aega vähemalt rahu.
Jah, on. Variant 1 õige. Kurb ja kahju. Aga tegelikult su sõbranna igatseb ka sind, aga ta ei tohi omada kedagi peale enda mehe
ega ei tea iial, kahju jah
Mina olen olnud korduvalt see kaduja. Miks? Isiklikud probleemid- kerge depressioon oli ühel juhul. Hiljem ka nt. see, et ma ise muutusin ja arenesin, aga sõbranna mitte. Ega ta pidanudki, tema tegi oma valikud, mina omad. Aga kui sa tahad, et sulle öeldaks näkku- ma enam ei taha sinuga suhelda- siis sa tunned inimesi tõesti vähe. Ei saa ju nii öelda inimesele, kellega pole tüli ja kellel pole iseenesest midagi viga. Aga ta nt. saab järjest mitu last, räägib vaid kikudest, kakast ja tissitamisest. Meil kadusid ära kõik ühised teemad ja käimised. Isegi kui käisime, oli titendus ikka teema nr. 1. Saan aru, et see oli mu sõbrannale suur ja tähtis elumuutus, aga meil polnud enam mingit ühist teemat.
Olen “kadunud” ka kolimise tõttu- olen elanud Eestis kolmes linnas, lisaks veel 3 eri riigis. Lihtsalt ei jõua kõigi inimestega, kellega olen elu jooksul kohtunud ja sõbrustanud, igavesti suhelda.
Ühega lõpetasin suhtlemise, kuna tema eluviisiga oli raske sammu pidada. 20ndate alguses käisime koos mööda ööklubisid, pidutsesime ja veinitasime. 10 aastat hiljem ma enam ei viitsinud ega tahtnud selliste asjadega tegeleda, vähemalt mitte iga nädal mitu korda. Temal on selleks ikka veel jaksu ja tahtmist.
Need siis minu näited põhjustest, miks inimesed ühel hetkel su elust kaovad. Viisakat viisi suhtluse lõpetamiseks pole kahjuks olemas.
No tegelikult ju on… Või noh, selline vaikselt minema “ujumine” on mõneti jah viiskas, aga kui keegi küsib, et mis juhtus, siiis sa saad ju öelda, mitte ignoda 😀
Mina jätsin ise ühe sõbranna maha. Põhjuseks see , et soovitas mul mehest tõsimeeli lahku minna sel ajal kui laps oli u 1 a ning suhe seetõttu kriisis. Ise ta on üksikema ning jagas seega lahkeid nõuandeid. Nüüdseks on aastad möödunud ning perekondlik kriis on õnnelikult möödas. Sõbranna ikka otsib vahel kontakti ning eks ma ikka vastan talle viisakusest, aga ise kyll algatust ei tee..
Sellised nõuanded vast päris niisama ei tule, vaevalt et sõbranna halba mõtles?
On ikka, eks vist kõigil ole lahkukasvamist ja kuidas sellega toime tulla, vahepeal ei oska. Ausalt öeldes ei teagi ma, kes kelle selles sõbrannatamises maha jättis, lihtsalt suhtlus lõppes ära, mina nagu ka enam ei jaksanud uurida, et kuidas läheb. Veider on see, et olime parimad sõbrad (laenasime teineteisele riideid, elasin üksvahe tema juures väikeses ühikatoas (!), hiljem elas tema mõnda aega minu juures üürikas, meie sõbrad on senimaani mingis osas ühised, aitasin teda peikamuredega ja tema kuulas minu omi ka. Aga hästi palju draamat oli, hästi suuri emotsioone tema poolt.
Mina olen hästi avatud ja võin nt baaris iga suvalise tyybiga jutule saada (elu õpetas nn jääd murdma, kui esimesest peikast lahku läksin ja oli muid inimesi vaja, uusi tuttavaid) ja nii tean & suhtlen hästi paljude inimestega, kes on justnimelt sõbrad, mehed-naised samamoodi. Lihtsalt vahva. Aga siis tuli mingil veidral sügisel nädala jooksul välja, et ütleme viiest tyybist kolm andsid mulle teada, et “on minusse veits armunud ja mis ma arvan siuksest asjast?”, samas kui sõbranna oli ise silma peale visanud neist KAHELE. Mina olin armuavalduste peale nagu puuga pähe saanud, ses täiega andsin sõbrannale soovitusi, et kuidas üht või teist neist välja kutsuda, sest no oma sõpru ikka nagu tunned ju. Igatahes tunded olid minu vastu härrastel, mitte sõbranna.
Suhtlesime veist reserveeritult (tema poolt) nagu edasi, aga temal tekkisid omad uued tuttavad ja mina olin uue peikaga kodusem ning niiöelda hoidsingi seltsielust veits eemale, sest ma ei jaksanud draamat ja hala kuulata – olen küll hea kuulaja, aga nö “valet tüüpi”, ma pean konkr küsima enne, et kas tahad kaasanoogutamist (ventida lihtsalt) või lahendusi (võin neid täiega pakkuda). Mingi hetk viskas üldisest draamast (kes parasjagu kellega magab ja kelle vastu on tunded ja kes imeb) üle ja kuna võimalus tekkis, kolisime hoopis teise linna. Siis jäi suhtlus soiku ja sain aru, et tegelt on nii palju kergem hingata, ei mõtle, et mida öelda või kuidas käituda, vaid olen vabam ilma temata.
A mis mind kõige enam segadusse ajab senini, on see, et sotsiaalmeedias jälgib ta mind ikka ning nt IG’s üldiselt ei vaata, aga vahepeal tuleb siuke vanade piltide meeldimiste laine. Muidu ei suhtle, aga kuna sõpruskond suures osas siiski ühine ja mina tunnen, et kuna otsest crash’i pole olnud, siis käime nähtavasti mõlemad üritustel edasi, seal nagu ka ei suhtle, Viimati, kui veiniklaas käes peo jooksul samasse vestlusringi sattusin, vms siis nt tuli eks-sõbrannalt selline jora ja jonn, et mida sa isegi arvad endast et sõna võtta julged (rääkisime mingil kultuuriteemal, mida hästi tunnen) ja sa oled nii kole (?) ja mine ära. Olin mina ehmunud, ülejäänud inimesed ka, ma siis taandusin.
Muidugi boonusena on see, et tolle õhtu lõpuks oli neiu veidi liiga palju joonud, ei jaganud ööd ega mütsi. Keegi ei teadnud, kus ta too hetk peatub (linn ei olnud kodulinn), mina ainsana teadisn uue silmarõõmu nime ja nägu (ühised tuttavad) , keda peol polnud. Andsin tüübile teada, et sa ehk mind ei mäleta; aga siuke lugu, pigem tule esimesel võimalusel järele talle. Mingit tänu või muudmoodi teo märkamist pole senini saanud sõbrannalt, et .. ta järgmine hommik kuskil peldikus või niisama laua all ei ärganud, vaid õnnelikult koju sai. Elukaaslane aga oli ja on imevahva, niiet ma ka ei tea.
Niiiii nõme, kui sõprused nii lähevad. Ja kui ma muidu ütleks, et äkki ta ei julge rääkida lihtsalt vms, siis KOLEDAKS kutsumine on küll eriti nõme. Käigu ta ka peesse 😀
Kord jäeti mind ka maha. Valu oli tõesti reaalne. Ehk isegi hullem kui mõne noormehega. Ma pole kõige parem sõnumite kirjutaja ning oleme vahelduva eduga elanud erinevates riikides ning omaette süü oli ka mul. Mina arvasin, et olemegi sellised südamesõbrannad, kes toetavad üksteist ka kaugelt maalt ning kui kokku saame, siis poleks nagu aega vahel olnudki. Üks päev sõbranna kirjutas pika teksti, kuidas ta ei taha minuga suhelda, sest ma pole tema sõnumitele vastanud ja kuidas mind ei huvita tema elu üldse. Pmst “tsaupakaa, see oli surnud juba kuid tagasi, ma üldse ei mõista, mis sa läbi tule ja vee ikka proovisid mu sünnipäevale tulla”. Mulle oli see loomulikult nagu välk selgest taevast ja nutsin päris kaua.
Põnevaks läheb kogu see lugu siis, kui sain teada, et ta oma tohlakast boyfriendist lahku läks. Nimelt sõbranna on ise väga vinge naine, aga kuidagi suudab ainult luuserite otsa koperdada ning õnneks või kahjuks lõpevad need suht kiirelt (sest mees on ikka täielik resursi raiskamine). See esmane siiras mahajätukiri tuli siis, kui ta oli paar kuud oma järjekordse Lollidemaa Kunniga koos olnud ning ma arvan, et tundis end lõpuks mehega hästi ja ei vajanud enam kedagi teist. Paar kuud pärast seda, läks ta seesamusest lahku ning jätkas suhtlust nagu midagi poleks juhtunud. Mul on hea meel, et sain jälle oma supernaise kõrvale tagasi, sest mul polnud mingit kana temaga kitkuda, aga eks kuklas ikka istub ärevus, et mis siis kui järgmine töllakas ta õnge tõmbab.
Ma looodan siis, et nüüd leiab hea mehe ja ei jää temast enam ilma :D!
Mnjaaa… Kummaline on, aga ma siis pakun oma vaatevinkli mahajätja poolt.
Oli sõbranna, kellega me käisime isegi lasteaias koos. Keskkoolis olime parimad sõbrannad ning vahetasime isegi koos kooli. Ma tundsin, et meie teed hakkavad vaikselt lahku minema, kui üllatus-üllatus tema ellu ilmus uus mees. See tüüp oli vangis istunud, pmst elas tema kulul ja tegeles pidevalt mingi “äridega” mis midagi sisse ei toonud, aga mu sõbranna töötas samal ajal kahel kohal, et üüri maksta. See teema ofc kriitikat ei kannatanud, sest noormees kinkis talle kunagi kalli sõrmuse.
Lõppude lõpuks tundsin, et mina liigun oma eluga kuskil suunas edasi ning tema sõpruskond hakkab sisaldama inimesi ja drooge, kellega pimedal tänaval kokku ei tahaks juhtuda. Lisaks hakkas ta kõlama nagu mehe suuvooder. Tema oma lapsi vaktsineerida ei taha. Ah et miks? “No küsi mu mehelt, sest tema oskab paremini seletada.” ????
Viimane piisk minu jaoks oli see, et ta nautis minu tögamist nii palju, et otsustas ka mu sünnipäeval kõigi külaliste ees mu mõned piinlikumad teismeea tembud väga kirevalt lahti rääkida. Ok, on mis on ning mu külalised teavad mind piisavalt, aga sellest hetkest ei tundnud, et tahaks tema lähedal enam olla.
Pikk jutt, sitt jutt, aga kui see mees tal üks kord elust ära kaob, siis olen täitsa valmis jälle suhtlema. Kuigi ma ei tea, mis minu ägedast, enesekindlast, maailmavallutajast sõbrannast alles on.
Uskumatu, kuidas mehed suudavad NIII tugevaid naisi muuta ja mõjutada…
Oeh, mulle tundub ka ikkagist, et tegu on ta uue elukaaslase mõjutustega, aga jah… Ju ta on siis nii pimestatud või ajupestud, et ise sellest aru ei saa ja ega sa ei saagi midagi rohkemat teha antud olukorras, muidu oled hoopis sina see, kes teda “ahistab”. Samas, kui ta PÄRISELT ka mõtleb nii, et te polnud kunagi sõbrad ja sa oled mingi labane tegelane ta silmis, kellega suhelda ei kõlba, siis parem ongi, et selline inimene su elus enam pole.
Antud teema on minu jaoks tuttav, kuna hiljuti lõppes ka minul 20 aastat kestnud sõprus (ja tegu oli minu silmis minu parima sõbrannaga) ja kuigi see tegi ka väga-väga palju haiget, sest kui ma enne seda ei kujutanud ette elu ilma temata ja tõsimeeli uskusin, et me oleme ka 60aastaselt parimad sõbrannad, siis nüüdseks olen aru saanud, et nii on parem ja ma ei oskaks seda sõprust sellisel kujul nagu ta oli, uuesti ellu äratada nagunii. Tagantjärgi saan aru, et see asi hapnes juba ammu, olime lahku kasvanud, ta üritas minu muidu draamavaba elu ja suhet ussitada, ütles mulle tihti sitasti (vabanduseks tõi lause “ma olen sinuga lihtsalt aus”), vahel tundus isegi kade mu uuemate sõprussuhete ja muude kordaminekute suhtes. Ma ei osanud temaga enam lõpuks rääkidagi, sest kunagi ei teadnud, mis tuju tal parasjagu on ja kas täna nähvab mulle midagi ja ütleb mulle, et ma olen tropp või on tal hea tuju, kus ma olen parim inimene terves maailmas. Vahel oleme me nii-öelda toksilistes suhetes ka oma sõpradega ja ei saa sellest kohe aru, vaid hoopis hiljem. Ma tõesti kuulasin ja usaldasin pimesi tema arvamust. Kui mul oli kõik hästi, siis ta suutis ühe lausega mu elu pea peale keerata ja mind panna oma elus ja valikutes kahtlema. Ta üritas mind pidevalt mõjutada – nii väikestes asjades kui ka suurtes eluotsustes.
Hetkel pole meie vahel vihavaenu – rääkisime peale viimast suurt tüli asjad enam-vähem selgeks; saime mõlemad aru, et oleme vist liiga erinevateks inimesteks muutunud ning rohkem pole me juba ligi aasta sõnagi vahetanud. Kui ta sooviks minuga rääkida, siis ignoreerima ma teda muidugi ei hakkaks, sest ma soovin ikka veel, et ta oleks kõik hästi, aga uuesti sõpru meist tõenäoliselt enam kunagi ei saa ning ma olen sellega leppinud, oma eluga edasi liikunud, mul on uued lähedased sõbrad ja sõbrannad ning peale teda on mu elu olnud palju rahulikum ja draamavabam. 🙂
Jah, ega sõprussuhted võivad ka muidugi nn toksilised olla, ega ei vaidle vastu. Äkki ma olengi ise selline värdjas, ise ei saa arugi 😀
Kuna ma ise ei ole eriline sõbrannatsemise huviline, siis olen väga kergelt küll ära kadunud nii mõnegi parima sõbranna jaoks. Viimane alles värske koroona-aegne. Tglt mõnda aega käis sõbranna juba närvidele oma ” mina olengi maailmanaba” suhtumisega. Aga siin nüüd selle paanikaga sain kindlalt aru, et seda inimest mina oma ellu ei taha. Pm viimased piisad olidki sellised, et virises, et miks teised igalpool kergliiklusteedel jalutavad, sest TEMA ju tahab minna. Ja pärispäris viimane pilk oli see, et tema viib küll lapse aeda, tema tahab ju ka oma vaba aega nautida. Samal ajal kui me siin mehega pm ei näegi üksteist, sest tööajad nii sätitud , et kumbki koguaeg kodus oleks, et jumala eest last aeda ei pea viima selle koroona ohuga. Teine aga samal ajal ei käi töölgi, aga ikka viib lapse kodust minema, sest tahab rahulikult seebikaid vaadata. Sellisele ei näinud küll isegi pointi midagi öelda ja lõpetasin päeva pealt igasuguse suhtluse. Õnneks sai vist aru ja pole ka väga rohkem üritanud.
