Täitsa ootamatult sattusin täna rääkima võhivõõra meesterahvaga, kes rääkis mulle, et ta on küll abielus, aga neil ei ole naisega monogaamne suhe. Loomulikult mõlema osapoole nõusolekul. Mina jäin kohe mõtlema, et huvitav, mis tunne oleks ise sellises suhtes olla. Et oled abielus, aga kui tuju tuleb, siis võid teistega ka müramas käia.
Ma kujutan ette, et paljudele tundub see mõeldamatu. Ikkagi peaks olema minu naine ja minu mees ja kõik. Samas ma olen kuulnud sellist asja, et tegelikult olla monogaamsus looduses väga harvaesinev nähtus ja mõneti tundub tõesti tobe ja kuidagi isekas keelata teisele inimesele mingi naisega lustimast, kui tema seda parasjagu teha soovib. Ega see ju tükki küljest võta idee poolest, eksole. Noh, nii kaua kuni endal see väga vastumeelne ei ole.
Mul on see asi, et mind tegelikult vist isegi väga ei huvitaks, kas Kardo magaks kellegi teisega või mitte, aga ma eelistaks küll seda mitte teada. Samas ma tean seda ka, et vaene Kardo ei julge unes ka teist naist näha, seega on mul üsna ohutu siin öelda ka, et ah “mul oleks suva”. Tegelikult oleks ju kõigil suva, kui nad seda iial ei teaks 😀
Ma kardaks pigem seda, et kui mul on vaba voli seksida igasuguste meestega, siis ma küll ei oskaks garanteerida, et ma ära ei armuks. Noh, sest ma ju ei kargaks voodisse kellegagi, kes mulle ei meeldi. Ja kui ta mulle meeldib ja voodis ja kõik klapib ja me saame heaks sõbraks vms, siis võib see armumine küll kergesti tulla. Seda veel vaja, eksole! Ühest küljest mõtlen, et parem on ikka nii, et hoiame nüüd kenasti mõlemad teistest meestest ja naistest eemale, et ennetada võimalikku armumist, aga teisalt – kui juba armutakse, kas see siis pole mitte kaunis asi.
Eladki nii, et muudkui käid ja armud. Nagu mesilane, iga kord uue ja magusama õie peale?
Isiklikult ma pelgaks seda, et kui Kardo teisi naisi rautamas käiks, saaks ta teada, et kõik naised ei olegi psühhopaadid, kes voodis meritähena lamavad ja talle näkku sisistavad: “Sa ju tead, et ma vihkan seda, kui sa mulle lähedale tuled!”. Seega hoian ma selle Kardoffli heaga endale ja peab ta edasi virelema minusuguse mooraga.
Kas teie kujutaksite ette, et oleksite nii vabameelses suhtes?
36 kommentaari
Ma usun, et on paare, kes tõesti ongi leppinud
polügaamiaga ja saavad samal ajal ka õnnelikud olla,
aga ilmselt on see ikka väheste vahel nii. Arvan, et
vabasuhte kasuks otsustatakse siis, kui on omajagu
aastaid koos oldud, lapsed, ühised laenud, rutiin(mille
vastu isegi ei üritata võidelda) ja teineteise
iseenesestmõistetavana võtmine. Lihtsam on ju koos
elada, kui on lapsed, ühine maja ja kõik on nö. kontrolli
all. Siis tulebki ilmselt mõte, et ”oleme koos, aga
vabasuhtes ja aktsepteerime seda.” Aga olgem ausad,
enamikel ei õnnestu niiviisi õnnelikus suhtes olla.
Nad käivad ringi, ühtivad korra mingisugusega ja
tulevad koju: “kallis, ta oli vapustav! Enivei, tahad, ma
panen supi sooja?” Muidugi on neid, kes hoiavad oma
seiklused enda teada, aga siiski.
Minu jaoks on monogaamsus üks ja ainuke valik. Mul
võib olla suhtes rutiin, väiksed tülid, aga see on
loomulik. Me käime koos väljas tantsimas, pöörame
üksteisele tähelepanu, naerame teineteise naljade üle
ja meil koos on hea. Kui suhe on kehva, on muidugi
võimalik, et tekib sügavam sümpaatia kellegi vastu,
kes pakub seda, mida praegune partner ei võimalda.
