Seoses Tarkvanem lehekülje kampaaniaga, kirjutan teile kolmanda “vanemdamise” teemalise postituse. Ma mõtlesin pikalt, et mis see olema peaks, aga eilse päeva jooksul sain aru, et ilmselt pole mina üldse keegi, kes mingit nõu anda saaks, sest ma olen oma lapsega ikka vahepeal selle kasvatuse osas nii puuse pannud, et karju appi.
Nimelt oleme me praegu Pärnus, Viiking spaas. Mulle väga meeldib Mari igasugustesse kohtadesse tuua, kus tal põnev ja tore oleks aga paraku on praktika näidanud, et temaga kuskile minek võrdub 40% lõbutsemist, 10% talle järgi jooksmist, 20% “EI TAHA” karjumise kuulamist ja 30% seda, et mina nagu paha hais tal järgi käin ja korrutan, mida kõike teha ei tohi.
Ma isegi kahtlustan, et ma tean, millest see “jama” tekkinud on. Vaadake, Mari ju ei rääkinud pikalt üldse ja seetõttu võtsingi ma teda nagu titte, kes nagunii aru ei saa, mis ta teeb. Kogu aeg mõtlesin, et no kui rääkima hakkab, küllap ma siis talle seletan, et miks ei tohiks nii käituda ja küllap ta siis ka aru saab. Aga saab siis või? Oh ei.
Näiteks eile jõudsime kohale, Mari nägi, et meil on ujumisrõngad ja trikood kaasas, juubeldas rõõmust ja hakkas ennast kohe paljaks kiskuma, et tavai, nüüd lähme ujuma! Meil oli aga plaan tegelikult enne asjad lahti pakkida ja sööma minna, alles siis ujuma. Mari läks mega närvi. Loopis asju, kiskus ennast ikka alasti, näpistas mind ja nuttis ukse juures nagu segane, et tema nüüd ujuma ei saa. Ma põlvitasin tema kõrgusele, vaatasin talle silmaauku, rääkisin, et enne käime söömas ja siis lähme ujuma, tuleb ainult natukene oodata. Arvate, et ta mind kuulas? Oh ei. Ta nuttis “issssiiiii!” ja klammerdus oma rõnga külge nagu ta oleks parasjagu uppumas.
Söömas käisimegi nii, et Maril oli rõngas kaasas, sest no ma ei jõudnud seda seakisa ära kuulata, rõngaga koos oli ta vähemalt vakka.
Siis hakkas söömise trall. Ainuke, mida ta soovis olid krõbinad piimaga. Nagu… mitte just kõige toitainerikkam, aga kuna ta oli selleks ajaks päev läbi keeldunud midagi suhu pistmast (vähemalt minu silme all mitte), siis nosiski Mari oma magusaid helbeid. Tundsin ennast selleks ajaks juba 90dat korda nagu maailma kõige läbikukkunum lapsevanem. Noh, vähemalt sõi.
Möödus 15 minta, sõime ära ja siis sain ma juba 91dat korda ennast suure läbikukkujana tunda. Mari kõndis meist kaks sammu ees, kui tuppa tagasi tulema hakkasime. Ühel hetkel hakkas ta jooksma ja jooksis nurga taha, kust tee läks kaheks. Esimesena jooksime välisukse juurde, seal teda polnud, siis läksime teisele poole, seal KA polnud. Küsisime juba inimestelt, et kas nad on väikest tüdrukut näinud. Öeldi, et nagu nägime jah, aga kuhu läks, ei tea.
Ma olin juba mega paanikas ja kujutasin ette, kuidas ta on röövitud ja ta organeid mustal turul parseldatakse, või on ta hoopis ära uppunud??!?! See oli nii haige tunne, kuigi ta oli reaalselt minuti mu silma alt kadunud olnud, aga no KUS TA SIIS ON?! Just see hetk, kui ma olin valmis hakkama mööda kõrvalolevaid treppe üles jooksma, et sinna vaadata, kuulsin ma summutatud “emme?” hüüdu ja mingit koputamist. Saate aru, Mari oli lifti seisnud ja uksed läksid kinni, tema rahumeeli seisis seal. Nutma ta ei hakanud, koputas niisama ja hüüdis mind.
Kui uksed lahti läksid, siis ta oli nii õnneliku näoga, nagu ta oleks just miljon eurot võitnud. Aga eino hoidku taevaisa selle eest, et ta kenasti siis sõna kuulaks ja ei jookseks mu eest minema. Mkkmmm. Selles suhtes, et lõpp hea, kõik hea. Vähemalt saime kätte. Aga mul on tõesti sellest kopp niii ees, et tahaks ju Mari igale poole viia ja temaga lustida, aga lõpptulemus on ikka see, et õhtu lõpuks vannun ma endale, et no NEVER EVER ei lähe ma enam mitte kuskile selle väänikuga….kuni järgmise korrani.
Ma ei tea isegi, mis selle postituse point on. Ehk see, et kinnitada teile, kes te ennast ka mõnikord sellel alal läbikukkununa tunnete, et noh, ma tunnnen ka. 99% Mari öeldud lausetest on “EI TAHA!” ja midagi ta süüa ka EI TAHA, ja mõnikord EI TAHA ta, et ma teda puudutangi ja kohe kindlasti EI TAHA ta, et ma teda riidesse paneksin. Küll aga tahab ta kümne tuule poole jeehat panna, oma õde musitamistega üles ajaga ja mind ahastama ajada.
Pidevalt näen, kuidas inimesed käivad oma kolmestega kuskil teeõhtutel ja kinodes ja jumal teab, mis kunstimuuseumites. Ma hea meelega käiks ka, aga see koht peab olema a)kinnine, põgenemisvõimalusteta, b)koht, kus on okei, et mingi inimene täiest kõrist kriiskab, c) kus saab süüa anda ootamatute raevuhoogude leevendamiseks, kui asjad ei lähe nii, nagu madaam tahab d) mingit nurgakest, kus ma ennast ahastusest oksa tõmmata saaks. Tundub, et järgmisena lähme Mariga vanglaekskursioonile 🙂
Lihtsalt naljakas, kuidas lapsed mõnikord on nagu väiksed deemon-Hitlerid ja siis teine hetk tulevad näitavad raamatust mulle varest, ütleb “klaa-klaa” (kraa-kraa) ja teeb mulle põse peale musi ja viib ise Lende mähkme prügikasti ja toob titale pepukreemi. Nagu klassikud ütlevad: arenemiseruumi on.
Et siis… kuidas teil see lastega kohtades käimine välja kukub?
