Täna mõtlesin ma miskipärast Marile püreed teha, kuigi ta üldiselt sööb väga kenasti tükkidena ka kõike, aga no see mõte mul oli. Meenus see Madikeni postitus, kuidas ta mega kergesti ahjukottides püreed tegi ja nõnda toppisingi ma kahte ahjukotti lillkapsast, kartulit, rosmariini, küüslauku, sibulat, porgandit ja veiseliha.
Lasin kogu kupatusel üle tunni ahjus olla ja pärast väikse kausikese püreestamist sain ma ise ka aru, et seda ei ole mõtet tegelikult teha, las olla nagu ta on. See selleks. Tõstsin siis endale kausikese seda ette ja kukkusin vitsutama. No nii hea.
Ega ta pildil suurem asi pole, aga noh, ma ei olegi just kuigi glamuurne toidublogija.
Kogu eelnev jutt oli suht random jutuke, sest tegelikult oli selle postituse point see, et ma ei saanud ise aru, et ma olin teinud täiesti tavalist ühepajatoitu, sest ma arvasin, et ma VIHKAN ühepajatoitu. Ma isegi ei tea miks. Vb mulle lihtsalt ei meeldinud see, kuidas mu ema seda kunagi tegi.
Ühesõnaga, tore, et ma nüüd tean, et ma siiski ei vihka seda ja võib teinekordki teha 😀
Kas kellelgi on nii olnud, et vihkad mingit sööki ja siis avastad, et tegelikult päris hea on? Mul oli kunagi oliividega sama moodi.
10 kommentaari
Ma arvasin, et vihkan kaalikat. Aga siis käisin vegan restos vanalinnas ja seal olid ahjujuurikad taldrikul, sh ka kaalikas. No päris hea oli.. Tegin kodus ka siis – ongi isetehtuna ka hea.
Ma ei suuda seda isegi uskuda, aga mul oli sushiga nii. Esimene kord ei maitsenud absoluutselt, siis jäi ikka mitu head aastat vahele, proovisin uuesti, tundus selline.. söödav. Aga peale kolmandat korda tuli sõltuvus ja nüüd teen ise ka kodus kogu aeg ja no ei suuda ettegi kujutada et ilma selleta elada saaks 😀
Mul oli heeringaga nii, arvasin ka, et väkk mida??!! Ma sellist asja küll ei söö. Kuni läksin sõbranna sünnipäevale, kelllel oli perekonna retsepti järgi tehtud veiniga heeringas, mõtlesin siis, et proovin no nii igaksjuhuks või nii ja no seeee oli lihtsalt NIIIIII HEA, peale seda võin kõiki heeringaid kahe käega sisse ajada endale 😀
Mul on päris paljude asjadega nii olnud. Justkui kardaks vahel uusi asju proovida. Väiksena sõin kogu aeg mäkis tavalist hamburgerit, arvasin et juustuburger on rõve. Aga kui lõpuks proovida julgesin siis sai minust fänn. Hallitusjuustu võõristasin pikka aega, aga üks kord võtsin julguse kokku ja proovisin valgehallitusjuustu ja see oli ülihea.
Kui sulle hakkavad maitsema asjad mis sulle muidu kunagi maitsenud pole, siis hakkad vanaks jääma! 😀
(ära võta seda palun solvanguna. 😀 )
Tanguputru ma ei tahtnud silmaotsaski. Isegi ei proovinud, tundus väga rõve, kuniks tühja kõhuga sõin ja hakkas maitsema 😀
Siis veel konservherned ja marineeritud hapukapsas. Neid sööks ka koguaeg 😀 aa, jahukastet juustuga teen ENDA toidule pea iga kord. Ma ei tea, mis toimub 😀
Mina vihkasin lambaliha. Juba selle lõhn võttis öökima.. Aga kui äi koos mehe ja lapsega seda sõid siis mõtlesin proovida mis selles nii head on nagu nad kiidavad. Algul ei sobinud ikka aga kui sidrunit peale pigistada siis oiii kui nämm. Nüüd kui äi seda teeb oleme perega alati kohal 😀 (ise ei oskaks seda kindlasti nii hästi teha)
Mulle ka üldiselt väga ei meeldi, aga ükskord sain küll VÄGA head lambaliha
Meil on alati vanemate juures külmkapis pudel sweet chilli kastet. Ma ei armasta vürtsikat toitu ja selliseid adžikasid ja muid punaseid kastmeid ei ole ma tahtnud isegi mitte maitsta, arvasin, et jälestan neid. Ei teinud sellest tšillikastme pudelist külmkapis kunagi väljagi. Nüüd jõulude ajal pani elukaaslane mu taldrikule törtsu seda sama magusat tšillikastet ja ma armusin! Imehea asi. Nüüd sööks seda vist kõigega.. 😀
Jaa, ma ka luwwin seda! 😀