kas ma olen “ebaemmelik”?

Loen siin just parasjagu raamatut “Ebaemmelik emps” ja mul on selle suhtes kahetised tunded. Üheti – jah, rasedus, titendus, emadus ei ole tõesti alati nii ilus ja glamuurne, nagu enamikele meeldib näidata. Samas kõlab autor, nagu need, kelle elu on suhteliselt tavaline elu jätkumine ja peale laste saamist, ei ole lihtsalt ausad. Ala praegu meenub Briti blogist mingi lõik, kus ta rääkis, et blogides “päris elu” on ikka tite sitajutud ja temal küll nii ei ole, seega ta nagu ei elakski “päris elu” lastega. Versus see, et mina olen siin üle elanud selliseid sitaseiklusi, et ma võiksin reaalselt välja anda 200 leheküljelise raamatu “mina ja sitt”. Samas jäävad minu jaoks väga kaugeks kõik need “päris elu” momendid, mida on kirjeldatud ka eelnimetatud blogis, kus titadega emad vaaguvad unekooma veerel,  on öid ja öid magamata, käivad ringi, silmade alused kotid järgi sahisemas ja muu selline. Ma tean, et see on ainult õnn ja rõõm, et ma sellest midagi ei tea, aga ometi on see ka minu “päris elu”. Meil kõigil on oma “päris elu”. Mõnel sitaga, mõnel sita ööunega ja no kõik need muud asjad ka, mis emadusega kaasneb. Ja ükskõik kes võiks kirjutada midagi enda elust, mille peale ühed pööritavad silmi ja ütlevad, et pole kuulnud ka, samas teised ohkavad kergendatult, et jumal tänatud, ma pole ainukene.

Lilli näiteks kirjutas ka sellest raamatust ala et parim raamat üldse ja niiiii palju äratundmisrõõmu. Noh, mul on ka päris palju äratundmisrõõmu, sest see naine on ka blogija ja alustas ka esimese raseduse ajal, mil ta oli sama vana kui mina ja.. kirjutab hästi, mulle meeldib sõnakasutus ja kohatine “labasus”. Eks ma isegi sinnapoole kalduv. Kuid kohati jääb see tõlge minu jaoks kehvakeseks, sest ma kujutan ette, et inglise keeles oleks see kuidagi ladusam ja mõnusam lugeda. Sest noh, lihtsalt igale poole “pask” ja “perse” vahele sutsates võib raamatu mõnele hoopis eemaletõukavamaks teha, kuigi sisu tegelikult päris huvitav ja tore lugeda.

Ega kõik asjad siin ilmas muidugi ei peagi äratundmisrõõmu pakkuma, aga tore on ju, kui pakub. Mulle ka meeldib rääkida nende naistega, kellel on samasugused kogemused, mis mul on, aga ma olen ka aru saanud, et kogu see emadus ja sellega kaasnev kogemus on väga hell teema. Mis on ühele nii tavaline ja igapäevane, võib olla teisele nii raske teema, mis muudab ta antud jutuajamises pigem kaitsvale positsioonile ja kaob ära see “me lihtsalt räägime” tunne ja asendub mingi võitlusega. Internetis on need ju kerged tekkima.

Ala imetamine. On minusugused, kellele pole see erilisi probleeme valmistanud. Jah, nibud valutasid, nagu keegi saeks neid maha, jooksid lahinal verd ja ma ei osanud lamades imetada, aga laias laastus… mis siis. Korraks oli mingi teema, aga lapsel oli kõht täis ja muu ju oluline ei olegi nii väga, sest enda valu, see ununeb. Küll aga olen ma üsna kindel, et raskem oleks unustada seda, kuidas ma elu eest üritan kõikide vahenditega endale piima tekitada, hoian last ainult rinnal, tunnen süümekaid ja südamevalu beebi pärast ja siis vaadatakse sind kõõrdpilguga, et aaa… Sa ei imeta vä? Annad pudelit vä? Sa tead, et see pole beebile hea vä? Rinnapiim oleks parem! See valu vast ei unune nii kiiresti ja seetõttu saab sellest imetamiseteemast sellele naisele automaatselt VALUS TEEMA, millest on raske rääkida.

