Nägin täna sellist artiklit, mis väitis, et vanemate seas läbi viidud küsitluse tulemusel olla kõige raskem iga 8 aastat. Noh, nii kasvatamise mõttes. Mul küll on ainult üks kaheksa-aastane kodus olemas ja teoreetiliselt nõustun artiklis välja tooduga, et tegemist on eelpuberteedi-ealise lapsega, kellel võivad hormoonid möllata, aga… Ei tea, pole kokku puutunud.
Mina isiklikult ütleks, et mul on kõige rohkem tegemist Martaga. Aga eks see ole ka loogiline, sest ta on kõige pisem ja vajabki kõige rohkem mu abi. Ei saa teine korralikult hakkama enda tagumiku pühkimisega ega kohukese lahti tegemisega. Niipea kui mina ennast kuskile lösakile sätin, võin pea anda, et kuskilt kostub Marta hüüe: “Emmm-mmmm-eeeeee!”.
Aga Mari? Issand jumal! Kui mul oleks ainult Mari, siis ma vist ei ütleks mitte kunagi, et laste kasvatamine kuidagi raske oleks. Mitte et see nüüd jube kontimurdev ka kahe teise lapsega on, aga Mari on nii suur tüdruk! Ta teeb endale ise võileiba, paneb oma kooliasjad kokku, koristab oma tuba, aitab oma õdesid, teeb küsimatagi koolitööd ära, räägib minuga maailma asjadest ja vajadusel käib ise poes kah. Ehk siis mis temaga keerulist olema peaks?
Jah, eks tal ole ka oma momente, kus ta solvub ja saab pahaseks, aga mingisuguseid röökimisi või uste paugutamisi… Never. Need on siin majas rohkem Marta töö, aga ma julgen uskuda, et ta ka neist varsti välja kasvab (või ta ongi selline dramaatiline, kes teab). Kui Mari solvub või kurvaks saab, läheb ta lihtsalt üksi oma tuppa, paneb ukse kinni ja paneb natukene pisarat. Olen tema käest küsinud ka, et kas ta tahabki siis üksi olla, või sooviks ta, et ma kohe tema juurde tuleks, aga tema kinnitas, et ta tahabki natukene üksinda olla ja siis pärast võin tulla ja rääkida. Nii me olemegi teinud ja üle 10 minuti sellised “mured” ei kesta kunagi.*
Nii et jah, mina ei tea, mis kaheksa-aastased nendel vanematel on, kes seal küsitluses kaasa lõid. Ise võin küll käsi südamel öelda, et minu hinnangul on kaheksa juba SUPER lebo vanus. Saab aru, mõistab jne. Eks kindlasti tuleb kunagi ikka see aeg ka, et suured lapsed, suured mured. Aga praegu on mul vist kõik lapsed ikka suht sellises “heas” eas. Et saavad hommikul ise ärgata ja endale süüa võtta ja multikad tööle panna, ilma, et ma peaks ka kohe püsti kargama ja pelgama, et keegi noa võtab ja endal kõri läbi tõmbab. See 1-2 oli minu jaoks ikka tüütu iga. Jalad all, aga mõistust pole absull.
Seega võin rahus öelda, et meie puhul see artikkel paika ei pea. Ja ühest Facebooki grupist lugesin hoopis seda, et viiene pidi kõige kohutavam vanus olema. Jälle ei tea, sest Lende on nagu vana flegma ise. Okei, Martaga nad siin ikka vahepeal kraaklevad, et kes esimene ja kes teine on, aga üldiselt…
Ah, ma ei tea. Ilmselt on mul lihtsalt kõik lapsed kukununnud ja te peate sellega lihtsalt leppima 😁 Ning üldse mina ise ütleks, et 32 on kõige hullem vanus. Jalad all, mõistus võiks ka nagu võtta, aga siiani pole teine päris tööle hakanud 🥲
*Maril tegelikult vahepeal oli siin teema, et kippus valetama ja veidi dramaatiliseks muutuma (huvitav, kust ta seda õppinud on…😏), aga me käisime temaga lastepsühholoogi juures ja seal öeldi, et see on super tavaline sellises eas ja sellepärast muretsema ei pea. Abiks ikka.