No see on ju arusaadav, aga järelikut te ei olnud ka bestikad ju 😀
Minu elus on ka olnud paar sellist sõbrannat, kes noa selga löönud ning teine on lõpetanud suhtlemise. Esimene variant juhtus umbes 7aastat tagasi. Tollane sõbranna kellega ma ülikooli ajal ühika sõbranna kaudu tuttavaks sain lõi mul mehe üle ja siis kuu hiljem läks tüübist lahku. ? Oleme kokku juhtunud aga ei suhtle ja mehest ei tea ka midagi?
Teine lugu juhtus 3 aastat tagasi kui otsustasime mehega et kolime kokku. Talle ei meeldinud see mõte ajas käojaani et mees jätab mu maha ja et siis ei saa eelmisse elukohta tagasi minna, et mis siis saab jne. Põhjus peitus selles, et talle tüüp ei meeldi kuna ei oma autot ega ka oma korterit v maja. Erinevalt eelnevatest inimestest kellega suhelnud olin. Siiani ei tea kummastki eriti midagi. Vahel lihtsalt ongi nii. Mõtlen siiani miks nii läinud on.
aga mehega oled koos? 😀
Nii jube ikka. Tead see koht, kus ta telefonis helistas ja ähvardas mingi aastate taguse pildiga sind, meenutab väga piirialast isiksusehäiret (borderline disorder). Selliseid inimesi on väga keeruline tuvastada, kuna alguses ollakse ülipikalt väga sõbralik, poetakse osavalt külje alla, leitakse ühised huvid, koos on väga lõbus ja otsitakse sinult tunnustust. Ja samal ajal hoitakse alles kõik vestlused ja tõendid, mis võivad sind kunagi kahjustada ja olla sinu vastu. Ning siis ühel hetkel, kui sa sellele inimesele enam piisavalt tähelepanu ei pööra, siis hakkab ta käituma nagu sinu kõige suurem vaenlane ja parimast sõbrast ei ole enam haisugi. Muidugi ei saa kindlalt väita, et see nüüd ongi tema puhul nii, kuid üks võimalikest põhjustest tema käitumisele. Igatahes on see olukord kindlasti väga šokeeriv, kuid vähemalt said selguse, et inimene endiselt on olemas 🙂
Jah, hull värk 🙁
Fucked up on see lugu ja tunnen kaasa, et pidid selle läbi elama. Vähemalt on ta elus ja said mingit closure`it selles asjas. Kahju, et raiskasid oma aega selle inimese peale. Sina siiralt muretsesid ja mitte asjatult, ja tema valas niimoodi sitta sulle näkku. Ikka haige värk küll ma ütlen. Aga hea, et seda kahepalgalist inimest sinu elus enam ei ole. Ja ära oma teistes sõbrannades nüüd küll kahtle. Sellist hoolivat, chillikat ja hoolivat sõbrannat nagu sina ma hoiaks küll nagu kulda 😉 So chin up cheer up, girl.
Mul ka ausalt kahju 🙁
Mina kaotasin ka oma sõbranna. Peale lapse sündi ta muutus ja üks hetk enam ei suhtlend. Blokkis mu ära igalpoolt ja vastust ei andnud, mis toimub.
Mul endal ka lapsed ja meil oli nii palju tuleviku plaane.
Ma olin alati tema jaoks olemas ja me nii klappisime, mul on niiii kahju.. Suvel saab aasta kui pole suhtlend, vahel ikka vaatan pilte ja videosid ja nii kurb on ?
NIII haige, huvitav mis juhtus 🙁
On juhtunud, paarkümmend aastat sõprust lõppes uue mehega tutvumise järgselt. Ilma tülli minemiseta, lihtsalt ilma suurema kärata. Ja mitte ainult minuga, ka teiste sõprade ja osade sugulastega. Mees on osav manipulaator ja omab suurepärast kontrolli. Sõbranna kõne ja vaated ja ka välimus on tohutult muutunud. Muutus ise toimus väga järsku ja lühikese aja jooksul, nädalatega. Eks näis kaua ta suudab ennast mehe vaadete ja soovide järgi vormida, see võib kesta aastaid ja samal ajal teda vaikselt vaimselt hävitades. Muide, välja paistavad õnnelik paar, reedavad ainult õhkõrnad vihjed, mille märkamiseks peab olema varem kõrvalt näinud või ise kogenud vaimset vägivalda. Ja teha ei saa midagi.
Ma saan küll kõigest suurepäraselt aru, kuid haiget tegi see ikkagi.
Prantslastel on väga hea film “Minu kuningas” Kindlasti soovitan vaadata, kuidas tark ja kena naine vaimselt vägvaldse mehega suhtesse satub, suhte ja naise enda vaimset arengut. Õpetlik lugu. Aga ikka ja jälle langevad naised samasse lõksu…
Niiii nõmeeeee
Ma ei ole päris analoogses olukorras olnud nagu see antud söbranna-lugu siin, aga su viimane kokkuvöte asjale – et kust ma tean ,e t mu praegused söbrannad ja pereliikmed mind tegelikult ei jälesta ja ei “mängi” mingit söprust – on vägagi tuttav. Mind jäeti ka sedasi päevapealt maha, ettekäänetega, et aga midagi polegi ju kunagi olnudki ja sa ise kujutasid endale head läbisaamist ette jne. Ja siis, AUSALT hakkad kogu oma kuradi eksistentsis kahtlema. Et äkki mu vanemad ka jälestavad mind, aga lihtsalt teesklevad, et meeldin neile, kuna olen nede tütar? Äkki mu söbrad ka köik lihtsalt teesklevad ja reaalselt mitte kellelegi ei meeldigi minuga koos olla. Öudne tunne. Ikka tükk aega läks enne kui mingi usaldus tagasi tuli üldse inimeste vastu.
No ma õnneks saan aru, et asi ikka rohkem selles mehes, kui minus 😀
Tegelikult olen ma ise selline inimene kes pärast raskeid südamemurdmisi olen ise kadunud sõprade jaoks. Seda on kaks korda juhtunud mul. Et reaalselt kustutan ära kõik sotsiaalmeedia kontod ja järgmised aasta või paar peale kooli/töö kuskil ei liigu. Aga muidugi kui mõni sõbranna oleks mulle ikkagi ukse taha vm tulnud ma tema peaele karjunud poleks vaid rahulikult seletanud kuidas asjad on, et vajan enda aega vm.
Saan aru et sinu sõbranna lugu ikka keerulisem ja tõesti kahtlase tooniga aga tundub tõesti et midagi rohkemat ette võtta sul ei õnnestu. Jääb ainult loota et tal kõik ok on.
Ega mul midagi teha jah pole.
Aastaid tagasi ülikoolis käies oli meil vahva nelik, kellega suhtlesime tihedalt nii koolis kui väljaspool kooli, kõiki rühmatöid tegime koos jne. Vahetult enne lõpetamist märkasin, et meie ühises vestluses enam asju ei arutata ja olin kui kõrvale jäetud. Helistasin ühele nendest sõbrannadest, et mis värk on, aga tema väitis, et kõik on ok. Lõputööde kaitsmise päevad, kui õigesti mäletan, olid meil erinevad ja siis ei kohtunud näost näkku. Jõudis kätte lõpuaktuse päev, aktuseks valmistudes sain aru, kuidas minust lihtsalt mööda vaadatakse, ühiste piltide tegemisele ei kutsutud ja ka nö lõpupeol õhtul ei vahetanud nemad minuga sõnagi. Kogu aja oli mul lihtsalt nutt kurgus, sest ma ei saanud aru, mis toimub. Mõned päevad hiljem kirjutasin neile, kuid keegi ei vastanud. Umbes aasta hiljem kirjutasin taas, sest see olukord ja teadmatus piinas mind endiselt. Siis lõpuks üks neist vastas, aga ausalt öeldes oli see tol hetkel minu jaoks nii ehmatav ja valus vastus, et täpsest sõnastust ma enam ei mäletagi. Lühike kokkuvõte oli see, et olen nii kohutav inimene ja nemad minuga enam suhelda ei soovi. Päeva pealt? Pärast kolme aastat? Kõik korraga?
Kuna sellest on nüüdseks juba aastaid möödas, olen kuidagi selle olukorraga rahu teinud, leidnud uusi inimesi oma ellu ja edasi liikunud. Vahel ikka mõtlen, et kuidas neil läheb, samas surun need mõtted maha ja püüan ise pea püsti hoida! Kaotajaks jäid nemad, mitte minna!
Ma mõtlen ise ka sama…
Ma ei mõista ainult kuidas kraanikaussi piima lüpsmine halvakspanevalt SELLISEKS emaks teeb? 😀
Põhjuseid selleks on ju oioi kui palju! Minumeelest oli see mugavaim lahendus kui vajadus tekkis. Oli see siis sellepärast, et toodang oli liiga suur ja sügavkülm oli juba nkn täis, oli vaja pool päeva lapsest eemal olla, aga rinnad ei nõustunud, sai imetamise ajal veini joodud või imetamisest võõrutatud.
Mis see õige superema variant siis oleks olnud? Oodata kuni põletik sisse lööb või anda lapsele tõenäoliselt promilliga piima? Või oleks pidanud ennast piitsutavalt alkoholist 500% loobuma, sest lapsed teevad ju igale vanemale igaaastaselt kingituse kui jälle “Tänks, et sa imetamise ajal tilkagi alkoholi ei tarvitanud!” tähtpäev kätte jõuab? 😀
Tead, ära küsi :D!
Ma olen 100% kindel, et see mees on vaimselt vägivaldne (või ka füüsiliselt) ja sõbranna täiesti ära tinistanud. Olen mitu aastat uurinud psühhopaatide, sotsiopaatide, nartsitsistide ja nende ohvrite teemat ning see lugu tundub nagu õpikunäide. Enesehinnang tambitakse nii mutta kui võimalik. Hullematel juhtudel võib see asi lõppeda isegi ohvri enesetapuga. Vahel võib vägivallatseja viia ohvri nii kaugele, et ohver sooritab kuriteo. Igatahes on see kole lugu. Kahjuks siin suurt midagi pääasta pole, täiskasvanud inimene peab ise tahtma sellest väljuda või vähemalt abi küsida. Vastu tahtmist ei saa kedagi aidata. Enamasti ohver saab mingil hetkel ise aru, et see pole normaalne või vähemalt temas tekivad kahtlused.
Noh, saame ainult spekuleerida…
See nüüd ei ole just sama teema. Aga siiski kirjutan oma kogemusest.
Mina ei saanud aastaid oma vanaemal külas käija.
Mu kõige noorme tädi elas oma mehega seal. See mees ei sallinud mind ja na ei võinud seal käija.
Õnneks nüüd on nad lahus.
what, miks??
Selle su “sõbrannaga” võib olla nii, võib olla naa. Kui päris aus olla, siis ma ka ei tahaks suhelda enam oma selle perega, millega üles kasvasin. V.a. ema. Ehkki viimasel ajal tunnen, et miski on ka meie omavahelise läbisaamise vahele jooksnud. Suhtlen aga läbi häda ikkagi aeg-ajalt nende kõigiga, sest minus lihtsalt pole piisaval määral seda nahhaalsust ega julgust neist päriselt ära võõranduda, ammugi neile otse öelda, et kle, ma ei tahaks enam üldse tegelt teid tunda vms. Mulle meeldiks, kui saaksin teise linna vms ära kolida. Sõbrannasid mul nagunii pmst enam pole……. paar tk veel küll jäänud, aga nendega suhtleme ka nii harva, et nad võivad samahästi ka edasi jääda.
Minevikus olin ise see, kes mõnedest sõbrannadest lahti ütlesin. Elustiilid, vaated, mõtted enam ei klappinud, siis pole koos nagu enam tore ka. Mõistsin, et nendega aega veetes pole ma enam mina ise, vaid üritan kuidagi nende olemistega ja tegemistega sobituda. Maru ahistav tunne. need suhted ongi lihtsalt ise ära vajunud. Ei võta enam üks ühendust, ei enam teine. Keegi pole konkreetselt öelnud, et nüüd on kõik, enam ei soovi ühendust võtta ega kohtuda. Siiski mulle veel mõni tutvus jäi. Kuid needki hakkasid ajapikku närvidele käima, kuna tundsin sisimas mingit pidevat rivaalitsemist, üksteise üle trumpamist, a’la naabrist parem olemist jms. Kes mida kui palju on elus ära teinud ja saavutanud ja… Fakit… Pole seda pidevat võrdlamist vaja. Mõistan, et see probleem võiski olla ainult minupoolne, tuleneda minu isiklikust ebakindlusest jms, et mina ise sisimas endamisi vb võrdlesin rohkem, tõlgendasin olukordi valesti jne. Kuid mulle endale olengi ju mina ise esmatähtis. Kui ikka laialiminnes sitt tunne sees, siis ongi üsna tõenäoline, et teed lähevad lahku. Ei pea olema teistele ainult see inimene, kelle najal saadakse end alati paremini tunda.
Mis ma öelda tahan, on see, et kõik on võimalik. Te ju võisitegi mõnda aega palju suhelda ja läbi käia. Kindlasti oli tal mingi ajani see kõik tore. Aga vb sisimas oli ta kade, ei tundnud end võrdväärsena, jms. Iial ei tea ju. Leidiski siis uue mehe ja liikus omadega edasi. Vb tal ka põhjusi, miks oma perega enam suhelda ei soovi. Kuid sellega olen nõus, et niipalju võiks siis ikkagi suuta, et anda neile kontakti soovivatele inimestele oma lõplikult ammendav vastus, et jah, tahabki omaette hoida, ei soovi enam kohtuda ega suhelda. Teadmatus on nende jaoks kõige hullem, kes iikkagi temast midagi kuulda loodavad….