Teine näide: ise hakkama saamine. Kui palju olen ma kuulnud, et tõelised emad saavad ise hakkama ja kõik peab olema ise. Olen ka kuulnud, et ma toetun teistele liialt: minu vanemad, Kardo ema, Kardo. Ma ei tea, minu meelest on see pullikaka, sest igaüks võiks natukene teistele toetuda, kui vähegi on, kuhu nõjatuda. Näiteks pole mul tõesti raamatuskirjeldatud olukordi meeles, kus ma tunneks, et ma enam tõesti ei taha, ei suuda, ei saa. Sest ma ei pea kunagi selle “piirini” kannatama. Ma saan alati enne seda öelda, et kle, ei taha enam! Siis on “kardo kord”. Ja on väga palju asju, mida ma juba EOS ei tee, ja nendega on alati kardo kord. Näiteks laste pea pesu. Nad karjuvad nagu keegi nüliks neid elusalt. Ma ei suuda seda kuulata. Kardol on aga enda sõnul “täiesti suva!”. Ma võin neid näiteid tooma jäädagi ja seetõttu võin ma teinekord juba poolkogemata olla teel oma kõrge hobuse selga. No nii, et üks jalg on juba selle… jalavärgi peal ja olen valmis ennast üles vinnama, kui meenub, et jajah, ma pole kunagi ennast nii tundnud, SEST mul on võimalus öelda, et kle ma ei taha nii tunda. Tõsiasi on see, et KEEGI ei taha.

Aga, kui sul valikuid pole, siis teedki ise ja kui sa juba kõik ise oled ära teinud, siis tunnedki ennast nagu märter ja tahaks vähemalt medalit ja igal pool rääkida, kuidas “ma tegin seda ise ja MUL pole külll kellegi abi vaja”. Uskuge mind, kui Kardo töötaks nt välismaal ja ma nende kahe väänikuga peaksin iga päev kogu logistikat ja vanemdamist üksi tegema, siis ma oleksin esimene, kes räägiks, kuidas iga naine ikka ise hakkama saama peaks ja kuidas ma pmst ei pane tähelegi, et Kardot pole, sest ma olen kõikvõimas. Samas iga naine peab olema aus – kui keegi tuleks ja sulle just täpselt sellisel… “sital” momendil abi pakub, siis sa võtaks selle kaela langedes vastu, kas pole nii? Niiet see stamp, et “ise peab” tuleb suurelt sellest, et nii paljud PEAVADKI! ja neil pole kuhugi toetuda. Seda mõistes annan ma oma kõrgele-kõrgele hobusele kerge laksaka piki tagaotsa ja saadan ta kus see ja teine.

Olukorras, kus sul on olnud hästi ja teisel ei ole, ei tohiks iial hakata rääkima, kui lihtne sul ikka oli. See on sama hea, kui keegi räägiks, et ta on nälgas ja sina ühmaks, et sul ka raske, sest sa pidid enda prügiveosagedust suurendama, sest iga päev jääb nii palju kalamarja, homaari ja veisepraadi üle, et muudkui loobi teda solgiämbrisse. Ja ma tean, et ma olen seda teinud täiega (seda uhkustamist) nii et sorri! Ma olen kindel, et karma korras saan ma kolmanda lapse, kes esimese eluaasta peale magab 2 tundi kokku ja mu rinnad saavad 90 piimapaisu ja kindlasti sünnitan ma ka nüüd 18 päeva jutti 😀