Minu iga armumine on olnud lõpp eelmisele suhtele,
sest eelmised pole vastanud mu ootustele. Aga ma ei
kujuta ette, et on inimesi, kes vaatavad oma vabasuhte
partnerile otsa ja ütlevad: ‘kallis, ma armusin
Maalisse/Matisse, aga sa tead, et sind ma armastan ja
sa oled mu südames ainus.” Tekib küsimus, et kas
tõesti vaadatakse kallimale sügavalt silma ja öeldakse
pealtnäha nii tähendusrikkaid sõnu ja samal ajal
mõeldakse seda tõsiselt?”
Ma ei kritiseeri neid, kes on selle valiku teinud ja on
õnnelikud just nii, aga võiks ju asja korra veel oma
peas läbi mõelda. Kui jagada ihu nii oma kaaslase kui
ka teistega, siis kas sellisel juhul tasubki enam
‘armastuse’ nime suhu võtta? Ta võib olla ehk
elukaaslane, su lapse isa/ema, ent kas endiselt ka
armastatu? Arvan, et vabasuhte puhul on suuresti
tegu iseendale valetamisega.
Minu jaoks on selline suhe või abielu välistatud.
Kuna seks ja tunded käivad minu jaoks koos, siis kellegagi magamine eeldaks, et mul on tema vastu tunded. Ja sel juhul tekiks
mu suhtesse abikaasaga mõra.
Monogaamia on minu meelest suhtes ja eriti abielus oluline. Abielu ongi märk sellest, et oleme valinud teineteise ja ülejäänud
mehed ja naised jäävad meie suhtest väljapoole.
Muidugi on pika suhte jooksul kirg jahtunud, pole enam sama, mis 10 aastat tagasi. Aga tekkinud on mingi teine tasand.
Muidugi on ka olnud armumisi kellessegi teisesse, aga mul on piisavalt mõistust, et mitte lasta kirel lõhkuda seda, mis mul on –
pere, hea mees, kodu, lapsed…
Sama eeldan ka mehelt. Kui tal tekib soov magada teiste naistega, siis tähendab see minu jaoks suhte lõppu.
Kas monogaamia on looduse poolt määratud see mind ausalt öeldes ei huvitagi. Inimesi loomadega võrrelda mulle ei meeldi.
Ahvid otsivad täisid ja näitavad sellega kiindumust ja hoolitsust – inimesed ei hakka seda ju ometi tegema? Koerad nuhutavad
tutvust tehes üksteise sabaaluseid – inimesed peaks sama tegema või?
Inimestel võib ka kirg olla ja eriti kevadisel ajal hormoon pähe lüüa, aga siis tulebki valida – kas käituda loomalikult ja lihtsalt
kirele alludes või kasutada oma mõistust.
Praegu hakkasin mõtlema, et kui juba mingi teine naine suhtes on, siis parem olgu ikka korralik ametlik polügaamia – ei jaga mitte
ainult voodit, vaid olgu siis ka kodutööd jm jagatud. Miks ma üksi pean rabelema, eksole 😛
Aga ilmselt oleks mul lihtsalt majapidajannat vaja. Küllap siis oleks ka aega mehele rohkem tähelepanu pöörata ja saaks pikki
päevi voodis veeta vmt.
(Ok-ok, ma tegelikult ei rabele üksi, mul selline mees, kes ka kodus palju teeb).
Loen ja imestan…. nii tihti mainitakse, et selline vabasuhe on suguhaigustest kubisev ning see on naise suhtes alatu jne. Kui loll
peaks mees olema, et sellist asja kummita teha? Ei… see ei käi vabasuhte juurde, et kõik käib kummita.. see mees peaks lihtsalt
väga rumal olema ning mitte hoolima endast ning teistest (samuti on rumal ka naine, kes lubaks endale kummita lähedale).
Ükski vahend ei ole 100% efektiivne. Ka kondoomi kasutades on alati väike võimalus nakatumiseks. Sellele lisandub ka oht, et
kondoom võib puruneda. Suguhaigused, mis levivad nahakontaktil (nt herpes või kondüloomid)võivad levida ka siis, kui kondoomi
kasutatakse. Seda mitte selle pärast, et kondoom oleks ebaefektiivne, vaid selle pärast, et nimetatud haiguskolded võivad asuda
suguelundite lähedal piirkondades, kus kondoom ei kata peenist.
