tere tulemast, Marta Kene

Nonii, lõpuks võtan nüüd ennast kokku ja kahman arvuti kätte, et teile kiirelt rääkida, kuidas Marta lõpuks meiega ühineda soovis. Nagu ma siin juba novembri algusest saadik rääkinud olen, oli minu enda “sisetunne” selline, et ta sünnib 5-10 novembri vahelisel ajal. Miks, seda ma ei tea, sest see aeg läks mööda põhiliselt ilma suuremate tunnusteta, et ma sünnitama hakata võiks, kuigi jah, 8.11 olin ma tõmmanud endale tuhude vahede mõõtmise äpi, järelikult miskit ma endale ka ette kujutasin.

Sama äppi olin ma lõpuks mingi viiel-kuuel päeval jooksutanud, aga alati lõppesid 5-6 minutilise vahedega toonused sellega, et ma läksin magama ära ja hommikuks oli kõik jälle tavaline. Nagu te teate, siis ämmakaga jäi viimati jutt, et ma esilekutsumist siiski ei taha ja kuna 42. nädalani oli aega, siis jäi kokkulepe, et kui enne midagi ei toimu, tulen 27.11 haiglasse ja nad teevad veed lahti.

Teisipäeval kirjutas aga ämmakas, et kuule, äkki ikka tuled sellel reedel haiglasse. Et oma keha kohta olen ma ikka päris kaua juba rase olnud, arvestades teisi lapsi ja kuna ta võib olla ka suuremavõitu, et teeme selle asja ikka selle nädala sees ära. Ma olin nii segaduses, sest ise ta ju rääkis mulle, kuidas loomulik sünnitus on parim ja nüüd siis selline jutt. Ühest küljest tahtsin arste usaldada, teisalt tahtsin nii väga, et kõik hakkaks ise pihta ja oleks loomulik ja nii. Mis mul üle jäi, nõustusin, et tulen reedel.

Öösel saatis keegi mulle Valguselapsed FBist mingisuguse postituse, mis minu jaoks veits liiga… vaimne ja ingline pula tundus, aga üks lõik jäi siiski mõttesse. “Kui Sinu perre on saabumas ilmakodanik,siis palun ole pigem valiv, kellega Sa midagi parasjagu jagad, sest mitte kõik ei mõtle õnnistavalt, kahjuks. Kuid kui jagad, siis ikka neile, kes Sinust ja lapsekesest väga toetavalt mõtlevad, soojuse, hea sõnaga ning tõeliselt pöialt hoiavad.” 

Peale selle lugemist jäin ma magama, kui kell 1.00 selle peale, et mari pissiaparaat hakkas röökima ja me käisime vetsus ja saate aru, ma ei jäänudki enam magama, sest mulle jälle tundus, et mul on midagi toonuste moodi ja läksin ärevile ja meenutasin nende blogijate sünnituslugusid, kes haiglasse ei jõudnudki ja koju sünnitasid. Kuna ma seda kindlasti ei tahtnud, siis jäingi üles põdema ja tuhusid mõõtma ja olin üleval kuueni, siis magasin kaks tundi ja kell kaheksa ärkasin lastega uuesti üles. Totaalselt magamata, jehhuu.

Hommikul ärgates oli kõik jälle LOOMULIKULT kadunud. Seega kolmapäeva alustasin sellega, et sõitsin Peetrisse, kus üks tore naine mulle salveiõli andis. Mul ei olnud küll väga usku, et mingi õli mind sünnitama paneks, aga meil oli nagunii ülemistesse asja ja seega ei olnud see just suur ring, mida teha. Õli käes, tilgutasin seda kohe sallile ja hakkasin sisse hingama, nagu soovitatud oli. Oi jumal, KUI rämeda haisuga see oli. Reaalselt niii rõve mu jaoks, et ajas lausa südame pahaks, aga no kuna mul midagi kaotada polnud, siis nuusutasin seda õudust edasi. Ja saate aru, suht kohe hakkasid toonused ka. Küll ebaregulaarsed, aga no vahelduseks sellele, et pmst MIDAGI ei toimunud, oli seegi juba asi omaette. Ma muidugi ei väida, et vot just SEE õli oli see sünnitust esile kutsuv imerohi, aga midagi ta igatahes tegi. Näiteks südame ajas pahaks ?

