hüvastijätt*

Ma mõtlesin, et viimane postitus selles aastas (ja üldse mõneks ajaks) peaks olema ikka positiivsel noodil kirjutatud. Muuseas, mu eilne väljahalamine aitas mind nii palju, et selleks ajaks kui Kardo koju jõudis, olid minul toad koristatud, pesu kuivama pandud, kõik tööasjad tehtud ja isegi põrandad pestud. Ei olnudki nii keeruline, kui ma seda endale ette kujutasin. Panin veel küünlad põlema ja ema jõuludeks kingitud lambikese ka kumama ja tõesti täitsa mõnusaks sai see olemine. Ainult tekki ei viitsinud üles viia, nii hea on selle all külitada.

Seega peab tunnistama, et vähemalt pole ma totaalselt kaotanud võimet näha sitas saiatükikesi, või siis noh, märgata elus ka neid positiivsemaid külgi. Keegi eile kommenteeris ka, et jumala eest, mõtle nüüd headele asjadele ka. Eks ma siis mõtlen, teie nimel!

PEREKOND

Ma tegelikult pean tunnistama, et ma ei tea, kuidas mul saaks veel lahedam ja mõnusam perekond olla. Alustades siis Kardost ja Marist, kes on mõlemad nii imelised inimesed. Ühel on lihtsalt au kauem siin ilmas imeline inimene olla olnud. Ma poleks saanud selle mehevalikuga rohkem isegi mitte täppi panna, sest Kardo on üks imeline kompott viisakusest, aususest, sõbralikkusest, huumorist, nilbusest ja kõigest sellest, mis teeb temast selle mehe, kes iga kell viitsib mulle teed teha, Mariga mängida, poodi “millegi hea” järgi minna, mulle massaaži teha, aga loomulikult ka mulle öelda, et ma olen segi keeranud, nendel hetkedel, kui ma olen segi keeranud. Mõnikord ma mõtlen, et kui inimesed kuuleksid meie vestlusi pealt, siis meid oleks ammu kuskile instituuti pandud. Kahjuks ma ei saa teile ühtegi näidet tuua, sest me oleme nii haiged vennad ja noh.. instituut.

Mari kohta ei olegi piisavalt häid sõnu välja mõeldud siin maailmas. Jah, ma ehk eelmise postitusega jätsin mulje, et ta muust ei toitu, kui minu närvidest, aga tegelikult on ta enamiku ajast nii hea laps, et võtab pisara silma. Toimetab siin omaette, sõidab oma nukuvankriga, ajab koera taga, turnib kõrgustesse, käib seljas elamas ja laob kõigest, mis kätte saab, tornikesi. Halb tuju on tal imeharva ja enamasti tuli see peale siis kui uneaeg käes või kui ma keelasin midagi teha. Ma muuseas leidsin sellele ideaalse lahenduse. Kui ma Marikest keelan ja ta oma tegevuse lõpetab, siis ma hakkan plaksutama. Tavaliselt ta kuulas küll mu keeldu ja ei teinud pahandust edasi, aga nutt kippus peale, sest nii tore oli ju huligaanitseda. Nüüd on ta lausa põnevil, sest kohe kui ma ütlen: “Mari, ei tohi!”, siis ta lõpetab oma tegevuse, vaatab mulle otsa ja teeb aeglaselt plaksutamisliigutust, et noh, kas saab siin majas aplausi ka või mitte. Minu tubli, armas, armastav lapsuke. Meie väike suslik. Minu tütreke!

Mul on ämm, kes on iga kell valmis Marikest hoidma ja teda magama panema, kui mul on muid asjatoimetusi. Lisaks on hea tema käest kartulit või sibulat laenata, kui ma juhuslikult poole kokkamise pealt avastan, et mul pole pea ühtegi vajalikku komponenti oma söögi valmistamiseks. Ahjaa, ei tasu unustada seda, et ükskord päästis ta mind puugisurmast! See oli vist kaks aastat tagasi, kui ma duši all avastasin, et mul on kaenlaaugus uus sünnimärk, millel on jalad. Kuna kedagi teist polnd varnast võtta, siis tormasin Lea tuppa, kiskusin ennast nuttes alasti ja anusin abi. Aitas!