Noh, kõik võib olla ja see oleks loogilisem, kui ta oeks suhelnud ainult kohutavate inimestega vms, et peab edasi liikuma.
Ma arvan et mitte ykski täiemõistusega inimene ei sõimaks, ei karjuks kellegi peale, kes siiralt mures oli tema pärast. Sina ei ole mitte midagi valesti teinud ja sa oled yks hoolivamaid ja armsamaid inimesi yldse! Vaene inimene kannatab lihtsalt vaimse/fyysilise terrori all 24/7, mingist õnnest ei saa seal juttugi olla. Loodame lihtsalt et ykskord tuleb mõistusele ja otsib abi.
Mul keeras eks ära niimoodi päeva pealt kunagi, kui oma uut naist kohtas. Enne olime ikka sõbrad ja saime last jagatud. Yhel päeval astus uksest sisse ja konkreetselt oli hääletoon, hoiak, pilk, jutt kõik muutunud, edaspidi tohtis ta minuga kohtuda ainult naise juuresolekul, lindistas kôike, sõimas, karjus, poole aasta pärast oli mees lihtsalt vait ja ainult naine rääkis, eks oli näost ära vajunud, kuidagi selline õnnetu ja hall näost, näha et seesmiselt kurb ja õnnetu. Nad pyydsid minult last ära võtta lastekaitsega kuid selleks ei leitud yhtegi põhjust siiski ning hiljem pyydsid ka last endaga salaja eestisse ära viia, õnneks hammustasin selle läbi enne kui hilja. Asjad mida inimene kellega mina koos elasin õnnelikult aastaid, poleks iialgi teinud. Vot niimoodi muutuvad inimesed yleöö, kuid alati on selle kuidagimoodi põhjustanud see uus kaaslane kahjuks.
Noh, me ei tea kas ta kannatab või mitte, minule jättis ka väga kehva mulje.
Mul oli lapsepõlve sõbranna, kes mehe leides ise väga veidralt käituma hakkas. Oli ka nagu õde, elasime samal tänaval ja üks maja oli vaid vahel. Kõigepealt kui esimese poisi sai (olime siis vist 16),tõstis mu autost välja keset võõrast linna, sest ma ei meeldivat ta poisile. Väga hull oli, siis polnud mobiile ega midagi (ma praegu 36). Mingi poiss samast seltskonnast võttis õnneks ööseks mu enda juurde aga ema oli mega vihane. Reetmisest ei räägigi, oli ju nagu õde ja kõige kallim sõbranna. Tookord ikka leppisime ära. Siis tuli uus poiss ta ellu ja hakkas veider käitumine pihta. Külas tohtisin käia ainult siis kui poissi kodus polnud, lõpuks ei vastanud kõnedele jne jne. Aastaid hiljem siiski otsisin ta üles aga mis seal enam… ebakindel ja komplekse täis oli endiselt. Teine parim sõbranna hakkas valetama. Nt, et ei saa mu sünnale tulla sest pole lapsi kuhugi panna. Tegelt läks omal teise sõbranna sünnale keda oli eelnevalt mulle täiega mõnitanud… Tore. Oleks ma siis keelanud voi solvunud või üldse… nii arusaamatu käitumine. Polnud ainult see sünnipäeva teema, oli ikka pikalt igast vassimist aga see oli kuidagi eriti tobe. Nüüd on mu parim sõbranna mu mees ??Ei saa ma kuidagi naisest seda õiget.
Jah, kahjuks sellised ” sõbrannad ” on täiesti olemas. Minu kogemus on küll sootuks teissugune, aga haiget sain ikkagi. See oli umbes 13 aastat tagasi ( ma siis olin 17 aastane), kui minu ” parim sõbranna” pööras lihtsalt ära. Ma kaunistasin koolis ühe ürituse tarbeks saali, kui see ” sõbranna ” lambist helistas, et nüüd aitab meie sõprus on läbi ja ma üleüldse tegin see aastaaega nalja, et ma sinusugusega sõbrustasin. Ma nagu ei saanud mitte midagi aru, et mis mõttes, ma polnud ealeski teda reetnud, talle haiget teinud. Ta oli mulle reaalselt nagu ÕDE. Ma olin sellel hetkel ikka täielikus šokis ja lihtsalt hakkasin nutma, kuni mind koju saadeti. Kodus nutsin edasi ja vanemad ei saanud midagi aru, et mis minuga toimub. Ja siis tulid ka muud imelikud juhtumid. Näiteks sellel ajal olid moes need SMS saated, kuhu võisid saata oma kuulutusi ja siis tuligi välja, et see “sõbranna ” oli saatnud minu nime ja telefoni numbriga kuulutuse, et olen anorektik ja otsin endale mees vms. Ma sisu täpselt ei tea, kuna mina seda saadet ei näinud, aga mul telefon oli see eest sõnumitest tulvil ja helistamisest punane. Ma olin ikka totaalselt omadega läbi, sest ma ei saanud aru, mida ma tegin, et ma sellise käitumise olin ära teeninud. Aastaid hiljem rääkis, et keegi oli teda selleks sundinud ja see oli kellegi plaan mulle millegi eest kättemaksta ( nagu whaat? Kellegil polnud põhjust mulle kättemaksta?). Ma ei tea, kes või mis teda sellist tempu tegema sundis. Teised meie ühised sõbrad selgitasid, et ta olevat olnud minu peale kade, sest ma olin hästi sotsiaalne ja sain kohe inimestega hästi läbi jne, kas see ka nii päriselt oli ma ei tea. Tundub küll teismeliste draamana, aga kahjuks selline seik jättis mulle niisuguse haava, et ma aastaid sõbrannasid ei usaldanud, lihtsalt see kogemus oli liiiiiiga valus.
Nii kahjuu 🙁
Sa Mallu oled teinud oma parima, et valja uurida, et su sobrannaga koik ok. Loodetavasti see sinu vlogi, mida ta kindlasti nagi ja tanane postitus annavad su sobrannale touke tulevikus lahkuda selle meesterahva juurest. Ta kuulis ja luges, et uksed alati avatud, peame lootma, et tahab koputada ykspaev su uksele otseses voi kaudses mottes.
Tubli oled ja virtuaalkalli kogu selle jama peale, kujutan valu ette…
Ma loodan sama.
Minul sama lugu. Üks hea sõbrants läinud. Kadus nagu vits vette. Me olime aastaid hästi läbi saanud. Tal olid raskused oma suhtes ja siis ta elas minu pool mõnda aega. Mees meelitas ta tagasi ja sellega sai meie sõprus otsa. Tean, et ma ei meeldi ta mehele ja võib-olla kodurahu huvides ta enam minuga kontakti ei otsi. Ma ei tea, pole enda arust nagu midagi valesti teinud. Olen üritanud suhelda, aga ta lihtsalt ei vasta. Ei smsidele, ei messengeris, ei kuskil. Ta ei kasuta ka väga sotsiaalmeediat. Ausalt öeldes, võiks öelda siis, et ei taha vms, eks ma elan sellega edasi, aga ei midagi. Vaikus. Ma enam ei ürita. Kui ma sinu vlogi vaatasingi, siis see väga kõnetas mind, sest seoses oma sõbrannaga võin ka öelda, et asi tundub kahtlane. Mees on ka selline vaimne psühhopaat ja manipuleerib temaga. On lubanud ennast ära tappa, kui sõbranna ta maha jätab jne. Seal veel palju muudki. Ma tahaks lihtsalt sedagi teada, et temaga on vähemalt kõik korras. Aga tundub palju tahetud..
Niiii hull 🙁
Meil vist sama sõbrants, aga no eks neid lugusid ole muidugi rohkem.
true
No ma ei tea.. Selgelt ju näha, et mees asus ka sind ähvardama, nähtavasti sellinne terror ka naisel kodus..
Aga ega midagi vast teha ei saa ka, kui naine abi ei palu, kurb lihtsalt.
Mees ei ole mind ähvardanud, saatis ainult smsi, et räägime ilma emotsioonideta ja pommitas kõnedega 😀
Mu eks kutsus mu sõbrannat “ussiks”.. alati kui tahtsin emale külla sõita(minu sõbranna elas samas kohas kus mu ema) ja oma sõbrannat külastada tuli sellest hull draama.. et sõbranna tähtsam ja ma ei lähe nagunii ema juurde vaid sõbranna juurde jne.. ??♀️??♀️
what, miks?
Armas Mallu
Mul on kahju, et sa haiget said. Mul on kahju ka sellest Kadist ja ilmselt ka sul. Aga postituse ja vlogi pärast ei pea sul sitt tunne olema. Selle sõbranna reaktsioon näitas et ta elus on palju kurjust ja mõistmatust ja ilmselgelt ka ahistust. Miks peaks keegi parem, korralik ja hea inimene nii hüsteeriliselt reageerima ? On üsna ilmne et ta pole õnnelik ja ammugi mitte sinust ja üldse teistest parem. Tänu vlogile on ehk see kutt vaguram, juhul kui tal veidikenegi mõistust on. Usu mind see tegelane on nüüd suure tähelepanu alla, naabrite, töökaaslaste ja teiste temaga kokku sattuvate isikute poolt. Võib juhtuda, et sellega muutsid Kadi elus kontrollijat ettevaatlikumaks, aga ka vastupidi ja sel võivad olla ka edaspidi lahendust toovad tagajärjed. Loodetavasti mitte traagilised. Jäta meelde veel üks asi – inimesed kes on päriselt õnnelikud ei tunne vajadust seda kogumaailma tõestada, eriti veel hüsteeriliselt. Ütlen seda juhuks kui sõbranna peaks hakkama esinema oma õnnega.
Sa andsid oma parima . Meist enamik oma nooruses pisut mõtlematumad kui veidi aastaid hiljem. Ma ei räägi siinkohal kuritegevusest. See on normaalne inimeseks saamise areng. Mulle on alti meeldinud sinu juures võime enda apse tunnistada, näha ja end korrigeerida, muuta oma suhtumisi ja pikkade sammudega edasi rühkida ja mitte eriti pikalt põdeda asjadepärast mida enam muuta ei saa. Ole tubli ikka edasi ja sama andestav ja hooliv.
Ma tean, et mul ei olegi siin enam midagi teha ja ma pean lihtsalt minna laskma. Lihtsalt niiiii nõme olukord, I hate it 🙁
Kaldun ka pigem variant 1 poole. Sest kui oleks variant 2 – siis oleks ta sulle tõesti täiesti rahulikult helistanud ja seletanud asjad ära – ilma hüsteeriata ja sõimamiseta. Kui kõik oleks ok, siis miks oleks pidanud veel lisaks see hüsteeritsev mees helistama. Ma pakun, et kogu selle hüsteeria ja ebanormaalse suhtluse taga võib pigem olla paanika, et keegi on äkki tõele liiga lähedale jõudnud…
:(((
Minu pikk sõprus lõppes kaks aastat tagasi…siis kui sain aru, et see polegi sõprus. Inimene keda pidasin sõbraks, kasutas mind ainult ära. Kui oli vaja oma probleeme lahata, ( ja need olid koguaeg samad, raha ja ta joodikust mees) siis olin mina ,kes teada kuulama pidin. Nõu anda polnud mõtet,sest kogu see tingeltangel jätkus nii kui nii. Kui mul oli mure, siis oli tal kas kiire, või tema murede kõrval olid need tühised. Mitte kunagi ei saand ma tunnistust või kiita, pidevalt oli kriitika, küll ei sobi mulle mu uus klieit, soeng jne. Aga samas oli ta pidevalt see kes mu asju laenas, laena kleite, laena autot jne. Ühel hetkel tundsin, et aitab. Blokeerisin ta igaltpoolt, et ta minuga ühendust ei saaks. Ja ausalt ma tunnen end siiani nii nagu ma oleks mingist koormast lahti saanud. Ei kahetse.
No sinu olukorras jumala arusaadav!
Samesamesame, nüüd istun juba pikalt ilma parimasõbrannata, sest ma master inimeste tundja sattusin kahe sellise otsa järjest??♀️. Veits nagu puudust tunnen aga no mis sa teed, mul isa ütles selliste olukordade peale alati, et vägisi armsaks ei saa?
