Merje kirjutas täna jootrahast ja sellest, kuidas ta jätab jotsi ainult siis, kui kõik teeninduse juures on suurepärane, mitte basic (võtab tellimuse, toob söögid, koristab laua). Ma hakkasin mõtlema, et ma olen vist paar korda viimaste aastate jooksul jätnud jootraha jätmata, sest mul lihtsalt ei ole sularaha. Ühtegi sellist teenindust, mis oleks nii kehv olnud, et tippi anda ei taha, ei meenugi. Eks ikka mõnikord unustavad teenindajad midagi ära või tuuakse midagi valesti, aga üldiselt ei tee ma sellest suurt numbrit ja mulle tundub lihtsalt täiesti tavaline anda viisakale ja toredale teenindajale tippi, olenemata sellest, kas ta unustas midagi ära või ei käinud iga sekund mul klaasi täitmas. Nii kaua kuni ta minuga sõbralik ja tore on olnud, tundub mulle aus talle ka natukene tippi jätta.
Ma olen ise ka ettekandja olnud ja ega ma ka vist selles just parim ei olnud, aga ma jutustasin alati kõigiga ja viskasin nalja seal. Enamasti sain tippi ka ja nii nõme oli, kui olin inimestega hästi jutule saanud ja siis nad midagi ei jätnud. Seega ma paar euri ikka jätan, üldiselt selline 10% arvest tundub mulle lihtsalt loomulik.
Muidugi ma ei tahaks ka, et keegi kuskil arutaks, et issand, see Mallukas on nii kooner, et ei raatsi paari eurigi tippi jätta 😀 Ma olen isegi vabandama läinud selle eest, et mul parasjagu sularaha pole ja mõnikord võimaldatakse ka kaardiga tippi jätta, mis teeb veel asja eriti mugavaks.
Tean loomulikult, et ettekandjad saavad palka, aga no lihtsalt MULLE tundub loogiline, et annan restoranis tippi, kohvikus tippi, toitu koju toovale kullerile tippi ja vanasti andsin taksojuhtidele ka, aga nüüd on mul taxify/uber mõlemad automaatselt kaardi pealt maha minemise süsteemiga ja sularaha eriti ei omagi.
Täna viin oma ema ta sünna puhul välja sööma ja otsisin kohe sularaha välja, et oleks ikka tippi ka anda. Kuidagi piinlik on ilma tippi jätmata lahkuda, nagu teeks salaja külma arve või midagi 😀 Ja ma pean tunnistama, et kui ma olen kellegagi koos söömas ja ma näen, et ta ei jäta tippi, siis ma hinges pööritan silmi ja jätan ise natukene rohkem, et ettekandja ennast kehvasti ei tunneks ja arvas, et see on meie kahe poolt kokku 😀
88 kommentaari
Ma jätan võimalusel alati tippi. Isegi see klienditeenindaja amet üle elatud ja kooliga kõrvuti, mis ongi paljude noorte reaalsus. Ei eeldanud kunagi, et keegi peaks tippi jätma kuna paljudele on tõesti see rahalises mõttes võimatu, samas olen kokku puutunud ka klienditeenindajatega, kes tipi puudumist isikliku solvanguna võtsid.
Mingis mõttes on tipi andmine minu arust õigustatud kuna tõesti, juhatus keerab tihtipeale oma töötajatele korralikult käru ning katkiste luttide pärast maha jooksnud alkohol, külmarved, mis on tingitud töötajate puudusest ja nii mõnedki muud asjad võetakse sujuvalt teenindaja palgast maha ning mõistet “tööõnnetus” ei tunta.
Kui pole võimalust tippi jätta siis lihtsalt tänage teenindajat. Parim oleks muidugi küsida nime ja siis positiivne arvustus facebooki/tripadvisori lehel anda, neid loevad ka tööandjad, kes siis ehk oma töötajaid rohkem väärtustama hakkavad. Ühes söögikohas oli mul väga vahva teenindaja, kes juba lauda istudes selline krapsakas ja asjalik oli. Kribasin kähku firma lehele arvustuse ning teenindaja tuli tagasi veel parema olemisega ja teatas, et ülemus oli talle helistanud, kiitnud ja lubanud meile soodustuse teha. 🙂
Iseenesest leian, et õigem oleks ka palgad ikka inimväärseks teha, mitte tööandjal eeldadagi, et ah, nagunii tipitakse, las elatub sellest. Not gonna happen anytime soon ilmselt, aga siiski.
Lisaks tõesti.. see on ju töö nagu iga teinegi, mille eest tippi muidu ei saada. Igal pool on omad raskused ja rõõmud.
Üldse tundub, et tipivad enamasti kas välismaalased, kelle kultuuris on see juurdunud või siis eestlastest need, kellel on kogemusi antud töövaldkonnaga.
Aga tegelik põhjus, miks ma harva tippi jätan, on rahakott. Oleks mul endal süümekateta võimalik tihti väljas söömas käia ja raha laiali jagada, siis teeksin seda heameelega, muidugi! Kes ei tahaks siis inimesi rõõmustada!
Aga tõsi ta on, et kui mul on valida, kas tippi jätta või nt saan järgmine päev smuuti endale osta loengu kõrvale siis jah.. olen küll see ihnuskoi. Ja samas on väga väikest tippi samuti piinlik jätta, siis tunnen ka et pigem üldse mitte.
Üldiselt annangi siis, kui tõesti sõbralik ja siiras teenindus on olnud ja mitte üle pingutatud. Nt mõnikord tunnen, kuidas teenindajast õhkab kohe, et teeks kõik ainult tipi nimel, see tundub aga ebasiiras ja jätab juba negatiivse, kuidagi awkward tunde.
Aga oled ise sellist tööd kunagi teinud? 🙂
Poes klienditeenindaja olen olnud ikka mõnda aega. Seal keegi tippi ei jätnud, kuigi sain teinekord inimestega väga sõbralikule jutule ja aitasin – toimetasin nii kus jaksasin. Konkreetselt ettekandja olen olnud vaid õige pisut. Ei meeldinud ning ei meeldi ka tipist elatumise idee. Seega loogiline, et kui ei meeldi, siis ei tee.
Kui kõik ebainimlikku palka saavatest teenindajatest loobuks oma tööst päevapealt, siis ei jääks muud üle, kui üldist palganumbrit antud vallas tõsta või mõelda muu lahendus süsteemile. See on tänases päevas utoopia, I get that. Aga põlata teisi, kes su tööle peale ei maksa või halvemal juhul, kes su tööd tööandja asemel kinni ei maksa.. pigem olla ikka ise oma õnne sepp.