PS! Ma tunnen, et siinkohal on paslik soovitada uuesti Tallinna Perekeskust. See on kõikidele Tallinnas elavatele peredele tasuta ja seal töötavad psühholoogid, sotsiaaltöötajad, peretöötajad, raske ja sügava puudega laste tugiisikud ning vabatahtlikud tugiisikud. Meie käisime Mariga ka seal ja no üli super kogemus – erinevad liiva- ja saviteraapiad ja super tore psühholoog ka. Just vaatasin, et Maril on kolmapäevaks ka aeg kirja pandud. Sealt samast saime me idee Mari ujumistundi ka panna ja ta on super rahul!
25 kommentaari
Meil on kodus kaks juba suuremat poissi ja pesamuna, 8 aastane tüdruk.
Poistel mingis vanuses veidi aega oli periood kus uksed paukusid ja oldi tujukamad. Ei miskit meeldejäävat. Samas tütrega on kõik võimendunud. Tujud käivad üles-alla, midagi öelda ei tohi. Siis lüüakse oma toa uks pauguga kinni või tulevad pisarad. Kord on ta juba suur tüdruk ja teab kõike ise , siis jälle on väike. Aga lohutab see teadmine, et ongi keeruline aeg mõlema poole jaoks.
Pean nüustuma 2 tptre emana, et see 8-10aasta vanus on ikka väga lihtne. Ebdal on 10aastane ja tema juba teab kuidas koolielu käib, kuidas koduelu käib. Tunneb ohte, distsiplineerib väiksemat 😇🙏😄😄 ja üldse väike suur inimene.
Väiksem laps on 4aastane ja temaga on ikka nii palju tööd ja palju palju raskem.
34 on ka päris hull vanus. Mul on oma “momente.” 😃🙄 2-3-aastased on minu arvates kõige ägedamad tegelased.
12+
Kolmene 🤯
Kaheksane on ka kodus aga temaga saab hakkama.
10aastane aeg ajalt on puberteet aga temaga saab ka asjad aetud.
Ja siis see kolmene …
Meil on 7 poiss (kohe saab 8) ja 10ne tüdruk. Ei ole veel seda aega kätte jõudnud, mida saaks hulluks vanuseks nimetada. Poiss on iseloomult kangem ja keerulisem, aga ma ei saaks küll öelda, et midagi erilist – laps oma isikliku iseloomuga. Kodust väljas on mu lapsed nagunii täiesti ideaalsed. No tüdruk on nagunii jube kohusetundlik, tubli ja abivalmis (kuigi just sai peapesu, et talle on edaspidi keelatud tärklisega möglada, sest peale seda on KÕIK toad millegipärast tärklist täis 🙂 – sest minu reegel on olnud, et mögla, aga nii, et pärast kõik korras on ).
Mul on lapsed 4 ja 1a3k, kuid minu arust kõige hullem aeg on beebiaeg. Siis kui nad ei maga ja ärkavad miljon korda öösel, on abitud ja oskavad end ainult nutuga väljendada. Praegu olen arvamusel, et mulle meeldivad ainult teiste beebid. Sest siis saab nutu korral nad emale anda ja ise saab ainult nunnutada 😃 Aga eks tulevik näitab, mis raskused ees ootamas on. Kui öösel magada saab, siis on kõik raskused ületatavad.
Mul poeg 7 ja tütar 1,2 ja hetkel jagan sinuga sama arvamust. Beebidega toimetamine on ikka raske töö, ilma une, söögi ja muu puhkuseta. Võimalik et laste kasvades räägin kunagi teist juttu aga hetkel võin öelda et pole beebi inimene.
