taud ja katk

Kui me nüüd arvestame, et mu iga sünnitus on samasugune nagu eelmine olnud ja alanud, siis selle teooria järgi ma võiks juba minna, sest ma olen kenasti külmetunud JA ohatis tuli ka. Okei, ohatise suhtes on lebo, sest ma ju avastasin suvel tänu blogilugejale maailma parima ohatiserohu, tänu millele see sügelev ja rõve nakkav periood kestab vaid paar tundi. Ma ostsin selle mingist loodustarvete e-poest, aga sealt on see otsas ja nüüd googeldasin sada aastat, et kust seda juurde saab, sest keegi raudselt küsib ja no ega minu tuub ka igavesti kesta. Igatahes, kellel huvi, siis ma ausalt pole nii head ohatiserohtu enne näinud ja katsetanud ja internett väidab, et teda saab SIIT! Kalamaja apteegist. Mul nüüd ju auto on, võiks ise ka minna ja endale varu ära osta, enne kui seda imerohtu enam kuskilt ei saa. Ah ei, googeldasin ja tellisin hoopis väljamaalt kolm totsikut, et kindel olla, kes tahab, siis ma tellisin SIIT.

Ühesõnaga, ohatis on väikseim mu muredest. Aaa, haha, fun fact, instas sada miljonit väikest last küsisid “kui vana sa oled” ja siis ma hakkasin sealt suvalt vanuseid panema, alates 45st kuni 60ni. Reaktsioon: “Aaa, ma poleks iial arvanud, et sa üle 36 oled!”. Nagu ok tänks, ma küll vaid 28 ja tahtsin nalja teha, aga ilmselgelt võiks ma oma mutinäo ja olematu huumoorimeele endale sisse istuda. Aa ei ma ei saa midagi sisse istuda, ma olen ääreni last täis, aga sellegipoolest ? Ühesõnaga ma nüüd võtan seda vanamutielu tõsiselt ja hakkan tervise üle kurtma, sobib v?

Ma ei mäletagi, kes meil esimesena haigeks jäi, nädalaid tagasi Mari vist? Igatahes tuli tal mega köha ja nohu, mis kandus vaikselt edasi nii mulle, kui ka Lendele. Kardo kuidagi sellest taudilainest pääses ja nüüdseks on lapsed LÕPUKS 100% terved ja said lasteaeda minna, aga mina.. Ma pole vist neli päeva magada saanud. Nimelt ei tule ükski hea halvata ja kui me saime lõpuks sooja maja ja kuivati, siis hea on küll, kui on soe ja pesurestid ei vedele ees ja pesu saab kiiresti kuivaks, aga meie majas on NII kuiv. No niii kuiv, et ma ei saa hingata. Reaalselt ma nuuskan puhast verd, mu nina ja kurgu vaheline ala konkreetselt kuivab küljest ära ja see äratab mind iga poole tunni tagant üles. Üritan vett juua, siis pean vetsu minema, siis Renniet võtma, siis köhin nagu tuberkuloosik, siis seisan lahtise akna ees, et mingitki õhuniiskust saada. Täna tulin alla ja panin vannitoas duši jooksma ja ukse kinni, sest ma lihtsalt ei suutnud enam elada.

Parim osa on ka see, et ma tunnen kuidas Marta… fikseerub või kuidas seda öeldakse. Langeb peaga vajalikku auku, et valmistuda välja tulema. Mõnus on aga see, et see on esiteks niigi ebamugav, aga kui sa samal ajal köhid või rögised, siis teeb see päris kõvasti haiget. Ehk siis ma istun diivanil, köhin, oigan, ähin, nuuskan, kiljatan vaagnavalust, rögisen, määrin huult ja virelen. Marta ka püherdab seal sees ikka korralikult, seega olemine on kergelt öeldes nadi.

Nagu kirsiks tordil lükkab Marta praegu oma jalgu mulle vasema ribi alla ja mul on tunne, et tal on plaan sees ennast pulksirgeks sirutada, sest mu selgroog ja ribid on mõlemad mega surve all ja ähvardavad ära murduda. Nagu appi, kallis laps, mida sa teed seal?!

Reaalselt ma kardan juba öid. Kõik kohad on esiteks lapsi täis (sees ja voodis) kogu aeg saan kellegi jalaga näkku. Et ruumi leida, pean olema jalutsis või siis selles voodipooles, kus sitt madrats on ja mida Kardo kirjeldab kui “nagu vedrulisel batuudil magaks” või nagu viimastel päevadel, tulen lihtsalt allakorrusele diivanile kügelema.

Ma riputasin magamistuppa märja rätiku, et sinna niiskust saada, aga sellest on vist vähe. Nüüd palusin Kardot, et ta pesulaari kuivati asemel restile paneks, äkki saan hingata. Takkatipuks on inhalaator ka kadunud, mul on ASAP uut vaja, sest ma tõesti ei ela enam muidu ühtegi päeva üle ja pean surema 59 aastase naisterahvana külmetusse.