Lasin eile inimestel instagrammis soovitada, et millest nad tahaksid, et ma kirjutaksin ja kohe esimene inimene küsis mu käest, et mida ma arvan sellest, et kõik praegu massiliselt lahku lähevad. Lisaks oli küsitud, et mida ma arvan sellest, et tänapäeval aina “sõbralikumalt” lahku minnakse. Noh, arvamusi on mul nii- ja naasuguseid.
Esiteks ei arva ma üldse, et just nüüd kõik massiliselt lahku läheksid. Iga jumala aasta lähevad inimesed lahku. Läksid eelmine aasta ja lähevad ka järgmisel ja ülejärgmisel. Miks aga võib-olla just minuvanused (30dates) inimesed lahku lähevad, selle kohta kuulsin kunagi sellist väidet, et 90% suhetest, mis on loodud enne 30dat eluaastat, purunevad. See tundub mõneti ka loogiline, eriti siis, kui inimesega on hakatud koos olema varajastes 20dates, lapsed saadud, need veidi suuremaks kasvatatud ja.. mis edasi?
Laste kõrvalt on tegelikult päris keeruline seda omaette aega leida ja isegi kui need võimalused teoreetiliselt on olemas, siis väikeste beebide ja väikelaste kõrvalt (eriti kui mõlemad on esindatud) on minu enda kogemuse põhjal raske ennast lihtsalt ümber lülitada emast naiseks. Saan rääkida ainult endast, eks, aga mul tekkis küll see, et kui ma tahtsin “puhata” ja “mina ise” olla, kippusin ma pigem sõbrannadega välja minema, sest Kardoga mujale minnes oli lihtsalt selline tunne, nagu ma oleks ikka see miljoni lapse räämas ema, kes lihtsalt punktist A (kodu) punkti B (nt restoran) tõstetud on. Jututeemad olid enamasti pmst ainult lastest ja… Ah, ma ei oska seda isegi seletada. Ehk on seda teisedki tundnud, kes kellegagi sada aastat koos ja kodused olnud. Ja siis igatahes avastad sa lõpuks, et sa et sul pole teisega midagi rääkida, peale argielu ja olmemajanduse, sest kõik muu on juba aastaid tagasi ära räägitud. Ja et teineteisega koos veetmine ei ole miski, mille kohta sa tunneksid, et jeeeeeee, vaid pigem umbes seda, et ahjaa, pole tõesti ammu midagi koos teinud, peaks vist jah…
Sa ei huvitu ehk enam nii oluliselt enda üles löömisest ja ma ei mõtle seda, et sa peaksid suhtes olles kogu aeg õhtumeigiga ringi käima või vastsündinu kõrvalt esimese asjana trenni tormama, aga jällegist, enda kogemus oli mul selline, et ma vist käisin 90% ajast sellisena kodus ringi, et kui keegi oleks minust pilti teinud ja pannud selle foto kõrvale, millel on viimased 12 aastat kodutu kräkinarkar, siis oleks kümmet erinevust raske leida olnud. Okei-okei, ega mitte ainult mina nii räämas olnud, ma näitan siinkohal Kardo peale ka näpuga, haha.
Igatahes, pane see kogu kompott nüüd kokku ja lisa sinna veel kamaluga juurde mingisuguseid probleeme, mis inimestel eludes ette tulevad (rahamured, tervisemured, lahkhelid jne) siis tundubki lõpuks nii, et kuidagigi sealt “tuim” olekust välja saada on vaja lahku minna. Vähemalt mina tundsin nii, mis siis, et meil kunagi ei olnud mingisuguseid tülisid ega lahkarvamusi, aga ma olen nüüd ajaga aru saanud, et neid ei olnud sellel lihtsal põhjusel, et kui ma midagi arvan või tahan, siis lihtsalt nii on ja minuga eriti argumenteerida võimalik ei ole, sest ma olen väga konkreetne ja kuri. Seega ma arvan, et mingi hetk sai Kardo sellest lihtsalt aru ja lasi mul teha kõike, mida ma tahtsin. Isegi, kui need talle ei meeldinud või sobinud. Sest minuga vaielda tundus ilmselt hullem, kui leppida millegaiganes ma parasjagu lagedale tulin.
