Mulle tundub, et ma vajan teisipäevast puhkust juba hädasti. Iga jumala päev on kuskile jooksmine ja millegi tegemine, et lihtsalt olemiseks ei jää sugugi aega, aga ma armastan niisama olemist ja külitamist! Ma isegi ei mäleta, millal see kiire mulle ootamatult peale ronis, aga alustame näiteks sellest, kuidas me jälle Hageris käisime. Olime juba teel sinna, kui TV3 kirjutas, et äkki nad võivad ka tulla lugu tegema. Kuna hooldekodu rahvas oli sellega nõus, siis nad tulidki – muuseas väga hea, et tulid. Esiteks olid vanurid niiii põnevil selle üle, et nad ennast TELEKAST näevad, teiseks jumala siiras omakasupüüdlikus minu poolt. Mul oli vaja nimelt kellapealt tagasi Tallinna jõuda, et Passwordile esinema jõuda. Rongiga poleks kuidagi õnnestunud õigeks ajaks kohale jõuda, seega saime kõik, mida tahtsime. Nemad oma uudise ja meie kenasti Tallinna.
Pilt: Kerli Jaago
Pilt: Kerli Jaago
Ühest küljest oli jälle väga tore. Vanurid olid seekord isegi VEEL sõbralikumad ja kuna nad juba mul niiöelda tuttavad, siis olid näod tuttavad ja osad nimedki meelde jäänud. Ja see hetk, kui nad endast pilte said – see oli nii äge! Osadel tulid lausa pisarad silma, ei tundnud kohe ennast äragi ja olid niiiiiii rõõmsad – lubasid kohe endale seinale riputada ja äragi raamida.
Teisest küljest kaasnes sellega tavaline “jälle see Mariann ronis kuskile ja lohistas endaga lausa tele kaasa, ega muidu sobi ju head teha ja no LOOMULIKULT oli ta ka äärmiselt jäme ja labane” jutt, mille suhtes ma tõesti imestan, et mõnel jaksu kogu aeg seda ühte plaati leierdada on. Lausa siiralt huvitab, et kes need inimesed on ja mis õudsaid raskusi nad oma elus kogenud on, et nii kurjad ja negatiivsed on? Ega vast seda saagi iial teada, tuleb ainult leppida. Selles suhtes on lihtne, et ma ei pea vähemalt selliste kurjustükkide kehas elama, ma saan ainult õlgu kehitada ja edasi elada, nemad peavad mingi imeliku mõnu saamiseks kuskil õnnest värisedes anonüümselt kommenteerima, kui labane, halb ja paks inimene ma olen 😀
Samal ajal on mul VÄGA imelik tunne, kui inimesed kirjutavad, et oo, sa oled niiii hea inimene ja sul ikka NII suur süda. Nagu… chill! Mulle ei meeldi selline imelik kiitus ka, sest ma pole ju midagi erilist ära teinudki ja see paneb mind natukene kohatult tundma, et umbes suvalise käigu eest, mis võttis paar tundi ja 20 paki munade raha, saan mega “kiita”. See võib-olla jätabki nendele õelutsejatele mulje, et ma nüüd selle pärast käin ja teen, et keegi kuskil ütleks mulle, et ma hea inimene olen. Uskuge mind, ma arvan niigi, et ma olen päris ok inimene. Ei nüüd mingi wannabe Theresa, aga mingi väga nõme tont ka pole. Ja kui see osa nii härib, et ma oma tegemistest kirjutan, siis ma vannun pühalikult, et järgmine kord, kui me maalima hakkame, siis ei maini teile poolt sõna ka, loodan, et siis on kõik rahul 😀
“No ole nüüd natukene rõõmsam, sa värvid sellise näoga mune, nagu sa oleksid matustel!” Tulemus:
Keegi lugeja eelmine kord kommenteeris, et see on ju tema memm. Seega ma ütlesin talle, et ta oma lapselapsele suure naeratuse saadaks :)!
Tühja neist värvistest näppudest, peaasi, et tuju hea!
Selle prouaga oli nii nalajakas asi – ta on selline… poriseja või nii 😀 Kogu aeg sellise pahura näo ja olekuga. Aga siis ma ütlesin talle, et kuule-kuule, tee nüüd natukene rõõmsam nägu, et eelmine kord mulle juba kirjutati, et sa oled ühe mu lugeja mehe vanaema ja sa oled tegelikult niiiiiiii muhe naine, siis sain temalt sellise semi-naeratuse, peale mida rehmas ta kohe käega ja ütles, et ta ei taha mingit pilti enam ja ta ei oska ju naeratada 😀 Ma lasen selle pildi talle järgmiseks korraks kindlasti välja ja näitan kohe kenasti faktiliselt, et naeratus tuleb väga kenasti välja 🙂
Ah, ma tahtsin veel sellest ja teisest juttu teha, aga ma ei suuda enam tõesti arvutis olla. Me oleme siin kõik tõbised ja olek ei ole just parim. Õnneks Kardo käib ja poputab siin – kui ma pärast mingigi kargu alla ajan, siis näitan teile meie eilset pühadelauda ja Kardo tänast ideed, kuidas ära kasutada hunnikutes värvitud mune, mis muidu lõpuks halvaks läheksid.