Siiski usun ma, et igal emal on neid emalikumaid ja mitteemalikumaid hetki. Lihtsalt igaüks ei räägi nendest ja blogijad kipuvad just vastupidi rääkima. Näiteks mina. Te ei kujuta ette, kui palju ma olen saanud silmapööritusi selle peale, kui ma rääkisin, et ma olen elus nuusanud soki sisse, sest ma ei viitsi tõusta. Emalik? Ma ei tea, vist mitte? Ma olen oma lapsele päev läbi ainult magusat lubanud, sest ta ei tahtnud muud ja ma ei viitsinud suruda. Emalik? Hmmm.. vast ei. Mõnikord tahavad lapsed õue ja ma ei viitsi, seega ma ajan neile riided selga, avan terrassiukse ja lasen neil üksi aias tuiata nagu orvud. On olnud olukordi, kus ma üritan lõhna järgi aru saada, millal keegi viimati lapsi pesi ja jõuan järeldusele, et kui nii kaua juba hakkama saadud on, saab veel ühe päeva, sest nende pesemise kisa on hullem kui ükski lebra. Ja no kindlasti olen ma näinud, kuidas laps kukub ja ma pööran kiirelt pea ära, et ta ei näeks, et ma nägin, sest siis hakkab ta tõenäolisemalt nutma.

Mul on endale, kui emale, väga madalad nõudmised. Sellisel juhul saan ma kindel olla, et ma vastan oma nõuetele 100% ja seega ei aja see mind kunagi stressi. Mõelda vaid, kui mul oleks näiteks igaks päevaks hullud eesmärgid ja plaanid. Ennast teades häviks ma esimesel päeval ja oleksin paugust stressis. Mina aga kulgen rahumeeli läbi elu, laskmata ennast heidutada sellest, kas ma olen mingil perioodil see “käest lastud ema” kes miskipärast praegu selline põlualune on, või jooksen ma kontsakingades sõbrannadega õhtustama. Ega seegi vähem põlualune pole, sest hea ema on ikka lastega, mitte ei lituta mööda linna ringi, eks?

Ja tõesõna olen ma ise ka teisi kõõrdpilguga vaadanud ja kritiseerinud ja arvustanud, aga kui kolmas rasedus mulle midagi õpetanud on, siis seda, et minusugune karedate kandadega, peeru sahistav ja pisaraid valav hormonaalne sasipundar* on viimane inimene, kes oma arvamust avaldama peaks, nii kaua kuni see arvamus ei ole ühe teise tubli kaasema kiitmine ja õlale patsutamine. Ma olen lugenud, kuidas mu lapsed on Mowglid ja kasvatamatud ja kuidas ma neid kasvatada viitsinud pole, sest Mari ei osanud rääkida ja need kõik asjad torkasid, aga praegu ma ei saa enam aru miks. Sest kui keegi ütleks mulle neid asju praegu, siis ma ei võtaks seda südamesse, sest ma ju tean, et see pole tõsi ja et ma olen andnud endast parima. Sama hea oleks solvuda, kui keegi mõnitaks mind selle eest, et mul näo asemel perse on, sest kuigi see võib koolitamata silmale kaugelt TUNDUDA nagu perse, siis olen ma üsna kindel, et see on ikka nägu ja mis ma pimeda peale ikka solvun, kes oma sõnadega vaid haiget teha tahab. Las proovib, minu asi on seda kas südamesse võtta või minna lasta.

Mängime seda mängu, et kõik, kes oma lastele täna naeratuse näkku tõid ja midagigi sisse söödetud said (isegi, kui see juhuslikult oli vaid tahvel šokolaadi ja neli-viis suhkrust koosnevat saiakest) patsutavad ennast õlale ja ütlevad, et hea töö. Enda suhtes ei maksa liigselt kriitiline olla, tekitab maru palju stressi. Ja veel parem on kedagi teist õlale patsutada. Kui vähegi tihkate, oma ehteestlaslikkuses, öelge kommentaarides välja, kes on teie meelest väga hea ema. Las ta vaatab oma nime seal kommentaarides ja naeratab korra, sest on ju nii, et kui keegi ütleb sinu kohta hea ema, siis see on niiiiii-iiii hea tunne, eks?

*Selle kirjelduse täpsustus jäägu mõnda teise postitusse.

**Raamatu sain Varrakult kingituseks.