Ise jätan alati. Ok, v.a juhul kui teenindus tõesti sitt on. Kui ise u 5 a tagasi teenindaja olin väikses Eesti linnas asuvas söögikohas, sain enda elu rekordtipi 1600€. Ja tõesti, mitte millegi eest. Sest ma ei teenindanud isegi lauast mitte, vaid müüsin üle leti 2 õlut. Aga ju talle meeldis see, kuidas suhtlesin. Või vaatas et oh shit, ta näeb küll selline välja, et vajaks veits rahhi ??
Me ka üldiselt jätame tippi, aga vahel tekib küsimus kellele? Olen sattunud mitu korda kohvikusse, kus mind teenindab kokku 2-3 teenindajat. Lõpuks saab selle raha endale ikka vist see viimane, kes tegelikult vaid lihtsalt arve lauda tõi?! Muidugi erinevates kohtades on süsteem ka erinev, kellel läheb päevatipp seltskonna peale jagamisele, kes saab puhtalt enda tasku teenitud tipi panna.
Ütlen ausalt, et 70% kordadest jätaksin ma meeleldi kogu tipiraha vaid kokkadele, sest toit oli suurepärane, aga teenindus..meh.
Töötasin kunagi kohvikus ja seal väga tippi ei jagatud – telliti ju kohvi ja kooki ja sedagi letist. Ja sellest saan aru, ma ise ka letist tellides tippi ei jäta, lauast tellides jätan vähemalt 10%. Aga mulle meeldis klientide nägusi vaadata kui nad avastasid oma cappucino või latte kohvi pealt südame või õuna kujundeid. Kuidas osad tegid lausa pilti oma kohvist. Mulle meeldis kui inimesed said kohvikut külastades selle erilise emotsiooni mida nad just otsima tulid. Mõnes mõttes igatsen seda seda taga, aga ma ei lähe iiiiial vabatahtlikult tagasi klienditeenindajaks (kui just eluolud ei sunni), kuna niii palju on mölakaid, kes teenindajat inimeseks ei pea ning palk on muidugi naeruväärselt väike ja eestlased on kohutavalt kitsid 🙂
Kui sa oled vaene ja palk väike, siis kuidas sa jaksad käia väljas söömas?
Ei jäta, sest ma olen vaene 😀
Tglt ka mul endal palk juba nii väike ja kui ma hakkaks jootraha ka veel laiali loopima, siis ma ei saaks vist midagi lubada. Üldse ma mõtlesin, et see jootraha teema rohkem mingi USA värk millegipärast.
Juba vene ajal jäeti nii juuksuritele kui teenindajatele tippi.
Ok, esimest korda kuulen 😀
Kui sa oled vaene ja palk väike, siis kuidas sa jaksad käia väljas söömas?
Ma pmst ei käigi. Aga nagu osad ütlesid, et jätavad juuksurile, kulmude tegijale, taksojuhile (kuigi sõidan taksoga ainult hädaolukorras) jnejne, ma pole kordagi mõelnud, et neile jootraha anda.
Kui mul võimalus, siis alati jätan tippi. Olin ise ka teenindaja ning tean, kui raske tegelikult see töö on.
Mul oli üks vahejuhtum, kus broneeriti laud 4le. Tegin kõik ettevalmistused, et ikka rahval meeldiv oleks. Tulid siis 4 meest, väga vahva seltskond. Sai ikka päris palju räägitud ja nalja tehtud. Arve tuli kuskil veidi üle 200€. Noh…Selle õhtu suurim arve mul ?
Olin kindel, et mingi tipp tuleb, sest kõik olid rahul ning lahkusid rõõmsa tujuga. Hakkasin lauda siis koristama, kui kõik see tehtud, siis otsustasin vaadata, kas mu töö vilja kandis ?
Ja mis arve kaante vahel paistis- TÜHJUS ?
Olin küll veidi pettunud, kuid mis parata ?
Jätan söögi-joogikohtades teenindajatele, juuksuritele, ripsmetehnikule, taksojuhtidele ning tavaliselt veidi rohkem kui 10%. Mees peab mind seetõttu laristajaks, aga mul endal süda rahul, kui saan kellelegi lisaks (madalale) palgale natuke kommiraha jätta. Mehele ei mainigi, et jätsin jälle tippi ja kõigil süda rahul. 🙂
Ma jätan siis, kui on jätmise isu. Viimati andsin Haapsalus, kui lastega käisin…ee…missellenimioligi…mingine talurahvarestoran seal ringi juures. Menüüvalik oli pehmeltöeldes tibake niruvõitu sellise nimega koha kohta, aga see suutäis, mille lõpuks valisime oli küll tiptop ja täitis hästi kõhtu. Mul polnd õiget raha ja sellepärast tellisin tassi kohvi, et peent mudru saada. Kohv oli küll sitt mis sitt, a jätsin ikkagi peotäie metalli tublile noorikule, kes usinalt meie vahet jooksis.
Pärastpoole külastasime ka seda ületeekohvikut, see müüriasi või miskit, et sealt head kooki saada. A noh, ikka võtad ju kohvi ka eksole jälle. Seal on nisuke komme, et pisike kannuke antakse koorega kaasa. Esiteks koor polndki koor(mis on minu jaoks paras tragöödia, sest halli piimalagaga, vabandage nüüd väga, ma oma päevakest vürtsitada ei soovi) ja kannuke ise oli defektiga. Ma võin olla jumala vaene, aga ma ei seedi katkiseid asju silmaotsaski. Veel vähem lähen ma välja ja maksan selle eest, et niisikeste nõudega kokku puutuda. Ja ei tekkinud tunnet, et jätaks midagi. Nii lihtne see ongi.
Pühataevas, keda see muistend nüüd huvitama peaks.
Jootrahajätmise komme on minu arvates täiesti vale. Mina seda ei jäta ja pigem võiks siis see tipp olla juba arvele juurde arvestatud ja veidi kõrgem palk teenindajatele selle arvelt.
Mina ka ei saa ilma tippi jätmata lahkuda, niii piinlik oleks siis. Samas elan ka välismaal ja siin on veidi teine kultuur kui Eestis. Nüüd kui Eestisse tulen, jätan alati tippi. Eks sain ka oma kogemuse ettekandjana kätte, et tipp moodustab ikka väga suure osa sissetulekust. Nüüd jätan taksos, restoranis, juuksuri ja kosmeetiku juures veel ka jootraha. No kuidas valida, kellele jätta, kellele mitte 🙁
Kui võimalus siis mündi-kaks ikka jätan, kui kahekesi käime siis mõne rohkem. Vastavalt rahakoti raskusele ?
