0
JUMALAITA KURB ON OLLA

piiluv junn ja olematu veesurve…

12. jaanuar 2020

Päev 12.

Praeguseks hetkeks olen juba tõsisemalt igatsema hakanud nii üht koma teist. Jah, sõbrannasid muidugi ka, aga ma olen juba selline haige inimene, et igapäevaseks eluks on muid asju ka vaja. Muidugi nüüd hea öelda, sest sõbranna tuli täna siia ja üksinda Paddys trükkimise asemel istub ta mu kõrval ja rüüpab veini. Tsau, Krislyn!

Aga mida ma kõige enam igatsen. Jeesus, ma poleks arvanud, et seda üldse igatseda annab, aga normaalne veesurve. Meil on NII väike surve, et näiteks vetsus käies tuleb enne käed ära pesta ja siis vett lasta, sest muidu on kraanisurve nii madal, et sama hästi võiks ma endale pihku sülitada, kämblad kokku hõõruda ja käed pestuks lugeda.

Hirmsam on mudugi duši all käia, sest ma olen harjunud seda umbes viie minutiga tegema. Praegune olukord näeb selline välja, et koorid ennast paljaks, seisad selle hädise nire all kolm päeva, enne kui juuksed märjaks saavad. Siis shampoonitad pea ära ja veedad veel kuus aastat selle nirekese all, et see kunagi välja ka loputada. Palsamist olen ma loobunud, sest konkreetselt enne läheb vanajumala päike looja, kui seal saaks selle ükskord välja loputatud.

Eriti hea osa – iga kord kui keegi korteris kraani kasutab, või hoidku jumal, vett laseb, kaob isegi see kolmeharuline joake ära ja asendub paariks heaks minutiks ühe väikse nirtsakaga. Ah, mida ma valetan, see juhtub ka siis, kui keegi selle 23 korteriga majas ükskõik millises elamises vett kasutab.

Ooo, ma pole veel PARIMAT osa selles nirus olukorras mainunudki. Seda, et kui sa vetsus vett lased, peab seda nuppu ikka omajagu all hoidma, et seal normaalselt vett tuleks. Eriti olukorras, kus sa teed midagi muud, kui daamilikult väikse sortsaka lased. Sest muidu juhtub selline asi, et see… kraam, läheb korraks sinna toru algusesse peitu ja kui paak tühjaks vulisenud, ujub ta kelmika pilguga potti tagasi.

Selle avastas Kardo, sest ta läks rahumeeli pissile, kui äkitselt heitis pilgu potti ja sealt vaatas vastu üks harilik kakajunn. Kardo oli korraks segaduses, et… kas ta just urineeris selle mingil moel välja, kui me müsteeriumi lahendasime.

Elu siin majas ei ole kunagi igav, ega sitajutuvaba, I’m sorry.

Mõtlesin ükspäev Martale rõdule väikse basseini vett täis lasta. Viimasel hetkel mõtlesin ümber, sest sain ise ka aru, et selleks ajaks, kui see vett täis saab, on Marta 76 ja ma olen ammu surnud. Et jah… Survet, palun!

Ja kuigi ma tegelikult igatsen veel Värskat vett ja oma head madratsit, sest ma ärkan iga hommik kangelt nagu halg. Ja ma igatsen Tallinna peenleiba ja sprotte. Ja enda hubast kodu, kus on kardinad ja selline mõnus vibe. Ja seda, et kodus on poed pühapäeval lahti. Ja enda autot! Ja seda, et iga kell on lapsed kellelegi jätta ja Kardoga koos (või üksi rahus) aega veeta. Ja meie kahekorruselist maja, kus lapsed kogu aeg seljas ei ela. Ja WOLTI! Issand, kuidas ma igatsen Wolti!

Aga no kõige rohkem… Kõige rohkem maailmas igatsen ma veesurvet. Et kõik inimesed, kes saavad rahus sital käia, ilma et peaksid ninjajunni kartma, kes nende ellu tagasi tungib ja saavad duši all käia paari mintsaga, mitte kuskil joakese all külmetama, siis palun lööge ristimärk ette ja tänake jeesukest selle luksuse eest.

*Ps! Palun mitte edastada mulle hala teemal, et ma olen nii ropp ja labane, et paha lugeda. Elage ise nii, et pidevalt miski potis piilub ja vaadake ise, mismoodi te seda kirjeldaksite. #Sorrynotsorry

 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar