Kui ma suudaks iga päev nii elada nagu eile, siis peaksin ennast vist küll üheks normaalseks inimeseks. Ma küll loetlesin ette kõik oma “imeteod”, aga kujutage pilti, ma JÄTKASIN. Olenemata sellest, et kohe üldse ei viitsinud, tegin enda magamistoa ka korda, vahetasin voodipesud, võtsin tolmu, koristasin selle jubeda liiva ära. Isegi kuivatist tulnud asjad voltisin kohe kappi ära.
Saavutused sellega ei lõppenud: ei tellinud ma endale ega lastele õhtusöögiks Wolti, vaid helpisin eilset kanasuppi. Mitte et kanasupil oleks midagi viga olnud, aga isu oli rohkem pitsa või pätsi saia järele. Lisaks lasin lastega oma värskelt koristatud elutoas guaššidega plätserdada ja pärast pesin nad kõik kenasti puhtaks kah. Kaalusin pikalt, kas ma ise viitsin pessu minna, aga mõte sellest, et hommikul kiirustades pean pesema ja kõiki meid kolme valmis panema tundus okse. Seega ronisin ise ka vanni. Raseerisin isegi jalad ära ja hoidsin maski kauem kui 30 sekundit peas.
See tekitas omakorda tunde, et peaksin veel midagi tegema – selleks osutus sõrahooldus. Ehk siis ma ostsin poest selle kooriva jalamaski, noh sellised kilesoki moodi asjad, kus mingi pläga sees. Tõmbasin nad jalga, panin veel sokid peale, et kuidagi elada annaks ja igale poole ei tilguks ja alles siis lugesin pakendilt, et nendega pean ma nüüd elama 90 minutit. Muidu poleks nagu suurt vahet, aga nendega käimine oli pehmelt öeldes keeruline ja viis mind tagasi pühapäevasesse päeva, kus ma lihasvalu tõttu kõndisin nagu mul oleks puust jalad või sitt püksis. Kui mul nüüd mõne aja pärast ongi mingi traagilise õnnetuse tõttu kaks puust jalga all ja sitt püksis, siis võime kõik ausalt nentida, et kõik märgid näitasid seda päeva ette.
Igatahes ütlesin ma lastele, et sry, teie kaebused on nüüd poolteist tundi kurtidele kõrvadele, sest mina eriti käia ei saa ja oma kaklemised saate te omavahel ka kakeldud. Kes teise peale kaevata tahab, tuleb ise minu juurde. Lapsed allusid korraldustele ja käisid ustavalt umbes kaheminutiliste intervallidega seletamas, mida teine jälle teha julges. Mu isiklik lemmik oli Marta kaebus, et Lende “vaatab liiga aeglaselt multikaid”.
Ja mida mul siin köögisaare taga arvutis passides ikka muud teha oli, kui jalad happes ligunesid – eks ikka vaadata netist jooksulinte. Ma nimelt tiktokist nägin, et ATH-ga inimesed kiidavad seda kõndimis/jooksumasinat, kus on laud küljes. Et teoorias siis võiksin ma praegu seda blogi trükkida ja ühe koha peal oma samme täis trampida, kui isu tuleb. Või Manifesti vaadates maratone läbida. Võimalused on lõputud ja eks nad vaimusilmad tunduvad täitsa toredad.
Olin juba seda asjandust ostukorvi panemas, mõttega, et “treat yoself ja ära enne kindlalt vaata palju sul kontol üldse raha on” kui kuskilt väga sügavalt minu seest karjus mingi väike hääleke, et ÄKKI ma ei hakka seda üldse kasutama ja äkki võtab see mega palju ruumi. Ja kus seda siin üldse hoida… Ja mida ma sellega siis teen, kui ma olen teda kuu aega ühest korteri otsast teise tassinud, et seda “jalust saada”. Äkki see on jälle üks mu läbimõtlemata impulsiivne ostuke?
Teine variant on muidugi, et ma olen tänu sellele jooksulindile paari lühikese kuu pärast mõne maratoni kuldmedali omanik.
