Kas pole naljakas, et mõne inimesega suheldes tunned sa kohe nagu mingit äratundmisrõõmu, et oh, no TÄPSELT minu tüüpi inimene. Selliseid ei satu mulle just kuigi tihti ette, aga elus ikka on õnneks jopanud, et kohe saad aru, et okei, nice, see nüüd on minu inimene, minu sõber ja selleks ta enamasti jääbki.
Siis on selliseid inimesi, kellega sõprus on kuidagi muul pinnal alguse saanud ja seega võib vabalt olla nii, et ei ole selle sõbraga küll “sama inimene”, aga hindad tema juures mingisuguseid osi nii palju, et see ei olegi oluline, et ta täpselt sinusugune ei ole. Mul on näiteks päris palju sõpru, kes on minust täiesti vastandliku iseloomuga. Et kui mina olen selline pliuh-pläuh-kärts-mürts-ütlen, mida tunnen, siis on mul samal ajal sõbrad, kes on tasasemad, ei ütle kunagi midagi välja, mis võiks tekitada konflikilaadse olukorra ja muud sellist.
Tegelikult on see ju hea, sest mina saan enda ellu hoopis teise nurga alt ideid ja mõtteid, samas ehk saan mina siis vastu panna seda, et näitan, kuidas veits vabamalt võtta ja enda eest ka seista. Või siis saan neile pakkuda võrratult ebameeldivat sõpra nende ellu ?
Üldse see, et kas keegi on introvertsem või ekstravertsem, sellel isegi pole vahet. Mida ma olen aga viimasel ajal mõistnud – ma hindan VÄGA inimesi, kes ütlevad, mida nad mõtlevad. Ei, ma ei mõtle nagu mingi tõpra moel käia ja rääkida, et oi, need kingad on sul koledad ja soeng on sul räme ja mees on sul tont. Pigem nagu… olla avatud kaartidega ja mitte käojaani ajada.
Mõnele inimesele meeldib olukordi kuidagi pehmendada ja ligineda ääri-veeri, aga mind ajab selline asi ainult pingesse. Mulle meeldivad inimesed, kes on enesekindlad, vabameelsed ja easy-going. Ma ei suuda enam varsti tegeleda selle ülemaailmse hala, hädise oleku ja erinevate spekulatsioonidega, et mida keegi arvab või mõtleb. Minuga on väga lihtne – tasub ainult küsida ja ma vastan nii, nagu asjad on.
Täitsa suvaline näide: samal ajal kui mina rahus Tenerifel oma parimat elu elan ja eriti kuskil chattides vastata ei viitsi, siis hakkab kuskil pihta, et issand, Mariann ei vastanud mulle. Või vastas hästi põgusalt. Huvitav, kas ta on pahane? Huvitav, mida ma tegin?! Huvitav, kas sõprus läbi?! Ja siis istutakse kuskil kambakesti ja muudkui spekuleeritakse asjade üle, et mis ikka küll juhtuda võis ja kuidas ometi see sõprus läbi sai. Reaalsus: ma vedelen kuskil rannas, tsillin, söön krevette, mängin lastega, magan päevaund, võtan terrassil päikest, tantsin lastega mingit Dance Off mängu ja viimane asi, millest ma mõtlen, on kuskil chatis vastamine või kui ma seda ka napilt teen, siis ilmselt see tõttu, et ma ei viitsi. Mul on muud teha. Ma tulin siia puhkama, mitte lihtsalt natsa kaugemale, et siit ikka kõikide draamade ja probleemidega kursis olla ja tegeleda. Nagu te teate, mul endalgi probleeme ja sry, ma hetkel luban endale seda kehvaks sõbraks olemist, et ma ei viitsi mingite jamadega tegeleda, seda enam, et need jamad ei liigitu minu peas isegi jamadeks, vaid ülemõtlemiseks.
Veel üks asi, mis kõlab mega egoistlikult, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik ümberringi nii “katki” on ja mingi “ennast otsivad” jne. Ma saan muidugi aru, et osade elu on keeruline, ala kas rahalistel või tervislikel põhjusel, aga kui palju on neid, kellel tegelikult on kõik korras, aga ise endale probleeme genereerivad ja elu raskeks elavad. Tahaks selliste inimeste õlgadest kinni võtta ja neid raputada, et jessas küll, OLE NORMAALNE. Võta ennast kokku, tegele nende probleemidega, mis vajavad tegelemist ja unusta ära need, millega sa tegeleda ei viitsi. Jumala loogiline ju.
Lihtsalt tekib vahepeal tunne, et ma ei taha selliseid inimesi oma ellu, et ma ei suuda lihtsalt tegeleda sellega, et inimesed kurdavad ja kurdavad, ainult kurtmise pärast. Nõu ei taha. Abi ei taha. Ainult halada tahaks. Tegutseda ei taha. Aga teine inimene olgu muudkui olemas, silmad ja kõrvad punnis ja kikkis, et muudkui tõelise sõbrana kätt hoida ja teisele olemas olla. Ma ei tea, ju siis ma sitt inimene ja sitt sõber, aga ma ei viitsi ja ma ei taha.
Mul on siin Tenekal tunne, et ma sain kuidagi nagu täiesti restardi, uue hingamise. Mõnus, muretu ja vaba on olla. Ja kuigi ma tahaks olla normaalne inimene, siis mul on juba enam kui kopp ees mingisuguste juhututtavate hala ja hädisemist kuulata. Kui raske on lihtsalt niisama oma elu elada, ilma, et kõigest mingi triangel teha. Tõesõna selline tunne, et tahaks kõigest lahti öelda, sest aina rohkem mulle tundub, et ma ei tea üldse inimesi ja mida rohkem ma neid teadma saan, seda suuremat üllatust nad mulle oma arvamuste ja iseloomuga pakuvad. Täiesti teine maailm, mis mullegi pehmelt öelda segane tundub. Ja vaadake, kui segane ma isegi paljude meelest olen ?
Selle pärast ongi hea meel nende “oma inimeste” üle. Nii sama masti, ei mingit hala ja nunnutamist ja muud jura. Lihtsalt konkreetne ja aus ja tore suhtlus, mis ei eelda ega oota ega susserda midagi. Muud sorti asjad võiksid must kauge kaarega mööda minna. Ei teagi, kas olen selle pärast tõbras või mitte ?♀️
Mis teie nende inimestega teinud olete, kes mõjuvad lõpuks nagu depressivsed energiavampiirid? ?♀️
Kommentaarid puuduvad