80 kommentaari
No siin pole kahe aastase arenguga midagi pistmist. Või arengust maas olemisega. Meil ka viiene poiss ja aastane tüdruk. Ja poiss teeb pm sama nagu Mari. Lihtsalt ühelhetkel meeldib kõik ja minuti pärast võib ta olla maailma peale nii vihane et ise ka ei saa aru miks. Nii et lohutan pigem et nii pea see üle minna ei pruugi ? mis ei tapa teeb tugevaks. Kuigi tunnistan et vahel tahaks aknast alla hüpata ??
Mari on täpselt nagu minu poiss. Isegi toidupoes käimine on võimatu , muudest kohtadest rääkimata . Ja iga jumala kord vannun ei iial enam , kuni järgmise korrani:D
oi, pange igaks juhuks ikka Marile ujumiskätised ka..rõngast võib ju suht lihtsalt välja libiseda..
Ei ta libise kuskile, enamasti ei taha ta enam isegi seda rõngast.
Kun ta on arengust veidi maas, siis see sammune faas on teistel lastel umbes kaheselt.. ehk et, vea teda ikka igale poole kaasa, seleta ja korruta nagu katkime plaat, jookse järgi (sisimas mine täiega närvi), sest nii laps õpibki. Kui lapsed muudkui koju jätta ning harva kuskile viia (ma ei ütle et te harva kuskil käiks), siis need väänikud ongi nagu lahti lastud puuri loomad – ei tea kuhu poole õnnest joosta.
Mul on noorem laps selline hetkel. Ta isegi ei vaata tagasi kui teda kutsun, lihtsalt läheb. Vahel tahaks näha kaugele ta siis läheb või mis saab kui mind enam ei leia aga eiei, ei söenda, uff..
last ära osta ehk premeerida hea käitumise eest on minu meelest kõige valem tegu, sest hea käitumine on elu loomulik osa. Palju õigem preemia on siira rõõmu ja kiituse väljendamine tubliduse eest.
Minu jaoks oli silmi avav külastus lapsega ühe väga targa doktori juurde, kus mul tuli pidevalt last manitseda kuulama ja vaikselt olema. Loomulikult püüdsin seda sosinal ja viisakalt teha. Aga proua dr. tajus minu pinget ja ütles, nii hella ja armastust täis häälel Teie poeg on üks üdini armastust täis hing, vaadake kui palju teda on lühikese aja jooksul keelatud, manitsetud ja ta ei lähe absoluutselt kurjaks ega trotsi täis !!! Mõelge kui meid endid niipalju keelataks, mis tundeid see tekitaks?
Mu silm läks läikima, sest nii kenasti tehtud märkus ja kiitus ühes oli väga liigutav ja silmi avav. Ma arvan et väemalt 70 % vähenes minu keeldude, hüüatuste, manitsuste vajadus, SEST iga kord hindasin selle vajalikkuse ümber. Ma märkasin, et enamik keelde tuli alateadlikust soovist teistele esitleda hästikasvatatud last. Ma ei taibanud, et asi ei olnud enam tasakaalus.
Samuti on mul ühe lapsega olnud kadumise lugu ja samad mõtted nagu sul röövitud jne. samal ajal teades kui jabur see hirm on. Kadumine käis mõne sekundiga rahvast täis kaubamajas , otsisin teda kaua ja häbitunne, et kaotasin oma lapse(halb ema ) , ei lasknud ka abi paluda. Laps ise oli jumala rahulik, istus trepil ja laulis oma tehtud laulujoru. Kes ütles et ma olen halb ema ??? Mina ise oma mõtetes .
See sama dr. rääkis kui palju ma olen oma lapse jaoks teinud ja edasi ma ei kuulnud sest mitte keegi iial polnud mulle sel teemal tunnustust osutanud ja seda kuulda oli nii shokeeriv, et võitlesin pisaratega. Sellest päevast minu enesekindlus emana tõsteti mudast taevasse. Igavesed Tänud sulle dr. Viilmaa
Teile kes loete teemal emad teevad vigu, see on normaalne. Me ju õpime emaks olemist siin elus nagu keegi oskab, suudab, on võimeline.
Ei no mida pealkitja…. MALLUKAS NÄITAS TISSE. et see maapind ka igasuguseid kannab. Ausalt. No ei ole enam mitte millestki kirjutada. Jörgmine kord ujuma minnes ikka pikad püksid, kõrge kaelus…. inetu lugu jah ? tule taevas appi nohh. Ma ikka arvan et ju sa sellepärast jalgu jääd et sa nii äge oled. No ses suhtes et ma käisin ka ujulas. Hui on uudis tehtud ju. Ja polnud ka pikas riides.. aaa…. mul äkki tissi pole nii palju. Deem
Mul lapsi ei ole, aga see söömise värk tekitab mus alati küsimust, et no kui ikka ei taha, siis miks sundida? 😀 Mingi hetk läheb ju kõht nagunii tühjaks, eks siis nii vana laps oskab sellest juba märku anda? 😀 Ma ei tea, lihtsalt olen näiteks sünnipäevalaudades märganud, et vanemad suruvad salatiga lusikat suhu, aga samas ise ka ei taha ju vahepeal. Või on sellel mingi muu põhjus? Et toidukorrad regulaarseks saada? Või mis?
No nii ka päris ei saa, et mitte midagi ei söö terve päeva ju 😀
Nagu ütlesid et pole lapsi. Siis ongi raske aru saada. Mina ka proovisin et ei sunni. Aga siis ta võibki istuda söòmata teadmata aja. Aga ma arvan et organism ei ole väga õnnelik :/
Ma olen seda lusika kurku surumist näinud millegipärast just ülekaaluliste vanemate poolt oma ülekaalulistele lastele ja siis ajab küll pahaseks, et no mida sa nuumad, näed ju et laps ei taha ja niigi juba liiga trulla teine. Aga pole minu asi midagi öelda ka.
Oma lapsepõlvest mäletan, et kui ikka liiga huvitav oli siis ei tulnudki pähe rohkem kui 1 võileib päevas süüa, siis pidigi tädi maal järve äärde järgi tulema ja meenutama, et söömine on ka olemas või siis kuidas emal töölt naastes süda paar lööki vahele jättis nähes, et külmikust pole päeva jooksul midagi vähemaks jäänud ja tuli mind õue otsima. Mulle tundub, et kui asi puudutab vett, siis ei ole lastel mitte kunagi nälg ega mitte kunagi külm 😀
Issand, ma mäletan enda lapsepõlvest mega hästi seda, kuidas üldse ei tahtnud rannas veest välja tulla, huuled olid sinised ja lõug lõgises, aga vastus oli ikka: ‘mul ei ole külm’. 😀 😀 😀
Miks topitakse lusikaga kartuliputru lastele sisse? Omast kogemusest ja ka kunagise põlguse pealt “saamatute” nunnutajate ja mammade suunas.
