a mis sa viimati tellisid?

Teate, mul on selline naljakas küsimus. Nimelt kui teie lähete kuskile välja, siis kuivõrd normaalseks te peaksite fakti, kui teid teenindanud inimene tuleks pärast kuskile netti kommenteerima, et mida te täpselt tellisite, mida sõite, mida jõite, kui palju jõite ja kui palju järele jätsite? Minu meelest tundub see ikka natukene imelik, aga ilmselt vist on see üldine norm, sest viimasel ajal on kahes kohas minuga just selline asi juhtunud.

Näide1: Käisime meie Eveliisiga lõunal. St saime kokku eesmärgiga juttu puhuda üle pika aja ja ehk midagi süüa, aga juttu jätkus kauemaks ja meie “lõuna” venis täitsa õhtuni välja. Jõime ka pudelikese veini ja üldse oli väga tore teda üle pika aja näha. Meil on samavanad lapsed, sama huumorimeel ja lisaks kasvas Eveliis mulle väga südameligi, kui ta minuga Lätis kaasas käis ja mulle silmaopi ajal toeks oli, kui ma arvasin keset ööd, et ma pimedaks jäin ja nutsin nagu mind piinataks. Ühesõnaga tore oli.

Järgmisel päeval mainisin ma blogis, et käisin Eveliisiga lõunal. Ma ei olnud enne kursis, et ma pean iga oma elu seika viimsete detailideni kirjeldama ja seega ma niimoodi põgusalt seda mainisingi. Ja selle peale leidis sealne töötaja, et ta peaks mulle kommentaari kirjutama, et ma ei käinud ju lõunal, vaid ma jõin veini! Ma valetan!

Näide2: Eelmises postituses kommenteerisin Rocca Al Mare Grilli toite ja täna otsustas mingi sealne töötaja, Tuuli, kirjutada mulle sellise kommentaari:

Natuke mööda see jutt.. Juustupallid sõite kõik ära,ka pasta oli söödud kõikkk ära ja shampinjonid.. Serveeritakse neid tomativiilude peal isegi need olid ära söödud,taldrik läikis, ja parandaks jõite ära KAKS pudelit veini,eks sa ei mäletanud hommikul kuidas miski maitses ?

Kujutate ette?! Juustupallid olid ära söödud, Triinu taldrikus oli 2/3 pastast alles, minu taldrikult oli söödud vaid näkane lõhejupike, seeni oli taldrikul vähe ja kaks tükki salfaka sisse keeratud, sest me panime need suhu, aga nad olid nii põlenud, et ei andnud süüa. Kärsamaitse oli kõigest üle. Ja no tellitud veinide suhtes olen alatult näkku valetanud maailmale. Jeesus, kuidas ma julgen?

Minu meelest on natukene naljakas, et mingi klienditeenindaja sellist asja kommenteerib, kui ta peaks nägema enda töökohta kohta nägema sellist juttu. Mina kirjutaks sõbraliku kommentaari, et loodame, et teenindus vähemalt meeldis (muuseas meeldiski!) ja loodame, et tulete kunagi jälle uusi asju proovima, mis ehk rohkem meeldivad, vms. Aga ei. Lennatakse kohe peale ja tullakse mind mulle blogisse nn “ära panema”. See on ka muidugi hea taktika!

Ma olen ise klienditeenidaja olnud ja ma ei tuleks selle pealegi, et nähes mingit inimest, keda ma kuskilt tean, hiljem netti kommima, et mida ta sõi ja kui palju jõi. Ma usun, et mu ülemus ei oleks sellist asja väga tolereerinud ja teiseks tundub see ka suht random asi, mida teha, sest ma olin seal siiski oma tööd tegemas.

Samamoodi ajakirjanikuna on mul ka olnud juhtumeid, kus intervjueeritav inteka ajal satub minuga lobisema, aga ütleb, et jätame selle osa välja, eks. Imelik oleks ju, kui ma hiljem oleks blogisse tulnud rääkima, et …Ivo Linna (suvaline näide), jõi inteka ajal pudeli õlle  ja rääkis mulle oma rõvedatest ihuhaigustest.

Ma olen ikka eriti haigetes olukordades olnud. Ükskord üks kirjanik hakkas üritusel mind jalast krabama ja näppima ja ma pidin teda terve õhtu viisakalt taluma, sest mul oli vaja talt lähiajal lugu saada 😀 Või teinekord käisin ma intervjuul, kus oli füüsiliselt väga raske olla, sest seal oli selline hais üleval. Ma pidin isegi endal pärast sokid ära viskama, sest see oli lihtsalt jube.

Nendest asjadest ma kuskile nende inimeste teiste intekate alla ju kommenteerima ei läheks, kas see poleks mitte kahtlane? 😀

Kas teie seast on keegi klienditeenidaja olnud ja kuidas teie sellisesse asja suhtuksite?