Ka mina olen olnud sellises olukorras, kus ma kaotasin oma parima sõbranna. Ma hetkel 24 ning me olime parimad sõbrannad kuskil 8 aastat. Me tutvusime koolis ning päris ruttu tekkisid meil ühised huvid, meile meeldis sama muusikastiil, filmid jne. Me klappisime ideaalselt, tegime ka tulevikuplaane, et mis seiklusi teha ja kuhu reisida jne. Kooli lõpetades kolisime mõlemad Tallinnasse, aga seekord läksime erinevatesse koolidesse. Mina läksin kutsekooli ning tema algselt ülikooli, aga leidis, et see ei ole tema jaoks see, mida ta tahab elult ja otsustas samuti kutsekooli minna, et õppida midagi, mis talle enim huvi pakub. Kuna käisime erinevates koolides ja graafik oli üsna tihe, siis me nii tihti omavahel ei näinud kui põhikoolis, aga me suhtlesime kogu aeg igapäevaselt ning selles osas meie sõprus kuidagi mõjutada ei saanud, et oleksime üksteisest kaugenenud. Olime endiselt üksteisele iga hetk olemas. Mina lõpetasin kutsekooli ära ning läksin tööle. Tema veel käis koolis ning samal ajal ka veel tööl. Mingi hetk hakkas ta kummaliselt käituma. Ta oli väga tujukas, ta ärritus kergelt ning tihti peale valas oma paha tuju minu peale. Ma üritasin teda mõista, et ikka on inimestel elus ka mõõna perioode ning olin ikkagi tema jaoks alati olemas ning aitasin nii kui oskasin. Eks kooli ja tööga samal ajal tegeledes ongi vahepeal keeruline ning tal oli ka kummaline armusuhe ühe noormehega, kellega nad elasid koos, aga noormees ei tahtnud mitte midagi enamat, aga sõbranna tahtis ning eks see mõjutas ka teda väga. Mingi hetk hakkas ta minu kallal võtma, et ma ei leia tema jaoks aega jne, mis oli tegelikult vale. Aga ta põhjendas seda sellega, et kui ta mulle facebookis või whatsappis kirjutab, siis ma ei vasta talle. Tegelikult oli asi nii, et ta eeldas, et ma vastan talle sekundiga, aga kuna olin tööl, siis teda häiris see, et ma ei räägi temaga töö ajal. Üritasin talle seda selgitada, et ma vastan tööl olles siis, kui mul on vaba hetk. Tema aga ei tahtnud seda mõista. Ja lõpuks oli käes see hetk, kus ta lihtsalt eemaldas mind päeva pealt oma elust. See oli siis 2017 maikuus. Oli reede õhtu ning ta küsis, et mida ma laupäeval teen, et saaks kokku. Ütlesin talle, et saame pühapäeval parem, et laupäev on mul juba teine kohtumine kursakaaslastega. Me pidime minema põgenemistuppa, mille me olime juba kuu aega ette broneerinud ehk enam nii viimasel hetkel ma plaani tühistada ei saanud. Mulle tundus, et talle sobis see mõte, et kohtume pühapäeval, aga samas ta tundus veidi pettunud. Pühapäeval ma siis kirjutasin talle, et mis kell ja kus kohtume. Kirjutasin talle whatsappi ja see näitas, et mu sõnum talle kohale ei lähe. Mõtlesin, et okei, et võibolla pole tal parasjagu netti. Ootasin mõnda aega ja endiselt ei mingit sõnumi kohale minemist ega ka tema poolt mingit kontakti. Lõpuks siis proovisin talle helistada ja number ei hakanud isegi kutsuma. Mõtlesin, et okei, väga kummaline. Saatsin talle siis eraldi SMS’i, aga selle kohta tuli teavitus, et see ei lähe läbi. Siis ma hakkasin aduma, et midagi on mäda. Palusin oma elukaaslasel sõbranna number telefoni lisada ja tsekkida, et kas ta on whatsappis aktiivne ja kas number toimib. Elukaaslase numbri pealt toimis kõik. Siis ma sain aru, et ta on mu numbri ära blokeerinud. Kirjutasin elukaaslase numbri pealt talle SMS’i, et palun räägime, et milles on asi, et me pidime ju täna kokku saama ja nüüd on järsku nii. Sealt tuli ainult vastus “mõtle ise, mida sa valesti tegid, mina sulle ei pea ütlema. kallis oled”. Ja see oli viimane asi, mida ta mulle kirjutas. Sellest hetkest peale ma ei ole temaga kontakti saanud. Ehk siis täiesti tühja koha pealt ta otsustas, et minuga enam ei suhtle. Kuna ta oli juba varasemalt oma kõik sotsiaalmeedia kontod kustutanud, siis mul ei olnud mitte mingil viisil võimalik temaga suhelda. Mingi hetk kuulsin ka teistelt ühistelt sõpradelt ja sõbrannadelt, et nendega juhtus sama asi. Lihtsalt eemaldati igalt poolt, blokeeriti numbrid ja keegi kontakti ei saa. Tol hetkel oli mul väga kurb, sest me olime nii lähedased omavahel ja ma ei oleks iial uskunud, et mu enda “parim sõbranna” lööb mulle lihtsalt noa selga ilma igasuguse selgituseta, miks ta nii tegi. Kui ma praegu sellele mõtlen, siis ma ei ole enam kurb. Ju pidi nii minema ja ilmselt polnud tema poolt ka mingit tõelist sõprust. Mina vaid ise arvasin nii. Ma samamoodi vahepeal mõtlesin ikka, et kuidas tal läheb ja kas ta on ikka elus, aga kui ma kuulsin, et teda on nähtud linna peal, siis selles suhtes läks süda kergemaks, et kõik on hästi. Mingit vimma mul ei ole, aga ma olen mõelnud, et kui üks hetk inimene peaks tahtma uuesti suhelda, siis ma võin niiöelda suhelda ala “kuidas läheb?”, aga suuremat sõprust sealt enam ei tuleks, sest minu usaldust ja hoolivust reedeti, siis ma ei taha teistkorda seda sama asja kogeda.
aga tal ei tekkinud uut meest, kes võiks selle taga ollla?
Issand, mulle ka just äkitsi meenus, et kunagi sellist asja kogenud ja megaaaa valus oli. Olin ka ühe tüdrukuga kooliajal väga hea sõbranna ja meil oli koos nii mega mõnus alati. Kusjuures tema nagu ise algatas rohkem kokkusaamisi, tuli ootamatult ukse taha, tegi väikseid kingitusi jms, kirjutas kirjakesi. Ja siis täiesti lambist ta enam ei öelnud mulle tsau ega tere, päevapealt enam ei olnud mitte mingit suhtlust, ainult vältimine. Ja kui lõpuks sain temaga ühendust, et mis värk on, siis ta rääkis teistele, et ma lesbi vms ja ta ei tahtnud enam suhelda. :DDDD Mis sest, et tema ise nagu rohkem minul takjas küljes oli, aga see selleks. Selline out of nowhere parima sõbranna kaotamine valmistas aastateks ikka segadust, valu ja kurbust. Just see, et no ei saa aru, kuidas sai inimene päevapealt hoopis teise hoiaku võtta.
Haha, issand kui haige, vb ta ise oli lesbi ja ei tahtnud tunnistada, nooruse värk ?♀️?♀️
Mul oli analoogne kogemus lihase õega kes muutus kui abiellus peale lühikest tutvust. Mees ei lubanud perega suhelda, eriti õega-minuga sest ta olevat alati peale kohtumist nii muutunud inimene ????? Ühesõnaga õde kadus mu elust kaheks aastaks, korra helistas salaja wc-st jõulude ajal. Nüüdseks on nad lahutatud. Mina sain trauma kuna aastaid jälitas see mees ning saatis tapmisähvardusi kuna mina olevat kõiges süüdi. Viieaastase abielu sisse jäi palju vägivalda, nii minu kui öe vastu, looma üles poomine, sajala tehtud abort ning mitu põgenemist. Politsei korduv sekkumine. Sul Mallukas ei olegi midagi teha, kui tagasi tõmmata, usu mind, aeg annab arutust ning kunagi saad mingidki vastused. Ahhjaa minu kunagine klassiõde tapeti oma abikaasa poolt lasnamäe üürikorteris. Maha jäi kolm väikest last. Annaks jumal, et su sõbrannaga muidugi midagi sellist ei juhtuks.
Ma olen tagasi tõmmanud ja enam ei üritagi mingit kontakti luua.
Mul isegi selliseid olukordi mitu, kus ma pidasin kedagi enda sõbraks aga siis tuli välja, et ma kujutasin seda ette. Enam ei lasegi sõprustel nii kaugele minna, et ma kedagi oma bestikaks peaks, kui lampi öeldakse, et me kasvasime lahku.
See läks nüüd valesse kohta
Kas sa mitte üht sellist kirja ei saanud, et olen sõbranna/pereliige ja ära muretse, temaga on kõik hästi?
Ma sain selliseid kirju, kus pereliige kirjeldab, kuidas peale mehe tulekut lõppes ka nende suhtlus.
Naljakas suhtumine, et kui sinu ja mõne teise sõbrannaga enam ei suhtle, et siis ei suhtlegi enam kellegagi. Tal on lihtsalt uued sõbrannad, kellega on rohkem ühist.
Vabalt võib nii olla. Ja uued pereliikmed jne…
Ma arvasingi, et tuleb backlash selle inimese/tema mehe poolt, sest sul on nii palju jälgijad ja kogu asi n.ö suure kella küljes nüüd. Ma olen ise ka mitme inimesega suhtlemise lõpetanud, ühega päeva pealt, teistega sujuvalt, täiesti maamunalt kadumine on muidugi hoopis teine level ja ei ole võrreldav.
true
Mul eriti kurb kogemus sellepärast, et ühtegi meest tglt mängus ei olnud, lihtsalt, mina sain lapsed ja tema kadus. Ei läinud me riidu ega midagi ja sünnipäevadel teeme ka kõne aga ongi kõik. Ühelegi kohtumisele ta ei tule, kui saabki kokku lepitud, siis leiab hiljem ikka vabanduse, et ei saa tulla ja nii ongi läinud, et ühest parimast sõbrast, kes mul elus on olnud, kuule kaks korda aastas, kui tema mulle sünnipäeval helistab ka vastupidi. Muidu vb pushiks rohkem aga just tema on kõik kokkusaamised tühistanud ja no kaua ma ka jaksan 3 lapse kõrvalt plaane teha, nüüdseks juba ette teades, et tglt neid ilmselt ei toimu 🙁
Laste saamisega kaovad tihti sõbrad ?♀️?♀️
Ma muidu kunagi ei kommenteeri, aga olen ise olnud vägivaldses suhtes ja ka ühte sellist ka väga lähedalt kõrvalt näinud. See kirjeldus on täiesti õpikust välja võetud. Täpselt niimoodi käibki vaimne vägivald. Ma arvan, et see, et see sõbranna sulle ISE helistas, oli pigem nii, et mees oli kõrval ja jutt oli kontrollitud. Kirjad samamoodi, kas mehe poolt kirjutatud või üle vaadatud. Need naised on täieliku kontrolli all. Ma näen siin ühte väga suurt häirekella. Muidu võiks arvata tõesti, et ei viitsinud sinuga suhelda, aga see et neid veel on ja sotsiaalmeedia kadumine, lisaks see agressiivsus…. Kõik see viitab kahjuks millelegi halvale. Enamasti ohver eitab ka ise, et on hädas, kuigi sisimas on see hääl alles, et selline elu pole okei. Ma ei taha drama queen olla, aga ma tõesti tundsin, et pean ütlema kuna nii nii tuttav tundus see kirjeldus. Teda saaks aidata, või vähemasti infot, kas kõik on ok, mõeldes mingisuguse salajase ühendust võtmise viisi välja. Tavalisi suhtluskanaleid kasutades ei saa see naine ISE rääkida.
Oeh, õudne mõeldagi.
Minul on ka sõbrannad elust ära kadunud. Üks põhjus on kindlasti vahemaa, st nii mina kui sõbrannad on elanud välismaal. Eks lihtsalt juhtub selliseid asju, aga ikkagist on väga valus. Üks sõbranna lihtsalt kadus, samamoodi ei kasuta enam sotsiaalmeediat, mul pole ta telefoninumbrit, ta vanemad on ära kolinud. Päriselt muretsesin tema pärast, sest… no kuidas keegi lihtsalt kaob? Saatsin tema sõbrannale instas sõnumi ja ütlesingi, et ma olen mures. Siis minu sõbranna saatis mulle sõnumi, et “kõik on korras ja mitte midagi traagilist pole juhtunud” ja siis ta enam ei vastanud. Reaalselt, kolm aastat on sellest sõnumist möödas ja ma ikka ootan. Me käisime koos lasteaias ja olime koolis pinginaabrid. Isegi kui me olime erinevates riikides, siis ikka saime kokku ja suhtlesime sotsiaalmeedias, ma käisin tal ja tema vanematel oma tolleaegse peikaga külas ja päriselt see oli nii tore, et nemad ka approvisid minu valikut 😀 Ma ei tea mis juhtus.
Veel teine sõbranna, keda ma tundsin sünnist saadik. Mul oli just väga keeruline periood elus, mu isa oli just äsja surnud ja veel teised asjad, ma olin reaalselt rock bottom. Elasime erinevates riikides ja ma pidin talle külla minema, aga ma ikkagist ei saanud ja siis ta tundis, et ma vedasin teda alt ja ta lõpetas minuga suhtluse päeva pealt. Ma tundsin ennast nii halvasti ja ma kirjutasin talle pool aastat IGA PÄEV facebooki sõnumeid, saatsin meile, proovisin helistada, reaalselt kõike ja lihtsalt ignoreeris mind. Siis mingi hetk ma sain aru, et tema ei olnud mulle minu elu kõige keerulisemal perioodil toeks, juba enne seda “intsidenti”. Ja selle asemel, et mind mõista või toetada, ta lõikas mind oma elust välja ja tegi mu olukorra veel raskemaks. Ma absoluutselt ei mõtle, et ma olnud ideaalne sõbranna, aga ma ei kujuta küll ette, et ma kedagi oma elust välja lõikaksin samal ajal kui ta on sügavas leinas. Nagu… watt? Kes see teeb nii? Sellest on juba mitu aastat möödas ja oleme nüüd ka kokku saanud ja suhelnud omavahel. Mul on hea meel, et ta tundub olevat oma eluga õnnelik, ma tõesti soovin talle vaid head. Aga ma ei usu, et me enam kunagi nii lähedasteks saame. Mul on väga kahju, et selline asi juhtus, sest põhimõtteliselt kõik mu lapsepõlve mälestused on seotud temaga.
Kirjutasin siia korraliku eepose 😀 aga see teema kõnetas mind, juba eile kui sinu videot vaatasin hakkasin oma kadunud sõbrannadest jälle mõtlema. Huvitav, kas need, kes otsutavad kedagi oma elust välja lõigata, kuidas nemad end tunnevad? Või kas nad lihtsalt otsivad uued sõbrad asemele? Kas neil on mingi maksimumpiir, kui kaua võib ühe inimesega suhelda? Oma kogemusest võin öelda, et sõbranna kaotamine on sama hull nagu lein või lahkuminek, kui mitte hullem. Minu jaoks on see olnud meeletu südamevalu.
No mul oli ka, eriti esimene aasta oli ikka hull…
Sõbranna jättis mind ka maha. Isegi näost näkku ei julgenud õelda, vaid kirjutas. Tal olid tekkinud uued netisõbrad kuskilt välismaalt, väga kahtlane. Sõbrad olime kuskil lasteaiast saati. Ta vaatas iga päev paar Marveli filmi ja elaski enamus ajast sotsiaalmeedias. Ilmselt talle viskas üle, et pakkusin talle välja variante mida teha väljaspool internetti.