Vahel, kui münte pole ei pane ka, tundub mage mingi a’la 37senti panna ??
Kusjuures mulle on küll tipiks 20senti jäetud ?
Parem varblane peos, kui tuvi katusel ?
Mina olen ka restoranis teenindajana töötanud. Palk oli lausa 2.94€ BRUTOS. Olgem ausad, tolles faasis oli küll hea meel kui keegi tippi jättis, sest tipp andis päris palju juurde. Samas tuli seegi tihti kokkade ja nõudepesija vahel ära jagada aga noh, oli olukordi kus ma olin nii kitsi ja jätsin kõik teenitu endale 😀
Peale seda kui sain oma kogemuse teenindajana kätte, olen hakanud ise ka alati tippi jätma.
Me vist töötasime eri aegadel samas kohas :D:D:D Okei, palk oli toona ikka väiksem, mis tegelt on ju masendav. Mina käisin küll koolivaheajal seal tööl, aga ma mõtlesin toona teiste peale, kes sellest oma elu kinni maksma peavad.. masendav..
Ise küll olen jätnud hea teeninduse eest, kui olen väljas söömas käinud, või kas või nõud laua äärde kenasti virna pannud, et neil oleks lihtsam. Praegusel ajal ei käi ma praktiliselt üldse väljas söömas, seega pole ka tippi jätnud.
Kui me samast kohast räägime, siis mina pidasin seal vastu 4 kuud. Lõpuks viskas kopa nii ette, et panin tulema. Restoran ise uhke ja ilus, teenindajatele suured nõudmised aga palka ei raatsinud keegi maksta. Minu jaoks oligi viimane piisk karikasse kui ma sain detsembri eest palka 380€ kätte 😀 Krt, ma olin 2 päeva pühade ajal tööl, öötunde oli kõvasti, lisaks veel mõisa tunnid aga palk selline, et isegi nutta oli valus 😀 Ja siis üks teenindaja ütles, et tema suurim palk on seal majas olnud natukene üle 500€ ja suvel, kui lahtioleku aeg on pikem ja tööpäevad venivad öösse 😀 Siis mõtlesin küll, hell no, mina panen siit minema 😀
Ma pole ausalt vist kunagi jätnud, mitte tahtlikult kui siiski,
nimelt kannan ma sulli ikka väga harva kaasas. Lisaks tundub mulle imelik, et söögikohas maksan tippi sest inimene teenindab hästi ja saab väikest palka, sealsamas toidupoodides on sama keiss ja tippi ei jäta keegi. Samuti lasteaia kasvatajad kes päev läbi meie võsukestega toimetavad, nendele ei jäta keegi tippi. Ja seda loetelu võiks jäädagi üles lugema, ehk siis üks saab ja teine ei saa.
Tunnen, et pean ka sõna sekka ütlema. Ehk siis.. töötan ise ettekandjana. Jah, mõni võib arvata, et mis seal teenindaja töös siis nii erilist on, et neile peaks põhipalgale veel lisa maksma. Siin oli juttu basic teenindusest- vot SEE ongi teenindaja töö, mille eest tema iga kuu palka saab (ja uskuge või mitte, päris paljudes kohtades on tegu miinimumpalgaga, kuna tööandja on ahne ja loodab lihtsalt eestlaste lahkuse peale, kes siis jootraha näol aitaks teenindajal palka tõsta). See tähendab, et ta ei ole kohustatud Sinuga pikemalt juttu ajama ega lauas nalja viskama, ta ei ole kohustatud Su lastele jooki kahte väiksemasse klaasi valama, kuna üks suur klaas jääks ühele lapsele liiga suureks. Samuti ei pea ta Su imiku beebitoitu mikrolaineahjus soojendama. See, et Sina oled taimetoitlane, ei kohusta teda kokkadega mingit spetsiaalset toitu Sinu jaoks välja mõtlema, kui menüüs midagi ei sobi, siis mine teise restorani. Oeh, neid näiteid oleks veel küllaga! Olen kindel, et 98% teenindajatest oleks nõus kõike kirjutatut tegema ka, kui klient ise on tore ja meeldiv. Vot see ongi see “lisatöö”, mis tuleb mõnedel juba iseenesest, kuid mille eest teenindaja ikkagi salamisi jootraha ootab. Kasvõi 1-2€ ja kui tõesti ei raatsi jätta, kuna rahakott on tühja täis, siis kindlasti täna ja kiida teda nähtud vaeva eest. See mõjub justkui tunnustusena, mis paneb Sind tundma, et Sinu tööd hinnatakse. Kuigi muidugi see tunne on üli hea ja võimas, kui suudad kliendi naeratama panna, see teeb Sul endalgi tuju heaks. Neid asju on tohutult, mida teenindaja teeb ekstra just Sinu jaoks. Jube kahju, kui selle eest isegi “aitäh”’i ei kuule, jootrahast rääkimata. Saan ka sellest aru, et lõunapakkumiste puhul ei jäeta alati jootraha, aga kui oled sage külaline koos oma perega ja jootraha on koguaeg null, rääkimata elementaarsetest “palun”, “aitäh” jne, siis lõpuks teenindaja ei tahagi Sinu pärast enam pingutada. Saadki selle sama basic teeninduse, sest oled ise selle välja teeninud. Miks teistele teenindussektoris töötavatele inimestele jootraha ei jäeta, ei oska ma vastata. Lihtsalt millegi pärast on jootraha jätmine välja kujunenud toitlustusalal…
Olen ise jotsist elama pidanud ja nüüd jätan alati ka ise!