See, et laps ei söö söögilauas, ei tähenda, et tal kõht täis oleks. Ega ka mitte seda, et talle antud toit eriliselt vastumeelne oleks. Sageli on põhjuseks see, et muud mõtted ja soovid on peas – kindlasti sünnipäevapidudel on muulegi mõelda, kui kõhu täis söömisele (või SPAs, kui ainus soov on saada ujuma). Teine variant on, et laps juba jonnib endale seda teadvustama just sellepärast, et kõht on tühi ja keeldub seda ka täitmast. Ma ei ole veel aru saanud, kuidas toimib see – “ega laps nälga ei jää”. Et ärgu söögu, kui ei taha jne. Või veel pedagoogilisem variant, et kui jättis söömata, siis hiljem oma soovi ja suva järgi ka ei saa ja kannatagu järgmise söögikorrani välja, et tulevikus on siis viisakam. Nad lähevad ju hullluks tühja kõhuga (või noh, kes ei oleks megatõre olnud tühja kõhuga ja alles siis oma erakordselt kehva tuju põhjust taibanud, kui paar ampsu söödud). Ja siis topidki sisse, lusikaga ja teiste ees ja on nagu nõme küll, aga suht suva ka. Lihtsalt lisad kütust, et laps ja enda närvid vastu peaksid.
oi kui hea äratundmine!!!! käisin oma 4 ja 3 aastasega nädalavahetusel spaas ja muuseumis… 2 ööd ööbimisega ja maksin roppu raha et “perepuhkus” ja üllatus ja sõbrapäevakink. Ja üsna kohe peale saabumist teatas mees, et tema järgneva 10 a jooksul ei ole nõus rohkem lastega reisile, spaasse ega ka lihtsalt välja sööma minema. LOOMULIKULT olid lapsed elevuses ja loomulikult ei istund nad vagusi nagu tuimad tükid ja möllasid. Ja sama lugu, et sõid suht kaootilist kräppi, sest olid äevarezhiimist väljas ja ma ammu olen tõdend, et kui “suhkrut silmini täis” siis käitumine hull… aga no midagi ju peavad nad sööma! ja pole lootuski et reisil söövad juuviljasuppi kui on pannkoogid moosiga jne silma all…
No ei olnd NIIIIII hull. (või oli?).. aga ei olnud ka roosamannavahtu. Lapsed olid üliõnnelikud ja siiani mega elamustes spaast ja muuseumidest… meie närvide arvelt. Aga ma ka kurb. Sest usun et lapsi PEAB harjutama ühiskondlikes kohtades käimisega. Ja kui mees keeldub kaasa tulemast (isegi kui mina maksan spaa arved), siis võtan kaasa öe… ja mees jääb laste kasvat(amatusest)usest ilma ja elamustest ning kogemustest koos lastega. pole siis ime et lapsed minu küljes ripuvad. väidetavalt olen vastik, kes vaid “head politseinikku” mängib ja sunnib teist “paha politseiniku” rolli. Aga kas peab alati “paha” olema????
Mul sama asi, et MINA veel nagu unustan ära selle tramburai, aga Kardo on ka alati, et kle jah, ei taha enam seda mängu mängida 😀
Kui on kogu aeg kõike lubatud – laua peale ronida, seinu värvida, põrandale liiva kühveldada – siis nii lähebki edasi, laps on harjunud kõiki oma tujusid ja soove kohe saama. Lihtne ja loogiline, jääb üle ainult vanematele jõudu ja kannatust soovida, muuta seda olukorda enam ei saa.
Peab vist jah kiriku ukse taha viima, muuta enam pole tõesti midagi. Tänud hea nõu ja sõna eest!
Soovin samuti j6udu ja kannatust, sest seda teil ju ilmselgelt vaja läheb.
Ja r66msat meelt 🙂
Ehk on Lende pisut teisest puust, aga kui ei, siis röövikutesaaga jätkub 🙂
Nii et ikkagi, olge vaprad ja terased!
Nõus, lapsevanem peab lapsele piirid kehtestama ja mitte olema alati mannavahuse naerunäoga ja tutiplutitama, vaid olema järjekindel, rahulik ja tõsine kui vaja. Ning kui lapsele öelda, et kui nüüd end ilusasti üleval ei pea, siis on nii, et täna x kohta ei lähe ja siis OMA LUBADUST KA TÄITMA.
Praegusel juhul laps ei austa lapsevanemat, sest lapsevanem üritab olla cool ninnunännu sõbrake. Igaks asjaks oma aeg!
100% nõus. Ükski mu neljast lapsest ei ole kunagi selliselt käitunud. Kõikidele lastele on vaja seada piirid. Kusjuures nad kompavad neid piire kuni täiskavanuks saamiseni. Piiride seadmine ei tähenda, et pead olema kuri, küll aga tuleks olla järjepidev. Kriiskad, ujuma ei saa. Sööd päeva jooksul vähemalt natukenegi normaalset toitu, saad ujuma, ei söö, ei saa. Kindlasti tuleks oma sõna ka pidada. lihtsalt ähvardan ja pärast söön oma sõnu asjal pole mõtet. selline tegevus ajab lapse rohkem segadusse ja ennekõike õpetab maipuleerimist. Mina ilmselt oleksin pakkinud kotid ja koju tagasi sõitnud ning pannud lapse oma käitumise üle järele mõtlema. Kahju öelda aga oled tõepoolest läbi kukkunud. Samas kunagi ei ole hilja ennast kokku võtta ja midagi muuta. Muidugi on lihtsam … ahh ma ei viitsi ta karjumist kuuata, las saab oma tahtmist 🙂 Soovin vaid paksu nahka ja pikka närvi, veel ei ole hilja asi kontrolli alla saada! 😀
Loodan, et ma nüüd mingit hullu sõnaderahet kaela ei saa oma ausameelse kommentaari eest. Tavaliselt on siin see kombeks 😛
Tegelt ka või?
Oleksid roppu raha maksnud ja siis otsa keeranud ja tagasi sõitnud?
Mina arvan, et vahest võib ka lihtsamalt lasta ja lastel ju ärevus sees uute olukordade ees, miks siis kohe nii radikaalselt karistada, et keeran ümber ja paneme minema. Las istub kodus ja mõtleb millega hakkama sai. Sellised meetmed oleksid kohased kui neid 12-16 aastaste peal rakendada(KES TÕESTI MÕTLEVAD JA SAAVAD ARU) mitte 2-5 aastaste peal(KES ON ÄREVUSES JA EI ANNA ENDALE ARU).
