arvustus: restoran Spot

Triinu rääkis ükspäev, et restoran Spot kutsus teda sööma ja tema omakord kutsus meid Kardoga ka kaasa. No kui mulle pakutakse võimalust kuskil süüa, siis sellest mina kinni nabin, seega olime me Kardoga käpad. Eriti hästi läks sellega, et just ema helistas, et kas ta võiks täna juba Mari endale võtta, sest “tal pole midagi teha ja tahaks Mariga tsillida”. Tegelikult pidi ta Mari alles homme võtma, sest meie lähme Kõue mõisa, aga no läks siis sedakord nii, et Mari sai juba täna vanaema ja vanaisa juurde minna, nendega ringi rännata ja homme saab ta nendega vanavanaemale külla minna. Igal pereliikmel omad tripid, aeg-ajalt võib nii kah.

Igatahes kasutasin mina juhust ennast vahelduse mõttes üles lüüa ja avastasin, et ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja see on mingi viimase nädalaga paisunud nii suureks, kui mul Mari oodates oli mingi 15dal nädalal (siit näed pilti)… Natukene siis nutsin kodus, et ma olen nii paks ja midagi ei lähe selga, aga siis otsustasin, et mis seal ikka. Kui keegi küsib, siis ma saan öelda, et ma olen rase! Mitte, et keegi käiks ringi ja küsiks, et kle miks su kõht nii paks on, aga nüüd vähemalt ma saan öelda, et ma rase olen, mitte ei pea piinlikult lage vaatama ja ütlema, et noh ma ei tea, niisama paks olen. Ja no vist ei maksa ennast võrrelda ka toonase ajaga, sest siis oli ka mu alustamiskaal 15kg väiksem, nii et vast kõige hullem pole ka.

ajaloo annaalidesse siis, et säärane kõht oli ees 10+3 rasedusnädalal.

Muidugi nüüd ma suutsin täitsa kõrvale kalduda sellest, et tegelikult ma tahtsin ikka restoranist kirjutada, mitte oma kõhust rääkida. Seega, läksime siis kenasti restorani – esimene mulje oli hea. Selline hubane, soe ja mõnus. Tellisime endale kohe joogid lauda ja mina nüüd avastan mittealkohoolsete jookide maailma onju. Ma leidsin maailma parima rabarberilimonaadi, millesarnast ma poodides näinud pole. Kas keegi teist on? Igatahes mekkisin mina seda head märjukest, kuni teised shampaklaase kokku kõlistasid. Nende sõnul oli ka nende kihisev väga maitsev, aga selle suhtes ma pead anda ei tea, sest mina seda ei mekkinud.

Hinnaklassist rääkides ma pean tunnistama, et vanalinna restorani kohta ei ole hinnad üldse hullud. Pigem isegi täitsa keskpärased. Näiteks hiljaaegu ma vaatasin mingi resto Uus Kuus menüüd ja pidin hindade peale pikali kukkuma, seega Spot üllatas meeldivalt. Eelroad võtsime kõik erinevad, et me ikka teistelt ampsu küsida saaks.

Need on siis teiste eelroad. Kristol Foie Gras, mis maitses nagu väike pardipilveke ja oli jumala hea. Kardo krevetisalat, mida ta mitte kellegagi ei jaganud, aga mina suutsin ühe kreveti piistu lasta ja saan nentida, et oli ideaalselt küpsetatud ja siis Triinu-Liisi böff, mis maitses kõigile, aga mulle hakkas vähe vastu. Noh, minu maitseelistusi ei tasu praegu ka uskuda, sest muidu olen ma suur böffisõber.

Ma alguses vaatasin, et mu kammkarbid on natukene põlema läinud pannil, aga tegelikult on seal peal vist mingi leivapuru, sest karbid ise olid ideaalselt küpsetatud – pehmed ja mahlased. Lisaks sobis see lillkapsapüree nendega jube hästi kokku. Oeh, kuidas  ma armastan kammkarpe, aga endal pole mul veel õnnestunud neid hästi teha kahjuks.

Siis oli meil natukene aega pilte teha ja teeselda, et me oleme suured sõbrad ja paarikesed, aga ega kaua aega poseerida ei olnud, sest mina avastasin, et mul on pea iga pildi peal deemoni nägu ja lisaks on Triinuga nii nadi pilti teha, sest mina võtan enda alla pildist 95% ja tema 5%.

Ühesõnaga varsti tulid meil pearoad lauda ja seal oli meil küll üsna ühine maitse. Mina, Triinu ja Kristo võtsime veisesteigi ja Kardo ainukesena põdraliha. Ma pean tunnistama, et Kardo põder maitses mulle natukene rohkem, aga asi võis olla selles, et vaht minu prael nägi välja, nagu keegi oleks sellega enne duši all möllanud. Teenindaja sõnul oli tegemist siiski puljongivahuga, mis tegelikult on päris huvitav viis garneeringuks, mina igatahes pole sellist asja enne näinud kuskil.

Peale pearooga olid meil kõhud muidugi koledamal kombel täis saanud, aga mina pidin muidu veel ikka teed ja kohvi ja limonaadi peale rüüpama, et ma kohe kindla peale ägisedes saaksin koju minna. Aga enne kui me koju läksime pidime me ju veel magustoite ka proovima, sest kuidas me muidu ikka restoranis käime, kui suud magusaks ei saa.

Minu valikuks oli kohe crème brûlée, sest see on mu lemmik magustoit maailmas, kui seda õigesti teha. Pealmine suhkrukiht peab ikka praksuga katki minema ja sisu peab olema siidjas. Kui sisu meenutab munaputru, on see kahjuks üleküpsenud, nagu mul hiljaaegu ühes teises restoranis juhtus. Maitse jääb muidugi samaks, aga kõige mõnusam on ta ikka selle kombona: krõbe suhkrukoorik ja siidjas sisu. Just selline ta Spotis oligi. Jess!

Teiste magustoidud olid ka head ja nägid nii lahedad välja, aga ausalt öeldes oli mu kõht nii täis, et ma ei suutnud enam isegi mitte neid häid ampse vääriliselt hinnata, sest lihtsalt ei mahtunud sisse. Kõik aga sõid mõmisedes, seega vast oli hää kraam.

Ühesõnaga: koht on super hubane, hinnad keskmised, teenindus väga sõbralik, toit maitsev, joogivalik suur ja Kardo palus kindlasti juurde lisada, et WCd olid ka hästi ilusad! No juhuks, kui kedagi selline osa restoranist ka huvitama peaks. Ja no kõige parem oli meil muidugi seltskond, aga see kahjuks tuleb teil endal kaasa võtta 😀

Kus teie viimati söömas käisite ja mis muljed olid?