Lisaks söögikohtadele jätan mina ka juuksurile tippi. Mujal vist polegi jätnud 😀
Ma ikkagi jätan alati tippi, kui on hea teenindus. Ja olen ka ise teenindaja olnud päris mitmeid aastaid ning mitte kehv teenindaja. Ma saan aru, et mõni inimene ei taha tippi jätta ning mõtleb, et miks peaks teenindajale lisa palka maksma. Samas aga on see tõsi, et enamus söögikohtade omanikke arvestab sellega, et teenindajad saavad tippi ja palk on tunduvalt väiksem. Selles aga ei ole teised süüdi ning leiad samuti, et restoranide omanikud võiksid teenindajate palku ka tõsta. Mina aga jätan teisel põhjusel tippi, kui sa ikka näed, et on teenindaja, kes ikka teeb seda tööd südamega ning on imeline, siis on see minu arust pigemtunnustus teenindajale. Või teine võimalus, alati ei pea jätma tippi, aga võiks siis vähemalt klienditeenindajat tänada imelise teeninduse eest, juba need soojad sõnad teevad tuju heaks ja paljud teevad oma tööd suurema rõõmuga. Kui olin teenindaja, siis kahjuks väga tihti nägin, et paljud kliendid olid väga pirtsakad ja nõudlikud ning üritad ikka teha kõik hästi ning siis ikkagi kliendid nähvavad ja tujutsevad, siis tekib küll tunne, et miks ma teen seda tööd. Ma südamest loodan, et need inimesed, kes tippi ei jäta, vähemalt ei suhtu klienditeenindajasse, kui mingisse halba inimesse ja vähemalt kiidavadki, kui näevad head teenindust. Kui teenindaja teebki oma tööd südamega, siis tema jaoks ei olegi nii suur asi see tipp, vaid see et kliendid naerataksid ning ütleksid aitäh, kui neile meeldis ning tunnustaksid neid ka näiteks facebookis või teenindajale isiklikult öeldes.
Olen töötanud teenindajana peaaegu terve oma elu.. vist 12 aastat tuleb kokku. Olen olnud teenindaja pubis, klubis, baaris, restoranis ja ka hotellis. Lisaks olnud toateenija ning kõigis nendes ametites on mulle antud tippi. Kui olin adminn, siis jäeti mulle jootraha ning kui olin lihtsalt toateenija, siis jäeti mulle jootraha. Ise jätan ma alati jootraha ja isegi riide- või toidupoes, nendes aga ei tohi tihti teenindaja raha vastu võtta. Ükskord jätsin ka perearstile kui tervisetõendit käisin tegemas.. aga seda sellepärast, et mul oli kiire ning ei soovinud siis raha tagasi ootamisega oma aega raisata.
Hetkel töötan ma klienditeenindajana ettevõttes kus suhtlus toimub kliendiga meili ja telefoni teel ning alati kui keegi aitäh ütleb teeb see südame soojaks. Samamoodi oli ka toitlustuses teenindajana, et kui klient tänas teeninduse eest, siis oli sellest piisav, kuid muidugi aitas jootraha hommikul peale tööd takso eest tasuda, mis muidu oleks läinud minu enda eelarvest. Taksoga sõites jätsin alati ka jootraha ehk ümardasid summa. Mul on siiani alles tšekk kuhu peale klient kirjutas, et kuidas talle teenindus meeldis ja seda luulevormis. Tegi meele heaks ning kergem oli 15h tööpäeva lõpuni teha.. kuna eestlane on kinnine ja tihti ei väljenda ennast, siis on jootraha jätmine justkui see väljendus, mis sõnadest puudu jääb.
Sa oled 12-aastane või? 😀
Me hakkasime sõbrannaga arutama hoopis seda, kas tatoveerijatele peaks tippi jätma. Pole küll iial seda teinud ega ole mõelnudki selle peale, sest tatoveeringud ise juba kallid. Ühest postitusest lugesin välja, et USAs jätavad nt 200 dollarilise pildi eest veel 40 dollarit jotsi ?
Hea küss! Küsin oma sõbrannalt 😀
USAs kindlasti 20% tatoveerjale ok jätta. Sama juuksurile, kosmeetikule, pediküür jne .. Ainult arstile ei pea jätma 🙂
Mina olen ka see douche, kes omast taskust väga tippi ei jäta. Kui juhtub mõni üleliigne münt olema, siis annan, aga enamjaolt mitte. Muidugi ma ei käi oma rahast kuskil fäänsides kohtades söömas ka, sest ma lihtsalt ei jaksa seda endale lubada, eriti kui tippi ka veel peab jätma. 😀
Muidu leian ma, et tippi ei peaks jätma, aga jah, on olnud olukordi, kus ma tunnen, et ma PEAN seda tegema ja olen teinud. Minu arust aga ei peaks ma sellist asja tundma, sest tõesti.. iga amet võiks ju saada hea töö eest tippi. Väga palju on toredaid ja abivalmeid klienditeenindajaid ja infotöötajaid, kes tõesti viitsivad su igale lollile küsimusele vastata ja sinu murega räigelt pikalt jännata – nemad oleks minu silmis väärt mingit lisatänu. Näiteks autoremonditöökojas on mulle alailma nii imeline teenindus tehtud, et siis on tõesti tunne sees, et appi kui võrratu, aga kuidagi kohatu on niigi kalli arve eest veel peale ka visata. 😀
Aga mine vii siis midagi ilusat neile. Kommi. Lilli. Pudel veini äkki? Teeb ka seest soojaks ja annab ülemusele märku, et tegu on väärt töötajaga.
Tegelikult Eestis ei ole kohustust tippi jätta, kuna Eestis ei maksta selle pealt makse. Ameerikas on arvestatud, et inimene teenib lisaks palgale teatud sissetuleku tipina ja selle prognoositud summa pealt makstakse maksud. Pariisis on arve alla kirjutatud, et hinnad sisaldavad tippi. Itaalias on paljudes kohtades arve peal klienditeeninduse tasu vastavalt lauas istunud inimeste arvule jne.
See tipi andmine on nii ja naa..üldiselt jätan ainult väga hea teeninduse puhul, sest nagu ka eelnevad kommenteerijad on kirjutanud-enamustel erialadel ei saa tippi, ehkki tehakse oma tööd sama hästi ja hoolega.
Emo-s töödates oli korra küll üks hästi vahva juhus-oli meil sees üks vanem meesterahvas, sai esmaabi ja seisundi paranedes sai koju. Pool tundi hiljem jalutas uuesti uksest sisse kommikarbiga(see siis oli kõigile töötajatele, mitte ainult arstile). Vot see oli tõesti armas ja meeldejääv tegu 🙂
Ei jäta alati kuid enamasti. Eelistan mum on võimalus kaardiga jätta siis on kindel, et nii nõudepesija kui kokk saab oma osa.
Aga eks ma olegi tänulik inimene, jõulude ajal saab nii postiljon kui juuksuri jne oma pisikese tänukingi. Ja kui on olnud hea teenindus aga mingil põhjusel ei saa tippi jätta siis mainin teenidale kui hästi ta oma tööd tegi ?
Abikaasa on kontori tööline ja toob alati jõulude ajal tänutäheks saadud kinke, ise töötan lastega ja sammuti saan hunniku kaarte ja magusta aastaringsel. Tundub, et kõik oleneb inimesest.
