Tegelikult on see pilt minu meelest lihtsalt naljakas. Aga mu jutu point on hoopis see, et lugesin täna blogi, kus üks neiu oli äärmiselt rahul mingi uue kutiga, kes olevat niiivõrd eriline ja suurepärane ja one of a kind.
Ja ma lugesin seda listi, milles siis kirjeldas neid ainulaadseid omadusi, mis sellest tüübist siis sellise võrratu inimlooma teeb ja esimene mõte oli: “Ah kammoon, nägi tüüpi esimest korda, loomulikult tüüp pingutab, et ESIMESEL KAHEL PÄEVAL selline olla!”. Loomulikult veits armukadedalt, nagu ikka mul harilikult kombeks mõelda on.
Siis ma mõtlesin: “Issand, aga Kardo on ju IKKA selline, isegi peale peaaegu poolt aastat!”. Ikka veits heldinult, nagu mul teinekord kombeks mõelda on.
Alles SIIS mõtlesin ma: “Ahh kammoon, möödunud on alles POOL AASTAT, loomulikult võiks mees vähemalt selle aja võrratu olla. Või vähemalt pingutada, et seda tunduda.”
Aga isegi parima umbusu korral tuleb tunnistada, et siiski päris hästi noh!
Ühesõnaga tulin ma siia jällegist kirjutama, kui tore on mu peika, aga asi lõppes ikkagi kurja pildi ja rohke irinaga.
The usual.
(Tegelt ei inise üldse, ainult pingutan, et tunduks, et inisen.)
Kommentaarid puuduvad