üks kuu Martakest

Martkene, sul on see au olla esimene mu lastest, kellel on kaks nime ja keda ma päriselt kutsun ka kahe nimega. No proovigu keegi ise sulle otsa vaadata ja ainult Marta öelda. See Martakene kohe tahab ise vägisi üle huulte tulla, seega ma olen nimevalikuga endiselt väga rahul. 

Imelik on see, et kui viimane raseduskuu venis nagu tatt, siis esimene kuu sinuga on nii kiiresti mööda vihisenud. Ma ausalt natukene kartsin, et milline see elu kolme lapsega täpselt olema hakkab, sest enne kui ma esimese lapse sain, kuulsin ma pidevalt, et oii, kui see laps sünnib, siis see elu alles muutub. Jah, muutuski. Kui su suurem õde Mari sündis, muutus kõik palju ägedamaks. Ma sain aru, et ma olen ikka tegija, kui ma suudan ise valmis teha nii ilusa ja imelise beebi. Ma sain aru, et su isa on kõige õigem valik, mis ma elus teinud olen ja ma sain aru, et lapsed on ägedad ja külvavad armastust ja annavad elule justkui sootuks teise mõtte. Mina arvasin enne, et ma olen üks, aga peale Mari sündi sain aru, et minus on ka midagi muud, kui ainult see, mis ma alguses arvasin.

Kui su õde Lende sündima hakkas, hirmutati mind jälle, et oh jumal, elu kahe lapsega on jube keeruline ja küll ma alles näen, mis see päris emadus on, kui mul kaks last on. Jep, nägin – kaks korda ägedam, kui ühe lapsega! 

Armas Marta, ma pean tegema väikse ülestunnistuse – kui ma sain teada, et sa oled meie perekonda lisandumas, siis oli mu esimene mõte, et.. oh sa vana…vikerkaar. Ma teadsin, et kui sa juba siin oled, siis arvatavasti laabub kõik ja me saame olema väga õnnelikud, aga ma ei teagi miks, see tundus mulle natukene hirmutav. Et ma nagu oleks alles saanud välja sellest beebivärgist ja sinna tagasi sukeldumine tundus vähekene õudne. 

Nagu ikka, mõtlesin ma üle, sest sellest hetkest, kui sa siin meiega oled olnud, on see lihtsalt nii õige tundunud. Mis keeruline? Mis unetud ööd? Mis raske? Ma ütlen, et te, lapsed, peate mul lõpetama nii ideaalsed olemast, sest muidu ma lõpuks saangi 10 last ja te peate elama viiekaupa ühes toas või midagi, aga no Marta Kene, sa oled niii armas, nii imeline, nii ideaalne.

Suured silmad ja pisikene ninanöpsukene ja natukene karvased kõrvakesed ja pikad peenikesed sõrmekesed ja pehmed juuksed ja nüüd hakkab vaikselt lisanduma ka uudistav pilk ja see on nii äge. Ma ei jõua ära oodata, millal sa ükskord naeratama hakkad, praegu vaatad meid lihtsalt nii üllatunult, aga ega sul see naer tulemata ei jää. 

Ühel hetkel saad sa ise ka aru, et me oleme üks üsna tore kamp, kellega päris äge koos elada on. Su õed on su järele hullud ja reaalselt kaklevad selle üle, kes sind sülle võtta saab. Lende käib sind isegi peast ja jalast sikutamas, kui sa mul süles oled, ise nutab “mina kaaaa!” sest ta tahab ka ju sind hoida. Mari sikutamas ei käi, ta on suurem ja targem. 

Kui sa vääksud, siis Mari tuleb ja lohutab sind: “Tasa, tasa, ei ole hullu, ära nuta!”. Pakub sulle lutti, paneb tekki peale. Tuleb ütleb mulle, et millal on vaja piima pakkuda ja millal sul lihtsalt igav on. Ma ei tea, kas Mari päriselt sinust aru saab, aga tundub, et vist saab jah.

Räägime siis natukene strateegilistest mõõtudest kah. Ma spetsiaalselt küsisin perearstilt su õdede mõõte ka, et saaks kõik kenasti kirja panna, et ära ei unustaks.

SÜND:

Marta 4,464g, 53 cm, PÜ (peaümbermõõt) 37 cm

Lende 3,452g, 51 cm, PÜ 35cm

Mari 3104g, 50 cm, 33cm

ESIMENE KUU:

Marta 5,230g, 58 cm, PÜ 38 cm

Lende 4,620g, 56,5 cm, PÜ 37.5 cm

Mari 4,170g, 55 cm, PÜ 36.5cm

Nagu näha, Martakene, oled sina meie pere tüdrukutest kõige suurem vägilane, kasvad ikka kiiresti ja tublisti 🙂

Vot, sellised lood siin sinu sünnal. Nagu öeldakse, tänud tulemast, kõige ägedam beebi ever. Laav ju!