Just. Ja kui paljud kasutavad suuseksi tehes kondoomi ja naiste puhul kaitsekilet? Ka SEL viisil levivad suguhaigused.
Olgugi, et sellised kooseluvormid on juba ammu teada, siis ikkagi – loen ja imestan. Et ka näiteks siin kommentaarides niivõrd
paljud tunnistavad, et just niisuguses suhtes elavad.
Vabandage, aga kuidas sellist asja üldse suhteks saab nimetada? Kuulun samuti nende “vanamoodsate” hulka, kelle jaoks suhe,
truudus ja seks on midagi nii väärtuslikku, et kui mu kaaslane kedagi teist – olgugi, et ainult füüsiliselt – ihaldab, siis… on meie
suhe lihtsalt läbi. Valin väga hoolega neid inimesi, keda endale üldse nii lähedale lasen (sõbratsoonis on muidugi lihtsamad
lood) ning tunnen siis tõesti selle ühe väljavalitu suhtes seda väga-väga erilist tunnet, nii et ükski teine mees, pakutagu mulle
või noort DiCapriot, huvi ei ärata. Just läbisin selle perioodi oma elus, aga suhe purunes, kuna ilmus välja keegi veel parem,
ilusam, edukam jne, mistõttu mehe tunded minu suhtes tunded jahenesid. Usun ja olen kogenud, et iga jahtunud (või mis iganes
see sel puhul oli) suhet annab kuidagi vürtsitada, kui see näiteks argirutiini all kannatama hakkab või esimene suur armumise
laine üle läheb. Ma ise näiteks küll ei tunneks, et uus inimene & uus sekspartner on lahendus. Üleüldse nõuab igasugune suhte
ja usalduse ülesehitamine päris palju energiat, aga OI kui lihtne on seda purustada…
Kui ma olin vallaline, nautisin väga ka üheöösuhteid, aga suhetes olen alati olnud monogaam. Teisiti polnud minu jaoks üldse
mõeldav. Nüüd oleme abielus, lapsed, pea kümme aastat koos olnud… Ja kuigi armastus on alles ning kooselu sujub, siis kirge
pole viimased aastad enam olnud.
Ja hiljuti juhtus, täiesti kogemata, et sattusin hea sõbraga… Kes on mu väga hea sõbranna elukaaslane… Kellel on olnud
algusest peale vaba suhe. Ühesõnaga ma absoluutselt ei plaaninud, aga kuidagi mõlemale siiani arusaamatul põhjusel läks nii –
küll mitte seks tol esimesel korral, aga palju puudu ei jäänud. Kuna sõbranna juhtunu üle ainult rõõmustas, siis nädal hiljem
juhtus ka seks. Kolmekesi. Ei oleks ma elu sees uskunud, et see on minu teema, et ma võiksin sellega kaasa minna, aga see kõik
tuli kuidagi… loomulikult.
Abikaasale tunnistasin kõik ausalt üles (ta oli ka sel üritusel, kus asi esimest korda “käest ära” läks) ja kuna meie enda
sekseluga on lood viimased aastad, nagu nad on, siis pärast pikemat arutelu tunnistas ka tema, et on mõelnud, kui põnev oleks
kellegi teisega seksida… Mina aga olevat tundunud talle selline konservatiivne monogaam, et tal ei tulnud pähegi neid mõtteid
minuga jagada.
Kõik ümberringi lähevad lahku, ka lastega pered. Meie lahku minna ei soovi, aga “ringi vaadata” küll. Seega otsustasime
proovida vaba suhet. Asi on suht värske, eks näis, kuidas läheb. Minul on oma sõbranna mehega selles mõttes hea, et ma tean
100% – ma ei soovi temaga koos elada, perede lõhkumise soovi pole kummalgi. Samas võõraga on alati oht, et armutakse… Ja
siis võib lõpuks ikka tulla lahkuminek. See risk jääb.
Samas – vanamoodi jätkata enam ei taha. Loodan, et ringi vaatamine toob suhtesse värskendust ja naudime ka omavahel jälle
rohkem. Unistan endiselt temaga koos vanaks saamisest. Ideaalne suhe on endiselt monogaamia, koos suurepärase seksiga.
Kui viimane on aga puudu ja ei oska kuidagi varasemat tagasi saada, siis…
Laste nähes sellist asja muidugi teha ei saa. Eks see keeruline teema on. Näis, mis elu toob.
Vaba suhe on asi, mida ma veel kuu aega tagasi ettegi ei kujutanud, praegu tundub see aga tunduvalt parem variant kui salaja
petta või lihtsalt lahku minna, sest seks ei ole enam see, mis alguses. Ja me oleme katsetanud rutiini murdmiseks igasugu asju,
lihtsalt… Ei ole hästi õnnestunud. Katsetame siis nüüd miskit uut 🙂
PS. Üks blogi sarnasel teemal 🙂 http://pimedasjatekiall.blogspot.com.ee/
Ikka 100x parem, kui kõva häälega monogaamiat kiita ja samal ajal salaja rotilikult kuskil kõrval käies. Kui sellise teemaga peab
salatsema ja ei julge kaaslasega rääkida oma huvidest ausalt, siis see pole minu arust mingi suhe. Vastikud fassaadiinimesed omas
kodus, oma kaaslase ees näitlevad, nagu milleks siis üldse koos olla. Mõne naise kohta tead avalikult, et naine kiidab kahe
suupoolega monogaamiat, aga mees töllerdab iga seelikusaba taga nii kuis jaksab. Kui mees ja naine on enne tegude juhtumist
kõik selgeks rääkinud ja oma soovid üles tunnistanud, siis mina arvan, et nad on selgroogsed inimesed (vahelduseks nendele salaja
käijatele, keda kõik kohad täis on). Sellist vabasuhte meest pole ka kerge maha niita mingi odava trikiga või pere maha jätma
panna, sest neil endal on selge pea otsas ja elus kindlad valikud tehtud (püsinaise osas). Võrreldes siis salasuhte tüüpidega, kes ei
suuda oma emotsioone kontrollida ja iseenda peremees olla.
Kui naine tahab monogaamset suhet ja mees petab selja taga
siis milles naine süüdi on oma monogaamsuse sooviga? Kui
naine ise ei peta siis silmakirjalikku pole siin midagi. Kui petab
see kes ise kõigi ees teeskleb truuduse kummardamist siis see
on juba silmakirjalik fassaadi teesklemine. Kusjuures viimasel
ajal on päris paljud mehed mulle öelnud seda, et kas neil on
petmise vastu allergia või neile see kohe üldse ei meeldi. Mu
enda eks ka kuni meie suhte lõppemiseni välja raius oma
truudust, et petmine on üks kole asi ja tema ei ole teinud, aga
ma tean, et on. Jah, on tõesti palju neid fassaadi inimesi.
Räägitakse jah, et monogaamsus ei pidavat olema inimesele loomuomane(tihtipeale aga räägitakse rohkem mehest). Kuid
minu jaoks on asi sedasi, et kui mina armastan siis ma armastan täiega, kogu oma hinge ja iga keharakuga. Mul on olnud elus
üks mees keda sedasi armastasin, see tunne on midagi kirjeldamatut ja see peab täiesti paika, et armastus paneb liigutama
mägesid. Mina tahaksin veel sellesse uskuda ja seega mina polügaamsesse suhtesse ei usu. Ma olen selline naine, et ma suudan
hoida armastust ja seksi lahus, mul on olnud piisavalt erinevaid seksisuhteid mis põhinevad lihtsalt füüsilisel kirel. Oma
armastatud meest ei oleks ma nõus eluilmas jagama ja ma ei tahaks ennast jagada ka mitme mehe vahel kellest üks on mees
kes mind armastab. Ma tahaks, et see oleks puhas, siiras ja põhineks teineteise austamisel. Lisaks kõik need tagajärjed mis on
sellest tõenöolised tulema- alates suguhaigustest, sest siis ei saa ju enda mehega ka kindlal meelel olla vabalt plus kõik need
armumised mis võivad tulla ja lõpuks saab see polügaamia värk ikka lõpuks läbi, sest sellise vabaduse andmise juures ongi
lihtsam ju leida keegi uuem ja huvitavam kellega saab kohe voodis ka ära proovida ja kunagi ei või teada mis kaaslase südames
toimuma hakkab. Ja ühte asja mida ma olen ka enda pealt õppinud, et kui ei taha libastuda siis ei ole vaja ennast üldse õrritama
hakatagi. Pigem nagu sa ütlesid, hoida ennast kõikidest nendest jamadest kohe eos eemale ehk siis pühenduda enda suhte
arendamisele ja ma usun, et väga edukalt kui ikka mõlemad osapooled tahavad siis saab enda suhet värskendada väga mitmel
viisil ilma kolmandat osapoolt kaasamata. Mina isiklikult sellises suhtes ei suudaks olla, aga kui teised sellega hakkama saavad,
siis kes olen mina midagi ütlema. Kuid üks asi veel, kui mees ütleks, et ta tahaks minuga olla avatud suhtes kuigi ta mind
armastab väga väga, siis ma ei astuks selle mehega suhtesse ja ma ei usuks, et ta mind üldse armastaks. Sest kui armastad ühte
siis teisi ei taha.