Mingit vahepealset varianti ma kahjuks ei näe, on kas see esimene stsenaarium või teine. Seega panin akna kinni tagasi ja jätsin lindi ostmata. Kurb – medal oleks iseenesest kena olnud.*
***
Kuna postituse algus on liialt positiivne, lõpetame negatiivsemal toonil. Ma lihtsalt palun teid – ärge kirjutage mulle, et ma olen tugev naine ja pole mul seda narkoosi gastroskoopiaks (?) vaja. Et elan üle küll. Kallikesed, ma usun, et ma suure tõenäosusega jään ellu. Küll aga ei näe ma põhjust, miks ma peaksin laskma ennast piinata ja läbi elama midagi üli ebamugavat, kui on olemas teine variant – narkoos. Selles suhtes, et teoreetiliselt võiksime me kõik jões ka pesu pesta ja igale poole jala kõndida, ära me ju ei sureks eksole? Aga kui on olemas pesumasinad ja autod ja ühistransport, siis ometi me miskipärast jões oma voodipesu ei leota, vastu kive kuivaks ei peksta ja linna sõidame ikka bussi või autoga. Miks? Sest kuradi mugavam on!
Ei saa mina aru, kuidas või miks mingisugune pidev kannatamine ja asjade üle elamine meid paremaks inimeseks tegema peaks? Vahi märtrit. Oleks võinud teha protseduuri narkoosi all, aga kange naine lasi endale selle vooliku kurku toppida, samal ajal kui roopi kahte lehte pritsis ja pärast oli tunne, nagu oleks vägistatud (literally mitme inimese enda kirjeldus, mitte minu :D), on alles võimas naine see Mallu. Aastaid ja aastaid räägitaks mu kangelasteost lugusid enda lastele ja lastelastele.
Tegelikult olen ainult vaene mina, kes selle üle elama peaks ja isegi kui elaks ja pärast räägiks teile, et rõve oli, siis KANNATAJA olen ikka ainult mina. Nii et ausalt, mul on jumala suva, kui keegi mind selle vältimise soovi pärast kuidagi kehvemaks või nõrgemaks peab. Ma ilmselt olen ka, aga no ma tõesti ei taha. Mul on otsus tehtud ja päriselt ka pole vaja mulle massiliselt neid ümber veenmise kirju saata. Kui sa tegid ilma narkoosita ja jäid ellu – tore! Kui sa tegid narkoosita ja läheksid vabalt veel – olgu jalad sulle sellel teekonnal kerged! Aga las mina olen see äbarik 😀
Teine asi mis mind eile närvi ajas olid mu nunnukesed eluõiekesed. Nimelt keeldusid nad söömast nii suppi kui ka spets neile tehtud kartulit ja viinerit (mida üks neist ise palus). Mitte ampsu ka ei läinud neile sisse. Ja siis kell üheksa hakkab kurb soigumine, et kõht on tühi. Jumala haud, laua peal on teie puutumata toit, kühveldage aga sisse. Oh ei. Nurkalt keerati ennast kannapealt ringi ja longiti minema. Ja nii mitu korda! “Kohukest tahaks…”. Nagu SÖÖ siis oma sööki, kui sul kõht tühi on? Või on neil plaanis nüüd solvuka pärast nälga surra? Kes teab – loodetavasti lasteaias ikka miskit sobivat endale hamba alla saavad. Kui ei, siis on see täna igatahes Kardo mure.
*Aga ai raisk kui mature inimesena ma ennast tundsin. Mina ja tegin adekvaatselt otsuse mitte midagi osta? Thats a first. Aga avapildi Mallu tundub väga rahul oma jooksulindiga ja this could be me kui mul vaid oleks jooksulint… 😏
52 kommentaari
Tubli kindlameelsus! Ja uuringule mine narkoosiga. Olen rääkinud.
Jaa, lähen!
Kas sa said tervisekassa kaudu tasuta narkoosiga uuringule või maksid ise selle eest?
Ma olen ka selline spontaanne ostja. Sel aastal kasutan nippi, et ei osta kohe vaid panen asja soovinimekirja. Kui 30 päeva pärast on tunne, et mul on seda endiselt vaja, siis ostan ära. Seni olen ostmata jätnud uue iPhone’i ja Aplle Watchi ning 3 uut rinnahoidjat ja imeodavaks allahinnatud saapad. Suht win, ma ütleks.
