Te ei kujuta ette, mis mul siin ükspäev juhtus. Sõbranna tuli külla, läksime veini jooma ja äkitselt tuleb meie juurde teenindaja, et kuulge, see meesterahvas sealt lauast tahaks teile uued joogid osta. Ja ta ei olnudki 200 aastane, vaid … no ma pakun midagi 30-40 vahepeal.
Millest minu suur šokk ja elevus – mul pole vist never niimoodi juhtunud, et istun kuskil ja keegi tahaks mulle/sõbrannadele jooke osta. Kui see ka juhtus, siis mingis eelnevas elus (enne Treimanne), et ma isegi ei mäleta seda. Aga ma pigem arvan, et seda pole mitte kunagi juhtunud!
Ma kasvasin üles telekast seks ja linna vaadates (okei, ema, võib-olla ma poleks pidanud seda nii vara ka näha saama…) ja seal oli mingi kõige tavalisem asi, et lähed sõbrannadega välja ja nagu raudpolt tuleb mingi härra, kes daamidele juua osta pakub. Nii ma siis arvasingi, et kunagi, kui ma väljas hakkan käima, siis ilmselt läheb nii ka minuga.
Tegelikkus: kui me olime tiinekad, siis ainus “väljas käimine” oli teineteise juures korteripidudel käimine, kus igaüks valvas oma jooki hingehinnaga ja mingisugust heldet jagamist tüdrukutega ei olnud. St oli küll, aga nendega, kellelt rohkem võimalik saada oli, kui minu punnis silmadega otsa vahtmine ja õlgade võdistamine : “Iuuuuu, poisid…”. Ok ok, ma tegelikult nii iu poisid ka ei olnud, eks ma ikka amelesin seal paari peikakandidaadiga, aga ma sealt edasi kindlasti minna ei tahtnud ja ei läinud kah, kuni viisakalt selle ajani, kui oma esimese päris peikaga koos hakkasin olema (ja olin aaaaastaid) nii et ma ikka super viisakas ja vaga neiu olnud, ehhee.
Okei-okei, eks on arusaadav, et need “let me buy you a drink” ajad olekski pidanud hiljem tulema, aga ma sellise 20date alguses olin nagunii suhtes ja kui ka ei olnud, siis ei ei käinud ma väga kuskil väljas hängimas, sest ma olin vaene nagu kirikurott ja mul ei olnud asja kuskile baaridesse jalga kõlgutama, et oodata, kuni keegi mulle mingi jooginiru välja teeks.
Kui tegelikult päris aus olla, siis klubides (nagu ma jube palju oleks seal käinud) on küll mimgi teema olnud, et ooo, ostan teile joogid, aga kui ma õigesti mäletan, siis mitte nagu minu pärast, vaid mõne seksikama sõbranna tõttu ja teiseks, ma ei ole kuskil klubis kellegi jooki soovinud, sest ei soovi hästi pärast kuskil vägistet olla. Samamoodi nagu ma ei jätaks klubis iial oma jooki kuskile lauale jne. Mitte, et ma nüüd arvaks, et ma ilge saak oleks, keda kõik kahte lehte vägistada tahavad, aga selliseid asju ikka juhtub ja ma tõesti ei taha üldse osa sellest statistikast olla. Igasuguseid haigeid inimesi on. Ja üldse, ega ma ei käi, ega ole elus, klubides vist rohkem käinud kui max 20 korda ? Siis olen ise saanud hakkama oma jookide ostmisega, isegi kui need ka olid viimsete kopikate eest ostetud, haha.
No ja siis ma leidsin selle Kartupsu (see ta uus hüüdnimi) ja hakkasin muu hulgas ka Mallukaks, et mis te arvate, kui suur on tõenäosus kuskil väljas käies, et keegi mulle ligi ajama hakkaks?
Mitte, et ma nüüd arvaks, et ma mingi megakuulsus, kes ei saa kuskil kõndidagi, ilma, et kuulsusesurve all murduks, aga noh ikkagi on päris paljudele teada, et ma olen “SEE Mallukas” (kes muidugi kirjutab sinust oma blogis, ehk siis võõrad jorsid astuvad ligi ja on nagu: “haha, ära minust blogi kuule!!!!”. Mitte, et mul oles temaga ühtegi kokkupuudet olnud või üldse põhjust ega pointi temast kirjutada…).
Ja kõik teavad, et ma abielus ja mul hord lapsi ja ilmselt ikka veel avatus umbes nelja sendi kanti, seega ei ole ma mitte ühelegi lambimehele just eriline ahvatlus, kellele tekiks mõte üldse jooki osta, või seda väljagi pakkuda. Ma selle osa jätan mugavalt vahele, et ma ei ole ka just eriline miss universum, et kui ma EI oleks Mallukas ja abielus ja 3 lapse ema, et siis muidu raudselt mehed jookseks loogu järele, eks.
Ok, pikk jutt, lõpuks jõuame teemani, et ta tõepoolest ostis meile uued veinid (kuigi me ütlesime, et me ei soovi neid) ja kuna me ei kuulnud mitte midagi, mida ta teisest lauast meile karjus, siis ta lõpuks istus meie kõrvale maha ka, aga tol hetkel ma mõistsin küll, et jumal tänatud, et ma ei ole vallaline ja “saadaval”, sest see vend oli teenindajatega niii ebameeldiv ja selline “viisakalt ülbe”, et ma pidin lausa eraldi baaris vabandamas käima. Õnneks pikalt me talle seltskonda ei pakkunud, tulime koju ära, aga igatahes, SEE JUHTUS. Et olgu see nüüd siia memuaaridesse talletatud ja kõigile teada, et jah, see on ka minuga juhtunud. Finally! Ma olen üks seks ja linna naistest, wohhoooo! ?
Kui tihti teile juua osta on pakutud? Pliis ärge öelge, et 24/7, siis ma tunnen ennast küll sitasti ?
Kommentaarid puuduvad