Noh, polnud siis suur kaotus 😀
Minu üks sõbranna lõpetas ka minuga suhtlemise peale seda kui endale uue mehe leidis… mehele ma ei meeldinud ning sõbranna ei tahtnud talle meelehärmi valmistada. Mees ütles mulle konkreetselt näkku, et ma olen nendega suhtlemiseks liiga paks ja mu sõbranna ei peaks sellise inimesega nagu mina ringi käima, sest see mõjub tema ja selle mehe mainele halvasti. Sõbranna küll saatis mulle veel vabandava sõnumi ning laitis maha oma mehe käitumise, kuid sellegipoolest ei ole ma temaga sellest ajast (umbes viis aastat) suhelnud. Kurb, sest tegu oli ühe minu parima sõbrannaga, aga kahjuks pole sinna midagi teha.
Niiiii tont mees!!
Mul oli selline olukord, kus olin mina see kes lõpetas igasuguse suhtluse sõbrannaga, ta egajalt kirjutab aga ma ei soovi üldse vastata talle. Ja põhjuseid on mitmeid. Esiteks, ta vahetab sõbrannasid nagu sokke, kord olin minagi ta parim bestikas jne, aga siis vahetas ta lampi mu välja kellegi teise vastu, kes oli kõigega nõus mis ta tegi või ütles ja jooksis sabas nagu kutsikas. Ma siis eemaldusin, ja mõtlesin et mul savi, ise teab mis teeb. Teiseks, peale mitmeid sõbrannade vahetusi, leidis ta uuesti tee minu juurde, mingi aeg oli kõik okei, aga siis kui sattusin haiglasse kopsupõletikuga siis taeda väga ei kottinud kuidas mul läheb, või et kas on mul abi vaja millegagi vms, Ei, selle asemel nähvas et millal ma juba tööle tulen et tööl on põrgu. (nimelt töötasime koos mingi aeg) ja siis ma mõtlesin küll et WTF! Ja kolmas ja viimane kord kui uuesti olime nii öelda sõbrannad siis ta lihtsalt back staabis mind ja ajas paska minu kohta mu teisele sõbrannale kellega ta ka kunagi ammu lõpetas suhtluse. Seega jah, otsustasin et minu ellu pole seda mürki vaja, ja ongi pokaa!
No see ju arusaadav ka 🙂
Ma olen ise see kes sellise otsuse vastu võttis, pigem kui ma pettun inimeses siis ma kirjutan ta oma elust välja.
Ma võin palju rääkida ja suhelda aga tõeliselt lähedale saab mõni üksik neist inimestest kellega suhtlen.
Ühesõnaga, mu sõbranna hakkas mu mehe sõbraga sebima. Mul oli alguses mega hea meel, et oujee, saame koos cillida ja käija paaridena. Peale seda aga keeras see mehe sõber ära , ei suhelnud enam meiega ,keelas sõbrannal suhelda ja sõbranna muutus päris palju. Ta valetas talle, kui oli minuga koos nt. Sõitsime koos Tallinna ja selle mehe õde helistas, ûtles, et me lastega tasa oleks, et ta ei taha õelda, et meie koos temaga oleme. Sain ausaltõeldes shoki. Mingiaeg aga suhtlesime edasi. Mina olin viimast aega rase ja ka kohe sunnitama minemas. Juhtus aga nii, et poja otsustas ootamatult varem tulla. Ta pidi just see nv mulle kûlla tulema kui mina haiglasse sattusin. Ta ei tulnud. Hästi ,arusaadav, et on palju muid tegemisi ka. Teisipäeval kui poja oli sûndinud nagu ikka jagad sotsiaalmeedias endale olulisi sûndmusi. Ta nägi seda, helistas korra ,vabandas ,et ei tulnud ja kûsis nii muuseas, et kuidas nii juhtus, et ma järsku varem sûnnitasin. Kuna mu tervis ei ole korras(kunagi kirjutasin sellest siin) ja terve rasedus oli väga suure riskiga siis see oli ka põhjus. Sûndis aga ûks pisike ime meie jaoks. Aga see selleks, rohkem ta ei helistanud, ei kirjutanud ega midagi muud, ma olin haiglas ûle nädala lapsega. Me saime koju, pidasime kuu hiljem katsikuid ja kutsusin tema ka. Aga see käik, tema tulek ,see jäi mind hiljem kriipima. See oli nii külm ja kauge.
Peale seda sain ma aru, et mulle väga lähedane inimene on minust eemaldunud. Me saime ûli hästi läbi, ta oli nii minu inimene ja samamoodi ta läks oma eelmisest kutist lahku, ma kuulasin, proovisin anda niipalju nõu kui oskasin. Ja siis tuli teine inimene ja olid suhted rikutud. Mulle endale aga ei mahtunud pähe ,et kui mulle lähedane inimene sûnnitab, nii oluline sûndmus ja ta oli mu kõrval kui eelmine asi juhtus, ta teab milline minu tervislik seisund on, ta ei tundnud kordagi huvi, kuidas meil läheb…
Sellest on nuudseks mitmed kuud möödas. Pool aastat kohe varsti juba.
Ma kirjutasin talle korra ka varem mida ma tunnen ja mõtlen aga siis ta ei saanud sellest aru ja vaevalt ,et nûûdki saab. Tema jaoks tegin mina vale sammu ja kasutasin teda ära. Seda kuulsin ma nuud hiljem ûhise sõbranna käest kellega ta meie asjadest kirjutas.
Kuigi ma vahepeal nuud olen mõelnud, et vb oleks pidanud rohkem rääkima ja proovima asja lahendada . Aga see selleks, kord juba see samm on tehtud ja ma ei ole inimene kes uuesti teist ûles otsiks. Tean ,et tal läheb hästi , läks sellest tropist kutist lahku ja naudib vallalise elu.
Aga kurb, et inimesed nii muutuvad ja seda enam, lasevad ennast mõjutada.
Jah, kurb on küll, eks igaühel selliseid näiteid kahjuks 🙁
Minul oli ülikooli minnes toakaaslane mega heaks sõbrannaks, me tegime kõike koos, rääkisime kõigest, istusime poole ööni üleval ja rääkisime, käisime koos pidudel jne jne. Mingi hetk hakkas ta minu kursavennaga semmima, see oli vist teisel aastal millalgi, kui ma nüüd ei eksi. Ja lihtsalt mingi hetk me ei rääkinud enam, vahetasime päevas 1 sõna ja see oli tsau, kui sedagi. Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Mu kursavend ka enam minuga eriti ei suhelnud. Siiani ei tea mis juhtus, mida ma tegin, sama hämmeldunud olid kõik meie teised sõbrad tuttavad. Ükskord vilistlaste peol nägin teda, ütlesin tere ja arva ära, ma ei saanud vastust. USKUMATU ja samas naljakas ka. Aga nad on edasi fb mõlemad ja teistega nad ikka suhtlesid, nüüd nad enam koos ei ole. Ju oli viga minus, et ei kõlvanud suhelda ?
Aga sa ei küsinud? 😀
Mul oli samuti kunagi sõbranna, keda pidasin täiesti südamesõbrannaks endal ning arvasin siiralt, et jäämegi elu lõpuni lähedasteks. Sõbranna oli alati üsna suure egoga ning kõndis sellele õhkõrnal enesekindluse-eneseimetluse piiril ning üldiselt ma sellest välja ei teinud. Aasta-aastalt hakkas ta ego aga aina paisuma ning kogu maailm pidi tiirlema tema soovide ümber ning see hakkas ka mind aina rohkem häirima, kuigi see polnud kunagi minule suunatud. Oma mehega suhtles nagu koeraga, käsutades ja nõudes ning teiste inimestega rääkis alati väga ülevalt alla vaatava tooniga.
Mu elukaaslasele ei meeldinud ta algusest peale ja ütles, et sõbranna käitub nagu inimene, kes on elus tohutult palju saavutanud, kuigi tegelikult pole mitte sittagi teinud. Ma olin seetõttu üsna kurb, kuna eks ikka tahad ju, et sõbranna ja mees omavahel hästi läbi saaksid, kuigi sügaval sisimas tundsin, et kurat, tal on jumala õigus tegelikult. Aga ignoreerisin seda sisemist häält 😀 Suhtlesin lihtsalt rohkem eraldi sõbrannaga, sest miks ikka sundida kokku inimesi, kes teineteisele ei istu.
Mingil hetkel hakkas see üleolev-nõudev toon aga üle tulema ka minuga suhtlemisse ning kui siis lõpuks vihastasin, käitus sõbranna nagu täielik laps. Sõna otseses mõttes nagu jonniv laps. Keeras selja, ei rääkinud minuga otse, vaid suhtles ainult meiega koos olnud sõbrannaga ning lõpuks trampis minema. Tegu oli kogu meie aastatepikkuse sõpruse ESIMESE konfliktiga. Ning siis sain teada, et ta trampis minema, et meie ühistele sõbrannadele välja laterdada minu isiklikke asju, mida olin ainult talle rääkinud ning mida ma ei soovinud kellelegi teisele rääkida. Ja täitsa pees, kuidas see lõikas… Ma olin tõepoolest 100% usaldanud teda, kuigi meil olid veidi erinevad vaated, siis seda, et ta minu isiklikke asju edasi räägib, ma tõesti ei uskunud temast.
Lõpetasin päevapealt igasuguse suhtluse. Selle totaka jonnimise oleks saanud ära lahendada, aga see, kuidas ta meie esimesele konfliktile reageeris, näitas mu jaoks ära, et ma ei saa kunagi teda tegelikult täielikult usaldada. Kui tema tujude järgi ei tantsi, lööb noa selga.
Peale seda mul polegi enam ühtegi nii lähedast sõbrannat olnud. On küll sõbrannasid, aga sellised “pinnapealsed” suhtlused, saame aeg-ajalt kokku ja ajame veits juttu, kuid mul on kadunud igasugune soov oma sügavamaid mõtteid kellegagi arutada. Lisaks üks sõbrannadest on selline lõputu hädaorg, kes vist ei oskagi elada nii, et ta millegagi rahul oleks. 90% me suhtlusest on lihtsalt see KUI halvasti temal ikka kõik on. Siis kui üks asi laheneb, peab kohe mingi asendushäda asemele tulema. Ühe korra rääkisin enda probleemist, mille peale ta teatas “Oh, oleks mul ka SELLISED probleemid, elu oleks lill”. Ok siis 😀 Edaspidi mõtisklen lihtsalt oma peas 😀
MH, ära anna alla sp, et sa esimene kord sita sõbranna said, teget on mega ägedaid inimesi olemas:D
Kunagi kooli ajal, kui ma olin umbes 14 ja sõbranna vist 16, ütles ta mulle, et ma olen tema jaoks liiga noor ? enne seda olime suhelnud umbes aasta – ikka iga päev, käinud külas ja saime rääkida kõigest, mis südamel. Minu jaoks siiani arusaamatu ja rohkem pole teda ka näinud ?♀️
Haha, aga kirjuta tallle, et jou, kas ma nüüd sobivas vanuses v 😀
Olen ise nn maha jäetud ja kahjuks olen ka ise seda teinud. Mind arvati välja elukoha vahetuse ja mehe pärast. Olime kunagi keska ajal parimad sõbrannad. Ülikooli läksime koos ja elasime koos. Aga siis tuli üks mees ja siis ta kolis ja nii me teed lahku läksid. Kahju muidugi, proovisin ikka suhelda ja kirjutada ning ikka külla kutsuda jne aga tulutult. Ise aga loobusidn suhtlemisest, sest suhtedraamades osaleda ei soovinud enam. Muutus juba nii laastavaks enda jaoks kui iga õhtu pea 2h telefoni otsas kiruti meest taga ja hauti kätemaksuplaane. Kahjuks minu jaoks oli see koormav ja nii ka suhtluse vaikselt lõpetasin.
No arusaadav.
Kõige järgi otsustades – tal ei ole peas kõik korras. Punkt. Ära otsi süüdlast iseenda seest. Küllap sa peegeldasid talle tema enda mingeid pimedaid külgi vms. Hirmus lugu, elasin kaasa. Teeb kindlasti haiget ja ebakindlaks terveks edasiseks eluks. Soovitan terapeudiga sellest rääkida, päris korralik valu võib hinge jääda pikaks ajaks.
On küll olnud ootamatuid flippe inimeste poolt, keda pidasid sõbraks. Aga mingi aja pärast tunned pigem ärapöörajale kaasa.
Ma tunnen ammu kaaasa.
Võtsin nüüd arvuti, ei viitsinud telefonis seda trükkima hakata, aga tahaks kirjutada oma kogemusest.
Peale eilset postitust tekkis mul sama tunne, et midagi on valesti, et su sõbranna on olukorras, kus tegelikult ta ilmselt parema meelega ei oleks, kus ta on pandud olukorda, et ta igasuguse erimeelsuse vältimise tõttu on katkestanud kõik suhtlused endiste sõbrannadega, kus “vabatahtlikult” ei oma ühtegi sots meedia kontot, et vältida jälle olukordi, kust võib mingi probleem tekkida…
Ei pruugi olla füüsiline vägivald, ka vaimne vägivald on ilmselt tõlgendamise küsimus…
Inimene on pandud tõenäoliselt olukorda, kus väljapoole maailma on jäetud mulje, et “Issand, sul on nii tore mees, ta on nii tubli, ta hoolitseb su eest nii hästi ja sul on ju kõik olemas!”. Tegelikkuses oled olukorras, kus sa lihtsalt oled, sul ei lubata… või noh, otseselt ei keelata, aga kuna sul on ju kõik olemas, siis no miks sa peaksid…. kellegagi suhelda, kuskil käia, tööl käia jne.
Sest noh…miks sul on järsku vaja kuskile minna? Kas sul on keegi teine? Kelle jaoks sa need uued püksid nüüd siis ostsid? Kelle jaoks on sul vaja nüüd soengut sättida? Ei, see sõbranna… noo vaata milline ta on, ta on oma ea kohta nii lapsik, sa ei ole ju selline.. vaata milline lits see teine on, kuidas sa suhtled sellisega, sa ei ole ju selline! “Mulle üldse ei meeldi, kui sa nendega suhtled, nad toovad sinus kõige halvema esile…”
Ühel hetkel oled olukorras, kus neid tülisid on olnud nii palju, sa tead täpselt, mis võib olla see väike trigger, mis võib põhjustada olukorra, kus sind jälle milleski süüdistatakse… Lisaks ühel hetkel kõik mis sa teed, on halvasti ja pahasti jne… Kunagi sa ei armasta ju piisavalt palju, alati sa annad alust, et sinus kahelda jne… Ja kuna sa oled koguaeg pidanud seda tõestama, siis paraku jääd seda ka lõpuks ise uskuma..