Kui sa narkoosist norm taastud, siis see hea variant jah. Mul oli pärast narkoosi niiiiiiiiiii halb olla, et ma ei tea, see gastroskoopia vb pole nii hull.
Kas seda epiduraaliga ei tehta? No et alakeha asemel tuimestavad ülakeha ära? 😛
(Igaks juhuks ütlen, et see oli nali).
Issand ma 30 päeva pärast ei mäleta mida ma tahtsingi 😀
Ma pole kunagi varem Su blogis kommenteerinud, aga ükskord on ikka esimene kord 🙂
Minul on haiglaslik hirm “karmima” hambaravi ees, niisiis käisin oma katkist tarkusehammast eemaldamas erakliinikus, täisnarkoosis.
Sama vastikud ja hirmsad on toimingud hormoonspiraaliga, seega on neid mulle paigaldatud täisnarkoosis juba tükki kolm.
(Mõlemad lapsed sündisid plaanilise keisriga ja see tuimestus oli täitsa naljakas võrreldes täisnarkoosiga)
issand ma ka kardaks vist tarkusehammast eemaldada, ma kardan niisamagi hambaarstil käia 😀
Aga kui sa gastroskoopiaks juba narkoosis oled, äkki hambaarst tuleb viskab ka pilgu peale?
Sellega ma saan õnneks narkoosita ka hakkama 😀
Uhhhh, hambaravi…… :[ See mu üks suurimaid foobiaid üldse. Ainuüksi registratuuri helistamine tekitas mulle sellised ärevushäired, et käed värisesid, süda puperdas, suu kuivas, keha vappus ja võbises pool tundi järgi pärast AJA BRONEERIMIST. Sinna kohale minna on selline eneseületus ja õudus. Kui hästi läheb, siis tuimastus mõjub ja ei saa uut traumeerivat kogemust. Vähemalt mitte hambaravi enda näol. Siis on traumeeriv ainult raviarve. Kui nii hästi ei lähe, siis tuimastus ei mõju ja saan piina. Ja lisaks veel traumeeriva arve. Kunagi hambaarsti abiline imestas, et ise sünnitanud naine ja nüüd ei suuda hambaravi taluda…
Ma peaks tegelt hambaarstile aja panema, aga käsi ei tõuse 😀
Neid jooksulinte jms saab rentida ka, toovad-viivad ise ära.
Oli jaa vist mingi selline võimalus 😄
Kui ma oleks teadnud, et seda saab narkoosis teha. Ma käisin mingi 8 aastat tagasi. Ja tunne oli nagu oleks vägistatud (kuigi ma õnneks seda tunnet ei tea). Peale protseduuri olin 1h või kauem lihtsalt shokis, siis läksin koju ja nutsin 3 tundi vähemalt. Siis käisin pesemas ja nutsin ennast magama. (Krõnksus ja näpp suus). Arsti nime kuuldes tõmbub siiani magu krampi. Ja see, et oi pole üldse valus …sitaks valus oli.
Mulle täna perearst hellas tagasi ja ütles, et saab küll narkoosiga, no problem 😄
Jeiiii!
Hei, ehk keegi teaks soovitada milline oleks üks hea ja sobiv jooksulint.
Olen suur jooksusõber, aga kahjuks ei oska seda õiiiiget valida ja talvel on libeda ja külmaga kaunis keeruline õues joosta 😁
Mu hambaarst rääkis, et osad vanemad ei luba lastele puurimiseks isegi tuimestit süstida, sest “saavad ilma ka hakkama”… ja sealt tulevad need täiskasvanud, kellel 40ndaks eluaastaks ehk 3 hammast suus, sest kardavad hambaarsti. MIKS PEAKS!? Tee narkoosi all protseduur, kui tahad, ma teeks ka. Pigem ei sooviks endale selliseid “roopi-kahte-lehte vägistamise” mälestusi. Eestlaste rahvussport ongi vist kannatamine.
