õhtupoolik kodus

Mõnikord ma lihtsalt võtan kaamera ja jälitan Mari, sest ta on minu meelest nii vahva. Aga noh, leia nüüd ema, kelle meelest tema laps vahva ei oleks, eksole. Igatahes pikalt mul midagi lobiseda pole, lihtsalt trobikond pilte minu väänikust.

Käisin täna peale intekat NONA lastekaupade poest läbi ja ostsin Marile kingituseks tema…sajanda veega värvimise raamatu. Need on reaalselt alati selline hitt iga lapse seas, kes külla tulevad ja loomulikult meeldivad need Marile ka. Seega võib neid ju natukene rohkem olla. Eriti kuna värvitakse neid iga päev 10+n korda, ajapikku nad natukene lähevad rääbakaks kah. NONA poes maksab üks säärane raamat 8.50€!

Kui raamat asjalikult värvitud ja tööga ühele poole saadud, oli aeg edasi aeda liikuda, kuhu Kardo ühe telgi pani. Mari ronis sinna sisse ja loomulikult Lotte ka ja niimoodi nad seal sees rüselesid ja maadlesid.

Mari leidis aiast pooliku ussi, keda ta siis viisakalt viimastel eluminutitel rõõmustada üritas ja vaest ussi muudkui “liugu laskma” sundis. Ma siis seletasin Marile, et uss ei oska liugu lasta ja emme viskab selle ussi nüüd “koju” tagasi, mille peale Mari selge sõnaga “uss” ütles. Küll väga pehme s’iga, aga noh, ussi üle ei vaielda!

Ja muidugi Mari oma kõige truuma kaaslase, hävitaja Lottega. Ma ei kujuta ette kui miljon korda vähem rõõmu Maril vist päevas oleks, kui meil poleks Lottet. Lotte, kes vahepeal mind hulluks ajab oma märatsemiste ja hüppamiste ja pissimiste ja patjade purustamisega – üks asi on tal küll, mis tal väga hästi välja tuleb ja see on lapsega tegelemine. Nagu päriselt ka ma praegu kirjutan seda postitust elutoa diivanil ja Mari ja Lotte mängivad kahekesti väljas. Ma muidugi näen neid pooleldi aknast, aga vaatepilt on sama, mis ülalolevatel fotodel. Või oota, mingi imelik krabin tuleb, lähen vaatan lähemalt.

Nojah, telk on hävitatud, Mari sööb seal seest teadmata päritoluga komme.
Minu vahtimise peale tuldi kah minuga ühes tuppa. Mis muud, kui ringi jälle alustama, sest nüüd istub Mari mu kõrval ja värvib jälle sellest samast raamatust ahvi pilti ja teeb “u-u-u-u”. Ahvi hääl, mis muu. Vahepeal ütleb “mämm-mämm” kah, nii et see on vihje mulle, et ma selle läpaka nurka viskaks ja hakkaks suppi keetma.

Ma tean, et MINA näiteks ei viitsi üldse teiste laste pilte vaadata ja veel vähem vaataksin ma neid, et issand appi, et no NII nunnu või NII armas, aga Mari pilte ma lihtsalt ei saa teistmoodi vaadata. Mis siis, et teie jaoks on need võib-olla suvaliselt klõpsud suvalisest lapsest, siis no KUIDAS ma saan mitte heldida, kui ta selline nummidus on?

Ps! Palun tulge keegi mulle oma lapsega külla, tahaks vahelduseks kellegi teise lapsest ka pilte teha!