Saan aru, miks inimesed sellistes
suhetes on ja usun, et need võivad
igati hästi toimida, kui on kindlad
reeglid paigas, inimesed ei ole
armukadedad ja ongi nii, et sa seksid
kellegi teisega, aga midagi muud
temaga ei tee, ei lähe kohtingule nt.
Endal on küll tõsine monogaamne suhe,
kuid ma ei tea, mis saab nt
kümne-kahekümne aasta pärast. No kas
ma tõesti tahan elu lõpuni selle ühe
ja sama inimesega seksida? Ma
armastan oma meest, aga maailmas on
palju seksikaid mehi. Seks/kirg ja
armastus ei pea käima käsikäes.
Pika-ajalistes suhetes tihtipeale
kaob see kirg ära. Üleüldse, oht, et
sina armud või su elukaaslane armub
uude inimesse on alati olemas, isegi
kui inimesed ei satu enne voodisse.
Kas armuda saab ainult pärast
inimesega seksimist? Ma ei usu seda.
Su partner võib kohata nt tööl
inimest, kellega tal on hea klapp ja
no mis sa enam siis teed. Inimest
enda küljes vägisi ei hoia.
Ebarealistlik on arvata, et sinu suhe
on igavene, ükskõik kui täiuslik see
mingil hetkel on. Ma vist isegi
oleksin nõus avatud suhtega, aga see
on tänapäeval veel liiga tabu ja mu
elukaaslane on liiga traditsiooniline
selle jaoks.
Seda nimetatakse muidu tänapäeval vabasuhteks.
Mina just sellist elu elangi. Pole küll abielus kuid samuti mehega
2 last ja teine naine kõrval. Igati rahul olukorraga…
No ütleme nii, et minumeelest on hullemaidki suhtevorme 😀
Mina julgen küll öelda, et olen omandihimuline hull ja enda meest kellegiga jagada küll ei kavatse! Tahaks nagu 25 aasta pärast
ühiseid lapselapsi, jõule jms. Kõrvalhüpetega on ju alati lisaks suguhaigustele oht ka soovimatuid järglaseid saada… Ja siis elame
kõik õnnelikult? Ja milles need lapsed, siis süüdi on? Ei aitäh!
Õnneks mu mees on ka piisavalt omandihimuline ja ei taha mind teiste meestega jagada. Kusjuures minumeelest oleks see isegi
imelik, kui see talle korda ei läheks…
Meil ka mehega sama ja toimib vägagi hästi. Suhe täiesti
eluterve ja armukadedus täielikult puudub. Hoiab suhte
värskena ja ei tûdine üksteisest, nkn truudusesse ei usu
ka.
Praegu on tõsiselt selline tunne, et da f did I just read?
Täpselt sama emotsioon 😀 eriti viimast lõiku lugedes
meile küll meeldiks, mitte nii, et kumbki käib kuskil rautamas vaid ikka kõik koos lõbusalt 😀 aga see on jälle selline aeganõudev
asi, et päris nii ei saa, et maha ja taha :D, peab ikka suhtlema enne ja vinge/vinged inimesed leidma, kellel selleks aega on :D?
Tänaval nagu ka ei lähe kellelegi ägedale ytlema, et oi sa oled nii kuum, kas oled raseeritud ka ja puha?..Kui jaa..äkki tuled meile
kylla ka? Raudpolt see minestaks maha jne. Nii, et jama värk, peame pregustel kiiretel aegadel truuks jääma ilmselt.
Noomi, kas tõesti Priidule meeldiks see?