I feel like I desperately need the vacation starting Tuesday. Every single day I have to run somewhere, so something, there is no time left to just be, but I love just hanging out and laying around! I can’t even remember when these busy times started, but lets start with how we went to Hageri care home again. We were on our way there when TV3 called wrote and asked if they could come too and make a story of it. Since the people at the care home agreed, they came – and by the way it was very good they came. Firstly the oldies were sooo excited they were gonna see themselves on TV and the second reason was completely selfish. I absolutely had to be back in Tallinn on time to get to my performance at Password. I would not have made it by train, so we all got what we wanted. They got their story and we got back to Tallinn.
On one side it was super nice to be there again. The residents were EVEN friendlier than last time and we were already acquaintances, so there were familiar face and I had also remembered some of the names. And the moment they got the photos from last time – it was amazing! Some of them had tears in their eyes, they didn’t recognize themselves at first glance and were sooooooo happy – promised to hang these pictures up and frame them.
On the other hand there was again the usual talk of “Mariann is again doing something and even dragged television with her this time, because otherwise there is no point in doing good and OF COURSE she was extremely rude and vulgar”, these kinds of comments always make me wonder who has the strength to keep saying the same exact things. I am honestly curious as to who these people are and what horrible hardships they have had in their lives that have made them so evil and negative? I guess I will never find out and all I can do is make my peace with it. In that sense it’s easy for me, because at least I don’t have to live as such and evil person, all I can do is shrug it off and keep going, they have to write anonymous comments about how vulgar, bad and fat I am, to get some sick pleasure 😀
At the same time it feels VERY strange when people write what a good person I am and what a BIG heart I have. Like… chill! I don’t like these awkward praises either, because I haven’t done anything special and it makes me feel strange to receive massive “praise” for a random visit, that took an hour and 20 minutes, plus the money for 20 cartons of eggs. Maybe that is where the meanies get the idea that I only go and do things so someone would praise me. Believe me, I already think I am a pretty OK person. Not that I am a wannabe Theresa, but I am also not a disgusting troll. And honestly, if me writing about my doings bothers everyone so much, I solemnly swear I won’t mention it at all when I do something to make the world better the next time, hopefully that will make everyone happy 😀
I wanted to talk to you about this and that, but I can’t stare at the computer any more. We are all sick and are not feeling the best. Luckily Kardo is taking care of everyone. If I do manage to get up later I will show you our Easter-feast and Kardo’s idea how to use the piles of Easter-eggs, that will end up going bad otherwise.
7 kommentaari
loomulikult oled tubli ja hea südamega 🙂 nendest vanuritest on nii kahju tegelikult 🙁 on seal hooldekodus ja….oeh! nii tore, kui on selliseid inimesi, kes ikka viitsivad minna ja teha nende päeva kasvõi natukene rõõmsamaks
Vaatasin just eilset TV3 klippi ja ikka nutt tuli peale, kui see memmeke oma piltide peale pisardama kukkus.
Minumeelest on see nii tore ettevõtmine. Nende jaoks ei ole see kindlasti lihtsalt suvaline külaskäik, vaid päev mida nad veel tükk aega meenutavad 🙂
Ma ei vaata kunagi TV3 uudiseid, aga seekord sattus kuidagi.
Mul suva, mida arvatakse, aga memmed-taadid olid päriselt õnnelikud ja vat see loeb. Eks nende päevad on muidu üpriski ühetaolised, aga sellised sutsakad on ilmselt suureks vahelduseks.
Mulle meeldis!
Ma loodan, et Sa nüüd tõsimeeli nende õelutsejate kommentaaride pärast, kirjutamata ei jäta järgmisest korrast. Inimesed kiidavad ilmselt seetõttu, et no tõesti oled tubli ja eks tahaks isegi nii tubli olla, ennast kokku võtta ja käia nii. Kui mina kedagi kiidan millegi eest, siis no ilmselgelt seetõttu, et ise tahaks ka nii tubli olla 🙂 Ja siis on lihtne öelda, et aga võta kätte ja tee. Millegi uue tegemiseks on vaja tihti väga palju tahtejõudu, kuid seeläbi, et Sina käid ja kirjutad, siis inimesed saavadki tasapisi tahtejõudu juurde. Lihtsalt vaatad, loed ja mõtled, et “oii nii kihvt ja tahaks ka” ning ühel hetkel ehk võtadki end lõpuks kokku, kuna “krt kui tema käib ja teeb, siis mida ma istun siin oma perset laiaks?!” ja võtadki end kokku, lähed käid ja teed. Seepärast on tore, kui keegi oma armsates/tublidest (ma ei oska sõnastada) käikudest ja tegemistest kirjutab, see annab endale ka inspiratsiooni ja no lõpuks ehk võtadki end kokku ning lähed ja teed. Nt minu jaoks oleks sotsiaalselt väga raske kuskile helistada, kokku leppida, julgus kokku võtta ja niimoodi minna, kuigi tegelikult oleks ju kihvt, kuid ei julge üksi võõrasse olukorda hüpata. Ja lohutan end sellega, et vähemalt ma käin ja ajan oma vabatahtlikuks olemise kassiasja 😀 Kuid ühel päeval võibolla olen selles osas ka nii tubli, kui sina seda oled, võtan ennast kokku ja astun oma hirmust uue asja ees üle. Seega kirjuta ikka oma heategudest, kuna see inspireerib kindlasti ka paljusid teisi 🙂 (Raudselt sai segane jutt, kuid no poindist ehk on aru saada, ma loodan.)
Need on legit kõige armsamad ja ilusamad postitused kogu bloginduse ajaloos. Ma olen päriselt ka hingepõhjani liigutatud.
Paremini ei saakski öelda? mõtlesin just kuidas end väljendada. Voilaa. Edasi tüdruk sinus on veel palju ☺️