mängud, mida ma mängida ei oska

Vägistasin endale kuidagi sisse ühe Mari meisterdatud võileiva (viil leiba+viil vorsti, väga prosta värk) ja kae nalja. Koheselt hakkas parem ja lõppes ka see kõrvulukustav korin. Iiveldus siiski päris ära kadunud pole, aga ehk tõesti korisesin puhtlihtsalt näljast, jumal seda teab.

Elujõudu voodist välja tulla pole siiani üles leidnud, seega loen siin rahumeeli ühte blogi, mille ma imekombel alles nüüd hiljaaegu leidsin ja lasen vahepeal lastel enda kallal arsti mängida. Neil on selline arstikohver, tänu millele on minult kui kõhuvaluga patsendilt eemaldatud juba kõik hambad, tehtud lugematu arv süste ja kraaditud umbes 90 korda. Nuriseda pole millegi üle – põhjalik töö.

Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkidagi sellest blogist. Blogipidaja ise on minust veidikene vanem, nelja lapsega üksikema, aga lapsed on tal tunduvalt suuremad, ise on ta minust tunduvalt väiksem ja sulg lippab tal kah tunduvalt paremini. Et siis, kes head blogi otsinud on, siis siin ta on. Ma olen nüüd oma lugemisega poolteist aastat tagasi jõudnud ja nii mitmed postitused panid mind mõtlema.

Esiteks kirjutab ta seal päris palju Tinderis inimestega suhtlemisest ja kohtingutel käimisest. Ei jõudnud mina siin elus kuigi palju Tinderdada, sest mul on selline imelik asi, et kui ma juba kellegagi rohkem suhtlema hakkan, siis tundub mulle lihtsalt imelik või lausa ebaviisakas uusi suhtlusi edasi otsida, või mitme mehega korraga samamoodi intensiivselt suhelda. Ilmselt on see mõtteviis vale, sest muidu sa jäädki selle ühe inimese otsa, kellega sa kõige esimesena suhtlema hakkasid (nagu mul ka juhtus 😁), aga teoreetiliselt peakski ju kohtinguportaalide ja Tinderi point olema see, et sa tutvud erinevate inimestega, õpid neid tundma ja selle käigus iseennastki.

Mul näiteks on siis praeguseks olnud reaalselt kolm “päris” suhet. Esimesed, mida ma kunagi suhteks pidasin, olid mingi 14aastase rate aegadest ja mingi suhe see kindlasti ei olnud. Seega oli päris esimene see esimene peika (ma ta nime enam siin ei kirjuta, äkki ta ei taha, et inimesed teaksid, et issand sa oled selle Mallukaga koos olnud v 😁) kellega me olime aastaid koos. Kas äkki 16-19/20? Ma isegi ei mäleta enam. Sinna lõppu jäi natukene mingil määral koos elamist isegi, aga see ei olnud nagu ikka see päris. Noh, näiteks oli mul korterikaaslane jne, vahepeal käis ta ikka oma “päris” kodus ja nii. Aga see oli ikka mu päris esimene armastus, kellega ma kujutasin ette, et ühel päeval me abiellume ja saame lapsi ja siis ma saan kõigile neile, kes mulle parastades ütlesid, et issand, kes oma ESIMESEGA ikka kokku jääks, et in your face! Me jäime!

Aga noh, otseloomulikult me ei jäänud.

Peale teda, minu meelest päris ruttu, tuli Kardo. Kui ma õigesti mäletan, siis “vallalise” aega jäi sinna vahele heal juhul kolm kuus, millest peaaegu täpselt kolm kuud olin ma ülepeakaela armunud ühte silmarõõmu, mistõttu ma otseloomulikult kellegi teisega ei tuvtunud, ega suhelnud, sest see oleks ju ebaviisakas. See, et tema rahumeeli poolt Eestimaa naiskollektiivi põrutas, see ei olnud ebaviisakas. Oh ei. Aga ei tasu tema peale pahane olla, sest ta ise lahkelt jagas mulle ka seda infot. Ja kuigi see oleks pidanud olema kohe üks suur red flag, oli see minu peas rohkem “aga küll mina teda muudan!”.