Muidugi aitavad meid ka mu ema ja kasuisa, kelle käes Mari praegugi on. Nii tore, et Mari saab mõlema oma vanaemaga tsillida, kuigi mu ema lööb vist mu mättasse, kui ma teda avalikult vanaemaks kutsun :D. Samas kui ma viimati instas Marist ja mu emast pildi panin, siis kirjutas keegi sinna kommentaari, et kas vanaemad vanad ei peaks olema? No vot, võta nüüd näpust eksole. Kasuisa on aga parandanud siin elamises absoluutselt kõik asjad, mis parandamist vajanud on. Mis teha, kui peres selline kuldsete kätega mees on, kõik taak jääb tema kanda.

Muidugi ka minu armas väikevennake, kes iga kord Mari järgi jookseb nagu kohusetundlik lapsevanem. Kohe näha, et inimene võtab oma onukohustusi väga tõsiselt. Seetõttu sai ta sel jõulul ka väärt päranduse – Kardo eelmise xbox 360ne. Oh juudas, kui õnnelik ta oli. Muuseas, Kardo suurem vennake ja ta naine tõid mulle siia ühe Playstation 2 konsooli koos mängudega, et juhuks kui on mõni väike poiss või tüdruk, kes tahaks ka mängida, aga vot pole millegagi mängida, siis kirjutage mulle ja teeme ühe mudilase õnnelikuks!

SÕBRAD

Oi juudas, mõnikord ma olen lausa šokis, et kuidas see võimalik on, et minusugusel inimesel ka sõpru on. Aga näed, mõned pimedad ja tajudeta inimesed on mind siiski omaks võtnud. Mõni tegi selle saatusliku vea juba aastaid tagasi, mõni lollikene alles sellel aastal. Ma isegi ei taha kedagi nimeliselt välja tuua, sest mine sa minu mälu tea, pärast unustan kellegi ilmatuma olulise ära ja siis on piinlik lugu. Aga ükskõik kes seda praegu lugedes tunneb, et mmm, mina olen Mallu sõber, siis tea, et ma olen nii tänulik sulle iga korra eest, kui sa mind aitasid, lasid ennast aidata, minuga aega veetsid, minuga nalja viskasid, süüa tegid, veini jõid, shoppamas käisid või mulle külla tulid, sest sa tead, et ma ise ei viitsi mitte kuskil käia. Aitäh ja ma kohe päris tõsiselt armastan teid. Kuna see hakkab juba kõlama nagu enesetapukiri, siis ma kaua siin kõiki ei kiida, aga teadke, et olete kiidetud noh! Mul ei ole lähedasi sõpru kuigi palju, saan nad ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga pagana pihta, nad on imelised!

MU BLOGI(lugejad)

Tundub ehk natukene imelik panna oma elu positiivsete asjade hulka omaenda blogi, aga just nii see on. See blogi on mulle andnud nii imelisi võimalusi siin elus, et ma ise ka ei usuks. Ja teate, mida see veel on andnud? Kindlustunnet. Ma ei tea, kas ma oskan seda sõnadesse panna, aga ma proovin. Ma olen ammusest ajast olnud enda suhtes natukene ebakindel. Ma tean, et see ei paista välja, sest ma lihtsalt ei lase sellel paista, aga näiteks kui ma satun kuskile, kus ma mitte kedagi ei tea, siis ma alati mõtlen, et raudselt ma ei saaks kellegagi jutule, sest ma olen nii imelik inimene ja ajan nii imelikku juttu 😀 Muidugi ma enamasti ikkagi saan, aga see tunne, et ehk mind ei võeta omaks on mu sees alati olnud. Eks vast see ole kõigil nii mingil määral? Ja kui ma hakkasin blogima, siis just teie, mu blogilugejad, olete tekitanud mulle tunde, et ma ikkagi olen kuskil omaks võetud. Ja veel nii paljude inimeste poolt, kes annavad mulle alati head nõu, soovitavad mulle parimaid kohti, räägivad mulle oma kogemustest, jagavad mulle oma saladusi, puistavad mulle südant, aitavad mind kuidas saavad. Te isegi ei tea, mis tunne mul on viimasel paaril päeval olnud, kui te minu üle muretsete ja mulle abi pakute. See teeb südame nii soojaks, nii soojaks.

