väsinud

Ma viisin täna Mari lasteaeda, hiljem kodus tegin vähe süüa ja tegin töövärki. Siis istusin korraks diivanile ja mõtlesin, et puhkan hetkeks silma. Järgmine hetk avastasin, et kell on neli õhtul. Ma ei tea, mismoodi teisi inimesi maailmas need lõunauinakud kuidagi aitavad, aga minul on hetkel küll selline tunne, nagu ma oleks kaks päeva jutti pidu pannud. Olenemata sellest, et eile õhtul läksin ma juba kell 11 magama ja ärkasin enne kaheksat natukene. Üheksa tundi öösel+3 tundi lõunal ja no selline uni on, et karju või appi. Kui ainult viitsiks appi karjuda.

Ajasin täna Mari reh. plaani värke ka. Ühest kohast öeldi, et soovituslik oleks lausa nädalaks lapsega haiglasse sisse tulla, kuni nad mingisuguseid teste ja asju teevad. Öähhhh. Ma olen vist enne maininud, et ma nii kohutavalt kardan haiglaid sellest ajast saadik, kui mu vanaema ära suri ja mind sinna palatisse lükati, kus mu vanaema surnuna vedeles. Et olukorda lapsele veel traumeerivamaks teha, olid ta silmad mingi teibilaadse asjaga kinni pandud. Tuba oli hämar, teised olid palatist välja viidud. Ma ei mäleta, äkki oli mu selja taga veel mu ema? Igatahes nägin ma ainult omaenda vanaema, kellele ma olin just alles joonistanud “saa ruttu terveks” kaardi ja talle selle haiglassegi viinud. Ma mäletan, et kui ma palatisse astusin, siis vanaema lausa viskles seal, kuid kui ta mind nägi, jäi ta liikumatult lamama ja sisistas mulle vihaselt, et ma kohe koju läheksin. Alles hiljem sain teada, et vanaema oli selleks hetkeks kohutavates valudes ja kohe peale seda langeski ta koomasse, suri ära ja ta silmad teibiti kinni.

Ma ei ole kunagi suutnud haiglatest enam mööda minna, ilma, et mul okse kurku tuleks. Ise olen ma haiglas olnud täpselt ühe öö, siis kui Mari sündis ja siis mul aega karta ei olnud. Ma muidugi enne ikka küsisin ka, et kas siin voodis on keegi surnud, mida arstid eitasid. Vaevalt, et nad hakkaks ka sünnitavale naisele rääkima, et tead jah, alles paar tundi tagasi üks andis siin saba, samas voodis.

Ühesõnaga see mõte nädalaks haiglasse minna ei rõõmusta mind mitte üldse, aga noh, loomulikult kui peab minema, eks ma siis lähen ka. Ma ise kardan, et ma siis kassin muidugi kohutavalt ära ja olen kõik ööd jutti üleval ja nutan oma silmad peast välja, sest mulle ei meeldi olla üldse sellistes surmahõngulistes kohtades. Nagu noh haiglad ja surnuaiad. Ma kuidagi hakkan kohe inimesi vaatlema ja mõtlema, et miks nad siin on? Kes neil haige on? Kes neil ära suri? Mida nad tunda võivad? Ja see kõik lõpuks kassib nii ära, et täitsa õudne lausa.

Õnneks on neid kohti tegelikult mitmeid ja kõik ei eelda nädalat haiglas passimist, aga uuel nädalal peaks juba selle plaani kätte saama, eks siis näis, kuhu sellega pöördume.

Üldse ma olen täna kuidagi eriti mossis olnud, kohe hommikust saati. Kardo küsis ka hommikul, et mis mul häda on, aga vot ei tea, uni on noh 😀 Lisaks ärritas mind see, et Kardo lasi mingi telefoni müügimehel endale ühe lolli asja pähe määrida, et nagu emale sünnaks. Olgu öeldud, et tegu on nutika asjaga ja ta ema ei oska SMSigi kirjutada, seega on see kõige lollim kingiidee, mida ma kuulnud olen. Seega pean MINA kuidagi selle jama saama ära tühistada ja no ma lihtsalt ei viitsi 🙁