Kui ma suudaks iga päev nii elada nagu eile, siis peaksin ennast vist küll üheks normaalseks inimeseks. Ma küll loetlesin ette kõik oma “imeteod”, aga kujutage pilti, ma JÄTKASIN. Olenemata sellest, et kohe üldse ei viitsinud, tegin enda magamistoa ka korda, vahetasin voodipesud, võtsin tolmu, koristasin selle jubeda liiva ära. Isegi kuivatist tulnud asjad voltisin kohe kappi ära. Saavutused sellega ei lõppenud: ei tellinud ma endale ega lastele õhtusöögiks Wolti, vaid helpisin eilset kanasuppi. Mitte et kanasupil oleks midagi viga…