Jabur jutt.
Ja see kindlasti ei ole sõnarahe vaid arusaamatus sinu mõtte käigu üle!
Läbi kukkunud ema ??? Natuke mõistmatu. Kirjutad alles et lapsed kombivad piire ja tuleb sihikindel olla teisel hetkel et läbikukunud ema? Kas natuke vara pole kedagi tituleerida halvaks emaks? Ûtlen et meil piire kodus rohkem. Ja söögi kohapealt olen karm. Aga kui laps tujutseda tahab teeb ta seda nagunii. Ja miks pean rikkuma pere puhkuse sest väiksemale ei sobi. Karistusi ka muid kui katkestada puhkus.
Mina kui lastetu loen seda postitust ja kommentaare ja mõtlen et lükkan laste saamise veel kaugemasse tulevikku 😀 Aga olen arvamusel et kunagi ei tea mis “portsu” otsa satud ja enamikel juhtudel ma ka vanemate poole süüdistavalt ei jõllita. Edu teile teile teie raskel teel 🙂 ja kindlat meelt!
Mul on sama vana poeg ja õnneks või kahjuks täpselt vastupidine laps kui Mallukal. Viisakas, võõras kohas rahulik, teatris käies sositades küsib, mis toimub ja miks nii või naa on. Kodus on muidugi tavaline kolmene- ei taha midagi, nõuab kommi jne 😀 aga seda ka heas mõttes, mingit jonnist pikali viskamist ei ole. Või kui vahel üritabki, siis astun tast üle ja ütlen, kahju küll, et jonnid… kohe lõpetab selle nalja siis. Aga lapsed ongi erinevad, alati ei ole asi kasvatuses või koduses keskkonnas 🙂
Mul on ka lapsega selline periood olnud( ka 3a). Lõpuks viskas kopa ette ja kasutasin üht eriti ekstreemset, kuid effektiivset meetodit. Nimelt, nii kui jonn peale tuli (nimetan seda jonniks) läksin temaga kohe koju tagasi – poes panin asjad riiulitele tagasi ja vedasin lapse autosse, külast, sünnipäevalt, keset ürituselt lihtsalt viisin minema. Oligi kõik. Selgitasingi, et nii hakkabki olema. Muidugi, kui teise linna spasse minna, siis ilmselgelt sellist meetodit kasutama ei hakka ( samas mind teades, oleksin olnud ka selleks võimeline :D). Aga no mu oma läheb nii tühjade asjade peale närvi, nt selle peale, et ma julgesin värbiraamatus sydame lillaks värvida. Igast lambiasjast tehakse draama. Ma ise arvan, et ma olen selles ise syydi, sest väiksena lubasin tal kõike teha (mitte et ta nyyd väike poleks :D). Mitterääkimise pluss on see, et vähemalt su laps ei ytle sulle et: MINE MINEMA SIIT, MA EI ARMASTA SIND ENAM. Nüüd on käitumine paremaks muutunud. Üritan mitte järgi anda. Muide ma olen oma last mööda parklat taga ajanud – elu käis silme eest läbi 😀 kui mul olex hotellitoas selline olukord olnud, siis ma olex ta 3ks minutiks tuppa üksi jätnud. Las jonnib ära, pärast on hea laps edasi- mõjub minu lapse puhul. Ma viimasel ajal olengi suht sadistema, kahjuks ei saa ma heaga, mida parem ema ma üritan olla, seda hullem on laps. Vinna laps lahedatest kohtadest koju või jäta laps üksi jonnima ( lihtsalt nt jalutan teise tuppa kasvõi)- parimat last pole olemas.
Ise ma valetan endale, et lapsel on selline iga või katsetab piire 😀 😀 😀
Mul ka kasutusel koju minemise meetod. Piisas ühest korrast kui poes panin asjad riiulisse tagasi ja sõitsime koju. Sellest alates vajab ainult meeldetuletust ja ähvardust ja juba korrigeerib oma käitumist.
Mul 2, 8 aastane poeg ja esimene asi mida ta hommikul ütlen on kas: ei taha, ei tohi, ei tule vms 🙂 Kas küsimusi ma ei esita, vastuseks kindel EI.
Kauaks te Pärnu jääte?
Minu 3-aastane poeg tahab iga kord mu eest ära joosta kui poes käime ?On ülienergiline ja ega ta sõna ka eriti kuulata ei taha. Mõni päev on tõeline kukupai, teine päev jube suslik ?Lohutan end sellega, et see on alles algus. Ta nii noor veel, et varsti alles hakkab tegusid tegema ?
Aasta tagasi oli mul veel 2 kes jooksid kuhu vaim peale tuli. Onneks suurem arenes ja nyyd kuulab 10st korrast 2hel. Minu noorem saab 4 kohe ja aknuyksi aeda viimine vordub enesetapuga ? jookseb karjub ja iseloomutseb. Ujuma ei julge minnagi sest viimane kord kui 6a hoidis aarest kinni ja oli ettevaatlik siis 2a tegi vettehyppeid nii et minul oli hing kinni… kahega yksi ei lahe iial…
Ohhh.. kerge see kindlasti ei ole, aga tuleb see enesekehtestamise tee läbi käia. Mida batem, seda parem. 100%-list meelekindlust ja jõudu selleks!
*varem
Meie ujumistreener ütleb, et ujumusrõngas on kõige ohtlikum asi maamuna peal.
Oluliselt paremad on kätised…see oli siis pildi kommentaariks.
Kõige parem on see korkvest, mis lapsele ümber keha käib, sellega saab õige ujumisasendi ka võtta, kätiste ja eriti rõngaga ei saa.
Kõige ohtlikum asi maamuna peal 😀 Loodame siis, et vene armee sellest ei kuule.
Mina käin vahepeal enda 2 lapse ja õelapsega igal pool, kus vaja. Enda lapsele teen selgeks,mis ja kuidas ja õelaps vist kardab mind- lihtsalt ütle, et ilusti peab käituma ja asi ants( muidugi kui õde kaasas on, siis on vabsee teine lugu). Ja noh mu teine on alles 5 kuu vanune, nii et kui just kisama ei pane, et käru seisma jäi, siis pole temaga probleemi.
Mul läks 2aastane tühjas rannas riietuskabiini nii et ma ei märganud. Karjusin nagu hull… ei saanud aru, kuhu kadus.
