Kes vähegi mu blogi mõnda aega lugenud on, siis peaksid teadma, et ma suudan KÕIK ASJAD ÄRA KAOTADA. Näiteks on mul kadunud käsitolmuimeja laadija. Polar Loop’i laadja. Mari ühe helendava mänguasja laadija. Vibraatori laadija 🙁 Kindlasti veel igasuguseid laadijaid, aga kuna ma suudan ka neid asju ära kaotada, mis laadijaid vajavad, siis on mul ka palju erinevaid juhtmeid ja laadijaid, mille kohta pole mul õrna aimugi, mille jaoks need mõeldud on. Ära ka visata ei julge – äkki ikka on millegi oma!
Ma olen kogu aeg arvanud, et ma olen maailma lihtsaim inimene, keda röövida. Kui just maja täitsa tühjaks ei tassita, siis ma arvaks lihtsalt, et ma olen need asjad ära kaotanud. Kohe päris ausalt. Mida ma sinna teha saan, et kuskil minu kodus on must auk, mis asjad enda sisse imeb?
Õnneks ei ole ma ka kuigi suur asjadesse kiinduja ja enamasti ei pane ma tähelegi, kui midagi kadunud on. Ehk kunagi aastaid hiljem mõtlen ma, et ooo, mul oli ju kunagi mingi roheline lemmikpusa, aga noh, kergelt tulnud, kergelt läinud. Elu on selline. Lihtsalt natukene keeruline on elada nii, et ühel hetkel on sul nagu kõik asjad olemas, aga kui neid tarvis läheb siis…
Praegu on jah mõneti suva, ikkagi ju oma asjad, mis ma ära kaotan. Enamasti… Ma soovitan MITTE KUNAGI mulle midagi laenata, mille kadumisest teil siiralt kahju oleks, sest on päris suur võimalus, et ma kaotan selle ära. Kahjuks. Aga kui ma väike olin, siis ma kaotasin kogu aeg ujumisriideid ära. Oiii blinn, kus ma sain pragada kodus. Praegu võin trikoosid kümne kaupa ka kaotada, keegi ei kõssaks sõnagi.
Samas on sellisel asjade ära kaotamisel ja nende olemasolu mitte mäletamise juures üks hea asi – kui ma midagi üles leian, olen ma sama rõõmus, kui päeval, mil ma selle asja sain! Imeline ju. Nagu maast leitud! On ka loomulikult feile olnud. Näiteks kunagi ammu-ammu sain ma sünnipäevaks mingi huuleläike, mida ma olin täiega tahtnud. Suutsin selle sünnal ära kaotada ja leidsin üles kõigest 3 aastat hiljem diivani vahelt. Ma ei saanudki seda läiget kunagi proovida. Whyyyyy?!
Selles suhtes on hea selline yolotaja olla nagu mina. Mul on osad tuttavad nii kohutavalt asjades kinni. Mitte halvas mõttes, aga noh, heas. See tähendab, et nad hoiavad ja väärtustavad oma asju. Seega kui nad peaks midagi ära kaotama, oleks see neile väga raske. Kui mul midagi ära kaob, siis ma olen nagu nojah, sain ju ennegi ilma selleta elatud. Miks siis nüüd nukrutseda.
Ega minusugusel sarikaotajal vist muu mentaliteediga elada ei õnnestuks, sest muidu ma peaks kogu aeg nurgas nutma, et mu asjad jälle kadunud on. Näiteks ükskord ma sain teada, et mu Korsi kell on Triinu juures, ainult tänu sellelele, et tal oli see kokku saades käe peal. Ma olin seda 1x otsinud, juba leppinud faktiga, et see on kadunud ja asi ants. Aga näed, ronis ikka see kell tagasi mu ellu, mis on muidugi tore.
“Mallu, miks su Korsi kell leivakorvis on?” küsis ükskord üks sõbranna võileiba tehes.
“Ma ei tea, las olla!” rehmasin ma. Ta on vist muuseas siiamaani seal leivakorvis. Vist. Ega ma vaatama ei viitsi minna, mul on maja peal muid kohti ka, kust kella vaadata 😀
Polar Loopi juhtmest on küll kahju. Kui kellelgi juhuslikult on üle ja müügiks AINULT juhet, siis ma ostaks hea meelega sellise:
Kuidas teil lood asjade kaotamisega on?
23 kommentaari
misasssssja???? 😀 ega sa vibraatorit üksi kasutanud, eee, okei mu fantaasia veits lendleb liiga hullultl.. Nagu ma aru saan siis
kasutasid seda Kardoga, aga…… okei jah… 😀 😀 😀
Haha, ei ma ei toppinud seda talle kuskile 😀
Ma arvan sul on liiga palju kasutuid asju. Kui sul on asja ost läbi mõeldud, st sul on seda tõesti väga vaja – siis selle kadumine
ilmselt meelest ei läheks. Kui sul seda väga vaja pole, st selle kaotamine tekitab mõtte : ah mis vahet seal on? Enne sain ju ilma
hakkama…. No siis tekib küsimus, milleks ostsid? 🙂 Hetkeemotsioon?