Selline õli anti mulle, aga eks neid ole erinevaid

Kolmapäeva õhtuks olid toonused vahepeal juba 4 mintsaste vahedega, mitte küll eriti valulikud, aga käimine oli juba raskendatud. Kirjutasin ämmakale ka, et ma tulen parem homme hommikul vete avamisele. Kuidagi tuli selline mõte, et lihtsalt…on aeg. Ja no tegelikult ma korraks mõtlesin juba, et peame kolmapäeval haiglasse minema, nii hulluks läks juba. Nutt tuli peale ja hirm ja valus oli ja isegi lapsed saatsin juba minema. Et lähen ma siis öösel või hommikul, siis on vähemalt lapsed ära orgunnitud ja ei pea selle üle muretsema.

Ma arvasingi, et see üheks mu viimaseks rasedapildiks jääb ?

Mari läks minu ema juurde ja Lende hoopis Kätule külla. Mul süda valutas, sest tegelikult oli ju plaan selline, et ämm Lende võtab, aga tal jalg valutas ja tundis ennast halvasti, mistõttu pidime plaani B kasutusele võtma. Õnneks läks neil seal kõik hästi ja mu mure oli asjatu, aga täielik kass tuli peale küll, kui kolmapäeva õhtul oli ühel hetkel juba tunne, et kle peaks haiglasse minema ja kohe kui pikali viskasin, kadusid kõik tunnused. KÕIK! Ei toonuseid, ei midagi…

Ma olin üsna pettunud, aga kuna järgmiseks hommikuks pidime nagunii haiglasse minema, siis teadsin, et pikka pidu enam nagunii olla ei saa ja lähiajal saab see taak läbi nagunii. Kolmapäeval tuli ka Kerli ööseks meile, sest tema lubas sünnitusest mõned pildid teha ja kuna me nii vara haiglas olema pidime, siis tunduski loogilisem, et lähme ka kõik koos.

Muidugi läksime me alles enne kahte magama ja ärkasime kell 8, mistõttu jäi und jälle maru väheseks, aga no eks hommikul oli ikka adrekas laes. Jeesus, ma lähengi haiglasse ja saan lapse!

Ma haiglasse sõitmas. Toonuseid nagu oli, aga ei midagi hullu, et oleks probleemi kohale sõitmisega. Pilt: Kerli

Kohale jõudsime väikese hilinemisega, sest noh, see poleks minulik kui ma jõuaks kuskile õigeks ajaks… Tegelt me idee poolest olime kell 9 kohal, aga me ei leidnud parkimiskohta ja tiirutasime seal sada aastat ringi. Parkimisplatsi järgi tundus, et haigla on puupüsti täis. Kas oli ka, seda ma ei tea.

Kuigi mind juba oodati sünnitustoas, siis pidime ennast all regama ja veits järjekorras ootama, lifti sattusime koos ühe paarikesega. Naine oli juba ilmselgelt kõvades valudes ja mees naeris seal, et oot, kas te lähete ka sünnitama? Et miks siis üks on SELLINE ja teie SELLINE, vihjates siis sellele, et ma rahumeeli ringi kepsutasin. Ma siis seletasin talle, et ilmselt tema naine sünnitab arvatavasti enne ka kui mina. Huvitav, kas see ka tõsi oli? Sünnitustuppa saimegi siis ütleme kümne paiku. Seal vahetasin endal riided ära ja kuna me avastasime, et sünnitöö käib pmst siis paremini, kui ma liigun ja kõnnin, siis sain istumise ja lamamise keelu peale ja hakkasime seal palatis ringi tuiama ja tantsu vihtuma, et gravitatsioon oma töö teeks. Kardo ka aitas mind selja mudimisega, ma pole seda kunagi eelmiste sünnitustega proovida tahtnud, aga päris hea oli.

Pilt: Kerli

Kell 11 tuli ämmakas koos arstiga, et mul veed lahti teha, aga suur oli nende üllatus, kui nad avastasid, et mul olid üsna regulaarsed tuhud ja 7 cm avatust. Seega arvasime, et pole vajagi seda vett lahti surkida ja saame ka ilma sünnitatud. Ehk siis anti mulle kella 12ni aega ja leppisime kokku, et siis teeme uue KTG ja kui ikka on 7 cm, et siis teeme ka veed lahti. Olin nõus.

Esimese KTG ajal

Kuskil pool 12 kadus minu esialgne tantsutuju ja asendus unega. Tõsimeeli mul oli selline uni, et ma võitlesin iseendaga, et ma ei heidaks voodisse ja naaaaatukenegi magaksin. Samas nägin ma äpist, et isegi kui ma pallil hüppasin, siis läks valude vahe kuuele mindile, kui aga ringi tuiasin, siis 3-4 minutit. Seega selline võitlus iseendaga – kas puhata ja kannatada kaugem, või vastu pidada. Otsustasin ringi tuiata, aga nagu öeldud, suurem tantsutuju oli kadunud ja vaatasin kogu aeg kella, saaks see kell 12 ja KTG’d, et ainult lamada!

