Ma tahtsin juba eile hommikul blogida, aga no mitte ei olnud aega. Kohe ärgates oli mul selline närv sees, et kartsin jalapealt ära minestada. Naistejuttude grupis täitsa “sobival” ajal hakati lahkama järkordset blogipostitust, mille sisu ja kommentaarid hetkeks seest sööma hakkasid. Kuidagi nagu eriti vastik on lugeda ilkumist ja sinu tegemiste üle naermist inimese poolt, keda kunagi sõbraks peetud. Triinugi küsis, et jumala eest, sinust räägitakse kogu aeg igasuguseid asju, et miks see ühe inimese arvamus sulle nii korda läheb,…