Palju asju ma saan niisama ka ja polegi neid ostnud 😀 Aga kindlasti ostan palju suva jama hetkeemotsiooniga kaa jah!
Kirjuta Polari Eesti osakonda, kõige suurem
tõenäosus on sealt sul omale uus juhe saada
tagavaraosana. 🙂
no vbl ka Su tuttavad kes sul kylas
käivad või kelle juures sa ise käinud
ja midagi sinna kogemata maha
unustanud, lihtsalt mõne asja
unustavad teadflikult endale ja
sinule ei ytlegi. nt triinu lihtsalt
kandis sinu kadunud korsi käekella,
halloo!? kas sul imelik tunne ei
tekkinud nähes seda tema käel,
ilmselt oli ta ise kogemata selle käe
peale unustanud….
Jah, sul on õigus, ma arvan, et Triinu plaanis selle ära rottida ja mustal turul maha müüa. Tänks, et mu silmad avasid!!
Mina kaotasin oma kihlasõrmuse ära. Vajun nüüd piinlikkusest diivanipatjate alla, kui seda kirjutan, kuid ma ei märganud ca 2
nädalat, et see mul kadunud on. Suure tõenäosusega unustasin spordiklubi garderoobikappi. Selline kivikestega sõrmus oli,
mis kõik sukapüksid ära lõhkus, kui sõrmus sõrmes sukki jalga panin. Ju ma ta siis korraks sõrmest ära võtsin, et sukad jalga
venitada ja keegi järgmine kapi kasutaja lehvib nüüd ringi, kihlatud mu mehega 😀 Kui avastasin, et pole, siis oh seda nuttu,
hala ja paanikat. Üles ei leidnudki…
Muudest asjadest on üldjuhul suva. Ma olen sarikaotaja ja -unustaja, seega on see absoluutselt igaäevane rutiin, et midagi
kadunud või kuhugi unustatud. Näiteks unustan ma paar korda nädalas säästukaardi poodi, kodupoes juba kaugelt
lehvitatakse mu kaardiga , kui uuesti poodi lähen. 😀 Samuti pole olnud mu jaoks probleemiks auto pagasniku luugi peale oma
rahakott panna tankimise ajaks ja see sinna ka jätta, kui sõitma hakkan. Neid näiteid võiks siia tooma jäädagi.
Hahahaha 😀 “lehvib ringi, kihlatud mu mehega”
😀
Kui vibraatorijuhe juba jutuks tuli… siis kas oskad mulle, kui vibraatoritemaailmas algajale, vibraatorit soovitada? (ideaalis
taskukohase hinnaga, aga samas… kuna mul on hetkel vist aegade suurim põud, olen ilmselt valmis ka kogu palga selle alla panema
:D) https://www.youtube.com/watch?v=m-GKuFf_3u0
Ma saadan sulle meilile lingi, milline mul on 😀
hahahahahahah 😀 😀
Tahaks ka siuke pohhuist olla, ma olen täpselt
see asjades kinni inimene. Kaotasin augustis
Portugali ühe oma lemmiku hõlst-pluusi ära ja
siiani läheb südames raskeks, kui see meelde
tuleb 🙁
Mul kaovad asjad käekoti lõpututesse avarustesse 😀 iga
kord vannun, et enam ei osta nii suuri käekotte, aga no
praktiline on ju samas.
Ei ole küll teab mis korralik ja tuba näeb tihti
välja nagu miski oleks plahvatanud, kuid asju
kaotan õnneks harva. Seda raskem kaotus
minu jaoks on, asi pole enamasti isegi asjas,
vaid põhimõttes, et kuidas ma saan mitte
mäletada kus midagi on. Jube tüütu on otsida,
aga enne rahu ei saa.
Tee üks suur puhastus, siis leiad kõik asjad üles 😀
Ma olen koristanud ja teinud neid nn suurpuhastusi, aga meil on nii suur ala, et ma jääkski koristama vist 😀
vibraatori laadija 😀 😀 😀 oh kuidas sa suudad ikka naerma panna! 😀 Vahva tsikk! 😀
No aga tõsi ta on, et seegi on läinud nagu tina tuhka. Mul on selline, et patakad sinna ei käi ja kuradi nii hea vidin ka veel (Ulakas Kaunitar kinkis kunagi), et ma reaalselt olen seda juhet 2x elus kasutanud ja ma sain ta 2aastat tagasi 😀 Niiet seetõttu on ta lihtsalt kuskile kadunud ja nüüd tuleb kuival istuda, mis muud 😀
Minemetsa 😀 😀 😀 ma arvan,et Kardo on väga rõõmus ,et see juhe kadunud on! Päris kuivale ka ehk ei jää! 😀 😀 😀
Haha, miks peaks Kardo rõõmus olema, kui see kadunud on :D? Ega ma seda üksi kasutanud 😀 Aga okei, arvestades igasuguseid vanu sugulasi, siis jätame edaspidised vibraatorijutud chatti 😀
Ma olen Sinuga nõus! 😀