Sa vōid ju tema käest uurida ? aga anonüümselt
läheb vist raskeks, või mis? 🙂
Uuu! Just hiljuti mõtisklesin sellel teemal. Mina olen seda tüüpi inimene, kes ka kõige kehvemal perioodil vähemalt korra üle
paari kuu armub, tegelikult ikka tihemini. Mul on oma noore elu jooksul olnud päris mitu üle-kahe-aasta-suhet ja nendel
perioodidel olen enamasti ära armunud ikka enda kaaslasesse, uuesti ja uuesti. Siis vahepeal leidnud nädalaks-kaheks midagi
uut põnevat kuni jälle kaaslase poolt ära hurmatakse. Teisest küljest olen ma nii ratsionaalne küll, et eksirännakutele tegusid
tegema ei ole läinud. Mille nimel, kui ma tean et paari nädala pärast meeldib mulle ikka see sama inimene niikuinii kõigist
teistest inimestest nii palju rohkem ja oht hingehaavu tekitada või suhet õõnestada on päris suur? Aga üldiselt olen ma ise vist
nii vabameelne, et suudaksin rahumeeli sellises suhtes olla küll. Ilmselt siiski mitte keskmise eesti mehega, kes ka täiesti
monogaamses suhtes suudab naise hulluks ajada oma passiivsusega teemal, et kas ta ikka armastab/väärtustab/ihaldab mind
😀 Ja ise ilmselt tuleks ma ise sellises suhtes eksirännakutelt koju palju värskema ja vabamana.
Aga üldiselt on selline suhtevorm vist võimalik vähe vanemana, sest noore inimese enesekesksusel pole piire ja kellel seda
empaatiavõimet ikka nii palju jagub, et teist inimest teise inimese mitte omandiobjektina näha 😀 Elame, näeme.
Selle kuu Anne&Stiilis oli mingi teema, kuidas Tinderis kokku saadi ja armuti. Inimeste lood noh. Ja siis üks paar selline, kus naine
rääkis, et leidsid mehega teineteist Tinderist ja ei kujutaks ette ka, et kellegi teisega on, aga samas jätkasid mõlemad Tinderis
möllamist, sest see oli nii põnev 😀 Nagu lugesin mitu korda ja lihtsalt ei saanud aru, et kui sa leidsid Tinderist mehe ja
superõnnelikud ja värki, siis mille kuradi pärast te seal Tinderis edasi möllate 😀
Ei mõista kellegi elukorraldust
hukka, aga ise nii elada ei tahaks.
Isiklikult leian, et vanemate
omavaheline suhe mõjutab ka lapsi,
annab eeskuju kuidas armastada,
toetada ja sõber olla, olen üks
neist, kelle vanemad on üle 20 aasta
abielus olnud ja tunduvad endiselt
koos õnnelikud, usun, et tänu
sellisele eeskujule olen ka mina elus
õigemaid valikuid teinud. Arvan, et
olukord, kus vanemate magamistoast
käib igasugu suvalisi tonte läbi, ei
ole ka laste jaoks just kõige
meeldivam, lisaks veel suguhaiguste
oht, mida ei saa ka kaitsevahenditega
täielikult välistada.
Meil on selline abielu…aastaid juba vast 5 (koos oleme elanud 17, sellest 7 abielus). Kõik toimib vastastikkusel kokkuleppel ja kõik
on rahul… 🙂 muide, ei ole see nii tavapäratu, isegi Eestis mitte, tunneme isiklikult päris mitmeid sellises suhtes/abielus olevaid
paare.
Ei taha kedagi hukka mõista, mulle tundub
selline suhe…veider, aga samas suhted ongi
väga veidrad. Endal puudub igasugune isu
üheöösuhete järgi ja mehel kah ei lubaks –
samal põhjusel mis sinagi – avastaks, et
normaalseid ja toredaid naisi, kes voodis ilusti
painduvad on kah olemas ja siis peaks mina ju
uue lollikese otsima, kes seda veel ei teaks 😀
😀
Mina sellist asja ei andestaks ja ka
ei aktsepteeriks.
Seda mitte sellel põhjusel, et ma
hullupööra isekas või armukade oleks,
vaid selletõttu, et ma ei taha
riskida oma enda tervisega.
Kui petaks, siis minuga enam suhet
olla ei saa-tahan elada koos
inimesega, kes austab mind ja minu
tervist.