Minu vanem poeg oli selline, kellega sai kaheaastaselt kohvikus ja kinos ja teatris k’ia, istus kukult, silmad suured, ja kuulas suurte inimeste juttu. Noorem poeg on täpne Mari koopia nii arengult kui käitumiselt. Praegu värskelt kolmene ja hakkab vaikselt rääkima lõpuks. Äratundmist on siinsetes postitustes nii palju, et tahaks nutta või naerda. Seega – ei olene palju kasvatusest, lapsed on erinevad. Või tuleb erinevaid lapsi erinevalt kasvatada. Mina igatahes ei oska.
Nja…mina ei käi oma meheta lapsega kuskil. Hetkel on 1 laps, tahaks ju veel, siis ei kujuta ette mis saab. Ilma meheta ei jõuaks ma mitte midagi teha/vaadata. Nt loomaaias käisime vist aasta kaks tagasi. Siis oli hea, ta enamuse aja istus kärus. Praegu minna, siis peaks vist “jalutusrihma” hankima. Aias on neil see kasutusel. Ja mul nt pole seda tunnet, et omg kohtlevad kui koera. Võtsin isegi need laenuks, kui pisike väljasõit oli ja ilma meheta läksin. Praami peal oli hea neid kasutada.
No ma mainin ära ka, et mu poeg on autismi diagnoosiga. Talle väga ei seleta ka, muda tohib v ei tohi. Ma küll teen seda, aga kui palju talle kohale jõuab- ei tea.
Nt. Proovisime ka kohvikus istuda. Soovitati lausa igal pool käia, praegu noor, annab vormida. Hiljem vanemana võib keeruline olla. Kaks minutit istus vagusi, siis pidin youtube talle ette andma, et jõuaksime söödud. Siis ei niheletud ja vaadati oma videoid. Rahu maa peal.
Sügisel käisin ühel laadal. Oh…need pilgud, kui poiss viskas murule ja pistis röökima nagu tahaksin ta koonduslaagrisse saata, sest me ei läinud sinna kuhu tema tahtis. Kui ennem oli lihtne, ta oli kerge ja võtsid sülle, las rabeleb. Siis nüüd kus ta kohe 5 aastaseks saab, on tiba raske, kui ta molli sõidab oma rabelemisega (muidugi mitte meelega)
Mis mu point oli? Eem…dont põe…vist. Sa pole ainuke, kes hädas on ?
Nii ongi. Òige. Teen ise samamoodi ja no töötab. Proovi Mallukasseda varianti.
Kunagi vaatad sellele tagasi ja muigad, ideaalseid lapsi ja lspsevanemaid pole olemas, koik lapsed on ka erinevad isiksused.
Olen oma koiki lapsi kasvatanud samamoodi, aga palju mangib rolli lapse isiksus, moni ongi aktiivsem laps, enda lapse puhul nagin, et kui ta iga paev parki viisin ja ta sai end valja joosta, siis oli ta rohkem rahulik, nuud on ta 6 aastane ja ilusti koolis ja iga aastaga taiskasvanum, nuud vahel teeb isegi kurvaks kui ruttu nad suureks kasvavad.
Olen oma kaksikud 7-aastasteks kasvatanud ja ise sealjuures ellu jäänud (mõned aastad tagasi tundus küll, et vaevu 😉 üht kunagist soovitust järgides:
laps tuleb ette valmistada ehk annad talle lihtsalt ja lühidalt ette teada, mis saama hakkab enne, kui situatsioon reaalselt käes on. (nt. autos) a la Mari, kohe jõuame hotelli, läheme tuppa, siis sööma ja kui sa kõhu ilusti täis sööd, siis saame ujuma minna. Samamoodi enne poodi minekut – läheme nüüd poodi, hoiame seal käest kinni, asju ise ei võta.
Aga see ongi vanus, mis tuleb lihtsalt üle elada. Kui sa piisavalt talle korrutad, mida tohib, mida mitte, siis hiljemalt 6-aastaselt ikka juba hakkab mõjuma 😛
Jep, meil ka see lapse ettevalmistamine toimib, mõlema lapsega on toiminud. Siis lepivad ilusasti olukorraga, kui teavad, mida oodata. Kui juba olukord käes on, siis on juba raske seletama ja last nõusse rääkima hakata. Vahel läheb muidugi meelest ära ka mõnda väga elementaarset asja seletada ja siis on tulemus kohe näha. Paar nädalat tagasi pidin röökiva kahepoolesega bussis sõitma, kuna peatuses bussi oodates ei tulnud pähe seletada, et kui buss tuleb, lähme bussi ja sõidame sellega mõned peatused edasi. 😀
Meil toimub alati enne minekut selline ettevalmistamine.Poiss saab aprills kolm ja pole mingit probleemi temaga kusagil käia.Räägin alati lahti,kuhu minek ning mis seal toimub ja mida teha tohib ning mida mitte.Kohale jõudes(ükskõik kuhu siis),ta juba teab,mis ees ootab,mitte ei visata teda tundmatus kohas vette nagu öeldakse.Siis küsin veel juurde,et kas tahad minna ja kas sulle seal seda meeldiks teha..Üldiselt ta alati nõus ja väga tubli ja rahulik igalpool.:)
Ma võin lolliks ennast “ette valmistada”. Suva, mis ma ütlen, Mari vastab: “EI TAHA!” 😀
Oeh.. minulgi sama teema.. vanem piiga on ss 4 kes saab juba kevadel 5 . Ja on nii püsimatu hing ja kui kuskile minna poodi / teistele külla on ta täiesti põrguline aga poja kes sai 2. On seevastu täielik vastand.
Mina sellise käitumise pärast ei käigi lapsega kuskik väljas lõbutsemas ? Ka olid ideed,et kui laps suuremaks kkasvab,et saab käia temaga kinos,väljas (poes/külas teistel),et uurib ka ringi ja vaatab kenasti ja on rahulik. Niipalju siis sellest unistamisest-laps 2,5aastane kiusu ja krattust täis,et häbi kohe. Sõna kuulab vahel,aga enamasti ikka teeb pättust. Poes käime nt nii et ostamegi talle kas väikese mudelauto või laste autoajakirja millega mudelauto kaasa saab(et ehk äraostmine on veidikene aidanud),aga see oleneb sellest kas ta kavatseb olla viks ja viisakas või mitte. Külas käimine on ka teema,et kuna ta rääkida jätkuvalt ei oska,ja ennast väljendada ka ei oska muudmoodi kui jonni ja kriiskamisega,siis väga kauaks külla minna ei saa,kuigi tahaks ikka kauemaks jääda kui 0,5-1h,eriti kui sõidame kaugelt külla.
Väljas kui niisama käime,siis jookseb ka neljakümne tuule suunas minema,aga tuleb tagasi kui kutsuda,et oota,kohe läheme sinna,et üksi ei lähe. Väljas meeldib talle hetkel väga parte käia vaatamas ja ronge fännab ka täiega. ?