Issand kes oma lapsi nii piinaks 😬😬😬
Tegelt ka, selliseid vanemaid on olemas? Jessas.. Kes ütleb, ku isuure augug aon tegu, kustmaalt hakkab lapsel see tundlikkus jms. Jeesus. Ma hüppan isegi, kui tuimastus ei mõju ja kord pidi abiline mul lausa pead kinni hoidma, et arst puurida saaks. Tuimastus lihtsalt ei mõjunud no… Lapsele never selliseid mälestusi ei tahaks :/
SAMA! Ma ei lase endalegi midagi tuimestuseta teha 😀
Mul on olnud jalgratta trenažöör ja stepper. Mõlemad olid alguses kasutuses, aga siis jäid seisma. Seisavad kuni tänase päevani -_- Jooksulinti pole ostnud, aga ma ei armastanud niisamagi joosta… Ei usu, et ka lint oleks midagi muutnud. Aga piisas, kui mu 6-aastane hakkas avaldama soovi jooksmas käia ja ma olin kohe, et jee, miks mitte 🙂 Ja ma ausalt viitsin käia jooksmas lihtsalt sellepärast, et mu laps seda viitsib ja tahab. Nii äge. Poleks never uskunud. Muidugi jah, praegu külmaga me tänavatel enam ringi ei silka, aga ikkagi eiviitsiks ma toas lindil joosta. Kodus on alati 150 olulisemat asja, millega tegelda. Mul tekiks raudselt ärevushäired, et krt, nood ja nood asjad palju olulisemad kui see lindil vehkimine siin. Ma olen enam kui veendunud, et see lint jääks sul ka kui mitte varem, siis mõne kuu möödudes lihtsalt seisma. Kui sa just pole võtnud omale missiooniks kujundada omale püsivat sportlikumat eluviisi (tead küll, kui ärkad juba tundega, et tund aega lindil joosta on miski, milleta sa lihtsalt ei saa päeva alustada või kui ei jaksa ära oodata, millal koju jooksma jõuad vms). Ma isiklikult kujundaks enne harjumuse teha kodus iseseisvalt pilatest vms, mille jaoks pole vaja teab mis atribuutikat koju soetada 😀
Eks ta on jah, et asi siis 10 mintsa jõukasse sõita 😀
Gastroskoopiast. Mina olen see inimene, kellel protseduur ebaõnnestus. Ei saanud selle neelamisega hakkama, no ei läinud alla ja kõik. Nagu lukk ees. Eks asi oli peas ka kinni, olin meeletult pinges ja kartsin. Olin ka see, kes jäi eelnevalt uskuma, et enamik inimesi saavad hakkama, miks mina ei saa. Arst ja õde muidugi olid ka parajad lihunikud. Kõndisin, pisarad silmis, minema. Pärast oli digilukku kirjutatud, et patsient loobus uuringust. Nii et jah, absoluutselt ei tasu seda juttu üldse ajada, et pole hullu, elad üle, vahet pole, et ila ja maomahlad jooksevad ja krooksud seal nagu konn. Vot ei ole see võimalik. Ja tõepoolest, miks peakski midagi võigast läbi tegema, sest see ON VÕIMALIK, aga ei pea, sest on olemas inimlikumaid võimalusi? Me ei ela keskajal, et vabatahtlik piinamise ja alandamise läbi tegemine oleks nagu auasi. Üks argument, miks ei taheta narkoosis taolisi protseduure väga teha, on see, et patsiendi meeled ei ole ergud ja arst ei saa aru, kui äkki instrumendiga seedetrakti vigastab. Aga no ei kujuta ette, kui tõenäoline ja kui ohtlik see võiks olla.
Olen elus 2x gastroskoopias pidanud käima. Esimene kord oli miskit 15 aastat tagasi, lasti ainult tuimestit kurku ja paari minuti pärast susati voolik järgi. Oleks ma enne teadnud, mis faking piin ja siplemine ja surnuks kägistamise tunne see on, ma oleks sealt haiglast 5 korruselt vabatahtlikult alla hüpanud ja põgenenud. Aga ma ei teadnud. Surin ja kannatasin.