Mõneti see on ideaalne, sest tülisid ei ole ja kõik on justkui väga harmooniline, aga tegelikkuses on üks kuskile talla alla trambitud ja teine tunneb mõne aja pärast, et ta on igas otsuses ja valikus ihuüksinda. Ütleme nii, et see oli täitsa minu enda tekitatud surnud ring, aga seegi on praegu tagantjärgi tarkus. Küll aga oli see kindlasti suur osa sellest, miks see lahutus lõpuks majja tuli. Mina terve elu karjumas “MA ISE TEEEN! MA ISE OTSUSTAN!” ja siis lõpuks ahastamas, et miks ma küll kõike ise üksi tegema ja otsustama pean, haha. Ei ole mina ka normaalne ega lihtne inimene, kellega koos olla.
Kardo kohta ma sama öelda ei saa, sest tema ON väga lihtne inimene, kellega koos olla ja see oli ka põhjus, miks ma temaga nii kaua koos olin ja noh, see ka, miks me lahku läksime. Aga see hakkab juba selle sõbraliku lahutuse teema poole kiskuma ja kuna see postitus on juba niigi pikk, siis ma jätan oma aruteluga mõni teine kord, sest mul täna vaja lapsi kasida ja muidu asjalik olla.
Aga huviga kuulaks, mis oli teie viimane lahkuminek? Kaua koos olite ja kui vanad olite, kui lahku läksite?
PS! Kuna ma ei viitsi pärast selle blogipostituse põhjal tehtud Buduaari artiklit näha teemal “MALLUKAS PALJASTAS LÕPUKS TÕE!” ja muud sellist jaburust, siis selle postituse sisu kasutamine meedias keelatud. Okei, kasutada võite, aga iga lause kohta, mis siit võetud on ja artikliks tehtud on, esitan ma väljaandele arve 1000€+KM, kui see fine on, siis kütke täie rauaga, mul ongi vannitoa jaoks raha vaja.
37 kommentaari
Mina olin koos oma lapse emaga pisut üle 5 aasta. Kokku kolides olin 27 ja tema 23. Lahku läksime eelmine aasta. Kahjuks polnud just kõige sõbralikum lahkuminek. Naine ütles, et on pidevatest konfliktidest tüdinenud ja ei viitsi kummi venitada, kuigi ega ta ei püüdnudki asja kuidagi parandada , aga paar kuud hiljem selgus, et tegelikult oli ta teise mehe juurde kohe läinud. Kahjuks sellist reetmist ei ole suutnud andestada. Kõik jutud mis lapsesse puutub, saame meili teel aetud, aga see on ka kõik, lapse üleandmisel ei vaheta ühtegi sõna.
Lahkumineku põhjus polnud see, et ta leidis uue mehe. Ta leidis uue mehe, sest sinuga olid pidevalt tülid. Palun vaata peeglisse ka.
Ma koroonahaigena kodus näen ka praegu välja nagu kräkinarkar?? Õnneks ei jaksa peeglisse vaadata
10 aastat koos, 8 aastat abielus, lahutusavaldus esitatud 2 nädalat tagasi. Lugesin kuskilt, et noorena abielludes (olime 22) paned alateadlikult panused sellele potentsiaalile, mida kaaslases näed, sest on ju selge, et sellel ajal inimesed muutuvad palju. Mu mees on väga paljudes aspektides ülitore ja hea inimene, toetav ja armas. Aga teistes asjades on ta juba praegu nagu torisev vanamees, kes ei viitsi ilma palumata lillegi liigutada ja siis ka peab teda nagu mingi imetabase teo tegijat kiitma. Ja ma lihtsalt sain ükshetk aru, et ma ei taha kellegi kõrval vaikselt ja ajapikku kibestuda ning mingisuguseks fuuriaks muutuda. Eelistasin minna lahku, kui läbisaamine on veel hea. Ei taha hakata vihkama inimest, kes on mulle nii palju head andnud.