Tagantjärgi vaadates võin ma öelda, et kui seda vahelüli siin olnud ei oleks, ei oleks ma ilmselt ka Kardoga hakanud koos olema. Sest vaadake – Kardo on armas, tore, sõbralik, usaldusväärne. Ta on täpselt see tüüp, kes lubab sulle kuu taevast alla tuua ja vaatab sind jumaldava pilguga ja sa tead, et ta on alati sinu jaoks olemas ja valmis sinu jaoks kõike tegema. Ja see eelmine tüüp oli, noh selle vastand. Ja mul sai sellest teise tüübi käitumisest nii lõplikult villand. Et muudkui istu ja oota, et kas ta üldse suvatseb vastata? Kas ta üldse tahab kohtuda ja kogu see karauul. Nii väsinud olin sellest mõistatamisest, et kas ma üldse meeldin talle või mis.

Ja siis on kuldsel kandikul mees, kes ütleb, et sa meeldid talle väga. Et ta tahaks iga õhtu sind kaissu võtta. Ja kui vaja, siis muidugi kuu ja tähed ka. See oli nii palju lihtsam – elada nii, et sa tead, et sind armastatakse ja keegi ei mängi mingeid mänge ja ei kao kuskile lampi ära. Nii me Kardoga kuskil 2012. aasta septembrikuus koos olema hakkasime ja juba jaanuaris hakkas ka Mari minu sees olema ja nii me seda elu elama jäime. Ja et liiga igav ei oleks, sest mul on kogu aeg vaja midagi uut ja põnevat, muidu mina ei mängi, siis me ka abiellusime ja saime veel Lende ja siis Marta kah takkaotsa. Ma ei ütleks, et Kardol ühegi nende asja suhtes väga palju sõnaõigust oleks olnud, aga ega ta väga vastu ka ei rapsinud ja elas ilmselt põhimõttel happy wife, happy life.

Ega ma olin ka. Mulle meeldib, kui ma saan kõik asjad otsustada ja teha nii, nagu mu hing ihkab. Ma ei talu kontrolli ja ma ei talu seda, kui keegi mind suruma hakkab. Aga nüüd puänt: ma samal ajal vihkan seda, kui ma pean kõige üle vastutama, kontrolli omama, otsustama, majandama, orgunnima. Mulle meeldiks, kui ma saaks seda teha enda valitud asjade puhul, aga paraku on mu iseloom juba selline, et “ah, ma teen siis juba ise ära!”. Ja enne kui ma arugi sain, tegin ma kõik ise ära ja ägisesin selle koorma all.

Ma ei tundnud ennast nagu ma tahtsin tunda. Ja mida ma tahtsin, on olla selline iseseisev fierce naine, kes saab ise kõigega hakkama ja teeb omad valikud ise. Aga samal ajal tahtsin ma olla naine, kellele öeldakse, et kuule ma nüüd otsustasin, et me teeme nii ja täna me lähme sinna ja eriti tahtsin ma kuulda lauset “ära sina selle pärast muretse, ma tegelen ise”.

Ühesõnaga ma soovin meest, kes kohtleks mind nagu jumalannat, laseks mul otsustada kõike, mida ma TAHAN otsustada, aga tegeleks jooksvalt kõige ülejäänuga, millega ma ei taha tegeleda. Tundub realistlik, onju 🥲

Aga mida mina ka suhetest tean? Olgem nüüd ausad. Enne seda viimast oli mul olnud kaks, millest üks oli tiinekaaja lugu ja teine suht ainuke, millega ma elus kokku puutunud olin. Ja seda lihtsam oli teoreetiliselt kolmandasse minna, sest mulle tundus, et tal on täpselt need omadused, mida ma igatsenud olin. Ja ma tean, et need tunduvad nii lollid ja väiksed asjad, aga no kui ma märkan, et mul on auto esiklaasis mõra, siis mulle meeldib teadmine, et see pole absoluutselt minu probleem ja ma ei pea isegi oma pead vaevama, kuidas ma selle korda saan. Umbes täpselt nii suuri asju oma elust olen ma varmalt ulatama kellelegi teisele.

Kuid nagu elus ikka – kui on omavahel neid pusletükke, mis sobivad ideaalselt, siis paraku võib ka olla neid, mis omavahel üldse kokku ei sobi. Suru palju sa surud, pärast tuleb ikka välja, et see pusle on hoopis teisest karbist ja tal on paar tükki puudu ja kokkusobinud osakesed olid ainult üks kokkusattumus. Mis seal ikka, lammutame selle pusle laiali, võtame enda tükid kenasti kaasa ja liigume edasi.