Hetkel loodan,et see on ealine iseärasus,mis leebub,kui laps suuremaks kasvab ja rohkem rääkima hakkab. ?
Tegelikult tulebki elada nuud ja praegu, Monikord on raske, aga parast tagasi vaadates on hea tunne, et kaega ei loonud ja tuppa istuma ei jaanud.
Mul on 4 last vanuses: 5,4, 3 ja 5 kuud.
Edu ja pikka meelt.
Ma tellisin jalutusrihmaga seljakoti lapsele. Minugipoolest öelgu teised et talutan kui koera, aga krt vähemalt ei saa ta ära joosta ja ära kaduda.
Suurüritustel on minu arust äärmiselt vajalik laps “ketti panna”. Niisama poes ka parem, kui on võimalus ohjes hoida. 😀
Ei oska öelda, olen saanud alati oma lastega igal pool käija…isegi Estonias 2,5 h samavana lapsega jne. Kui vaja kõrval kõndida, siis käest kinni ja lähme, kui vaja paigal mitu tundi istuda, siis tiba keerulisem, aga mitte midagi ületamatut. Protesti oli ka vahel, aga kriiskama ei hakanud, alati mul mingi lohutus kotis ( söök, raamat, mäng vms). Jutuga sai kõik korda, mõtlesin sammu ette.
Ausalt öeldes vaatan küll selliseid kriiskavaid ja laamendavaid lapsi hirmuga, kardan, et nad teevad endale viga, ohtlikud iseendale. Paratamatult vaadatakse vanemaid, mina ise ei taha olla see vanem, kelle poole vaadatakse stiilis – kle – kasvata – oma- jõmpsikat. Eriti kurjad on tavaliselt need, kellel endal lapsi pole või vanad inimesed, teised lapsevanemad tavaliselt saavad aru.
Tunnen kaasa sellistele vanematele, seast elu on näidanud, et taoline käitumine jääb tükiks ajaks, raske koolieelik, huvipuudus õppimisel, püsivuse puudumine, keskendumisraskused, mässumeelsus murdeeas jne.
Käisin oma lapsega just eliitkooli katsetel, pidime klassi ukse taga ootama ja üks 7-aastane siis jooksis nagu pöörane ringi, vahepeal tagus oma ema, siis unustas pinali kuskile, lõhkus kleidi ära ning lõpuks kaotas kinga ära, kokku ca 5 min. Väsitav vaadata ja kahju emast. See tüdruk kooli sisse ei saanud, tavaklassides selliseid aktiivsed lapsi paar tükki, õpetaja energia läheb nende peale ja teised lapsed siis vaatavad, kuidas ise hakkama saavad. Probleemse lapse vanem siis käib igal nädal oma lapse pärast koolis probleeme lahendamas jne. Muidugi on sellistel lastel oma tugevad küljed nagu meil kõigil. Loodetavasti rahuneb Mari maha ja Teil pole selliseid probleeme, ikkagi nii suur laps juba ju.
Mul muidugi lihtne öelda, endal nüüd ülirahulikud plikad , Sulle lohutuseks võin öelda, et esimesed kuud mõlemaga peale sündi olid meil seevastu põrgu, ainult karjusid ja Sul kullatükid jällegi beebidena.
Edu laste kasvatamisel!
Meil on poes suht võimatu käia, poiss (2a,5k). Kunagi ei tea poodi minnes, kas saab seal olla. Poekärus istuda ei taha, siis tahab pisikese käruga sisse minna, kui poeväravaid näeb, siiis jälle ei taha. Läheb auto juurde, hakkan sinna teda panema, siis hakkab jälle karjuma. Mõnikord kuidas kunagi miski nendest sobib. Poes maha panna, siis jookseb igal võimalusel minema, igal pool jookseb minema.
Mängutoas talle aga väga meeldib, ootab ilusti istudes kuni raha maksan, kuhugi sealt õnneks põgeneda ka ei saa!!!
Ma saan aru et sul on raske aga see kuidas seda kõike kirja panid väärib küll medalit ? “Vanglarksurksioon”, “arenemisruumi on” ???
Ma soovitaks sul Mariga kalev spasse ujuma minna , seal on ägedad torud .Ma käisin poistega neile nii meeldis ja terve aja olid head lapsed ka
Tean seda tunnet .Ma viisin eile oma kolm poissi jalka trenni . 5-aastane poeg ja 4-aastased kaksikud .Oli esimene jalka trenn . 5-aastane jääb trenni ka edaspidi aga kaksikud mitte .Vaatasime nendega ukse taga .Nemad arvasid et jalka trenni asemel oleks tore saalis joosta igale poole laiali ja karjuda .Mina veel kujutasin ette kui äge see oleks kui kolm poissi jalka trennis käiks ja kui ägedad jalka riided ma neile ostaks .Kodus ma juba lubasin ennem minekut et kes käituda ei oska see enam trenni ei lähe
Appppi!! Mul oma vanema poisiga suht sama teema. Temaga kuskil käia on õudusunenägu! Käituda ei oska, kui midagi tahab, no ikka väga väga tahab või midagi tema tujude järgi pole, hakkab jonnimine täiest kõrist pihta või tujutsemine. JUBE! Ja terve aeg mõtlen, et kusssskohas ma selle kasvatusega ka puuse olen pannud. Või mida valesti teinud olen. Minul poiss saab ka kohe kolmeseks, ka ei räägi, aga saab aajadest aru.
Mina tunnen ennast ka vahel täiesti läbikukkunud lapsevanemana. Kui lapsi polnud, siis paljud ütlesid, et sulle kohe sobivad lapsed ja ma ise ka ootasin, et oleks mul üks väike tegelane, kellega koos igasugu põnevaid asju teha. Nii saab ju ka oma lapsepõlve pikendada 🙂 Ootasin ja tegin peas plaane, mida kõike huvitavat me koos tegema hakkame. Ja see kõik, mis mina olin mõelnud lendas vastu taevast. Seega teist last oodates ei teinud ma mingeid plaane, et hiljem “valus” kukkuda poleks. Võtan last nii nagu ta on. Mitte ei sea unelmaid.
Tahaks minna ja teha, aga minu laps tüdineb hästi kiiresti (suuremast käib jutt). Esiteks ta ei viitsi/jaksa/taha pikemaid maid kõndida. Et minna näiteks metsa jalutama või jõe äärde paadiga sõitma. Okei, paadiga on nõus sõitma nats ja siis hakkab:” Mul on igav”. Lähme raamatukokku. Vaatab nats aega raamatuid ja siis on, et ma tahan koju. Kui kuhugi mänguväljakule lähme, siis ega tema kuskile lähe, kus lapsed ees. Siis ta on minu küljes kinni ja ei liigu sammukesti kuhugi poole. Kuigi eelnevalt ta võib olla lunis mitu tundi kuhugi mängutuppa või- väljakule minekuks. Meisterdab natuke aega ja siis huvi kaob. Üksinda ei taha eriti teha. Keegi peab ka juures olema.