Jah, kurb ja valus on, aga tunnen sisimas, et see oli õige ja vajalik samm.
Ma olen 32 ja ma ei olegi lahku läinud. No mingi tiinekasuhe kunagi oli või paar aga hiljem olin pikalt vallaline. Kohtusin igasuguste meestega ja lõbutsesin ja nautisin elu aga vot ühtegi sellist päris tunnet kellegagi ei tulnud. Vallaline oli ka väga tore olla. 25 kohtusin selle oma inimesega ja järsku oli kõik nii lihtne ja selge, aastaga abiellusime ja saime lapsed ja praeguseni õnnelikult abielus. Ei tülitse ja oleme pea koguaeg koos, viimasel ajal ka töiselt, sest me lihtsalt klapime nii hästi. Täiendame üksteist erinevates aspektides ja kui ma vaatan ringi, siis minu mees on minu jaoks siiski kõige huvitavam, targem, atraktiivsem ja seksikam. Ei pinguta end igapäevaselt hullult mukkida aga teen ennast ikka aeg ajalt ilusaks ja nö käest pole end kumbki lasknud. Mõlemal on muidugi lisaks suhtele ja perele ka nö oma elud ja sõbrad ja käime ka eraldi vabalt väljas aga tema on mu number 1 eelistus, lapsed on aga väiksed ja seda aega üleliia just pole. Oma abikaasaga koos on alati väga huvitav ja meil saab koos niii palju nalja ja meil on alati millestki rääkida.
Ennustan kogenud mehena, et lähete 40pluss aastaselt lahku.
Tglt on see täiesti lõputu teema ja alati individual a siiski mngi läbiv seadusp on..mees kui lastega naisega kokku jääb siis aint siis kui oma nn lõvikutsika juurde teeb millalgi ja siis ka peab ta suure südamega olema..inimene tglt ei erine loomariigist väga palju aga loomulikult meid kõiki suunatakse olema midagi enamat..30ndates on mu arust eriti kreisi läbis3gi värk veel lastega ja lasteta meeste naiste vahel.40ndates jahtub kõik see üha enam maha..
Mina arvan, et eks see covid ka on omad korrektuurid teinud viimase 1.5a jooksul.
Ma mõtlen, et inimesed olid sunnitud päeva pealt kodus olema ja üksteisega aega veetma. Kui Sa oled harjunud selle äratus-lapsed lasteaeda-kontorisse 9-17ni-lapsed koju-poes käik-söögi tegemine-paar tundi pereaega-magama ringiga, siis järsku päevast päeva kaaslasega koos olemine tekitabki lõpuks aru saamise, et kas meil on kõik hästi või pole midagi hästi.
Teiseks oli see ka aeg, kus tekkis vaba aega ja inimesed hakkasid rohkem n.ö oma sisse vaatama. Kaaned hakkasid pealt lendama 😀
Minu viimasest lahkuminekust on möödas juba 2,5aastat ja praeguseks enam sellele mõtlemine haiget ei tee. Olin koos inimesega, kes oli tohutult armukade kuid samas ise ei suutnud ta truu olla, koguaeg kui minust eemal oli siis kasutas võimalust ja kirjutas, sai kokku ja tegi jumal teab mida teiste tüdrukutega. Lõpuks jäi ta mulle vahele 15aastase tüdrukuga. (15!!!!!!!)
Seda mul vaja oligi, et ta teeks midagi nii rõvedat, et ma enam ei suudaks talle otsa vaadata. Valus oli vist esimene kuu peale lahkuminekut. Siis muutus valu tülgastuseks. Siiani ei arva temast midagi ja pole temast kordagi puudust tundnud.