Kõik, kes ütlevad, et nemad tippi ei jäta, sest nad a la üritavad olukorda reformida – ain’t gonna happen 😀 Kõik ülejäänud annavad tippi edasi ja teie lihtsalt tundute veits ihnuskoid. Ega muidugi, keegi ei keela mitte jätta, lihtsalt… issand, kui mina töötasin vanalinnas, oleksin ilma tipita puhta vaeseks jäänud. Ja kui siis tuleb see “ise oled süüdi, et seda tööd tegid”… siis tõsi, aga näed, töötas. Ja oli küll samamoodi kummaline tunne, kui said kellegagi hullult jutu peale ja olid nendega ekstratubli, aga tippi ei jäetud. Nagu mingi laks vastu nägu. Hmm… mõtleme. Teeninduse amet ongi ju selline, kus teenindaja üritab hullult kliendile meele järgi olla ja selle eest, selle mugavuse ja tore olemise eest ta tippi saabki. Ükski teine teenindav amet EI PEA olema sinuga sõbralik, a la arst või õpetaja – tal on teine funktsioon, ta annab sulle midagi muud.
Tipi ajalugu wikis räägib, et tippimine saigi just alguse 16. sajandi Inglismaal külalistemajadest, kohvikutest ja muudest teenindusettevõtetest, nö vabatahtliku ja ülla kingitusena. Samuti on see mitmes keeles nö “joogiraha” (jootraha, trinkgeld, pourboire), et teenija jooks kliendi auks ka toosti ja näeks, kui üllas on klient.
“Ükski teine teenindav amet EI PEA olema sinuga sõbralik, a la arst või õpetaja – tal on teine funktsioon, ta annab sulle midagi muud.”
Ma ei usu, et ma kosmeetikapoes viitsiks mittesõbralikul teenindajal lasta omale meiki teha ja tooteid tutvustada. Ma lähen lihtsalt minema ja ei osta mitte midagi. On ka teisi kosmeetikapoode.
Iga teenindav amet peab sõbralik olema, muidu klient sinna enam oma jalga ei tõsta,
Alati kui ikka on sularaha jätan tippi, minumeelest on see elementaarne ja samas ka selline komme on igalpool maailmas. Kus jäetakse 5%, kus 10% ja kus ümardatakse lihtsalt täisarvuni. Ainult siis pole jätnud, kui pole sularaha või pärast arve maksmist on järgi vaid mõned punased sendid. Tõesti lõunapakkumiste puhul tavalistes sööklates ei jäta tippi.
Meie oleme elukaaslasega alati tippi jätnud 10% või veidi enam, olenevalt siis olukorrast. Aga meil juhtus selline kummaline seik Itaalias, et kui hakkasime klienditeenindajal tippi jätma, siis ta küsis miks. Vastuse peale, et ta oli tõeliselt meeldiv teenindaja (ja tta oligi! Mõnusa huumoriga naisterahvas), hakas ta naerma ja ütles, et nad tippi ei võta kuna neil on niigi suured palgad 😀 Tipime me siiski jätsime, kuid erinevatest allikatest uurides selgus, et Itaalias ei antagi tippi, et kohati pidi see solvav olema isegi.
Ehk oleks ka eestlastel (loe: tööandjatel) aeg sinna poole vaadata ja oma klienditeenindajatele korralikku palka hakata maksma?
Itaalias on su tipp arve sees. Selle nimi on “pane e coperto” ja sisuliselt on see nö tasu leiva eest, mida toidu kõrvale sööd. Ka siis, kui sa seda ei söö. See tasu on kirjas ka menüüdes, tavaliselt kusagil väikses kirjas. See on 1,5-2,5 eurot inimese kohta, olenevalt söögikohast ja piirkonnast. Muidugi pole seal mõtet lisaks tipp jätta, miks peaks.
Mina jätan alati, KUI ei ole just täiesti kohutav teenindus (mingi kolm korda elus olen ka seda saanud) jätan nii restos, kui ka hommikul coffee in-ist kohvi võttes nt. (kui just tõesti ainult kaart kaasas pole.) Viimases juba selle pärast, et arve on tavaliselt 2.18 ja kui maksan 2.20 ja tipipurk mu nina ees, siis kuidas ma topin selle 2 senti omale rahakotti tagasi ja mis ma sellega ikka pihta hakkan ? Eestis ei ole tipi jätmine ehk nii levinud jaa, inimeste suhtumine ongi, et “saavad ju palka” aga minu meelest jälle see on kuidagi elementaarne.
Jots on nagu aamen kirikus. Kui on võimalus siis jätan. Eriti lahke muidugi baarides,pubides. Olen teinud seda tööd, seega oskan ette kujutada kui tüütud on need kliendid kes raiskavad jutuga su aega ja jotsiring on 0 Samas kui sa oled juba korra jotsi jätnud olenemata summast siis teenindajale oled sa silma jäänud ja seda heas mõttes.
See suhtumine, et mulle ei anta siis ma ise ka ei anna, no kamoon see on ju lapsik.
Praegu töötan natuke teist sorti klienditeeninduses kus ka ei jäeta jotsi, isegi ei kujuta ette kuidas see välja nägema peaks 😀 Aga sellegi poolest oma higi ja pisaratega teenitud raha jätan ma võimalusel teistele teenindajatele 😀 Ei tee see paar eurtsi vaesemaks.
Ma ausalt öeldes olen päris vastu tipi-kultuurile. Eks vahepeal kui tunnen peer-pressurit, siis ikka annan (eriti kui lähen välja õhtul fancymale õhtusöögile). Arvan, et ma klassikaline eestlane, et mulle ei meeldi, et mind tüüdatakse. Anna mulle toit, las ma istun omaette ja jutustan oma kaaslasega ning lahkun. Ma lähen ikkagi restorani toidu pärast, mitte teeninduse.
“Teenindajad ei saa piisavalt raha, selle jaoks on tipi-kultuur vajalik” – Ma oleks väga õnnelik ning rahul kui toidu hinda restoranidest tõstetaks väikese protsendi võrra lihtsalt sellepärast, et ma ei peaks oma taskust eraldi teenindaja palka kinni maksma.
“Võiks ikkagi premeerida, kui teenindaja on olnud väga sõbralik ja tore” – see on tema tööülesanne, et olla viisakas ja sõbralik klientidega. Lihtsalt ma ei näe, miks ma peaks oma taskust ekstra raha andma sellepärast, et klienditeenindaja teeks oma tööd. Täpselt sama on kasvõi riietepoes. Kas sa tipid klienditeenindajat, sest ta oli viisakas ja sõbralik ning aitas sind riiete ostmisel?