Ma ei tea, kas te kujutate seda tunnet ette – teil oleks nagu tuhat sõpra, keda te ei tea! Aga ma ausalt pean teid oma sõpradeks. Nii palju kordi on mulle kirjutatud, et oh sina mind ei tea, aga minul on sinu blogi põhjal tunne, et mina sind tean ja mulle tundub, et me oleme nii sarnased inimesed. Juba selle lause põhjal ma tunnen, et oh, aga siis tean ju mina sind ka! Kui sulle mina meeldin, siis ma ei pea esimese asjana kartma, et äkki ta arvab, et ma olen imelik vms, seega mul pole mingit blokki ja ma hea meelega suhtlen sinuga ja kirjutan sinuga ja jumala eest, saan kokku ka kui tahad!

Iga ilus kommentaar, iga nõuanne, iga kiri – need kõik poevad mulle südamesse. Tekitab mulle sellise tunde, et ma olen ka oluline kellegi jaoks. Et ma pole ühiskonnale päris tühi koht 😀 Ja see on hea tunne, teada, et keegi elab sulle kaasa ja tahab sulle ainult head. Mina tahan teile ka ainult head, ausalt.

Aitäh teile, et te olete jäänud siia lugema, isegi kui ma vahepeal mingit lolli juttu ajan. Eks sõbrad teinekord ajavadki lolli juttu, igaüks ei pane seda lihtsalt alati kirja. Kui te veel näeks kui lolli juttu ma kirja EI pane, te lööks praegu ristimärgi ette! 😀 Aitäh kõikidele, kes on viitsinud kommenteerida, kaasa rääkida ja muidu toeks olla. See tähendab mulle päriselt väga-väga palju.

Mõnikord mul tekib tunne, et kurat, te olete mind nii palju aidanud, et ma tahaks vastu teid kõiki kuidagi aidata, aga ma ei tea kuidas. Seega ma olen siiski proovinud kõikidele postkasti tulnud abipalvetele kuidagi kaasa aidata. Olgu see siis bussipiletiraha vanaema juurde minekuks või Mari vanker kellelegi, kelle enda vanker ära lagunes. Küsija suu pihta ei lööda ja kui mul on võimalus, siis ma alati aitan. Vähemalt proovin!

Ärge siis mind päris ära unustage, kui ma mõnda aega siia enam ei tule, see on mu suurim hirm! Mul on lihtsalt natukene aega vaja atra seada, vana Mallarmees üles leida, saada normaalsemaks inimeseks, mitte sattuda hullarisse ega joomaravile ja oma mõtted selgeks klattida. Siis ma tulen tagasi ja saame jälle netisõbrad olla, eks. Pliis?! Kes aga oodata ei malda, siis siinsamas Nelgi metsas mina konutan ja ootan kõiki alati külla, va siis kui sa oled kirvemõrtsukas, siis ma ei oota. Aga muidu jumala eest, tulge ja tsillime ja…

Ok, ma mõistan, et ma kõlan nagu maailma üksildaseim tüüp, kes elu eest proovib endale sõpru leida 😀

Igatahes, mu kallid sõbrakesed. Aitäh teile ja nagu Terminaator kord ütles:

*Ma ei tea, kas ma oleks saanud suitsiidsema pealkirja valida 😀