Peale seda jama olen mõelnud et nii messyt lahkuminekut küll enam läbi teha ei taha, otsisin uues paarilises omadusi mida eksil polnud. Ehk siis truudus, austus jms. Leidsin selle isiku endale üllatusena umb 5 kuud peale lahkuminekut, oleme siiani koos. Imetlen neid omadusi ja mulle ikka meeldib alati kiidelda sellega et minu mees ei teeks kunagi minu selja taga midagi sellist ja sellepärast hoian temast kümne küünega kinni?
Lugesin siin neid kommentaare ja enda numbritega küll uhkustada ei saa kuid räägin ikka.
Olime eksiga koos 1,5 aastat. Lahku minnes olin mina 26-a. Tema 28-a.
Alguses oli päriselt ka meil elu nagu muinasjutus, ütlesin välja ka “liiga hea, et olla tösi”. Välimuselt väga kena kutt ja seesmiselt oli ka minu masti inimene. Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem tuli välja töeline pale: alkoholi liigtarvitamine, megaisav manipuleerija (alati jättis teistele hea mulje), väikesed valed, ta ülistas ennast ja materdas teisi, petmine (tema jaoks polnud petmine ofc, sest ta ütles ennem, et tahaks vahelduseks teist naist “proovida”), uhkustas et oskab köike jne, aga kui abi palusin, ei aidanud, poknud tegijat, tema psüühilised diagnoosid (psühhoos ja paranoiline skisofreenia)- kusjuures kui ütles mulle et tal need on ja peab aeg ajalt psühhiaatril käima, ma ei tahtnud uskuda kuna ta tundus täiesti fine. A siis tuli esimene koroona lockdown ja jäid arsti külastused ka ära, löpuks ta eitas ka et tal üldse midagi viga on, arstid pidid valetama jne. Aga tegelikult tema vaimne ebastabiilsus oli köige alus mis tasapisi töusude ja möönadena seda suhet lammutama hakkas. Esines haigeid robustseid söimamisi tema poolt, mida ta hiljem ei mäletanud, töukas, lükkas, käis joobes peaga söitmas, tegi tähtsatele ametiisikutele mingeid ähvarduskönesi, mispeale viidi hullarisse vahepeal jne. Terve romaani kirjutaks köigest. Öppisingi sellest suhtest muuhulgas ka seda, et psüühilisi diagnoose ei tasu alahinnata ja kui inimene ise eitab seda- siis ongi eos pekkis juba. Kui aga tunnistab ja tegeleb iseendaga- on hästi ja talutav. Löpuks tundsin kuidas ta ka mind löhkuma hakkas oma käitunisega. Suhtlesin ta psühhiaatriga ja too rääkis ka, et inimene on väga valel teel ja kehvas seisus kui lähedased juba tema vaimsete diagnooside pärast kannatavad.
Miks ma temast nii kaua kinni hoidsin, oli vast see, et ma ju nägin, et see on vöimalik (!!!), tema normaalsena, meie önnelikena, elu nagu muinasjutus. Oli vaja ainult seda tahtejöudu. Ju ma polnud siis väärt seda.
Plaanisin lahku minna ja suts vahetult ennem seda sain teada, et olen rase. Planeerimata. Aga olin valmis vastutust vötma. Mötlesin, et see uudis vb muudab teda. Lapse nimel siis hakkab jälle iseendaga tegelema ja ei liigtarvita alkoholi. Ta oli väga väga önnelik selle uudise üle. Veidi aega oli köik jälle ideaalne ja armas meil (töusud ja möönad pidevalt). Siis läks jälle käest, aga üritas varjata mu eest oma alko tarvitamist ja purjus peaga söitmist (ma ei aksepteerinud seda iial, sest aja küsimus mil söidab end ise surnuks vöi möne teise inimese). Olin depressioonis juba ja mötlesin kuidas see lapsele möjub. Tegin löpuks selle sammu, lapse nimel ja ütlesin et me lähme lahku, tundub, et ka laps ei motiveeri sind ennast iseendaga paremini elus hakkama saama, jätkad ju ainult enda ja sh ka minu hävitamist.. jaa tol päeval kui välja kolis löpuks, sain teada, et rasedus katkes. Mul siiani koguaeg kui sellele mötlen, tuleb pisar silma hah. Igatahes lahkuminek oli kole, ütles pmts et jumal tänatud et laps ikka maha suri, ma peaks elu lopuni üksi elama, olen värdjas, debiilik jne, ta teadis nu köige haavatavamaid külgi/teemasid ja läks selle köige kallale, lisaks solvas kogu mu peret, söpru jne.