Teine kord oli paari aasta eest, kohe narkoosiga, ilma küsimatagi. Õde paitas kaks korda pead, mäletan, järgmine hetk juba toibusin. Oli nagu mõnus uinak keset päeva, midagi ei tundnud, midagi ei mäleta. ELUS ka ei laseks seda protseduuri ilma narkoosita teha. Ma saan aru, et 15 a tagasi olidki võib-olla teised võimalused ja asjad, aga no jumala haud, narkoos for the win. Milleks kannatada.
Selle jooksulindi raha eest saab mitu aastat trennis käimata jätta 😛 Ma tahtsin ka vahepeal kontorilaua alla käivat (osad polegi väga hullu hinnaga, kui ma praegu vaatan… ), aga piisab sellestki, et lauda seisuasendisse saan suristada.
no mul pole jah sellist kõrget lauda, mille taga niisama linti kasutada krt 😀
Lindist. Tahtsin ka eelmine kevad osta, aga koroona pärast olid laod tühjad. Hansapostist isegi oleks saanud sellise 1500€ asja, aga lähemalt teemat uurides – kõik, mis jääb alla 4-5000€, on rämps. Krigisevad, nagisevad, kõiguvad. Ehk siis kui tahta sellist nagu jõukatrs, tuleb päris palju pappi välja käia. Ja kuna ma olen jõuksis käija ja suur lindil jooksja, siis sitanikerdisega poleks mul olnud midagi teha. Ostsin crosstraineri, neid saab korralikke normaalse hinnaga kätte, võtab toas vähem ruumi, aga krt, see pole ikka see kui oled jooksumutt…
mitte, et MA mingi jooksumutt oleks 😀
Tead, need on isegi kõndimiseks rääbakad, aga ma muidugi ei tea millist sa vaatasid
Sa saad medali juba selle eest, et jätsid ostmata TONNISE jooksulindi, millel pole isegi isekohanduvat kiirust.
Medal: 🏅
Rändkarikas ka: 🏆
Muidugi on õudselt hea nende jõumasinate peal pesu hoida, sangad ja puha, aga selleks sobib stepper paremini.
Tänud karikate ja medalite eest, much needed 😀
Tõepoolest olen su üle uhke 😄 Aga tead mis, osta mingi pisike kokkuvolditav jooksulint. Ma olen näinud netis selliseid ka. Nagunii jooksma selle peal ei hakkaks ju ja sa pigem kõnniks. Nendel pisematel pole muidugi lauda, aga ei võta mega palju ruumi ja vajadusel saab kokku voltida ja silma alt ära pista 😁 Mis puutub selle loomakarja söötmisesse, siis ma väga ei ostagi koju snäkke, et nad ei sööks enda isu nendest täis. (Jep olen täielik lapsepiinaja, kes ei osta koju snäkke😅) ja kolmandaks nagu fuck that muidugi tee see narkoos. Mulle räägiti sama lolli juttu, kui ma rääkisin, et tahan narkoosi, kui mul tarkusehambaid välja tõmbama hakatakse, aga nagu ma ei usalda neid tuimestussüste. Ma alati ikka tunnen suht palju ja ma ei kavatse sellega riskida, ma pussy selle koha pealt 😄 Aga sellegi poolest oled sa badass tugev naine ja ciip it going!😉
need pidid mingid nikatsid olema 😀
Meil on selline. Ei ole nikats kui käimiseks kasutad. Kui joosta tahad, siis ilmselt jääb nõrgaks. Mina käisin sellega ikka kuni lume sulamiseni vist iga päev. Täpselt – paned Netflixi peale ja siis rahulikult kõnnid samal ajal. Suvel oli peidus ja vist siiamaani diivani all. Peakski välja otsima, sest kevadel on soojale maale minek ja natuke peab seda pekki ehmatama.