Tegin sinu õpetuse järgi plastiliini. Poleks mul pisibeebit oleksin vist ise sellega tükk aega mänginud. Suurem nats mässas sellega, aga enamus plastiliinist läks kraanikausist alla. Seal meeldis talle sellega mängida.
Ühesõnaga püsivust tal väga ei ole. Natuke teeb ja kõik. Ma ise olen alati rohkem elevil, kui midagi uut ja huvitavat teha püüame.
Vahel tuleb pisar silma, kui olen pikalt ettevalmistusi teinud ja mõelnud, et nüüd saab meil küll tore olema.
Suvel tuleb laste-ja noortelaulupidu (või tantsupidu?). Tahaks sinna minna, aga tean, et enamuse ajast kuulen ma:” Emmme, ma ei viitsi siin istuda. Emme mul on igav. Emme mul on palav. Millal me koju lähme? “.
Muusemitesse ja kuhugi vaatamisväärsusi vaatama minna on hetkel veel ainult minu närvidele mängimiseks. Tahaks telkima minna. Kuskil metsamajakeses ööbida. Aga ma juba eos matan selle mõtte maha, sest tean juba seda vingumist ja hala, kuidas ta ei jaksa kõndida jms. Tahaks talle õpetada ja näidata, kuidas looduses hakkama saada ning mida matkates tähele panna.
Niiiii “hea” on lugeda, et ma ei ole üldse ainuke. Loodame siis, et ükskord on see möödanik ning põnevamad koosveedetud ajad alles ees.
Seda lugedes esimene mõte, et tal on sõpra vaja. Mitte sinuga kahekesi neid asju teha vaid sõbraga mängida ja mänguväljakul olla. Tantsupeole samuti sõbraga kellega ringi joosta jne.
Mina olen tavaliselt teinud niimoodi, enne kui me läheme linna või kellegile külla. Vaatan pojale otsa ning ütlen selgelt ja veidi range hääletooniga, et kuulaks mu sõna ja käituks ilusti, mida tohib teha ja mida mitte. Ja lõpus ütlen, et saab pärast kommi või mänguasja kui on terve päev ilusti käitunud jne. ?
Vahepeal on see niimoodi toiminud. ?
Ma lugesin ja sama äratundmishetk oli Kui Soomes käisime mul isa juures ja piiga oli 3ne – käisime lõbustuspargis ja põrkeautoega sai sõitma minna alates 1m pikkusest aga tema oli 99cm juures – kuidas ta üle lõbustuspargi röökis nagu keegi saeks teda pooleks – Õnneks lapsed kasvavad ja muutuvad mõistlikumaks – 3 lapsega reisil käia polnudki nii hirmus kui ma arvasin sel suvel (käisime Kreekas) – täitsa mõistlikud on juba suuremad (nad muidugi 6 ja 8 ka juba) 😀
Mul on kaks last. Esimene tütar , 7.5a ja teine on poiss, kes saab kohe 5 aastaseks.
Tütar on mul alati olnud musterlaps. Vaikne ja kombekas.Lust on temaga käia. Nagu väike vanainimene sünnist saati mul olnud. Mitte üks kord pole kõhuli maha end visanud, kisendanud keset tänavat vms. IDEAALNE!
Teine laps- poiss .. HUUHH ! Mõtlesin küll,et oskan last kasvatada kuna esimene nii hea olnud,aga ei.Tema on vastand. Energiline .. võiks lausa öelda et hüperaktiivne. Kui midagi tahab,siis annab sellest tervele linnale teada oma meeletu kisaga. No täielik vastand.
Arsti juures käies arst ütles ka,et see täiesti ok,et mõni on ISELOOMUGA laps. Aga et järele ei tohi anda siiski,sest vanusega asjad vaid süvenevad. Peale seda olengi lapse lihtsalt fakti ette pannud.Kas oskab käituda ja käime väljas (üritustel,mänguasja ostmas jms) või istub kodus. Toimib.. Vahel küll tuletan meelde meie kokkulepet,aga üldiselt ta mõistab oma antud lubadust kodust välja minnes.
Lapsega erinevates kohtades käimine kukub samamoodi välja 🙂
Erinevused:
* laps tahab… ja kõike.. ja kohe!!
ja taipohh, kui see asi on võõra oma/kergesti purunev/mis-iganes-muu-põhjus-miks-seda-lapsele-mitte-lubada.
*lisaks ärajooksmisele ja peitusemängimisele meeldib lapsele ka kõiksugu asjade peale ronida(isegi, kui sinna ronida ei tohiks) ja nende peal hüpata
* laps on sõnaosavam:
– ei taha süüa=mulle EI MAITSE see söök, see maitseb nagu….(lause võib lõpetada ise, ükskõik millise ebameeldiva asja/sõnaga)
– see onu/tädi EI MEELDI mulle, sest on kole/ebameeldiv/kuri jne
– EI TAHA MINNA, sest…(mõtle ise midagi mitte sobivat
Jaaa.. siis tuleb hetk, kui emme/issi ütleb, aga kui EI TAHA, siis EI PEA
Jaaa 3a pistab röökima,tampima, hüsteeritsema, sest tema ju TAHAB ja emme/issi EI LUBA!!!
Eluõied ma ütlen, eluõied! ?
Mina käisin enda 3 aastasega (praeguseks 7 aastane poiss) mängukoolis ja meisterdamise huviringis, 4 aastaselt hakkas laps ujumas käima. Käisime palju ka perega veekeskustes, Nukuteatris (kõik etendused vaatasime läbi) olin kodune ja tegelesin sõna otseses mõttes terve päev temaga 😀 Otsisin tegevusi(lastemuusemite teematunnid jne) Mina tegelesin nii öelda kultuurse poolega ja abikaasa siis mängulise osaga. Sel ajal oli pojal ka probleem kõnega, kogeles ja ei osanud ennast väljendada. Umbes poole aastaga saime kõne korda. Samuti on poiss hästi aktiivne.
Mis nõu logopeed annab? Või lasteaed? Ega kõik lapsed on erinevad aga kui eripedagoogide arvates on kõik normaalne ja arengukohane siis ära muretse 🙂 Ta sul vahva ja elav tüdruk 🙂
Kõlab nagu suht tavaline 3aastane marakratt, kes kodust välja lõbutsema sai 🙂 Usun, et enamik emasid jookseb sedasi oma lapsel järel kuni ca 5-6 aastaseks saamiseni. Mida rohkem käia, seda rohkem laps harjub erinevate olukordadega.