Ma olen tegelikult nõus selle mõttekäiguga. Minu töö on seotud korrektsete kirjutamisega ja keegi ei tipi mind selle eest, et ma oma tööd hästi ja õigesti teen. Palgad mu valdkonnas midagi kiiduväärset pole, pakun, et paljud teenindajad saavad rohkem palka kui mina.
Mu töö on samuti seotud kirjutamise ja tõlkimisega, aga mina olen hoopis tänulik, et saan teha tööd oma kodu mugavuses – eemal ebameeldivatest purjus klientidest, lärmakatest lastest, kõigega rahulolematutest inimestest ja muust kontingendist kellega restoranides ja baarides töötavad inimesed igapäevaselt peavad kokku puutuma. Muidugi pole kõik kliendid halvad, aga neid siiski leidub. Mu palk ei pruugi olla väga palju suurem klienditeenindaja omast, aga mina leian, et nende töö on palju kurnavam – nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma tõesti ei kujuta ette, et jaksaksin 12 tundi järjest ringi joosta, kõikide tellimusi meeles pidada ja veel selle kõige juures sõbralik ning suhtlemisaldis olla. Sellepärast olen ka jootraha jätmise poolt.
Ka mulle meeldib sinu mõttekäik ning ma arvan täpselt sama. Kui ma läheb kuhugi sööma, siis ikka eelkõige hea toidu, mitte teeninduse pärast. Hea teenindus on tegelt iga teenindava ameti visiitkaart, vahet pole mis erialal. Ning ma ei arva et ma peaks toitlistusasutustes selle sõbralikkuse eest veel ekstra maksma.
Ma olen ka sellega jumala nõus. Ja kui keegi tuleb veel rääkima kohustuslikust tipist siis mul jookseb juhe kokku:D Mu arvates ka on see elementaarne, et teenindaja peaks olema viisakas. Ja noh minuga polegi vaja rääkida mingit pikka juttu , võtku vaid mu tellimus ja kogu moos.
Mina ka tavaliselt jätan. Kasvõi natukenegi. Ja kui mul on sularaha nii vähe, et seda teenindajale jätta on piinlik, siis ma ka vabandan ja ütlen, et mul lihtsalt pole võimalik jätta. Ainus kord, kui ma vihast ei jätnud, oli siis, kui ma hakkasin kaardiga maksma ja terminal küsis enne pin-koodi sisestamist, kui palju ma tippi jätta soovin. Ma ei tea, miks ma selle peale ärritusin. Ilmselt seetõttu, et mulle ei meeldinud, et mind pandi sundolukorda. Sel korral ei jätnud tippi. 😀
Väga ma väljas söömas ei käi. Kui käin, siis restoranides ja jätan alati jootraha, sest miks mitte… Kui just väga halb teenindus ei ole, ühe korra on ka seda juhtunud.
Tippi jätan vaid siis kui tõesti oli tore, sõbralik ja tubli teenindaja ning lahkun restoranist eriti meeldiva kogemusega. Kui teenindaja paar korda naeratab ja teeb oma tööd enamvähem hästi, siis selle eest ta saab juba palka, sest sellised on miinimumstandardid üldiselt igas restoranis. Ma tõesti ei näe miks ma peaks keskpärasele teenindajale veel palka juurde maksma.
See komme on üldse USAst tulnud, kus teeninduses on palgaerinevus uskumatult suur. Euroopas seda väga pole. Riidepoodides on sama kehv palk ja töö vahel raskemgi (ise olen mõlemal alal olnud). Proovisin alati 100% sõbralik olla ja kliendile ennast pühendada, kui klient midagi soovis (nt tuua laost erinevaid variante, suurusi, aidata asju sobitada, soovitada jne), mis tihti tähendas seda, et olin ühe kliendiga umbes 30 minutit, lükates muud ülesanded edasi. Tippi sain vist ühe korra 2€ ühelt vene noormehelt, kuna triikisin taga laos ta ostetud särgi ära, kuna tahtis kohe selga panna 😀 Tippi ma muidugi kunagi ei oodanud riidepoes töötades, kuna selline ei ole tava, aga lihtsalt võrdluseks. Kuigi tihti tegelesin klientidega peaaegu tunni, kes ostsid sadade eurode eest riideid ja lihtsalt tänasid tagasihoidlikult, siis oli küll natuke niru tunne.
Aga kas riidepoes ei saa enamjaolt müügi pealt mingit boonust?
Tahtsin just samast vaatenurgast arvamust avaldada, aga näen, et seda on siin juba tehtud. Mina ka enamus ajast teenindajatele tippi ei jäta, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas nende töö on olulisem kui mõni teine? Kui üldse keegi peaks oma töö eest “tunnustuspalka” või mingit lisaraha saama, siis oleksid need arstid, õpetajad, tuletõrjujad (töötavad ju mõned lausa vabatahtlikult) jne, mitte aga teenindaja, kes sisuliselt lihtsalt vahendab (toob menüü, heal juhul tunneb seda ja soovitab miskit/oskab lisaküsimustele vastata; toob toidu, viib ära, puhastab laua). See töö ei vaja erioskusi ega -teadmisi. Õpetaja aga peab olema oma ala professionaal ning pool ainetunnist veel kasvatustööga ka tegelema. Teenindaja töö sisu on suuresti suhtlemine ja selle eest ta saab palka. Ma olen ise ka kohvikus teenindajana töötanud, aga ei mäleta küll, et oleksin selle tipi pärast kuidagi ilgelt pingutanud – lõppude lõpuks teenindan kleinti ikka samamoodi sõbralikult nagu seest tuleb. Mul üks sõber töötab vähe nooblimas katusekohvikus ning kui ma temaga mingi aeg tihedamalt pärast tema töövahetusi väljas hängisin, siis esimene pool tundi vestlusest kulus iga päev raudselt sellele, et millised lauad tal täna teenindada olid, kui suured seltskonnad ja kes kui palju tippi jättis. Ja kui ei jätnud, siis olid nad “kuradi ameeriklased”, “faking eided, mingi sünnipäevatipsutamine”. Ülinärvi ajas selline suhtumine. Vahel tõesti väljas söömas käies lasen summa täiseuroni ümardada, aga nt üksi lõunal käies vahel valingi söögikoha hinna järgi – siis tahangi süüa ja mitte palju kulutada ning tippi ei jäta.