Ja kõik edasised otsused lähtuvad sellest, et lihtsam on mitte minna/ mitte suhelda, et vältida hilisemaid erimeelsusi… Sest sa pead sellega elama ju koguaeg….
See on kuidagi vaikselt salaja ära surumine, et inimesest pole lõpuks mitte sittagi enam järgi… ja selleks ei ole vaja ei füüsilist vägivalda..piisab sellisest pidevast surumisest, et esialgu pole teised su jaoks piisavalt head, järsku pole sa ise piisavalt hea…ja kui on mingeid muutuseid, siis äkki oled lits ja raudselt salaja petad vms…
Ehk selline peetimine käib päevast päeva…
Ise astusin sellisest haigest ringist välja (mis kestis 9 aastat!) ja veel mitu aastat hiljem olen pidevalt endast kahtlev… kas ma tohin oma raha kulutada, kas ma võin omale ilusaid asju osta, kas ma võin end lihtsalt lille lüüa jne…
Kuna tegemist ei olnud ju sellise vägivallaga, mida saab tõestada, mille näited tunduvad ju tegelikult suhteliselt kerged ja nagu “Nalja teed vä? Inimene ju ainult küsis/muretses!”, siis nohh…eladki rahulikult edasi.
Sest ta korrutas sulle ju alati, et “Ma ju ainult küsisin ja tunnen muret!”, kui pead andma detailse ülevaate firmaõhtusöögist, alustades sellest, kes kohal olid, mis sa sõid ja jõid, kuni selleni, kelle kõrval sa istusid…”KÜSIDA KA EI VÕI VÄ? ON SUL MIDAGI VARJATA??”
Selle inimese olen ma oma elust täiesti välja lülitanud, igalpoolt ära blokeerinud jne…
Ja ma ei saanud ka enne aru, et see kuidagi vale oleks, et see oleks probleem, et normaalsed suhted ei ole sellised, et ei pea mingeid järelandmisi tegema kodurahu nimel jne..
Aga sa ei saa teda panna hetkel olukorda, kus ta peab suga suhtlema, sest ma võin ainult ette kujutada, mis teema neil hiljem sellest tuli…Pigem tasapisi ja küll ta ühelhetkel leiab selle jõu (või põhjuse või võimaluse), et sellest välja astuda… Kui need asjad muidugi on nii…
ma LOODAN, et see pole ta elu, ausalt loodan.
Sellised inimesed on väga osavad manipulaatorid kahjuks. Nad teevad seda sellise mängleva kergusega, et sa ei pane seda alguses tähelegi. Eriti kui alguses niikuinii silmi ainult üksteise jaoks. Ja siis niimoodi need sõbrannad hakkavadki ära kaduma, nemad arvavad, et okei alguse värk, arusaadav. Aga tegelikult see teine pool vaikselt võõrandab neid. Lõpuks siis muidugi hakkab neist halba rääkima, et miks sa suhtled selle, teise, kolmandaga.
Kui tahad sõbrannadega välja minna siis kas a) helistab/kirjutab iga natukese aja tagant ja uurib kas oled ikka sõbrannadega ja äkki seal mingeid mehi ja et hakka ikka koju tulema (seda viimast nad ka muidugi otse ei ütle üldiselt vaid leiavad muu viisi)
Või b) hakkavad kohe räuskama, et mida seal väljas teete, et saate mingi meestega kokku jah? On sul vaja nende li…dega suhelda jne.
Siis mingi hetk muidugi hakkab nendest samadest sõbrannadest halvasti rääkima, et nad ikka mõjuvad halvasti jne.
No ja siis muidugi sotsiaalmeedia kontroll (insta, fb, messenger). Julgegu ainult sulle mõni vana (mees)tuttav kirjutada.. siis on tùli majas kah. Ja kui sa pole nõus enda telefoni näitama siis ka tüli majas, siis peidad midagi, ilmselt suhtled mõne mehega. “ aga mina sulle enda telefoni ju näitan, mida sul varjata on”
Selleks peab tugev iseloom olema, et lõpuks sellest kõigest välja tulla. Mõni muidugi alles mõistabki seda viie, kümne misiganes aasta pärast aga parem hilja kui mitte kunagi. Kõige raskem ongi see väljatulek sellest, sest oled näiliselt kaotanud kõik oma lähedased (ilmselt siis piltlikult ise mingit sitta ajanud ka sõbrannadele nt messengeris- tegelikult teeb seda suure tõenäosusega mees), teiseks see mees on su enesehinnangu nii alla tõmmanud, et arvadki, et keegi teine ei tahagi sind ja ega sinuga keegi suhelda ka ei taha.
Minul näiteks sõbranna ütles, et tema mind ei torgi enam, et kui ma kunagi suhelda tahan siis tema on olemas. Ja tema oli ka esimene inimene, kellega ma ühendust võtsin kui otsustasin lahkuda sellisest suhtest.
Ja selliseid mehi on kahjuks hirmutavalt palju! Mina pääsesin ja siis leidis sõbranna endale ühe silmarõõmu. Kohtusin ise temaga ka mitmed korrad ja no jumala tore noormees, abivalmis, viisakas ja no tõesti jackpot. Paari-kolme kuu pärast tuline tõeline iseloom välja ja tänase päevani see poiss stalgib teda aegajalt.?Mina õnneks kõik oma sõbrannad olen tagasi saanud, lähedasemad sõbrad ka, aga eks jah, kõiki pole tagasi saanud ja ei tea, kas saabki. Ja sellest on aasta möödas. Ma loodan, et kui su sõbranna sellest suhtest pääseb, siis tal on meeles su pöördumine ja võtab sinuga ühendust, sest siis tal on seda kindlasti väga vaja! Nendest õelustest mis see mees ütles või mida näiliselt sõbranna ùtles.. lase ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta on lihtsalt ajupesu saanud..
Oeh, õudne, et üldse naised sellises olukorras on 🙁
Kurb kuulda! Vlogi pole veel vaadanud aga teen seda.
Olen ise see, kes jättis oma lapsepõlvesõbranna… Mehe pärast. Mehele ei sobinud, et talle pidutseda meeldis ja nii me teed lahku läksid. Ma ikka mõtlen ta peale pidevalt aga ma ei näe ka, et seda oleks vaja või mõtet parandada. Meie vaated elule olid juba veidi erinevad. Loodan, et tal on kõik hästi 🙂
Vlogi on minu poolt eemaldatud, nii et vaadata enam ei saa. Küll aga ei kujutaks ma ette, et Kardo ütleks mulle, et talle ei meeldi midagi, mida mu sõbranna teeb, et ära suhtle. Selles suhtes, mis tema pidutsemised sind puudutasid, et suhelda ei kannatanud :D?
Mu parim sõber on meessoost ja muuhulgas mu kunagine eks ning kõik mehed, kes pole suutnud sellega leppida, sest oumaigaad lihtsalt sõprus mehe ja naise vahel ei ole võimalik ja üleüldse eks = seks (wtf? miks me siis lahku läksime üldse, kui teineteist ikka tahame?) on kenasti võinud oma elu ilma minuta edasi elada. Mitte keegi ei tule iial mulle ütlema, kes võib minu sõber olla ja kes mitte. Või üleüldse mulle ette kirjutama, mida ma võin ja mida mitte. Kui ma sellisena ei sobi, nagu ma olen, siis lihtsalt ei sobigi.
Jaa, pealegi ta sul nii tore 😀
Ma ka ei kujuta ette, et mu mees keelaks mul kellegagi suhtlemise.. või noh survestaks.. Olen alati veidi hämmingus sellest.
To Mari: ega su sõbranna sulle nuga kõrile ei pannud ja sind endaga pidutsema ju sundinud või ikka oli nii?
sama küss
Olen isegi hämmingus, et olen lasknud asjadel nii minna… Ilmselt minu väga nõrk isiksus või mehepoolsed võrratud manipulatsioonioskused.
Puudutasid nii palju, et ka mina soovisin pidudel käia aga mees täiskarsklane ja armukade.
Kas sa tahad olla sellises suhtes siis? Kas sa oled õnnelik?
Õnnelik? Ei. Kui suudan välja mõelda, mis mind õnnelikuks teeb, siis hakkan tegutsema 🙂 No worries.
Ma arvan, et üksi oleks kergem seda leida, kas ei?
Tead, vb ongi variant nr 2..inimesed võivad kanda maski ja olla su meele järele ning sina arvad, et nad on siirad, aga tegelikult pole. Ära surgi enam, las ta olla. Pole ta mingi sõber sulle olnudki nagu näha. Ja vb tõesti tuleks natuke valivam olla selles suhtes, et keda sõbraks kutsuda :).
Sa kirjeldasid, et 3a tagasi teile külla tulles oli see mees väga üleoleva suhtumisega ehk ilmselgelt ei meeldinud sa talle. Eks ta peab ennast ja oma naist paremaks kui sina ja su pere..neile ei sobi “teiesugustega” suhelda, nagu ka see Kadi sulle karjus. Aga fakt on see, et nende ähvardused ja selline röökiv kõnepruuk, on näitaja sellest, et pole nad midagi paremad. Järjekordsed silmakirjalikud inimesed. Ja pea meeles.. inimesed EI OLE head :D! Rääkigu igasugused psühholoogid mida iganes, et inimene on hea ja bla bla bla…siis ei, päris elus on asjad suht teistmoodi. Nad võivad olla head, kuni neile see kasulik on. Aga see juba teine teema. Get over ja naudi oma pereelu ja neid sõpru, kes alles :).
Eks ma getin jah, lihtsalt sittttt tunne on sees.
Minu kunagine sõbranna otsustas ka ühel hetkel minuga suhtlemise lõpetada. Olime mingi aeg nagu sukk ja saabas, tegime kõike koos. Läksime erinevatesse linnadesse elama ja õppima ning tekkisid ka elukaaslased. Minu elukaaslane tekkiski tänu temale, kuna nad olid head sõbrad. Selline tüüpiline pubeka värk, et alguses sõbranna ajas mind täiega kokku selle kutiga ja hiljem, kui juba koos olime, hakkas imelikult käituma. Siis leidis endale mehe ja hakkas tema elu elama. Ise helistasin tihti talle, et rääkida, aga tal polnud kunagi aega. Korra küsis, et kuidas läheb ja kui sain natuke rääkida, vastas, et ma räägiksin nüüd omast elust ka. ? Sellisest ühepoolsest suhtlusest sai mul villand, enda teada pole talle midagi halba teinud ega ka tülli läinud, aga minuga ta enam ei suhtle. Kõnnib tuimalt mööda, ei tere ega midagi muud. Ma saaks aru, et oleks mingi tüli olnud või lihtsalt eluteed lähevad lahku, aga eemaldas mind mingil hetkel ka FBst ja teeb näo nagu ei tunnekski mind. Ilmselt polnud siis õige sõbranna ja olen aastatega harjunud selle mõttega, et ju siis ongi selline inimene. Vähemalt mehega oleme juba 10 aastat koos ja oleme loonud oma pisikese pere, seega nii palju head on sellest suhtest ikka tulnud. ☺️
No vähemalt sul hea elu 🙂
Minu kunagine parim sõbranna lõikas ka mind oma elust täiesti välja. Leidis kuti, armusid ja mind enam ei eksisteerinud. Kuna olime klassiõed, siis üritasin ikka olla tema jaoks olemas kui vajab, kuid ilmselgelt ma polnud tahetud. Nende suhe arenes mingil moel sinnamaani, et sõbranna lõpetas rahvakeeli hullaris. Seal olles kontakteerus ta uuesti minuga ning käisin tal paar korda külaski. Tundus, et saame oma sõpruse ehk taastatud. Aga ei, seal olles hakkas ta mingi kutiga suhtlema, kellesse ta kunagi ammu oli armunud olnud ning mina olin jälle unustatud. Otsustasin, et rohkem ma selline lükata-tõmmata ei ole ning tõmbasin ka omalt poolt sõprusele joone alla.
Tänasel päeval on ta selle kutiga koos, neil on laps ja tundub, et kõik hästi, mille üle on mul vaid hea meel. Loomulikult on mul kahju, et ma ta oma elust kaotasin, aga eks elu paraku teebki omad korrektuurid ning igaüks lõpuks otsustab ise, kas ja kellega ta suhelda soovib.
Aga pole mõelnud, et nüüd võtaks ühendust vms?
Paar aastat tagasi proovisin, kuid inimene polnud endiselt huvitatud. Seega olen mina omalt poolt kõik teinud ja las jääda.
Hindan ainult selle võrra rohkem inimesi, kes mul on ja kes minu sõprust ka hindavad
No siiis sitta temaga 😀
realselt täpselt sama juhus ainult polnud klassiõde vaid 11 aastat parimad sõbrannad
appppiiii, mis juhtus siis?
Olen nii maha jätnud kui ka ise maha jäetud sõbrana.
Ise lõpetasin paari inimesega suhtlemise, sest sain aru, et suhtlemine on kas mõttetult ühepoolne – pidevalt oli vaja mulle nende elust halada, pidevalt oli neil mingeid meesteprobleeme, pidevalt tahtsid kõik just neile halba; kunagi ei olnud minul midagi viga ja kui oligi viga, siis korraga oli ikka neil hullem – või me lihtsalt kasvasime lahku ning ei osanud kuidagi seda lõhet enam ületada. Üks uuemapoolne tuttav oli hästi teatraalne, pidevalt olid mingid draamad tema elus, ja teine sõbranna lihtsalt tahtis vist kogu aeg kurta – tema elus olid ka pidevad draamad, aga tema veel ei tahtnud kunagi nõu kuulata; tegi seda, mis tahtis; sai haiget või oli jälle mees paha; siis kui nõu andsid, kuulas korraks ning varsti oli jälle sama tüübiga koos, ning “kõik on ju suurepärane”. Mingi hetk tekkis tunne, et neil halbadel hetkedel olen vist sattunud paralleeluniversumisse, sest “sõbranna” keeldus tunnistamast, et tema suhtes üldse mingeid probleeme eksisteerib. Mingi hetk andsin lihtsalt alla – ise enam kontakti ei algatanud, ootasin, millal tema algatab, ja siis selguski tõde, et ta algatas alati kontakti ainult mehe üle sarjamiseks, mitte kunagi selleks, et küsida kuidas minul läheb. Nüüd pole varsti enam aasta juba suhelnud.