Nalja teed!!! 6-aastaselt lähevad mõned kooli ja pole iial oma lastel pidanud järgi jooksma!!!
Sellega tõesti ei nõustu. 5 aastaselt käis poeg juba eekoolis ja reisisime ringi. St siis alustasime väljaspool Eestist puhkustega. Kindlasti ei pidanud järgi jooksma. Malluka Mari ju alles 3 aastane, 5 aastaselt kindlasti juba teistmoodi 🙂
Vot see “MUL pole olnud” on suht tühi jutt 🙂 Mul ka pmst pole nutvat beebit olnud, see ei tähenda, et neid ei eksisteeriks, eks 🙂
Kui ma kirjutan, et KUNI 5-6 aastaseks saamiseni, siis ma mõtlengi ju, et siis, kui laps on 5-6, siis EI PEA enam niimoodi järel jooksma. Ehk et 3-4 veel peab. 5-6 ei pea.
Mina sain oma iseseisvuse tagasi just siis, kui laps ca 5aastane oli. Lihtne näide: ütled lapsele lennujaamas (Eestis), et mängi näe siin. Ise saan eemale minna. 3 aastasega mina sedasi küll ei saanud, usun, et see on normaalne.
PS: Täiesti julm lugemisoskus on inimestel ikka.
Olen Triinuga üsna nõus. Meie hakkasime rohk reisima kui vanem poeg oli 3-aastane ja siis läks kergemaks. Enne seda oli paigal püsimine ikka raske. Praegu on laps 5-aastane ja saame vist igal pool käia. Olen väiksest peale muidugi harjutanud ka – teatrid, muuseumid, kinod ja kohvikud.
Praegu on meil hoopis üks 1,5-aastane kes kuskil paigal ei püsi ja temaga käimine on küll vahel täitsa omamoodi naljanumber.
Minu soovitus: järjepidevus ja harjutamine, ikka erinevates kohtades käimine ja las need teised vaatavad – iga korraga laps õpib.
Aitäh sulle, kallis Mallukas, et sa selliseid postitusi kirjutad! Mul on Marist täpselt 2 päeva noorem poiss ja ma tunnen ikka iga päev õhtuks ennast nagu läbikukkunud lapsevanem. Mul on üks aastane laps ka veel lisaks ja nende kahega üksinda mässamine ajab ju hullumajja! Ja kui näha enda ümber muudkui peresid, kes muudkui käivad oma lastega igal pool ja lapsed käituvad nii viisakalt, siis ei kutsu üldse oma pidevalt eest ära jooksva lapsega kuskile minema. Neil on üleüldse Mariga üsna palju sarnast, niiet minetea, ehk mõjutab see sünniaeg ka seda iseloomukest 🙂
Mul laps 3a ja saame peaaegu igalpool rahumeelselt käidud. Ta on oma olemuselt ka muidugi üpriski leplik aga vôtmesônaks on see, et ei lase üle väsida ja räägin asjad läbi. Üleväsimusega on täiesti jube temaga kaubale saada vôi üledramatiseerimist ilma tülita lôpetada. Ja kui lapsele ootamatus olukorras öelda, et davai läheme minema vôi aitab küll, siis on ka kohe kisa lahti aga kui aegsasti selgitada vôi rääkida, mis ees ootab, siis enamasti saab rahumeelsemalt hakkama. Mis muidugi ei tähenda, et meil poleks olukordi kus tahaks küsida, et kelle ksvatamatu jônglane see siin märastseb ?
taiesti tuttav teema…samavanad pliktitrtsud…
Mul oli ka selles vanuses paras marakratt, vahest pani hullu, aga saime ikkagi hakkama.. Ma ei oska öelda, kuidas täpsemalt, lihtsalt mingi piir oli, mida ta ei ületanud ja kuulas sõna. Jonnakamaid päevi tuli ikka ette. Nüüd suur laps, pigem tagasihoidlik ja rahulik. Aga vast tõesti Mari puhul ongi see koht, et omal ajal ei seletatud piisavalt (ma ei taha solvata kuidagi, vaid lihtsalt kordan su sõnu).. ja nüüd tal nats raskem aru saada, et miks järsku ei saa seda mida tahab. Aga eks teie järjepidevus viib sihile)). Head puhkust!
Minu 2.6 aastane neiu samamoodi teeb mis tahab 😀 tahaks ka temaga igalpool käia ja teha aga lõpuks ta ikka suudab mingi käki kokku keerata või ei ole nõus enam ära tulema 😀
Keegi kunagi õpetas mulle, kui tegelesin jonniva lapsega-proovi ta saada kolm korda sinuga nõustuma, no nt laps ei taha õue minna, aga on vaja minna. Küsid, kas sa ei taha õue minna? Kas sulle meeldib toas rohkem olla? Kas toas saab toredaid mänge mängida? Point on selles, et laps saab siis aru, et ollakse tema poolt, mitte tema vastu ja nõustub palju kergemalt kaasa tegema asju. Iga kord ei toimi, aga tasub proovida. Meil päästis see taktika nii mõnegi olukorra hapuks minemast.
Kas sõite hotellitoitu? Käisime ka pärast jõule seal spaa ja kõik oli tore, va sealne söök – nii hommiku- kui ka õhtusöök olid mu meelest alla arvestust, nii et ei imesta kui Mari streikis 😀
haha, täiesti offtopic aga nõustun – mina ka enam ei taha miskipärast sinna hotelli tagasi minna, hoolimata toa mõnususest ja veepargi ägedusest – söök oli täiesti jama
Mina pole selline, kes kõike sööb ka kiidab (nagu Kardo), aga need 2x, mis me siin söömas käisime, on söök küll hea olnud:)
Tal on juba oma soovid, see arusaadav. Meil juhtus 31.12 õhtu selline asi, et láksime parki pauke vaatama ja 1min kui panin 3a poja maha sülest, et kallistada meest, oli poiss juba kadunud.Paugud káisid ja ma karjusin ja otsisin last, tema aga oli pargis olevale lavale läinud pauke vaatama. Ta seal tantsib alati.No see oli kõige hullem tunne kui arvad laps kadunud ja pime ja raketipaugud.Autotee oli ka kohe kõrval.
Tegelt seda meelt ma, mida rohkem káid ja seletad ette, mis saama hakkab, seda rohkem laps harjub. Muidu ongi nii kui harva káid, laps läheb pööraseks kui saab kodust välja 🙂