Mu meelest oleneb kas on poiss või tüdruk. Mul 1.5 poiss ja 5ne tüdruk täiesti öö ja päev, võrreldamatud, kõik mis oli tütrega on ristivastupidi poisiga. Välimuselt on väga sarnased aga kulgemine elus on midagi muud. See 1-3 ilmselt on kõige hullem siiamaani. Oleneb vanemast ka. Kui laste kasvatamise kõrval tahaks oma elu ka elada siis tundub iga nende pättus väga raske üle elada. Kui olla ema kes naudib seda aega istuda ja klotse laduda ja ringi joosta hommikust õhtuni koos nutta ja naerda siis ma usun et pole ükski vanus selline mis nii raske oleks. Mina pole selline ema ja mul puudub ka korralik tugigrupp enda ümber. Minu jaoks 2 last on korralik väljakutse aga ma saan hakkama. Ja loodetavasti saab ikka lastest asja ka.😀
Kõige hullem on kuni kaheni, eriti veel beebiiga, olen mitmega olnud depressiooni äärel kuni 6- kuuni, sealt edasi on tasapisi paremaks läinud. Kahene on juba lahe iga. Saab vähemalt aru kõnest ja proovib ise ka rääkida. Mida suurem laps, seda lihtsam.
Mu 6-aastane on meist siin kõige dramaatilisem tujudepundar. Vahel on tõesti selline tunne, et puberteediealine laps elab juba kodus. Olen siit-koma-sealt häid nõuandeid kõrva taha pannud, vastavatel kursustel osalenud, aastaid üritanud temaga oskuslikult vanemdada, et asja vähe paremaks muuta. No… ju ma ikka nii oskuslik ei ole ja võtame ka psühholoogi tee jalge alla. Ni iet eks see oleneb ikka lapset. 5a ja 3a on vähem muret tekitavad. Nende omavahelised kraaklemied on mõni päev muidugi täielik õudus, aga kasvavad välja.
Mul on 7ne kes läheb sügisel kooli ja saab novembris 8 ja muidu on ka üli tubli saab iseseisavt pmt kôigega hakkama,aga kuna majas on ka suvel saab 2seks tüdruk siis on see et tunneb end kôrvalejäetuna ja vahepeal on neid emotsioone palju ikka.
Eks selle kohe 2seks saadavaga ongi et koguaeg millega ta nüüd hakkama sai
Aga minu jaoks on raske iga see 2-3 laos saab kohe 2 ja no on ikka hull 😬
Mul 15,12,4 ja 2 aastased.
Jah, kuskil 3 selt hakkab mõistus jalgadele järele jõudma siis nagu mõnusam.
Mul on kodus 2aastane tüdruk, 4aastane poiss ja 9aastane tüdruk. Abistamise mõttes loomulikult kõige keerulisem 2ne. Ta lihtsalt veel paljut ei oska. Aga suhtlemise koha pealt pea-maha-kõige-keerulisem on suurem tüdruk. See, mitu korda päevas ta vihastab ja misasjad talle ei sobi, ja kuidas temaga käituda tohib ja… no see on ikka niiii keeruliseks meil aetud, et minu pea lihtsalt ei võta enam kinni. Omajagu keerulisemaks teeb selle asjaolu, et lastel ei oleraldi oma tuba kellelgi ja kogu punt jagabki ühte tuba. A seda ei saa ma lähiajal kuidagi muuta ka, kui keegi ei taha just oma maja meile kasutada anda, kus oleks 4 magamistuba- vastu võib saada 3 toalise Nõmmel 😉 Igatahes, hakkas see jant juba kindlasti rohkem, kui aasta tahasi peale ja praegu mingeid rahunemise märke küll kuskilt ei paista- tuleb koolist koju ja kui vend ka kodus on, on nad KOHE riius 🙁 Räägin temaga nendest asjadest vähemalt 2x päevas, kuidas tuleb ikka proovida hingata, rääkida minuga, kui tundub, et kohe läheb kisaks jne jne aga no, kui juba kohe-laheb-kisaks, siis ei ole need asjad enam esmajärjekorras meeles :/ Olen isegi mitu korda mõelnud kellegi poole pöördumisest temaga aga koguaeg millegi taha see seisma jäänud.. vb mu enda hirm- äkki olen mina midagi nii põhjalikult valesti teinud ja ei taha seda lihtsalt kuulda? Eks tuleb sellest ikka üle saada, ja ala neelata, kui nii öeldaksegi, tundub, et oma tarkusest siin enam ei aita.
