sitt*

Ma olen muidu esimene, kes võib lõputult rääkida, kui tore on see, kui sul on lapsed ja kui palju rõõmu nad ellu toovad. Paraku ei ole head ilma halvata ja selles võib kindel olla, et kui keegi saab su hinge täita mõõtmatu hulga armastusega, peab temaga kaasas käima natukene sitta. Jah, just sitta.

Ma tean-tean, et lapse värkide kohta ei öelda sitt, vaid ikka kaka, aga no ma võin oma mitme aastase emaks olemise kogemuse põhjal väita, et mõnikord on isegi sitt veel selle kohta vähe öeldud, mis need väiksed rõõmuallikad toota suudavad. Ei, ma ei räägi siinkohal isegi sellest, et esimese eluaasta sisse mahub tihtipeale mõni plahvatuskaka, mis imiku kandadest kuklani tavaariga katab. See on veel täiesti köömes, sest nad on ju pisikesed ja abitud ja no mis seal ikka, teinekord plahvatame me kõik, lihtsalt paremal juhul jalg juba kannab ja saame oma hädad privaatsemalt kuskil ära aetud, mitte ei pea teiste kasimisele lootma. Kuigi ega juba seegi meeldiv pole ja sa mõtled, et no varsti on ta suur ja hakkab potil käima. Aga…

Kui sa üritad neid potile õpetada ja lased neil püksata ringi käia, lootuses, et häda tulles läheb ta loomulikult potile. Eks? TÜNG! Hädast teavitatakse  alles siis, kui see kuskile poetatud on, võib-olla. Mõnikord lastakse kuskile nurka üllatussitt ja siis saad sina jupp aega mööda maja käia, mõelda, mis haiseb ja koera süüdistada. Kuni sa leiad ukse tagant junni. Halvemal juhul kohe ei leia ja junni autor läheb seda hiljem kätega spekuleerima, et näha, kas väljaheited vastavad ikka nõuetele, mida näiteks Palja Porgandi blogist lugeda saab.

Ja isegi kui potil käimine selgeks saab, ei kao sitataak kuskile. Sest vähemalt mõnda aega oled sa veel pühkija rollis. Istud rahulikult maha, paned käima “Meeleheitel koduperenaised” ja just siis, kui sari on kõige põnevama koha pealt, karjub keegi: “Emme! Ma kakasin!”. Mis on tema kõrgeaususe vihje sellele, et armuline ema ajagu nüüd oma kark alla ja kasigu preili tagument heaga ära.

On ka variant kaks – hullem variant. Näiteks sul on külalised, sööte ja puhute juttu. Ühel hetkel astub tuppa sisse laps, isekõndides nagu kahel puujalal, kellel paremal juhul on püksid rebadel, halvimal juhul on ta ihualasti ja nendib: “Ma kakasin!”.

Ja no muidugi on ka kõige hullem variant: pühitakse ise, mis tähendab ühtlast liigutust tagumikust poolde kuklasse. Kuidas ühe inimese käsi nii paindub, ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Ja kuna on “pühitud”, siis ei ole mõtet sellest ka juttu teha. Tõmmatakse endale rahumeeli uuesti püksid jalga ja tegutsetakse edasi, kuni sina pead jälle mööda maja ringi nuuskima, et kes kuhu jälle sittunud on. Andmisrõõm pidada ju kõige suurem rõõm olema ja küll võib üks laps sulle anda võimaluse sitaseid riideid pesta. Gift that keeps on giving…

Oh, muidugi ei maksa ka unustada neid imelisi avastusi, kus sa avad vetsuukse ja keegi on rahumeeli sulle potti jõuluüllatuse jätnud. Paremal juhul alumise korruse vetsust, mida nagunii kogu aeg kasutatakse. Halvemal juhul leiad sa selle hoopis ülakorruse vetsust, mida keegi umbes kaks päeva kasutanud pole ja see haiseb nagu sinna oleks kolm hulkuvat kassi ära surnud ja kõdunenud.

Kui sa sellest etapist ka mööda jõuad, siis ilmselt läheb su elu ka ilusamaks. Seda juhul, kui sa neid väikseid sittureid juurde ei tee ja omadega jälle nullist alustama ei pea.

*Postitus sündis pikki aastaid sitta kasides. 

**Mulle meenus sellega jutt, mida tuttav ema rääkis. Nimelt õpetas ka tema enda mudilast potile ja kui väiksel sellil valesti läks, rääkis ta alati lapsele, et kaka käib ikka potti. Ühel kaunil päeval asjatas ema viis minutit õues ja kui ta tuppa tagasi tuli, oli ta ihuvili maha kakanud. Seeljärel oli vaesekesel meelde tulnud, et ema vist midagi rääkis, et see värk tuleb ikka potti panna, seega oli vaene laps üritanud oma paljaste kätega hakata sitta potti kühveldama. Vahepeal ka rokaste kätega enda selga kratsinud, juukseid näo eest ära tõmmanud ja jätkanud meeleheitlikult kraami potti tõstmist, kuni ema ta tegevuselt tabas.