Nojah, mingi vahe on tõesti minu jaoks ka, kas ma võtan kuskil päevapakkumise, vaid lähen konkreetselt heasse restorani, head sööki sööma. Muidugi oleks äge, kui saaks tõesti ka arstid, õpetajad jne tippi, ma annaks ka!
Meie mehega jätame ka koguaeg tippi. Ükskord käisin sõbrannaga restoranis, sõime ja värki. Maksime arve. Ja ûtlesin noo 45eurine arve oli, et jätan 10eurtsi, et see mind ära ei tappa. Sõbranna kõrvalt, miks sa nii palju jãtad, et tema ei oleks üldse jätnud vaid lihtsalt ära jalutanud. Ma ütlesin selle peale, et viiskas on jätta. Sõbranna mingi ala see raha raiskamine. Aga ma nagunii oleks ju selle 10eurtsi kuskil poes ära laristanud :D.
Eks see oleneb jah, et palju sula on ja kui hea teenindus oli. 45€ arvega ma arvatavasti jätaks 50 lihtsalt 😀
Mina ei anna tippi. Pole kunagi andnud ja kahtlen, kas kunagi hakkangi. Kõik saavad palka ning ma ei näe mõtet, miks peaksin elementaarse viisakuse eest raha juurde andma.. USA-s on mingi juba palgad nii nigelad, et tipp ongi elamiseks vajalik, kuid seni kuni siin nii pole, siis ei tippi. No ja lisaks ei käi ma nii palju kuskil väljaski või ei tarbi teenuseid, millel oleks tipitamine soovituslik.
Kusjuures mulle meeldib ka tippi jätta. Kui mul on pappi et maksta söögikohas 30-40 eur siis ma leian ka mõne mündi et teenindajale see lisa žest teha. See on kuidagi minu loomuses, minu isa on nt samasugune ja ehk ongi see mulle kasvatusega kaasa antud.
teeb oma tööd=saab palka. ületab minu ootused=saab tippi:) (soovitan kàia kòigil teenindajatel rataskaevu 16, et saada aru-imeline teenindus)
Täpselt! Sealne teenindus tõstab tõesti lati kõrgele.
Ma ei lahku kunagi nii, et tippi ei jäta, kuidagi piinlik hakkab.
Oleneb söögikohast, igas kohvikus kohvi juues tippi ei jäta, aga kui kuskil pikemalt näiteks õhtust söön, siis üldiselt ikka jätan, ka umbes 10% või rohkem. Tipiandmisel ei eelda, et teenindus peaks kuidagi erakordselt hea olema, kuid kui on ikka tuntavalt kehv teenindus, siis tippi ei ole ka jätnud. Just hiljuti käisime õhtust söömas, koht ise oli peaaegu tühi ja teenindaja oli sellise olekuga, et me läksime sinna tema rahu ja vaikust häirima 😀 Toit oli hea, kokale oleks võinud köögiukse vahelt tippi visata, aga teenindajale küll seekord midagi ei jätnud lisaks. Ma tegelikult ei tea, pole kunagi küsinud, kas oleks võimalik kokka tippida? 😀
Muuseas saab küll küsida, et kas võiks kokka näha, et teda kiita ja siis anda. Ma kunagi töötasin Troikas, kus anti 10% oma päevatipist kokkadele.
Kui sularaha on, siis tavaliselt jätan. Pigem tahan jätta siis kui on hea teenindus. Ikka et teenindaja naeratab ja on meeldiv. Ei oota midagi erilist just, aga viimasel ajal olen nii palju näinud teenindajaid, kes on mossis näoga ja ei räägi ka üldse. Siis ei teki tunnet, et tahaks midagi jäta. See siiski ju nagu mingi lisaboonus.
Paljudes kohtades on teenindaja põhipalk nii miinimumi aetud ja just selle vabandusega, et sa saad ju hea klienditeeninduse eest jootraha. Ma jätan alati midagi, olgu see siis kasvõi paar kopikat!
Ma olen kunagi oma kaheksa aastat tagasi pealt näinud, kuidas klienditeenindaja söögikohas (ei olnud just päris restoran, aga pigem selline peenem kohvik) kahele noorele, tõenäoliselt oma esimesel kohtingul olnud noormehele ja neiule turja kargas, sest noormees väga ilmselgelt piinlikkust tundes vabandas, et tal kahjuks ei ole enam midagi jootrahaks jätta, aga tänab väga meeldiva teeninduse eest. Intsident oli nii kole, et meie sõbrannaga, kes me olime just oma toidud sama teenindaja abil kätte saanud, panime söögiriistad tagasi lauale, viskasime talle kümme krooni tippi (see hinnanguliselt 10% noormehe ja neiu arvest) ning kõndisime toitu puudutamata minema. Pole selles toidukohas pärast seda enam käinud.
Mina olen üks (vähestest?), kes ei jäta tippi, seda olenemata siis teeninduse tasemest. Ma käin samamoodi tööl, teenin raha, täidan oma töö ülesandeid, kuid mulle ei jäeta küll tippi, kui olen olnud tubli administraator ja juhendanud inimesi, kus küll milline kabinet asub või kuhu minna. Seega ei leia, miks ma peaks maksma teenindajale tema töö tegemise eest boonust?
Ning see väide, et tööandja juba arvestab sellega, et lisaks tava palgale teenindaja saab tipi pealt kokku oma palga, siis ei mõju nüüd minu südametunnistusele ka, et ma peaks oma raskelt teenitud palga eest veel teenindajale ka palka lisaks maksma!
Söögikohtade pidajad võiksid siis tõsta teenindajate palga inimväärseks, mitte lootma, et kliendid maksavad vaestele töötajatele almuseid, et saaks enam-vähem kuupalga kahepoolsete pingutustega kokku 😀
Ma saan täitsa aru sinu poindist ka, aga no .. ei ole midgai teha, mina annan ja jäängi andma 😀
Olen nõus.
Ma isiklikult arvan, et miks on söögikoha teenindaja kuidagi teistmoodi kui mõne teise ameti esindaja? 🙂 see ju tema töö ja saab palka selle eest. Siis peaks pangateller, postkontori töötaja, maxima müüja jne ka igakord ootama kliendilt tippi? 🙂
Ja jäin just erinevatele ametitele mõtlema, et nt kui arstile anda raha, ja arst selle ka vastu võtab, on see juba teine teema ja lõppeks arsti jaoks kurvasti. Siis võiks kõik ametiesindajad ikka ühel pulgal olla 😉
Päris paljudes toidukohtades ongi teenindaja palgaga arvestatud nii, et tipp tuleb veel juurde. Ehk siis saavad nt 3.30/h bruto (mis on ikka päris väike seda tööd arvestades), aga koos tipiga teenivad ehk 4€/h.