Ja kui sain, olin oi kui rõõmus. Enne kadusid lamades toonused ja valud sootuks, seega oli mul siiras lootus sedapuhku 15 mintsa magada, aga paraku teise KTG ajal oli olukord juba selline:

Pilt: Kerli

Sain korralduse ainult püsti olla ja kindlasti mitte sekunditki puhata. Ajas üsna ahastusse, sest mul hakkas külm, tekkis palavikutunne, väsimus murdis mind igast kandist ja toonused olid juba sellised, et ajasid uutama ja päris kõvasti. Ma tundsin, kuidas naljatuju kadus ja asendus sellega, et ma läksin kuskile täitsa oma maailma. Koperdasin seal ringi ja lihtsalt hingasin.

Ühel hetkel oli külmatunne nii väljakannatamatu, et ma anusin luba duši alla minna. Siis oligi kell juba umbes 13.00 ja avatust IKKA 7 cm. Seega ütles ämmakas, et avab veed ja siis võin duši alla kebida. Lihtsalt seetõttu, et soe vesi võib ka emakat lõõgastada ja äkki muidu jälle sünnitegevus aeglustub.

Ma olin nõus. Veed tehti lahti, need olid puhtad ja mind lubati sooja vee alla. Seal oli üheti nii hea, sest soe vesi ja duššiga kõhule ja seljale vee laskmine oli niiiii hea. Aretasin seal endale mingi tehnoloogia, et kui valu polnud, siis istusin toolil ja kui valu tuli, keerasin ennast teistpidi, toetasin pea vastu seina ja uutasin. Ma ise ei omanud üldse aimu ka, kaua need valud kestsid või mis nende vahed olid, hüüdsin ainult Kardole, et kui uuhuutamist kuuleb, siis pangu äpp tööle ja kui vait jään, võib stoppi vajutada. Juhuks kui ämmakal teada vaja on või miskit, mul endal oli nii suva juba kõigest ja mul hakkas lausa nutt peale tulema, sest ma sain aru, et need valud ei ole regulaarsed ja mulle tundus korraga, et ma ei suuda enam. Mu silmade ees hakkasid hõbedased sähvatused vilkuma ja vaateraadius vaikselt mustaks tõmbuma. Ma sain aru, et ma olen tulikuuma vee all väikses ruumis enda järel ka ukse sulgenud ja ilmselt oli mul liiga palav ja liiga valus ja liiga halb, mistõttu ma tormasin ihualasti palatisse tagasi ja käratasin Kardo ja Kerli ämmakat tooma ja ütlesin, et nad enam tagasi ei tuleks. Ma tundsin, et ma olen nii viimasel piiril, et seal pole kellelgi teisel midagi teha, kui vaid mul endal.

Lendega oli mul lõpus juba nii, et mint valu ja mint vahet, aga Martaga kuidagi ei tulnud seda niiöelda stabiilsust.

Kardo sõnul läksid nad toast välja 13.29.

Kohe kui ämmakas sisse astus, suutsin ma öelda, et ma nüüd oksendan, kui ma seda ka tegin. Umbes 6x, taltsutamatult ja poolröökides, sest mul tuli samal ajal nii räige tuhu peale. Ämmakas kontrollis avatust ja ütles, et täisavatus on käes, kuid pea ei ole millegipärast langenud.

Te ei kujuta ette, mismoodi ma ennast tundsin, kui ta seda ütles. Konkreetselt AHASTUS. Reaalselt sellest kellaajast ma loen seda “MA SUREN” faasi oma sünnitusest, sest järgnev käis nagu ülihelikiirusel. Ma kargasin püsti, järi najale, toetusin ainult kätega ja anusin ämmakat: “Ütle, mida ma tegema pean!”. Ta vastas, et ma ei saagi midagi teha, et ma prooviks ennast võimalikult palju püsti hoida ja… Lause lõpp kadus mul kuskile kohinasse, sest ma sain aru, et ma olen ennast ainult ülakeha abil järi peale vinnanud, üks jalg üleval, teine värises nagu… Ma ei tea, ma ei saanud enam midagi aru mis toimub, ma tundsin enda seest nagu mingit raginat, nägin kuidas ma värisen ja ma vist(!?) karjusin. Ma ausalt ei tea, mitte meelega ega tahtlikult, aga see tunne oli midagi kirjeldamatut. Ei saanud ise ka aru, mis toimub, ainult paanika oli, et issand jumal, mul pole ju veel isegi lapse pea laskunud, et kui hulluks see siin veel minna saab?!