Teine sõbranna lihtsalt muutus. Olime lapsepõlvesõbrannad, piisavalt sarnased, aga ka erinevad. Läksime kodukandist teise linna ülikooli, hoidsime kontakti, saime aeg-ajalt kokku. Siis tekkisid tal uued sõbrad, uued huvid, mis ongi ülikoolis normaalne. Aga sõbranna muutus selle peale – ta muutus ülbemaks, pealetükkivamaks, tema uued sõbrad olid ka minu suhtes selgelt üleolevad, ma ei meeldinud neile. Kui minu arvamus tema omaga enam ei ühtinud, siis keegi pidi kindlasti eksima (st mitte tema). Siis jäin talle hambusse sellega, et ma ei käinud ise tööl, vaid ülikoolis käimist aitasid kinni maksta vanemad – minusugused ei teadvat, milline on päris elu, ei oskavat hinnata iseseisvust ning peaks üleüldse suu kinni pidama. Viimased suhtlused jäid soiku, sest sõbranna enam ei ilmunud kokkulepitud kohtumistele – pidime paar korda kokku saama, aga ta lihtsalt tühistas kohtumised; korra isegi nii, et olin juba meie kohtumispaigas teda ootamas, kui ta mulle kusagilt peolt või koosviibimiselt (teiste inimestega) helistas, et ikkagi ei saa tulla, tal ootamatult teine asi ja olgu ma mõistev. Siis sain aru, et me lihtsalt kasvasime lahku ja olimegi erinevad inimesed. Pikka aega olin vihane, nüüd lihtsalt on ükskõik, ju pidi siis nii minema.
Mõnikord lihtsalt ei osata sõbrasuhet ära lõpetada – siis kas haihtutakse ning enam ei algatata kontakti, või lõppeb sõprus krahhiga, ning sõprus ongi läbi, selle asemel, et mõlemad osapooled tunnistaks, et see, mis sõpradena ühendas, seda enam lihtsalt ei eksisteeri.
Ma ise olen tegelikult ka ühe sõpruse lõpetanud just selle pärast, et ei suutnud inimese draamade ja probleemidega tegeleda, kogu aeg samadega ka veel 😀
Lapsepõlves sain tuttavaks ühe tüdrukuga ja klappisime üli hästi. Suhtlema sel hetkel ei jäänud, sest kummalgi sel hetkel telefoni ei olnud. Aga kui teismelisena uuesti kohtusime ei olnud meie klapp kuskile kadunud. Tema vanemad ja minu tädi olid sõbrad ja kui Hiiumaal jälle kohtudes suhtlema hakkasime ei lõppenud see ka mandrile tagasi tulles. Saime kokku ja suhtlesime väga tihedalt. Kui siis ühel hetkel ei vastanud ta ei mu kõnedele ega ka kirjadele. Ta isa keeras korraliku jama kokku, jäi võlgu jne. Ja ilmselt keelas ka minuga suhtluse ära. Kuskilt ta mind ära ei kustutanud, lihtsalt ignoreeris. Teismelisena siiralt arvasin, et olen midagi nii kohutavat teinud, et mulle pole mõtet isegi selgitusi anda. Ja kui ma temaga veel aastaid hiljem juhuslikult kohtusin ei julenud ta isegi otsa vaadata. Kahju, et piiratakse oma kaaslasi ja isegi lapsi. Veidi erinev teemast aga siiski kaotasin sõbranna tänu kolmandala isikukule.
Noh, tiinekad ongi imelikud 😀
Mõistan Sind, pead olukorrast õppima üle olema. Inimesed muutuvad ja minevik võib jääda selja taha. Minul pole rohkem ühtegi sõbrannat alles – leiti mehed (sageli mu omad sõbrad) ja rohkem aega polnud. Olime noored siis ka – mis seal ikka!
Siis aga leidsin ma ise mehe, kes ei lubanud väljas käia/kohvitamas/külas ja valisin kõige kiuste sõbrannade asemel mehe. Praegu on elu ilus, “sõbrannadele” soovin tähtpäevadel õnne läbi interneti ja keskendun kõigele ilusale, mis praegu mu elus on – väike laps, mees, kodune elu. Tagasi tööle minnes ehk mu suhtlusringkond jälle veidi töökaaslaste võrra laieneb, hetkel olen nõus olema olemas vaid lähisugulastele ja perele.
Sulle palju jõudu olukorrast üleolemisel, elu õpetab meid targemad ja paremad inimesed olema!
valesse kohta läks, ups 😀
Aga sa ei tahagi sõpru/käia kuskil??
Mul tekkis koolis sõbranna. Sellessuhtes, et me saime kogu kursusega hästi läbi aga mina olin suuremas suhtluses oma kõrval istuva mehega. Tema omakorda armus kursaõesse ja see kursaõde suhtles siis minu tulevase bestikaga. Lõpuks elasime kooli perioodil neljakesi ühes elamises. Selle paariga suhtlen ma tänasegi ja oleme head sõbrad, või noh väga head sõbrad. Bestikaga suhtlesime kooli ajal iga päev hästi palju ja nii läks see edasi, vahepeal kolis minu juurde mu mees, saime lapse ja elu üpris lill. Samas tundsin vahel mingid kadedust, ma saan ka aru bestikas oli üksikema kes elas oma ema juures, käis tööl mööblifirmas ja igatses paaniliselt omale meest. Muidu oli väga elurõõmus inimene, käisime koos lastega palju looduses ja üldse oli elu fun. Ta oli erinevatele meestele erineval ajal armuke ja alati unistas, et saab midagi enamat. Lõpuks kirjutas talle üks mees facebookis. Said kokku, hakkasid semmima. Kõik oli ok kuni tuli välja, et minul ja sellel kursakaaslastest paaril on selle mehega ühiseid sõpru. Siis läks asi imelikuks. Tuli palju igasuguseid naljakaid fakte kuskilt välja. Kui see mees minul külas käis siis ta tundus nii domineeriv ja nõme, et enda koju ma teda enam ei tahtnud aga sõbranna üle oli ikka hea meel. Täiskasvanud inimene teab ise mis teeb, lihtsalt olgu ettevaatlik ja ärgu jooksku kohe alst vorpima vaid oodaku, 31 pole veel mingi hiigelsuur vanus, et nüüd hilja oleks teine laps saada. Kahepeale kokku oli niikuinii 3 last. Saime kursusega aegajalt kokku ja ühel kokkusaamisel ma kogemata mainisin selle mehe nime, ma olin unustanud, et see mingi ülisuur saladus on millest meie “kursusepaar” teada ei tohi. Ja siis läks lahti sõda. Kuidas me oleme niii kadedad, kuidas minu mees ongi mõtetu kuna käib välismaal tööl ja kodus olles ei tegele 100% lastega ja kuidas tema mees hakkab öösiti titega tegelema ja päeviti tööl olema niivähe kui võimalik aga ikkagi teenib raha jne. Kuigi ta mees töötas sellisel tööl kus sa pole 8-17 või vähem tööl ja kodukontor pole ka sellisel alal võimalik aga noh jah. Igaljuhul mingihetk lõigati meid kõiki ära oma elust. Tean vaid kus nad elavad ja et aasta tagasi sai ta oma kaua oodatud lapse. Samas ei suhtle ta samuti ühegi vana sõbrannaga ega ka kursakaaslastega. Meie kursus jäi palju omavahel suhtlema. Teeme ikka kokkusaamisi jne. Noh sel suvel vist ei tee 🙂
Ma pole ise ka bestikaga ühendust otsinud, sest tegelikult peale sellise sõpruse lõppu tundsin, et ma ise olen õnnelikum. Kuidagi rahulikum ja õnnelikum on need 3,5 aastat olnud, mil teda pole mu elus olnud. Vahel mõtlen ja loodan, et tal kõik hästi ja mees pole selline nagu meie teame. Samas teades selle mehe eksnaist ja tema lapsega seonduvat, siis tunduvad asjad vähe palju katki olevat just mehe laste osas. Aga eks elu näitab, kahjuks ei saa mina öelda, et kui kuskile on vaja minna siis võib igal ajal minu juurde tulla, sest ta ei tea kus mu kodu on, tol ajal kui suhtlesime elasime üürikas. Telefoninumber on sama ja linn on ka sama, piirkonda peaks ta ka teadma.
Niiii nõme, kui sõprused nii kaovad 🙁
Jah aga sa ei röögiks nagu metsaline kui peaksite juhuslikult kohtuma või sõbranna sind taga otsib. Sa ei ütle talle inetusi ja solvanguid ja veel vähem kukuksid ähvardama ja manipuleerima nendega. Need teod näitavadki et too Kadi on kas hädas või väga väga sita iseloomuga.
true… emba kumba, kumbki pole hea variant 😀
Paar aastat tagasi eemaldus minu sõbranna sarnaselt. Muidugi hetkeks on ta mu elus 100% tagasi.
Leidis omale mehe. Keda samamoodi ühekorra nägin ja mees otsustas, et ma ei meeldi talle. Ning mu sõbranna ei peaks suhtlema minusugusega. Sõbranna siis ikka salaja suhtles minuga aga vahele jäi oli probleem. Visati telefon puruks. Või autosõiduajal salaja kirjutas ja mehele vastust ei andnud siis mees kukkus kihutama ja karjus, et sõidab surnuks, kui ei vasta. Sotsiaalmeedia koodid muudeti mehe poolt ja võis kasutada mehe järelvalvel. Mäletan, et oli mu 25 sünnipäev ja ma anusin oma sõbrannat, et ta tuleks… ÜKSI. aga sünnipäevale saabus sõbranna küll aga mees istus terveaja autos/autokõrval. aga see oli ka lühivisiit. Jah ma rääkisin sõbrannaga sel teemal, et see pole okei. Ta sai aru aga ütles, et ei saa hetkel midagi veel teha. Lühidalt veel see mees seksis temaga siis kui tahtis. Ehk mis siis , et sõbranna ei soovinud siis mees lihtsalt võttis. Sõbranna elas ähvardustest, kui ei käitunud vastavalt siis mees lubas ennast tappa, sõbrannale viga teha, perele jne. Lahkuminek oli sõnumi teel. Ning see ei olnud nii, et me nüüd pole koos. See asi läks inetuks. Mees käis tal värava taga karjumas, asju viskamas, tänaval tuli ligi… tahtis nö röövida. Ehk mu sõbrannal pidi kogaeg keegi kõrval turvamas olemas. Ühekorra pani ka värava taga sõbranna asjad põlema, mis selle tüübi poole jäid. Ja siiani on sõbrannal vaimnetervis rikutud tänu sellele.
Tead ma võin selle looga jätkata aga see läheks päris pikaks… Õnneks ma oma sõbrannast päris ilma ei jäänud aga väga raske oli, kui ma ei saanud teda aidata.
Issand kui jube 🙁
Olen ise sellises suhtes olnud kus minuga on manipuleerinud mu mees. Endalegi arusaamatul põhjusel sel ajal,järjest enam lõpetasin suhtlusi ise oma sõbrannadega. Mu elus oli kõike, peksmist, ähvardamist jne jne. Mees elas minu juures ja ma käisin isegi kahes kohas tööl et oleks raha millest elada. Mees pikutas kodus.Praegu ,kui neid aegu meenutan siis ma ei saagi aru kuidas ma sain nii käituda, kuidas lubasin sel kõigel juhtuda. Aga ta kuidagi oskas mind mingil moel manipuleerida et olin tema jaoks kõigeks valmis ja kõike valmis tegema. Kõik jätma et vaid temaga olla.Kõik ütlesid mulle et jäta ta, see pole õige suhe jne. Ei võtnud ma kedagi kuulda ja ise mõtlesin et ehk ma suudan inimest muuta. Aga ei.. tagant järele mõtlen et selliseid ei muuda miski, nad mängivadki ohvrit sulle, sest ka palju kordi mul hakkas temast kahju ja võtsin ta pidevalt oma ellu tagasi. Ühel hetkel otsustasin lihtsalt et aitab,ma enam ei jaksa ja ütlesin et pangu asjad kokku ja minema mu kodust. Samas teadsin et kui koju tulen saan peksa et ega ta niisama ei lähe. Seega valetasin et ema ja isa sõidavad juba siiapoole ja et kutsun politsei ka. Tuppa ma ei tulnud vaid ootasin teda väljas. Avalikus kohas oli turvalisem ja teadsin et löön häälepaelad valla kui abi vaja.Tuli välja ,kott käes, endiselt püüdis mu südametunnitusele koputada et tal minna pole kuskile jne. Peale tema minema minemist ei lõpenud loomulikult kohe manipuleerimine aga siis blokkisin mina ta igaltpoolt et ta ei saaks mind rohkem ümber veenda. Üritas isegi pool aastat hiljem ühendust võtta aga ei mulle aitas. Kogu selle jama pärast tekkisid mul paanika / ärevushäired. Käisin psühiaateri juures ja sõin antidepressante. Palju on aidanud kaasa mulle mu praegune mees. Sõbrannadele helistasin ise ja rääkisin ära miks nii käitusin. Praegu on nad mu elus tagasi ?saame samahästi läbi kui varem. Eks ongi see et inimene peab ise mõistma seda. Proovima kasvõi mis on elu kui keegi su kõrval ei mõtle sinueest ja armastama iseennast?
Aga see sinust niiii tubli, et lõpuks ikka aru said ja suutsid vajaliku lükke teha!
Mind on ka niimoodi väga kummaliselt maha jäetud sõbranna poolt. Olime tõesti aastaid nagu sukk ja saabas ja peale keskkooli lõppu läks mõlema edasine elutee Tartusse. Temal tekkis samuti uus kutt aga jätkasime suhtlust. See kutt muutis teda totaalselt. Tema riietumisstiil, välimus, elutõed jne kõik muutusid.
Siis ükskord ta kutsus mind enda juurde külla ja lobisesime ja olime, kui ta järsku teatas, et ta peab minust lahti ütlema. Ma meenutavat liiga tema vana elu ja tal on tekkinud uued sõbrannad ja ei soovi rohkem minuga suhelda.
No ma olin ka nagu puuga pähe saanud ja hakkasin nutma ja läksin ära sealt. Temast oli nii palju hooliv, et ta siis saatis mu koduni, kõndides minust mõned sajad meetrid taga pool ?
Ma ei tea, see oli nii kummaline kogemus ja peale seda polegi me suhelnud. Paar korda soovis ta mulle õnne sünnipäevaks aga ma ei vastanud ja nüüd on sellest varsti 10 aastat möödas ?