Suhte jooksul juba vaikselt adusin, et ta on nartsisissti ehe öpikunäide ja noh.. eks ta nii oligi. Minu kaastunne tema järgmistele tulevastele ohvritele. Jep mitmuses: ohvritele. Ta kiitles sellega, et elus palju suhteid olnud (lahku minnes olevat alati eksid talle halba teinud ja tema on olnud hea mees), ta saab iga naise keda tahab. Samal päeval kui lahku läksime, juba Tinderdas.
Suhtes oli tegelt rohkem head kui halba. Hea kaalus üle kuid halb sai määravaks. Lopuks jah oli nii. Ta koguaeg “halb” ei olnud. Aga tänu nendele sittadele hetkedele sa ka headel hetkedel olid nii skeptiline ja ei suutnud sellest viimast vötta ja önnelik olla, sest teadsid et see ei jaa pusima.
Mina öppisin sellest väga palju. Paratamatult ongi kerge umbusaldus ka selliste kogemuste pealt, a la pole vöimalik, et nii hästi sujuks kellegiga, kahtlane jne. Oeh. Pikk jutt tegelt. Ei oleks seda rasedust tulnud tegelt, ma oleks ilmselt siiani temaga koos väga haiges ja katkises suhtes. Minu jaoks andis laps selle töuke ja motivatsiooni, et davai, see elu pole okei, nii ei peaks tundma, aeg sellest välja tulla ja töusen nagu fööniks tuhast! Kahjuks lapse kaotasin, aga ju oli millegiks vajalik.
Ammaazing, kuidas noori naisi tõmbab alkasside, hullude ja muidu jobukakkude poole. Lausa võimsa elektromagnetiga. Mitte ainult noori.
Suhe sai alguse kui olin 16 ja lahku läksime kui olin 28.. koos sai oldud 12 aastat. Lahkuminek sõbralik ei olnud ja tänaseni me eriti üksteisega ei suhtle.
Tema läks ühest suhtest teise ja see käis ikka kõvasti vastu minu ego. Aga nii nagu sina olid see otsustaja ja tegija ning Kardo vaikiv järgija, siis meil oli selleks meespool. Tema tegi ja otsustas ning keelas ja käskis. Minul mingeid õiguseid ei olnud ning väljas ma kuskil käia ei tohtinud. Sõbrannasid mul olla ei tohtinud ja inimesed kellega ma suhelda tohtisin, olid tema poolt paika pandud jne jne. Väga kontrolliv ja ahistav suhe oli tegelikult.
Kuna ma olin nii noor kui suhtesse läksin, siis mind mõjutada oli väga lihtne. Ega ma ei teadnud ju, et teistmoodi saab või kuidas õige ja vale on. Tülisid oli meil palju. Ennem lahkuminekut aga ca aasta oli kõik väga hästi. Aga elu on kord selline, et saad oma kogemused ja tulevikus ehk väldid tehtud vigu ?
Minu tutvusringkonnast on ka viimase 1,5 aasta jooksul liiga paljud tuttavad lahku läinud. Samuti ma ise. Olin eksiga koos 12 aastat, millest aasta abielus. Meil on ühine laps. Aga eks otsustas et lihtsam on petta kui oma muredest rääkida. Tegi väga haiget. Sest ta ju lubas kõik kokku ja lõpuks lõi lihtsalt noa selga. Nüüd proovib mind hulluks tembeldada, et saaks mult lapse ka täiesti ametlikult ära võtta. Nüüd on mehi pigem raske usaldada, sest kahjuks kõik tunduvad ühesugused. Nüüd aga matangi end kooli ja tööga, et jumala eest ei oleks aega mõelda ega valu tunda. Sest kahjuks nii tundub kõige lihtsam elus püsida. Tänu eksile olen tagasi suures mustas augus, kust ma juba korra olin suutnud välja ronida.
