kon-Marta stiilis koristus

Ma mõtlesin siin täna usinalt tööd teha, aga millega ma absull ei arvestanud oli fakt, et kuigi Mari tuulekad tulid ja läksid, on ilmselt suur tõenäosus, et ka teised lapsed selle endale külge korjavad. Nii muidugi ka läks, ehk siis Marta on lasteaiast kenasti kodus ja on hommikust saadik tegelenud korteris laastustööga. Ma ei saa aru, kuidas nii pisikene inimene suudab nii palju kaost tekitada, aga noh, asitõendid näitavad, et suudab ja korralikult.

Alles ükspäev ära sorteeritud ja koristatud lasteriided kenasti välja kraabitud. Marta nimelt avastas siin hiljaaegu, et ta on juba piisavalt oma elu peale valmis minema ja enam tal riietumisega abi vaja pole. Muidu oleks see kena edasminek elus küll, aga asi on ainult selles, et ta ei tea täpselt, mida ta selga panna tahab, seega on tal ilmtingimata vaja kõik asjad välja kraapida, et rõivaste seas hoolikalt valida. Seejärel ajab ta need endale selga. Üksteise otsa. Alles enne aitasin tal seljast ära ei rohkem või vähem, kui seitse riideeset. Enda t-särgid. Mari pluus. Lende kampsun ja sekka mõned enda hilbud ka. Ime oli, et ta neid ära võtta lubas, sest üldiselt on nii, et mille see peene proua endale selga saab, sinna jääma ka peab.

Pallimere sisu on muidugi mööda tuba laiali, tipitelk vedeleb õnnetuna keset elamist ja taustal huugab Marta oma hüppejänesega sõjakriiskeid karjudes mööda elutuba ringi. Arvestades, et ta on lastest üksi kodus, ei tea ma, miks on vajalik karjuda “MINA ESIMESENA!” kui ta liumäe poole sööstab, aga ometi teeb ta seda järjepidevalt umbes 10 korda minutis.

Pallide kokku korjamisel pakkus ta mulle sedalaadi abi, et ühe palli pani tagasi, kaks viskas välja. Ise naeris nagu deemon. Kui ma kurjemat häält teha proovisin, tuli talle meelde, et tal on jalg valus ja liipas nutta tihkudes lastetoa poole. Muidugi kohe, kui ta mu vaateväljalt kadus, kostus lastetoa poole joostes vaid väga väledate jalgade padinat. On see jalavalu alles müsteerium.

Ahjaa, lisaks suutis ta elutoas panna multikate heli põhja ja kuskile puldi ära sokutada, seega sain ma Peppa ruigamise saatel üksi palle koristada, samal ajal kui ta lastetoas jumal teab mida tegi. Ilmselt kraapis parketti üles, ma ei tea, ma ei tihka vaatama minna.

Ja kohe, kui ma arvuti taha istusin, avanes mulle selline vaatepilt:

Ta ei ütle mitte midagi. Lihtsalt vahib nii ja mugistab kurjakuulutavalt naeru. Kas ma peaksin testamendi kohe ära tegema?!

Ühesõnaga jah. Et mis moodi need lastega inimesed kodus muidu tööd teevad? Või on neil kuidagi eeskujulikumad mudelid sattunud? Kui teised lapsed kodus on, siis veel kuidagigi miskit tehtud saab, sest Mari on meil paras korravalvur, aga mina… minu jutt ei huvita suurt kedagi. Võin samahästi lihtsalt omaette blogis teile iniseda ja siis allaandnuna koristama hakata.