Nüüd jõuan lõpuks selleni, kuhu ma jõuda tahtsin. Mul on tunne, et ma ei julgegi kellegagi suhtlema hakata. Sest esiteks tundub mulle, et ma olen täiesti ilmvõimatu inimene, kellega koos olla. Et ma võin ühel hetkel olla nii ülevoolavalt armastav ja järgmine hetk lihtsalt tahta üksi olla, ilma, et keegi mind ei segaks. Ma võin iga päev kedagi pikisilmi külla oodata, aga kui ta peaks saabuma tund varem, kui kokku lepitud, siis ma võin närvivapustuse saada, sest mul ei ole kõik täpselt nii valmis ja tehtud, kui ma tahtsin. Ja ma võin alguses südamerahuga kokku leppida, et lähme X kohta, aga kui see hetk käes on, siis ma lampi äkki enam ei tunne, et ma tahaks seda teha. Ja ma ei korista kunagi enda järelt ja jätan kapiuksi lahti ja piimapakki ei pane ära ja ma ei “disiplineeri” oma lapsi, sest mul pole esiteks õrna aimugi, kuidas seda teha ja teiseks ma ei tunne, et ma seda üldse tegema peaksin. Ja ma kaotan pidevalt oma asju ära ja unustan ravimeid võtta ja olen super kaootiline.

Lisaks sellele tundub mulle, et mitte ainult mina ei ole ilmvõimatu inimene. See inimene, keda ma enda kõrvale tahaks…See tundub utoopiline. Esiteks keegi, kes ei oleks vaimselt omadega katki (sest mina olen ja mul on vaja enda kõrvale stabiilset inimest). Ja ma tahan kedagi, kes oskab kõike vabalt võtta, oleks tsill ja mõistaks enda üle nalja teha. Ja samal ajal oleks soliidne härrasmees, kes viisakalt minu eest kõik asjad ära teeb, mida ma teha ei taha.

See on minu jaoks alati täiesti arusaamatu, kui keegi viitab sellele, et mul mu lastehordi pärast peaks raskem olla kedagi leia. Sest miks? Ma ei näe, kuidas see suurt midagi üldse muudaks. Sest ma ei ole virelev üksikema, kellel oleks vaja abi nende ülalpidamiseks või haldamiseks. Mul ei ole vaja kedagi, kes mind kuidagi majanduslikult toetaks, või mu lastele isa eest olema peaks, sest see on neil juba olemas ja maailma parim veel pealekauba.

Mul pole milleski ABI vaja, ma tahan lihtsalt, et mul oleks keegi keda ei eksisteeri. Ja äkki ma peakski lihtsalt leppima sellega, et mul on utoopilised nõudmised, mida ükski mees ei suuda ära täita nii ehk naa. Sest nagu ma aru saanud olen, siis meestele meeldib tunda, et nad on kasulikud. Aga mina jälle tõrgun pea alati, kui keegi minu eest midagi ära teha tahab (kui see pole just katkine rehv või midagi remondiga seotut- sõnaga asjad, mida ma ise ei oska ja mis ei huvita). Ja on see siis halb, kui mul on vaja meest ainult selle jaoks, et oleks kellegi kaisus sarja vaadata ja niisama tsillida? On seda siis liiga vähe? Vaja rohkem küsida? Fck I know…

Samas enda poolt on mul vastu pakkuda on üks ebastabiilne naisterahvas, kes aeg ajalt viitsib süüa teha ja üritab sind igal sekundil ära domineerida, ning lõpuks pahane on ja ära läheb, kui see õnnestub. Vahi saaki!

Ei teagi nüüd, kas kogu see postitus oleks tinderi profiliinfoks liiga pikk või täpselt paras. Ma igaks juhuks järele katsetada ei julge, sest jumal teab, et ma veedan minimaalselt aasta järgmise inimesega, kellega ma seal rohkem kui kolm lauset vahetan, sest MA EI OSKA SEDA MÄNGU MÄNGIDA.

Ja no offence nüüd ülaltoodud blogipidajale, aga kui tema ka juba seda mängu aastaid mängib ja pole seda “ideaalset” veel leidnud, siis mis mõtet üldse üritada on? Võiks ju lihtsalt alla anda ja sussi kuduma hakata, vanatüdrukule sobiv kogus kasse on mul juba olemas.