Armas naine,
Kas Sa psühholoogi juures või mõnes teraapias juba oled käinud? Kui ei, siis ma soovitan Sul minna. Saad ennast tühjaks rääkida, pilt hakkab selginema, vastused Sinu seest tulevad välja. Lõpuks uued eesmärgid hakkavad paika loksuma ja ühel päeval Sa saad aru, et kõik elus juhtub Sinu kasuks, mitte Sinu vastu 🙂
Hästi lihtne on end ohvri rolli mängida ja auku kukkuda, aga probleemidega päriselt peab tegelema! Neid ei tohi kuskile enda sisse luku taha panna, sest see lukk kipub varem või hiljem jälle purunema ja tekitama järjest suuremat kaost.
Sa pole selles üksi. Tean ka teisi naisi, kellele on mehed lubanud kõike ilusat suure suuga, aga tegudes see ei kajastu. Kallis hing, millegipärast on sulle selline õppetund antud. Selline, et mees tahab sult last ära võtta. Sa tuled sellest kõigest välja, usu endasse. Isegi kui ta võtab su lapse ära, siis õnnelik elu tal ei ole, ta tõmbab iseendale kannatused kaela. Sina saad igast olukorrast vaid võita ja nüüd oled saanud õppetunni, et ebaausa mehega ei ole mõistlik last saada. Sa tuled sellest välja.
Ole parem väga õnnelik, et sellest psaikost lahti said.
Me oleme 18 aastat koos olnud ja nov saab 15 aastat abielus oldud. Lapsi 2, juba teismelised. Koos oleme 20. eluaastate algusest.
Ma ei saa nüüd öelda, et me elu lõpuni kokku jääme. Ma ei tea ju.
Aga siian on tundunud, et koos on parem, kui lahus oleks
Armumist ja hirmsat kirge pole, aga on mingi hoopis sügavam tunne. Tema on minu inimene. Tema jaoks kehtivad hoopis teised standardid, seat oleme koos palju läbi elanud. Mõne teise inimese suhtes olen igas mõttes kriitilisem, kui oma abikaasa suhtes.
Muidugi on raakeid hetki selle 18 aasta jooksul olnud ja tüli ajal teda kohvreid pakkima saatnud. Pärast lepime ära ja proovime paremini.
Kaua koos olnud paaridel on kindlasti muud probleemid, kui värskematel paaridel. Samas liidab kaua koosolemine omamoodi.
Ühelt poolt on see südamega valimine, aga teiselt poolt ka mõistusega. Tööd tuleb teha nii suhte kui enda kallal 🙂 Ja aru saada sellest, mis on sinu jaoks tähtis ning iseennast kuulata.
Viimane buduaari paljastus sinu kohta on vist see: https://buduaar.tv3.ee/seltskonnauudised/pilt-mis-paljastab-koik-mallukas-leidis-oma-printsi/
Mis konnast sai ja kas tal tõld on lai
Viimane buduaari paljastus sinu kohta on vist see: https://buduaar.tv3.ee/seltskonnauudised/pilt-mis-paljastab-koik-mallukas-leidis-oma-printsi/
Mis konnast sai ja kas tal tõld on lai?