Just eile sinu lugu lugedes mõtlesin tema peale ja meenutasin vanu aegu. Kurb, et nii läks ?
Isssand jumal, see on veel ERITI imelik jutt ju 🙁
Täiega tuleb endal pisar seda lugu lugedes. Mul oli pool elu mu parim sõbranna, kellega sai absoluutselt kõike koos tehtud ja ka tõesti tundsin, et tegu oleks nagu mu õega. Iga kord kui tal mingi kutt tekkis, siis tal järsku enam oma teiste sõprade jaoks aega polnud. Nagu sa ka videos ütlesid, siis see on ju arusaadav, noor armastus ja puha. Iga kord kui ta lahku läks, siis mina jooksin, kasvõi teise linna, et oma sõbrannat lohutada ja lõpuks olin ikka mina see, kes oli süüdi, et me vahepeal ei suhelnud. Okei, neelasin alla, sest tema oli ju just lahku läinud ja emotsioonid lõid pea peal kokku. Siis tuli aeg, et mina kolisin suuremasse linna ja läksin ülikooli. Tema mulle kunagi külla ei tulnud, sest väidetavalt olid tal sellest linnast halvad mälestused. No mis siis ikka, käisin ise temal külas. Siis tekkis tal jälle uus kutt – megatore muide. Mul oli ta üle nii hea meel ja tõesti üritasin ise samamoodi suhelda nagu muidu, aga tema jälle tõmbus eemale. Siis sain arstilt diagnoosi, mis oleks mulle tähendanud, et mõne aasta pärast olen ratastoolis (jumalale tänu, see osutus lõpuks siiski valeks), aga tol hetkel ma nii väga vajasin, et kellegagi rääkida. Tema aga andis mulle üsna otse teada, et tal pole minu jamadeks aega. Nojah, lõpetasin siis oma halamise ja ei tüüdanud teda oma pseudoprobleemidega. Paar aastat hiljem sattusin kokku meie kunagiste ühiste tuttavatega, kellelt kuulsin, et me ei suhtlevat, sest ma olin teinud tühja draamat. Kui nüüd aus olla, siis ta ei saanudki mu valediagnoosist teada, seega ma tõesti ei tea, kas ta oleks mu “dramaatilisust” ehk teisiti osanud hinnata, kui ta teadnud oleks. Igatahes sellest ajast saati pole me enam suhelnud. Tean, et ta on elus ja ilmselt läheb tal ka väga hästi, seega ma ei muretse. Aga oi kurat kui valus see oli. Päris ausalt ükski lahku mineks pole ka nii kõvasti ja kaua haiget teinud. Olen selline inimene, kellel on väga raske kedagi usaldada ja pärast seda olen inimeste suhtes veelgi ettevaatlikum. Kurb tõdeda, aga mul ei olegi ühtegi nii lähedast inimest, kellele saaksin absoluutselt kõigest rääkida. Loodan, et ta on oma valikutega rahul ja taelu on nüüd ilusam 🙂
Mina loodan enda sõbrannale sama.
Mul ka lõppes lambi pealt hea sõbrannaga suhtlus, ühel hetkel eemaldas fb kui ka instas. Pm vist slp et kolisin teise linna ja ei saanud temaga enam nii palju kokku kuigi aeg ajalt ikkagi sain. Peale seda kui ütlesin et sorry ei saa täna kokku, et aitan vanemaid kadus ?
noooo, siis oli sitt sõber ka 😀
Armas Mallu,
Ma samuti elasin sulle väga kaasa. Sa oled tõesti väga empaatiline, hea ja lahke inimene, tõepoolest. Kahju, et nii läks. Kallistaksin sind kohe, eile tuli pisar pisar silma, kui sind kuulasin. Väga lempar inimene!
ah, mis sa nüüd 😀
Mind on maha jäetud ja täiesti lõpp, kuidas ma tahaksin, et see valu juba üle oleks, aga ma mõtlen talle siiamaani iga. faking. päev! Ja samal ajal olen vihane. Tema peale ning enda peale selle eest, et ma põen taga mingit sõbrannat, kes ilmselgelt siis ju ei saanudki päris sõbranna olla, rohkem, kui ma mõnda meestki iial põdenud olen.
Üldse on kummaline, kuidas sõbrannad võivad tõesti kohati armsamad ja lähedasemad olla, kui mees, eks?
Jaa 🙂
Rohkem kui kummaline lugu, aga kahjuks kaldun arvama esimest varianti.. eriti kui ka teised naise tuttavad sama asja ju märganud on.
Olen samuti ühe parima sõbranna elust kaotanud, aga seda meie mõlema rumaluse tõttu. Juba meie vanaemad olid sõbrannad ja nii see põlvepidi edasi läinud on, 22 aastat sõprust lõppes sellega et lasime ühel mehel meie vahele tulla? väga halb, kui sõbrannaga meeste maitse sama on? tänaseks on see mees mõlema eludest kadunud, aga meie pole suhelnud 6 aastat. Muidugi kurb, aga oleme mõlemad nii jäärapäised ja süüdistame ilmselt tänaseni minne ennast vaid teist osapoolt, niiet nii see seis vast jääbki.
Aga kui tahad, siis suru ego maha ja kirjuta, vb see väike samm aitaks edasi suhelda 🙂
Minul olnud taoline, kuid mitte sama olukord 🙂 Sõbranna “jättis maha”, ning hiljem sain aru, et ta pole seljataga mu sôbranna sellisel kujul olnud. Oli valus, kuid lohutan end sellega, et õiged sõbrad ei jäta, ükskôik mis ka poleks:)
jah, seda küll!
See eilne video oli kui rusikas silmaauku..
Olin ise suhtes kaua nii, et minu ümbert kadusid nii sõbrad kui ka osaliselt pere. Perega suhtlesin vähe ja sõpradega vaid natukene ja seda ka vaid internetis.
Ainuke viis, kui sain sõpradega koos olla, oli suur tüli ja millele järgnes veel suurem tüli..
Kuidas see kõik algas?
Noo, algas ilusti ikka.. Kõik oli ilus ja tore ja tahtsingi vaid kaasaga aega veeta.. Siis hakkas tulema, et see sõbranna on s*tt ja teine ja kolmas ja vanemad on ka imelikud ja ei tea midagi ja lisaks siis õed-vennad..
Ja kuskilt algas minu enesekindluse õõnestamine.. Ja tänu sellele ma ikka ja alati jätkasin suhet..
Igasugused tülid.. Härra käis koguaeg väljas ja joomas.. Sõbrad ja pudelid olid tähtsamad kui oma pere.
Ja üheltmaalt… Kuskilt koitis mulle endale, et ma olen PAREMAT väärt!
Uskumatu, läksingi lahku sellest toksilisest suhtest ja liikusime lastega edasi..
Kui täiesti aus olen siis siiani sügaval sisimas ma tunnen, et ma olen väärtusetu, kole, paks, lehm, saamatu ja kõik ”ilusad” sõnad, mida härra mulle aastatega sisestas..
Ja tegelikult olen ma täiesti normaalses kaalus, välimus on isegi üle keskmise ja iseloom on täitsa tore, kui minu vastu ollakse tore..
Aga need kõik aastad on jätnud endast sügava jälje.. Väliselt arvatakse, et ma olen õnnelik ja rõõmus inimene aga seesmiselt ma kahtlen kõiges.. Kahtlen ka, et kas ma leian üldse enda kõrvale kellegi, kes tõesti ka armastab mind sellisena nagu ma olen ja tahabki minuga koos olla..
Kadestan sinu ja Kardo suhet.. Kardo tundub nii tore..
Loodan, et selliseid mehi on maailmas veel mõni järel ja küll mina ka sellise otsa komistan 😛
Ühesõnaga – kui ka Kadi on sellises toksilises suhtes siis MITTE KEEGI peale tema ei suuda talle asja selgeks teha.. Küll ka temal see klõps ära käib ja vähemalt oled sina tal alati ootamas!
Ma siiralt loodan, et kõik naised, kes sellises suhtes on- mõistavad, et asi on vale ja enne ole üksi, kui sellise tõpraga, kes sind seest õõnestab ja ajupesu teeb!
Mul hea mee, et sinul see klõps ära käis 🙂
Mul eks oli psühhopaat ja manipuleerija, kõik minu sõbrannad olid litsid ja ainukesed inimesed, kellega suhelda võisin, olid tema enda sõbrad (kes tarvitasid narkot ja alkohoolikud), mu vanematega ta ei keelanud suhelda, aga ilmselt oleks asi ka lõpuks sinnamaani jõudnud, kui ma poleks seda suhet lõpetanud. Olin kui ära tinistatud selles suhtes, hiljem tagant järgi vaadates, täielikult tema mõju all ja ka sõbrad ja pereliikmed on öelnud, et ei tundnud mind enam ära…
Aga kuidas suhte lõpetada said?
Eks ma jätsin mitu korda, enne kui lõplikult jätsin. Selleks pidi ikka endal s**t juba korralikult ventikasse viskama, et nii enam edasi jätkuda ei saa. Peale seda ei suutnud ta sellega muidugi leppida, korraldad igast jama ja mustas mind veel pikalt internetis ka hiljem
vähemalt said sitast lahti!
Ma olen ise olnud üsna kadunud sõbranna mingi aeg… õnneks ammu. Elasin koos sotsiopaadiga, kes manipuleeris mu enesekindluse nulli ja läbi erinevate draamade viis asjad sinnani, et ma ei tahtnudki sõbrannasid näha, et koduseid probleeme vältida. Asja tipp oli see, et ta üritas mul kööginoaga kõri läbi lõigata, siis läksime “lahku” ?
Tgtl oli nii et ma sain jooksu ja tema põgenes, kuna kartis et ma lähen politseisse… Politseisse ma siiski ei pöördunudki… Isegi ei tea miks – tahtsin lihtsalt kogu selle jama unustada.
apppi, millal see oli?
Ohjah kahtlane see kogu lugu. Aga jah mul oli parim sõbranna. Saime sõpradeks kui olime 7-8aastased
Tal oli küll raske lapsepõlv. Ema oli joodik ja süüa väga polnud kodus. Alati olin olemas talle. Ema lahkus siit ilmast selle tõttu, et jõi. Tuli kutt ta ellu kes armastas ka napsu. Ja talle see väga ei meeldinud kuna meenutas oma ema kes jõi. Kutt muidu oli jumala normaalne, aga teatud asju ei mõistnud. No ma siis avaldasin ka oma arvamust, et proovigu siis ta maha jätta, kui pole päris õnnelik. Lõpuks nad kolisid ikkagi koos linna.? ja minu pulmas oli ta pruutneitsi veeeeeel. Ja siis oligi kõik. Me läksime tülli ja ta ütles, et oligi plaan minuga sõprus ära lõpetada peale minu pulma?!! Wtfff tõesti. Mis juhtus või miks?♀️?♀️ Pole 4 aastat suhelnud.
tead, hea et lahti said 😀
Mul oli kunagi selline mees kes oli kõige ja kõigi peale armukade. Alailma ta midagi kahtlustas ja koguaeg pidi teada andma kus ja kellega olen millal tulen jne. Ning muidugi tõestuseks pilt. Isegi sots meedia pidin kustutama siis oli härra õnnelik ja olin see õige ja korralik naine tema silmis. Sellises olukorras nagu kaob enda reaalne mõtlemine ära ja sa mõtledki et nii ongi norm nagu mees ütleb…. huhh.. hea et sellest sasipuntrast välja sain. Ja soovitan kõigil naistel samas olukorras olles sama teha. Sa pole mitte kellegi ainuomand!! See pole õige! Võtke mõistus pähe. Ajage selg sirgu ja tulge uhkelt sellest jamast välja. Isegi kui see tundub keeruline ja võimatu. Sellest tuleb välja tulla!!!
Jaaa!
Üks mu väga kallis sõbranna blokeeris mu igalt poolt ära ühel hetkel. Kirjutasin isegi ta mehele ja meilile. Sain vastuseks, et meie sõprus umbes läbi või kustunud vms, et mul kõigi teiste jaoks aega, aga tema jaoks pole. Kahjuks aga pidasin mina teda jätkuvalt oluliseks inimeseks oma elus, kuigi tõsi, me suhtlesime vähem. Minu perekonnas valitses suur segadus ja selle tõttu olin kõigiga vähem suhtlema hakanud. Kuna ta elas/elab Eesti teises otsas, siis paratamatult oli mul lihtsam kokku saada teiste sõbrannadega ja talle jõudsin külla vähem. Netis suhtlen pigem harva (mis ei tähenda, et see määraks minu jaoks inimese olulisust vms ja kõik mu sõbrad peaks seda teadma). Saan aru, et ta võis end kurvana tunda selle pärast, aga miks täiskasvanud inimene ei ütle mulle seda otse vaid blokeerib lihtsalt ära. Südames ikka veel valus ja vahel mõtlen talle kirjutada, sest meil oli nii palju ühist, aga… Kui nii lihtne oli minust lahti öelda, siis kas olin üldse oluline sõber talle? :/
Saad aru, mul endal sama kurb tunne sees, et järelikult me siis polnudki sõbrad ja ma kujutasin ette?
No ma ei tea, siis kui ta viimati sinu juures käis kas ta siis ei võinud sulle otse näkku öelda, et see jääb viimaseks korraks ja nüüd kõik. Erinevad inimesed ja maailmad. Miks seda telefoni kaudu tehakse? Kas pole võimalik veel viimast korda üritada ja proovida kokku saada, siis saaks näost näkku öelda mis hingel ja iga üks läheb oma rada edasi. Ühtlasi näeksid oma silmaga kas inimene on tõesti nii palju muutunud. See ikka kuradima kahtlane.
on jaa:/
Hei Mallukas, vaatasin ka eilset vlogi ..
Ma lisaks variantidesse ka, et ta võib olla vaimselt haige (skisofreenia).
Tean oma sugulase näitel, kellel vaikselt hiilis järgi selline haigus siis … lisakskõigele muule lükkas eemale kõik tema sõbrad/pereliikmed, VIHKAS neid lausa, käis isegi inimesi perse saatmas nende töökohas. Et selline megasuur muutus võib olla ka sellest. Seda kõike tühja koha pealt.
Ei ma niii kaugele kindlasti ei läheks.