Nagu ma ka Merje blogis juba mainisin, siis mina jootraha ei jäta. Ja kui keegi tuleb mulle ütlema, et sa pole kunagi ettekandja olnud, sa ei saagi aru, kui raske see on jne, siis pole jah. Ja ei lähe ka, sest ma saan aru, et see töö pole minu jaoks. See, kes seda tööd teeb, peab mõistma, et ta on selle ise valinud – seega ma ei ole kohustatud talle jootraha jätma (täpselt samamoodi nagu ma tean, et ma ei sobiks kassapidajaks – järelikult ei hakka seda tööd tegema ka, kui just ülim nälg majja ei tule). Minu pärast arvaku minust, mida tahavad – mul kama kaks 😀
Eks inimesed ongi erinevad, ega keegi sundima hakka, ega saagi. Lihtsalt räägin enda vaatenurgast, et MUL oleks imelik ära minna lihtsalt. Samas ma olen sinu blogis aru saanud, et sa käid pigem sellistes pubides söömas. Nendes vist polegi väga komme tippi anda = seega ei ole ka ettekandjad väga… agarad 😀 Ma eelistan välja minnes saada head sööki/jooki ja kui juba ennast kuskile välja vean, siis olgu seal kõik hea. Ehk siis enamasti lähengi restorani, kus oleks juba imelik suure arvega lihtsalt null euri tippi jätta.
Ma väga tipi andja pole. Oleme ausad, me pole väga suured väljas sööjad ka mehega. Aga selle tippi looga tuli meelde üks seik Haapsalust augusti kuus. Otsustasime mehega spaasse puhkama minna, täpsemalt Fra Mare spaasse. Võtsime oma 1a5k poja ka kaasa. Aga teades oma last, siis kusagil väljas söömine temaga kokku ei käi. Talle ei meeldi istuda, ta tahab ringi joosta ja alati sinna, kuhu ei tohi või hakkab sigatsema. Meie päevased söömised Haapsalus olidki nii,et mees jooksis lapsel järel, mina sõin kiiruga ära ja siis tegime vahetust. Teise päeva õhtul otsustasime minna spaa restorani sööma(esimene päev käisime Haapsalus teistes söögikohtades), ning niikaua kui söögid ära tellisime, püsis laps paigal, aga nii kui toit ette tuli, tahtis tema maha ja pani jooksu 😀 Tükkaega tegelemist lapsega, tuli meie juurde noor teenindaja ning pakkus välja,et hoiab mu last niikaua kui me mehega söönuks saame. Nägin,et teenindajal on kiire ja rahvast palju, kuid ta ikka pakkus varianti last hoida. Kahjuks mu laps võõrastega ei lepi ja laps ronis kohe sülle ja keeldus tädiga olemast. Tänasin pakkumise eest, kuid tuli edasi süüa ikka kiiruga ja mehega vahetusi tehes. Kuid see pakkumine jäi mind kummitama, ning mehega tuli sama mõte.. Sellele teenindajale jätame tippi. Niisiis andsime 10€ tippi. Muidugi teenindaja ehmatas ära ja keeldus alguses, aga seletasime,et nii teenindus kui ka see pakkumine last hoida oli nii armas,et ta väärib seda 🙂
Nõus, jätan alati jootraha. SAMAS natukene paneb kukalt kratsima, et miks siis juba kõikide elualade esindajatele ei jäeta tippi? 😀 Mul võiks ka tudengid ka pärast tunni lõppu tulla lauale raha poetama, et “tänks, väga huvitav loeng oli”, haha. Niimoodi on tundub see ju väga jabur
Ma tahtsin ütlema hakata, et blogimise eest võiks ka lugejad maksta, aga siis meenus, et osades blogides ongi selline nupp, et ala “osta mulle kohvi” 😀
Hahaha 😀
OSTKE KOHVI MULLE SIIS! PLIIS!
Pead enne nupu installeerima oma lehele 😀
ma ei oska, pean leppima vist Kardo tehtud kohviga 🙁
Üldiselt ma.lihtsalt loen Su blogi, kuid antud teemal peab sõna võtma ?
Mina olen seisukohal, et tippi ei peaks jätma. Kunagi oli artikkel, kus teenindaja rääkis, et kui talle tippi ei jäeta, siis ärgu klient oodaku ka temalt meeldivalt teenindust. See artikkel aja mind nii närvi ? teenindajatele makstakse palka, nagu igale teisele töötajale. Miks peaksid kliendid neile veel extra raha maksma, et nad oma tööd hästi teeksid?
Ma ei leia, et teenindaja oleks “tippi” või lisaraha kliendilt rohkem väärt kui ükski teine ametiesindaja. Sama hästi võiks tippi anda lasteaiaõpetajatele – et nad sinu lapsega terve päev meeldivalt on käitunud, poemüüjale – et ta naeratab viisakalt, teretab ja abistab vajadusel. Nad kõik saavad palka oma töö eest, nii nagu iga teine töötaja. Minu arvates on vale üht eelistada, sest ehk vääriks seda tippi mõnel muul ametil töötav inimene rohkem. Seega ei jäta tippi lihtsalt põhimõtte pärast.
Selles suhtes tõesti imelik, et miks ühele ametile antakse ja teistele mitte. Ma hea meelega annaks lasteaiakasvatajale tippi, aga see oleks vist imelik 😀 Poes ma olen tahtnud küll jätta vahetusraha, aga siis on öeldud, et nad ei tohi võtta 🙁
Taxify ja Uberiga saab ka tippi jätta! Ütled lihtsalt taksojuhileida, et ta summale juurde paneks 🙂
Ja, jah. Ma ei lähe välja söömagi kui ei ole taha, et tippi jätta.
10% summast on miinimum, edasi läheb juba olenevalt sellest kui heaks mu tuju teenindaja oma hea teenindusega teeb 😀
Olen ise ka ettekandja olnud ja it sucks kui oled olnud imeline teenindaja ja arvatavasti arvasid seda ka su kliendid, aga tippi ei jäta.
Ise jätame ka alati mehega tippi kui sularaha on.
Kusjuures see viimane pilt “Every time you don’t tip, a child gets a mullet” – nägime seda USAs ühes söögikohas, ajas korralikult naerma (polnud varem näinud) ja sai ikka “aidatud” ka neid lapsi. 😀