Elukaaslane just välja kolimas. Oktoobris saaks 5 aastat ? üks ühine laps on ka ✌️
Ei vasta küsimusele, kuid tahan öelda et tõesti, kõik mu tutvusringkonnas või need keda loen/jälgin on pärast psühholoogi juures käima hakkamist laiali läinud.. julgelt arvan et 10 paari. Ja kuigi ma tunnen end veidi depresiivselt siis ma armastan oma suhet aga ei julge psühholoogi poole pöörduda kuna kardan et ta ütleb lõpuks et mu masekad on ikkagi kuidagi suhtega seotud ja ma ei taha lahku minna 😀
Good point. Olen ka sama seost märganud.
Huvitav, mis nad seal teevad?
Ausalt. Ka ei taha minna,.kardan ka.kallist kaaslasest ilma jääda?
Heh 😀 mina läksin kunagi ka peale psühholoogi juures käimist lahku. Aga see oli kõige rohkem selle pärast, et enne olin sügaval mustas augus ja ei osanud midagi tahta, aga kui masendus hakkas taanduma, siis tuli ka mõistmine, et oot, see suhe ei anna ju enam mulle midagi positiivset. Enne oli kõik ühtlaselt sünge, pärast ravi joonistus selgemalt välja, mis mu elus oli hästi ja mis halvasti. Masekate seos suhtega otseselt jutuks ei tulnud ja eks seal ilmselt lapsepõlv/geneetika mängiski rohkem rolli.
Viimane suhe kestis 4 aastat. 3 aastat oli sellest täis kahjuks vägivalda, peksmist ja rohkelt alkoholi. Iga kord lootsin, et see inimene ju muutub. Sündis laps, keda kasvatan praegu üksi. Mina olin siis 20, laps sündis kui olin 22.
Praeguseks hetkeks on see inimene meid peaaegu rahule jätnud, aga purjus peaga endiselt vahepeal tuleb ukse taha terroriseerima ja laamendama. Õnneks tuleb politsei alati kiirelt.
Ma nii loodan, et kõik naised, kes on vägivaldses suhtes, leiavad endas selle jõu, et see asi ära lõpetada. Mitte ükski naine, ei tohiks sellist käitumist taluda.
Viimase lahkumineku põhjuseks sai, et ma ei suutnud olla noormehele ema eest. ? Viimane mälestus temaga, kui sõitsime ta isale külla aga isa jaoks käis napsutamine ja märatsemine käsi käes nii ka too õhtu. Kuna mul polnud aimugi mis saama hakkab olin paanikas ja lisaks pidin lohutama ka tolle aegset noormeest, kes nuttis pool ööd mu kõrval. Lõpuks jäid kõik magama aga mina istusin hommikuni silmad punnis peas ja mõtlesin kuidas sealt tulema saada. ? Hommikul lahkusime sealt noormehega mõlemad ja nii ka meie teed läksid lahku, kuid rääkisime ilusti asjad sirgu.
Ps see polnud esimene kord, kui teda kaitsma või lohutama pidin aga see oli kõige hullem.
Minu esimene tõsine suhe kestis äkki 2 aastat 2005 – 2007 .Siis oli aastake selliseid põgusaid meeldimisi. 2008 abiellusin oma esimese kaasaga, äge suur pidu, abielu kestis 6 kuud. Mees pani vasakule. 2010 abiellusin oma praeguse mehega. Meil on laps, oma maja, auto, 2 koera jne…ehk siis täitus 11 aastat. Saan paari kuu pärast 35. Olen küllalt käreda iseloomuga, mees siuke rahulikum. Hetke elu üle ei kurda ? ja lahku ei plaani minna.
Viimane lahkuminek siis ? no see vast kestis mingi pool aastat ma äkki olin 19-20 nooruses see vastu 16-17 ? lahku mineku põhjus oli see, et ma ei suutnud ega jõudnud olla talle ema eest. Viimane mälestus on see, kui läksime ta isale külla aga no kui isa purjutas siis märatses nii ka too õhtu. Nii siis me seal istusime tema nuttis ja mina olin paanikas mis saama hakkab, lõpuks läksid vist kõik magama, sest kuulda enam polnud midagi, ka noormees magas mu kõrval, mina aga passisin öö läbi silmad punnis ja tegin plaani, kuidas sealt kiirelt minema saada.