Krt mis mul ikka on seda vaja siis v 😬
Tahtsin jõuludel endale velotrenažööri osta, et uuel aastal fit life ja samamoodi mõtlesin, et väntan seal ja vahin sarju/telekat. Kaks korda panin ostukorvi aga krt igakord mõtlesin, et mis siis kui ma ei kasutagi ja kuhu ma selle siis panen ja no nii see jäi…
pean sulle ka medali saatma v 😀
Õige otsus ! Mul õde mõned aastad tagasi ostis endale, et hakkab kodus liikuma rohkem 😄 Täpselt kolm korda kasutas, siis jäi ette. Me siis enda juurde, kuna ämm arvas, et tema kasutaks ikka seda. Võtsime, meil tõesti leidis kasutust natukene rohkem, aga lõpuks seis nurgas kokkupanduna ja müüsime maga 😁 Siis ma otsustasin trenni tegema hakata ja muretsesin elliptiline trenažööri koju 🤦♀️ Raha raiskamine ainult, lõpuks seisis see ka 😂 Mitte üht trenažööri enam. Kui ma vahest tunnen, et võiks midagi kodus olla, et rohkem liigutada vms, siis elukaaslane lahkelt tuletab meelde, et viskame koge paar sada või rohkem eurot prügikasti. Ja see pakkumine pole ahvatlev ja saan aru pole vaja midagi osta. 😂
Jooksulindi mitteostmine oli kindlalt õige otsus! Ma olen paar korda selle reha otsa astunud ja pärast neid trenasööre riidepuudena kasutanud. Kui on tõsine soov trenni teha, siis sa tõenäoliselt lähed trenni. Kui sul ei ole aega trenni minna, siis ilmselgelt ei leia sa seda aega ka kodus olles. Ei vaidle vastu, et on üksikud inimesed, kes treenivad kodus, kindlasti on. Ma ise olen ka nii 2-3 kuud korraga teinud, aga siis on ikka midagi vahele tulnud.
Lapsed ja söögiteema – sama siin, 3-st 1 ei söö kunagi seda, mida teised hea meelega söövad. Kahju küll … 😀
Kas üldse maaailmas on keegi, kes ostab koju mingi trenažööri ja KASUTAB seda? 😀
Mul on aastast 2018 stepper ja on küll perioode, kus ei kasuta (nt suvel on muu liikumine õues) aga põhimõtteliselt olen 4 aastat sellega kodus trenni teinud 🙂
Nope! Ma laenasin isalt mingit stepperit vms ja see oli tal saadud kelleltki, kes sai selle omakorda kelleltki 😀 mingi vähemalt 5 inimese käes oli see olnud enne kui minu juurde sattus. Aga tõsiasi on see, et ma üritasin küll sellel kõndida, aga see ei olnud üldse see, lisaks toas hakkas nii kohutavalt palav ja õhku ei olnud ja üleüldse, mõttetu. Pool aastat seisis ees lihtsalt kuni lõpuks siis tagasi sai viidud 😀
Ma just tahtsin öelda, et minu arust jäävad pea kõigil need trenažöörid niisama vedelema. 😀 Järgmine kord, kui kange kihk peale tuleb, siis guugelda parem mõne trenažööri rentimist, saad katsetada, kas tegelikult ka kasutaksid, ja kui pinda see kolakas elamises käib.
Täitsa olemas see inimene, kellel kodus jooksulint (juba 4 aastat) ja kasutan ka. Sügisel-talvel peaaegu iga päev. Just üleeile ostsin uue. Ja pole sellel tonnisel jooksulindil häda midagi. 😊
Mina…
Ostsin sügisel nii tonnise jooksulindi ja siiani kasutan. On perioode, kus tuleb selle kasutamist rohkem ette ja vastupidi. Vb liiga vähe aega olnud ka. 😂 Ma nii aasta otsa mõtlesin, kas ikka on vaja. Plusse, miinuseid jm aspekte kaaludes sain aru, et tuleb see ära osta, muidu jään lodevaks talvega.
Samas nõustun, otsus peab olema läbi kaalutud ja mõeldud.
Krt küll, ärge rääkige, et osad kasutavad 😀
Mina olen 😄
Meil sõudeergomeeter. Mees kasutab 4-5x nädalas, ise kasutasim eelmine talv 2x nädalas, see aasta võtan veel hoogu.
eriti tublid 😀
Ma ostsin kunagi nagu haige riidest mähkmeid kokku…. nüüd müü, krt poole odavamalt pm kasutamata asju, omal pisar kurgus. Loomulikult on veel igasuguseid asju, mis vedelevad mööda kappe, mida pole never rohkem nähtud kui pakki avades.
Ka mul on seda juhtunud 😀