Mul on Sinu pärast väga hea meel, et lapsed on tšillid 🙂
Ma soovitan sul sinna perekeskusesse kirjutada, seal tõesti toredad inimesed ja ei pidanud üldse kaua ootama ka 🙂
Oeh, mul ka kaheksane kodus. Minu meelest läks juba seitsmeselt jamaks 😃 Vb seetõttu, et väike vend sündis. Koguaeg vaidleb, ajab mingit oma rida, solvub, vihastab- emotsioonid käivad muudkui ülepea, nutab.. Vabandab ka kui ülepiiri läheb, aga…kuidagi pidev keelamine ja kemplemine käib. Loodetavasti on see mingi etapp, mis tuleb meil läbi teha ja siis elu jälle normaliseerub. Eks ta ole sõnn ka, ehk mingi osa on siin paratamatult jäädav 😁
Tahan lihtsalt öelda, et alati kui sa enda lastest ja nende kasvatamisest räägid on väga selgelt tunda, milline hea ema sa oled. Nii meeldiv on näha et neid ja nende eripãrasi austad. Tore oled!
Oi juudas, seda küll ilus kuulda, aitäh! 😀
Hetkel on 12a poiss. Puberteet hiilib , tujud kõiguvad, tunnis segab koguaeg vahele jne. Räägin, räägin rahulikult, räägin karjudes, karistan- läheb nädal mööda , jälle mingi jama .
Siis on 16a tüdruk. Eksmid tulemas. Läks just poisist lahku. Nutab, me siis mehega kordamööda jookseme salvrätikutega.
Jaaa, mõlemal käed jalad otsas. Teevad ise süüa , koristavad. Panevad ise hommikuks àratuskella ja ärkavad ise. Aga tunnen, et vaimselt pean nendega veeeeel rohkem tegelema ja olemas olema kui nad nt 5a olid.
Nõus, mul ka 8a kõige tublim. 14a on pubekas (uksi ei pauguta, aga vaikiv vastasseis), 5a (kui 8a ei kakle, on väga tubli) ja äsjane 1a . Mu meelest 2-4a. see jonniiga on selline, mille vahele jätaks, teisalt siis just kõige nunnumad oma naljalausetega.
Mul on lapsed vanuses 14, 4 ja 2. Ja mu meelest õudsamat aega, kui kohutav kahene ei ole olemas 🤯🤯🤯🤯. Kõigi kolmega on ikkagi kõige stressirohkem olnud see 2-4 vaheline aeg, kus aju areneb liiga kiiresti ja teha tahaks kõike, aga võimekust veel pole ja mõistus ei kontrolli end veel piisavalt.
Meil perearst koguaeg rõhutab, et esimesed 3 eluaastat on kõige raskemad. Mul praegu 2-aastane ja on küll hull, ta ei oska end väljendada ja tunded on nii suured. Algul arvasin, et titeaeg on raske, aga tegelt titega polnud raske, iseenda tunnete ja magamatusega oli raske. Võiks juba lihtsamaks minna 😀
Minul on kolm last, vanused 3, 6, 12. Mingit vahet ei ole mis vanus on, raske on nendega igas vanuses. Väljaspool kodu on nad kukununnud aga kodus ainult üks sigadus ajab teist taga. Ei hakka lootmagi, et vanusega midagi paremaks läheb 😏
Võin paariks päevaks enda 8-se anda ja siis saad tunda seda “hull 8-ne” ma kardan juba päris seda õiget puberteeti, et mis siis saama hakkab 😬
Anna, Mari küsib kogu aeg, et “millal keegi külla tuleb”. Kuigi need “hullud” lapsed külas tavaliselt on nagunii kukununnud 😀