Äkki hüüdis ämmaemand, et kas sa tahad püsti sünnitada? Astu samm selja taha, istu sellele… pukile? ja PRESSI. Astusin sammu taha ja sain aru, et keegi on peadpidi minust väljas. Ma ausalt ei suuda isegi öelda, millal see juhtus, ma ei saanud midagi aru, kõik oli ainult üks suur valuhoog ja kui ma istusin, ei suutnud ma üldse pressida. Seda hetkeni, kuni ämmaemand ütles, et pressi nüüd ja kõvasti, sest laps on peadpidi kinni ja läheb siniseks. Ei mina tea, kust ma selle jõu võtsin, aga oma viimase varu ma too hetk mängu panin ja pressisin. Ma tundsin jälle seda raginat ja lausa seda, kuidas ma füüsiliselt rebenen, kui lõpuks hakkas midagi liikuma ja laps hakkas välja tulema. Ja teda muudkui tuli ja tuli ja ma ei saanud aru, kui suur saab üks laps olla, aga ühel hetkel oli väljas ja sekundi sain ma tunda seda tunnet, et appi, ma sain hakkama, see on tehtud, kui ma teda vaatasin.

Ta oli mu rinnal, tumesinine, ämmakal oli käes mingi rätik millega ta teda hõõrus, ta oli täiesti lödi, liikumatu, ei nutnud, aga silmad olid lahti ja ta vaatas mind, kui hakkas suust vett välja purskama. Siis tegi vist paar piiksu ka. Samal ajal hakkas ämmakas ta kaela ümbert pikka nööri lahti kerima. Nabanöör oli Marta kaela ümber lausa 3x, mis seletab pmst seda, miks ta ise välja tulema ei hakanud. Nöör hoidis teda kinni, mistõttu ta ei saanud korralikult langeda, mistõttu ta ei saanudki ise veekotti lahti suruda ja sünnitööd alustada. Õnneks hakkas ta ise kohe hingama ja liigutama, midagi hullu tal viga polnud, peale selle, et ta nii sinine ja lillakas oli.

4464 grammi ja 53 cm. Marta Kene oli kätte saadud, jumal tänatud! Kell oli 13.43. Ehk siis umbes 45 mintsaga oli olukord muutunud “pole hullu midagi” kuni “issand, ma sain just lapse”.

Ma koperdasin kuidagi voodisse, saime kätte ka platsenta (mis oli juba vananev, nagu mulle öeldi) ja siis hakkas arst õudusega vaatama, et mis see jurakas mu alakehast üldse alles jätnud on, aga saate are. Null. Null rebendit. Null marrastust. Kuigi ta mu eelmistest lastest nii palju suurem. Arst arvas, et kuna eelmised on sellili sünnitatud, siis ei saanud sabakont eest liikuda ja ruumi teha, aga MIDAGI pidi järele andma. Seekord seisin ja istusin, sabakont sai eest minna ja seetõttu pääsesingi ma igasugustest rebenditest.

Ühesõnaga, hea oli, et 27dani ei oodanud. Tõesti hea. Ja kirja läks ikka loomulik sünnitus, sest vete avamise ajaks oli sünnitöö nii full on käimas, et sellega ei algatatud midagi, vaid aidati niiöelda kaasa. Ja hea oli ka, et aidati. Ma ei taha teada, kaua ma seal muidu piinelnud oleksin.

Peale sünnitust oli mul maru nõrk olla. Mulle anti tablett keele alla, et emakas kiiremini kokku tõmbuks ja verejooks aeglustuks, aga see tekitas kohutavaid külmavärinat ja palavikku. Seega ma matsin kohe maha mõtte, et me sama päev koju läheks, kuigi pmst 6h peale sünnitust oleks meid teoorias koju lastud vist küll. Saime hoopis perepalati ja seal ennast sisse seada.

Kerli tegi veel mõned pildid ja nõnda me jäime kolmekesti. Väike Marta ainult sõi ja magas, ainult mul endal oli jube nõrk olla, mul tekkis verekaotusest aneemia, mis praeguseks hetkeks on isegi veits hullem kui eile. Käia eriti ei saa, aga istudes on jumala hea olla. Isegi autoga sõitsime täna kenasti koju tagasi. Või noh, mina sõitsin. Nüüd vedelen siin hambad laiali kodudiivanil, valutan sabakonti ja armastan elu. Lihtsalt nii äge on see elu kolme tütrega, ei ole midagi öelda!

Aga sellest kõigest juba mõni teine kord, sünnilugu on nüüd vast kenasti kirjas ja miski ei saa vahepeal ära ununeda.

Ps! Kas keegi soovitaks mulle, mida ämmakale kinkida? Kommikarp tundub küll liiga vähe selle eest, et ta mind nii palju aitas…