Polegi lahku läinud. Esimene peiks 16 aastaselt ja nüüdseks juba 19 aastat koos oldud. Nendest 5 aastat lapsevanematena. Olen veel naiivselt veendunud, et äkki ei tulegi lahku minna.
ma ei mõista, miks inimestel on illusioon, et asjad kestavad igavesti. kas tõesti see “happily ever after” seal lastefilmide lõpus on nii tugevalt alateadvusesse jäänud? minu arust ongi normaalne, kui inimesed on koos teatud eluperioodi. me saame inimestega kokku, õpime nende käest midagi ja kui õppetund saadud, liigume edasi. see ongi elus normaalne – liikumine, kasvamine ja muutumine – inimesed muutuvadki ja sageli ei sobi need järgmised versioonid enam nii hästi kokku, kui eelmised. ja see on väga okei, et me liigume edasi ja leiame taas inimesi – kellel meile midagi õpetada, kellele meie midagi õpetame – et meist järgmine versioon areneks. ma kannatasin ise suhtes, mis ei toiminud, selle “aga me nii kaua koos olnud ja missiisnüüdsaabüldse” pärast pea 8 aastat. nüüd on tunne, et ma ei ole vallalisena ennast elus õnnelikumana tundnud. õppetund oli, et armastus ja austus iseenda vastu peab elus olema primaarne, muidu ei saa täisväärtuslikku elu elada.
Mul on just praegu see lahku minemine käsil. Olen napilt 30 ja olime kõigest 3a koos aga need on by far kõige ägedamad aastad mu elus. Kahjuks olen rets emm ja ei suuda leppida tema paari eluvalikuga, nii et loodetavasti saan siit varsti minema. Teda oma kodust välja visata pole vist viisakas (trakuinõmereegel) 🙂
Mina läksin viimati kellestki lahku aastal 2008 ja mitte, et tollel kaaslasel otseselt midagi viga oleks olnud aga silma jäi praegune abikaasa ja no nii ta läks 🙂 eks näis. Meil ka praeguseks kolm last ja väikseim pole veel kakski, et kui nad nüüd ühel hetkel ka inimesed on, et mis siis saama hakkab. Praegu tundub selline paljutõotav 🙂
Olime peaaegu 7a koos ja sellest kaks armsat last üks saab nov 5 ja teine saab 2k pärast 1.5a 🙂
Saame paremini isegi läbi ja vaadates ajast tagasi hetkel siis hea,et läksime lahku sest poleks mingit tuleviku olnud ja lihtsalt kinnihoidmine . Mina olen 25 ja lasteisa 30a
Tegelikult on ju nii, et kirge ja uut armumist on võimalik suhtesse jälle luua, aga selleks on vaja teadlikult tegutseda ja selleks peab olema mõlema inimese soov olemas.
Jah, seda ilmselt ka.
Palun ôpeta mulle ka kuidas?! Nagu päris siiralt. Ma tunnen , et mul on hea ja tore mees kellele toetuda ja kellega elu lôpuni vananeda. Aga samas see kirg ja lust on suhtest kadunud. Sest tema on nii tuim ja mina lihtsalt ei viitsi enam kahe inimese eest taielda. Oleme kàinud nôustaja juures aasta , alates hetkest kui meil juba pm lahkuminek oli käega katsutav. Seal sai selgeks , et koos on ikk parem. Aga seda särtsu me suhtesse tagasi tuua ei oska. Ja môneti k ei viitsi enam. Nii raske on hakata punnima midagi , mida juba ammu pole.
Julia, aga mis teil algul seda särtsu ja põnevust tekitad? Hakka sealt uuesti pihta. Hetkel tundub, et sina oled elavam pool, teegi siis mingi ühise tegevuse ettepanek, mis paneks su mehel ka jalad kõhu alt välja võtma.
tra ta ei viici enam saadaruvä….see kelk ei liigu kui Julia ei tõmba, kaua võib