üks tore õhtukene

Nagu ma mainisin, siis eilne trenn oli puhtalt ainult selle pärast, et saaks endale oma parimate neiudega väikse veini-lõheõhtu lubada. Uskuge mind, kui sa terve aeg trenni tehes teisendad muudkui oma põletatud kaloreid veinipokaalidesse, siis ei tundu see “üks istumine” midagi nii patuvaba. Ikka tuleb tööd ja vaeva näha, et saaks rahuliku südamega veini lahti korkida. Kuna me nägime ikka tõesti vaeva, siis ma ei kahetse midagi, sest meil oli tõesti tore õhtu!

Esiteks juhtis mu armas kommentaator Meow tähelepanu sellele, et veinitamise suurim miinus on just snäkkimine, mitte joomine iseenesest. Seega olime hästi ettevalmistunud ja ostsime enne suure lõhe, mille ahju viskasime. Sõime seda siis mõnusa avokaado-tomati-jääkapsa salatiga ja asi ants. Kuna veini kõrvale oli ikkagi snäkke vaja, nosisime Mulgi Krõpse, aga nendest ma teen juba uue postituse, sest need olid tõesti huvitavad asjad.

Aga ma pean ütlema, et mul pole nii vahvat õhtut iidamast-aadamast olnud. Nimelt hakkasime me kuidagi vanu hitte kuulama ja kaasa laulma. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et meie neli oleme vist maailma kõige kehvemad lauljad (miinus Triinu, sest ta tegelikult oskab laulda), aga see ei takistanud meid täiest kõrist kaasa lõõritamast. Jumal tänatud, et mu ema Mari enda juurde võttis, sest ta oleks vist arvanud, et me oleme kõik puhta segi läinud. Ütleme nii, et isegi Kardo ja Riho pagesid meie kraaksumise eest teisele korrusele 😀

Esiteks hoidsime me ennast terve õhtu aktiivsena. Miks mitte vahepeal baleriini kombel tantsida, kui hea jumal selleks võimaluse andnud on? Muuseas, see on mu basic dancemove, Kadi vist lihtsalt mõnitab mind, et ta samamoodi tantsis, aga mida ma teha saan, kui mulle tantsuoskust antud pole.

Nagu te kuulete, siis ega see issand jumal just lahkelt mulle ka lauluannet ei pakkunud, kui jagamiseks läks. Sellegipoolest võttis Britni lugu ikkagi häälepaelad valla ja proovigu keegi vaid takistada nelja naist laulmast, kui neli naist laulda tahavad.

Siis liikusime ajas natukene edasi ja kuulasime minu pubekaaja lemmikartisti Avrili! Oiiiii, kuidas ma teda fännasin! Kuulasin ta kasse laule lahkuminekust ja suhetest ja muudkui laulsin kaasa, ise südamevalusse suremas. Irooniline, et mul POLNUD sellel ajal mitte ühtegi suhet EGA lahkuminekut, nii et ma ei tea, mida ma küll mõtlesin, kui ma endale kinnitasin, et “omg, see lugu on souuuu minust” :D.

Jaaaaa tagasi britni lainel 😀 Kas pole mitte hurmav vaadata, kui sisse me asjasse ikka elame. Mis teha, kui laulja süda sees, aga hääl kaasa ei taha mängida.

Kuna vahepeal tuli isu mõne pokaali järele veel, siis hakkasime kõhulihaseid tegema. Ma loobusin 30 peal ja arvasin, et ehk on sellest küll, aga Krissu ja Kadi venitasid lausa 60 välja. Tublid naised, mis muud. Vein tuleb ikka välja treenida, mitte arutult sisse kaanida.

Igatahes tänks naised, et mulle külla tulite, et mul teiega koos supertore oli ja kindlasti teeme seda trenn+vein+laulutund ikka veel, onju? Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et mul on nii lahedad sõbrannad, kellega ma saan rääkida kõigest (ja kui ma ütlen kõigest siis ma mõtlen ikka kõõõõ-õõõ-õõõigest!) ja kellega ma saan olla mina ise. Tänks, et te olete lihtsalt sama imelikul lainel kui mina. Ma armastan teid, te imelikud-imelikud inimesed 😀