Nimelt on paljud nö sugulisel teel
saadavad haigused alguses vägagi
märkamatud.
Tuttaval juhtuski: 15 aastat olid
koos, plaanisid last. Naine läks
kontrolli avastati HIV. Tuli välja,
et mees oli korra 12. aasta pealt
töökaaslasega olengul voodit
jaganud…. Tagajärg oli
mõlemale…haigus terveks eluks.
Täpselt. Need, kes rõhuvad sel teemal rääkides kogu aeg sellele, et su kaaslane pole su omand (ja ma muidugi nõustun selle osaga),
ei tule justkui selle peale, et see kaaslane võib olla vastutustundetu ja ükskord mõelda, et “oh seekordne kõrvalehüpe võib
kondoomita ka olla, sest ta on mu töökaaslane/hea sõbranna/korralik inimene”. Kodus ootavale kaaslasele muidugi midagi ei
mainita, nii et too ei oska midagi karta ka. Minule tehti nii. Õnneks oli ravitav haigus.
Ma ei mõista. Kui vahepeal kellegi
teisega ollakse, siis oleks justkui
kõik katki. See intiimsus ja omavahel
olemine on minu jaoks midagi
puutumatut. Midagi sellist tervet ja
püha. Seda ei saa ega tohi rikkuda.
Ma ei mõista lihtsaaaaalt 😀
Sama siin!
Ei, never ei kujutaks ette. Minu jaoks on truudus ja
pühendumus nii oluline. Ja voodisse minnakse ju ikka
sellega, keda sügavalt armastatakse minu silmis. Ma ei
saa seepärast ka üheöösuhetest aru, lihtsalt ei mõista.
Seksi eeldus on ikka armastus. Ega inimene pole loom,
et kõike ja kõiki kargab. Aga kui see on vastastikkusel
kokkuleppel ja mõlemad on nõus, siis andku minna.
Lihtsalt mina hindan truudust ja monogaamsust.
Mul üks tuttav (mitte Eestis, vaid välismaal) on täpselt samasuguses suhtes ja räägib sellest väga avameelselt, nagu see oleks
midagi igapäevast, minu jaoks oli see alguses päris korralik šokk… Et nagu.. kuidas??? Kuidas sa amukade pole??? Neil on 2 last ja
sügisel abielluvad. Naine ütles, et neil on diil, et kui nad tahavad kedagi teist “panna”, peab seda tegema nende enda kodus. 🙂 Minu
jaoks on see nii veider… Et nagu ise vaatad rahulikult telekat kui su mees teises toas mingi naisega seksib? 😀 Nende peres on see
tõesti vist täitsa ok… Muidugi ütles ka veel sellepeale, et “Vahel oleme kõik kolmekesi koos kah” 😀 😀
No kui kõik on rahul, siis on ju kõik korras 😀
Seda küll 😀 😀
Omg, ma läksin selle peale seest põlema juba. Niisama huvipärast uurisin ka oma lapse isalt, et mis ta kolmekast arvab. 2
aastat on natuke hilja vist, et tunda huvi partneri seksuaalfantaasiate kohta, aga ikkagi parem, kui 10a pärast avastada, et
salamisi ihkab kedagi kolmandat voodisse, veel hullem teada saada, et juba ammu tegutsenud. Minu kaasa ütles selle peale,
et kui ta näeks mind erutumas kellegi teise peale, siis ta paneks insta quit’i. Kindlasti teeks see talle haiget täpselt
samamoodi nagu mulle teeks nähes teda imetlemas ja ihaldamas teist naist, see murraks mu südame. Tahan olla parim tema
jaoks, tahan, et ta oleks õnnelik. Ükskord ütlesin küll vihaga, et kui ma ei suuda talle pakkuda midagi, mis on tema jaoks
tähtis, siis luban tal minna selle juurde, kes on seda suutnud talle pakkuda, ma ei taha, et ta oleks õnnetu, aga see oli jällegi
konks… suhte alguses saime kokku lepitud, et kumbki meist truudust murrab, on lahkuminek. Ei salli truudusetust. Kui sa
armastad kedagi hingepõhjani, siis sa ei tee nii!
Ma just mõtlen alati, et kui tahad “vaheldust” siis ki
dlasti mitte omas kodus ja nö abieluvoodis….